Oli päikeseline suve pühapäev, kui istusime mõne soome sõbraga Södra Kungstornetis Stockholmis, sõime lõunat ja rääkisime Soome olukorrast.
„Millega tegeled? Kas puhkad või kirjutad?”
Küsija oli parempoolne lauanaaber. Tema kaunid näojooned väljendasid tõelist huvi ligimese tegevuse vastu.
„Kirjutan raamatut.”
„See on huvitav. Ja mis teemal?”
„Jutustan oma tööst. Sellest, kuidas erinevad inimesed on leidnud Jumala ning muudest kogemustest.”
„Kas sa julged sellest kirjutada?”
„Miks mitte? Kas kardad, et raamat tuleb liiga mina-maitseline?”
„Just seda.”
„Olen sellele mõelnud, kuid ilmselt tuleks kirjutada sellest, mida on teinud Jumal, ilma ennast liigselt esile tõstmata. Pean rääkima ka oma vigadest ja rumalusest, ning just sellest tekib tasakaal.”
Mõlemad lauakaaslased olid kuulnud mind mitu korda jutlustamas ning tundsid üsna palju minu elu ja kogemusi ning jätkasid küsitlemist meie süües avatud taeva all hotelli suurepäraseid roogi.
„Mida kavatsed kaasa haarata? Nimeta midagi.”
Kuna parempoolne naaber oli teoloog ja peale selle teoloogia õppejõud, ütlesin:
„Kavatsen rääkida sellisest teoloogiast, mis ei ole üldse religioosne. Kavatsen rääkida sellest, kuidas Jumal andis mulle ükskord korralduse muuta oma reisiplaani ja saatis minu kohta, mis oli vähemalt viie tuhande kilomeetri kaugusel sellest, kuhu olin kavatsenud minna.”
„Sa pead kajastama …”
Sõbrad meenutasid paljusid lugusid ja lõpuks ütles vasempoolne kaaslane:
„Ja ära unusta eeslit!”
Kaks päeva hiljem ärkasin kell kuus hommikul hotellitoas Göteborgis. Külm mootor turtsus ja ponnistas all tänaval. Kostus raskejalgse veorakendi rautatud kabjaplaginat asfaldil ja paar varahommikust töölist tervitasid teineteist häälekalt üle sõidutee. Aken oli lahti ja hääled väljas äratasid minu, nii ei pruukinud uuesti uinumist üritada. Oli aeg alustada uut päeva.
Vestlus Södra Kungstornetis oli meeles ning parempoolse lauanaabri tungiv küsimus vaevas hinge:
„Kas tohin kirjutada oma kogemustest? Kas selles pole liigselt mina-maitset?”
Oli ehk targem kogu mõte peast pühkida. On ju palju muud, millest kirjutada. On kirjeldamatult raske olla vaba ja loomulik, kui rääkida asjadest ja seikadest, milles ise osaled. Inimesed mõistavad nii kergelt valesti, tõlgendavad ekslikult motiive ja arvavad, et ollakse reklaamimas oma kogukonda.
See on tõsi, kuid evangeeliumit saab kuulutada mitmel viisil. Kui mina, jutustades sellest, kuidas erinevad inimesed on leidnud Jumala, võin aidata kedagi leida teda, siis tasub taluda kriitikat.
Asi on seda väärt. Ja võib ka kirjutada, asetamata ennast rambivalgusesse. Mina püüan.
Alustan jutustades neljajalgsest ametivennast, keda see soome tuttav sõbralikult meelde tuletas.
Kaks päeva oli kulunud Tampere mullukevadisest üliõpilaskoosolekust. Ärkasin hommikul Seinajoel ja vaevalt olin hakanud taipama, kui mõte lendas viimaste päevade kogemustele. Üliõpilaskoosolek oli üllatus nii mõõtmetelt kui tulemustelt ja tundsin tõelist rõõmu toimunust, või mis näis olevat toimunud.
Õpetatud ja õpetav maailm oli austusega kuulanud ilmikut ja usun professor Alase sõnu viimasel koosolekul: „Sul pole kunagi olnud tänulikumat publikut kui nendel päevadel.” Nad mitte ainult ei kuulanud, vaid kuulasid sel viisil, et olid peibutanud minust välja rohkem, kui mul anda oli. Tundsin ennast vahendajana ja harva on kuulutus nii kergesti leidnud väljenduse kui nendel päevadel. Minu kõned sündisid ilma vaevata.”
Sõna jagavad kaaslased olid olnud üleliia meeldivad ega polnud milleski lasknud mind tunda madalamana koolihariduse tõttu. Vastupidi – nad olid lükkamas mind edasi. Ei saanud jätta igatsemata nende tõsikristlust ja vennalikku suhtumist.
Kogu talv oli olnud samalaadne.
Õhus oli vaimulikku kevadet ja ärkamist. Rahvast kogunes sageli rohkem, kui olime ruume ette valmistanud ning nad olid kuulanud, saanud puudutatud ja vastanud positiivselt Issanda kutsele. Sellist ärkamist nagu Soomes ei kogeta kusagil mujal maailmas. Võib-olla mõnel maal, mida ma veel ei tunne, kuid selle ajani ei ole ma kogenud soome vaimuliku ärkamise taolist. Mõtlen „maitse” tähendust peaaegu tegelikult.
Ma ei püüa kirjeldada ehtsa soome ärkamise maitset. See ei õnnestu. Seda peab kogema – nende imelist laulu – vahel tugevat patutunnetust ning püha ja kogu südamest pühendumist Jeesusele Kristusele. Tuleb vaimuliku meelsusega hingata sisse soome äratuskoosoleku õhkkonda, et mõista seda, millest ma kirjutan. Mida sügavamale maale jõuad, seda ehtsamaks muutub laad. Sa kohtud soome rahva hinge algjõuga ning kohtad jumalikku väge sellisel viisil, nagu ei kunagi Rootsis. Norra on sellele lähemal. Kuid ka norra ärkamise maitse on midagi muud kui soomlastel.
Olen seda kogenud viimasel talvel. Olin õppinud tundma soome rahva hinge uuel viisil – seestpoolt – ning olin pääsenud sellega täielikumasse kontakti, kui oleksin võinud unistada. Inimlikult vaadates olid mul väiksemad eeldused selles õnnestuda kui paljudel teistel.
Olin kasvanud Soomes – Soome selles osas, kus piir rootslaste ja soomlaste vahel oli terav nagu nuga.
Kui mingi talu oli ohus sattuda soomlaste kätte, siis leidis hulk piirkonna talupoegi tavaliselt kellegi kohaostja, et hoida mis tahes hinnaga soomlased valla piiridest väljaspool. Kui keegi rootsi mees või naine abiellus soome rahvusest inimesega, vaatasid tema kaaslased teda kaastundliku pilguga. Soomlased olid teist tõugu. Selles oli kõik, kuid sellest oli küllalt.
Kasvuaastatel oli minu hoiak olnud umbes samasugune, kuni sain kristlaseks. Siis värving muutus. Kui veel lisada, et suur osa soomlastest vaatas soome-rootslasi umbes sama pilguga nagu meie soomlasi, siis võib mõista, et ma polnud sobiv isik kuulutama sõnumit soome rahvale.
Kuid see pole veel kõik. Mitu aastat tagasi lahkusin Soomest ja olen suurema osa elust veetnud Skandinaavias ja Ameerikas. Soomlaste arvates olen reetnud isamaa. Ka sellel põhjusel võinuksid soomlased keelduda minu sõnumit kuulamast.
Kolmandaks ei ole ma omandanud nende keelt – kahjuks küll. Kõiges – nii jutlustades kui tunnistades – tuleb kasutada tõlgi abi ning igaüks, kes on rääkinud tõlgi vahendusel, teab, kui raske on tükeldada jutlus sobivalt pikkadeks lõikudeks, nii et tõlk saaks seda osade kaupa edastada kuulajatele.
Veel üks asjaolu: soomlased on väga kiriklikud, aga mina olin vabakiriklik. Soomes pole vabakiriklus kunagi võitnud ruumi samal määral nagu Rootsis või mõnel pool mujal maailmas. Suurimad ärkamised Soomes on alati esinenud rahvakiriku ringkondades. Minu kuulajaskonnas on vähemalt teatud paikades suuremalt jaolt seda rahvast, see tähendab kiriklikku.
Vaatamata kõikidele vastunäidustustele, millele ma ei mõelnud enne minekut, avas Jumal mulle ukse õnnistatud tegevuseks. Ma pole kunagi oma elus jõudnud nii tihedasse kontakti kogu rahvaga, nagu nüüd Soomes, täiesti ilma omapoolse põhjuse või teeneta.
Kirikud avati ärkamiskoosolekutele. Vahel oli vaja näpistada ennast käevarrest, et veenduda, kas see on unes või ilmsi, kui nägin luterlasi ja nelipüha sõpru, professoreid ja töölisi, diakonisse ja koduabilisi, pastoreid ja jutlustajaid, õppejõude ja nende tudengeid ühel meelel samal koosolekul võitmas inimesi Jumalale. Kindlasti mindi mõne arvates liigagi kaugele. Masinavärk vahel kriuksus, kuid pidas vastu. Jumal oli tegutsemas, saates korda imelisi asju.
Inimlikult vaadates arvestati vastpöördunuid tuhandetes. Pane tähele väljendit: inimlikult vaadates. Jumal üksi teab, mis oli tegelikult juhtunud. Tema teab ka tegelikku põhjust, miks see toimus. Tundsin ennast üksnes ühe abistajana teiste abiliste suures hulgas. Just see tunne põhjustab, et julgen nii vabalt tunnistada sellest, mida silmad nägid. Olen ilma süüta selles, mis toimus. Rahvas oli küpsenud vaimulikuks ärkamiseks. Uks avati ja Jumal juhtis nii, et juhtusin minema mööda just siis, kui uks lahti lendas. Tõmme oli nii kõva, et see imes mind kaasa ja tõmbas uksest sisse. Kuid sama hästi oleks võinud keegi teine juhtumisi mööda minna. Suurim ime oli see, et ma oma valede võtetega ei suutnud kahjustada tööd, millesse olin nii ootamatult sattunud.
Kõik see ja mõni muu asjaolu tegi mind rõõmsaks. Rahul ma ei olnud ega ole kunagi olnud. Sest kuidas saaksin rahulduda sellega, et tuhandeid võidetakse Jumalale, kui miljonid elavad temale võõrana. See oleks kas kohutav patt või tohutu pimedus.
Kuid olin rõõmus, kohe tõeliselt rõõmus: mõningad vähesed sekundid – võib-olla olid need minutid – kui mul oli kiusatus peatuda vaatama tagasi sellele, mis oli toimunud. Ma ei arva, et olin kiusatud uhkusest, kuid mul oli kiusatus peatuda, et vaadata tulemusi ja hakata neid imetlema. Seda kiusatust ei tule sageli, kuigi paljud nii usuvad.
Kui ma ei peaks muu vastu võitlema, pääseksin kergesti. Kuid vahel see kiusatus tuleb ja sel hommikul Seinajoel see tuli.
Kuid mõne silmapilgu jooksul nägin enda ees eesli pilti. See ei olnud mingi üleloomulik nägemus. See oli üksnes tavaline mõttepilt, milliste vahendusel enamus vaimulikest tõdedest minule selgeks saab. Nägin seda eeslit, kes kandis Jeesust osa tema teekonnast, kui ta viimast korda kõndis Jeeriko ja Jeruusalemma vahel, ning tegin järelduse, et eeslil ja minul oli sama ülesanne.
Eeslil oli vaid üks ülesanne, ülendada Jeesust nii, et inimesed näeksid teda ja saaksid võimaluse kas austada, või pilgata õiget kuningat. Ta pidi üksnes kuulama käsklusi ja ülendama Kristust jälgivale rahvahulgale nähtavana.
Kas minul polnud sama ülesanne? Miks olin Soomes? Miks üldse jätkan jutlustamistööd? Mis on Jumala plaan kõiges selles? Vaid üks ja ainus asi: ülendada Kristust nii, et inimesed saavad teda näha ja pääseda puudutusse temaga.
Ma ei arva, et olen alati olnud edukas selles tohutu suures ülesandes. Ma pole kunagi õnnestunud selles nii, nagu oleksin pidanud. Ma ei julge isegi väita, et see suur eesmärk – anda inimestele Jeesus – oleks igal hetkel olnud valitsev ja liikumapanev jõud minu tegevuses. Nii suur pühak ma ei ole. Kuid minu ebaõnnestumine ei muuda Jumala plaani: tema tahe on, et mina aitan inimestel näha Jeesust ja pääseda puudutusse temaga. Just sama ülesanne oli Betfage eeslivarsal palmipuude püha hommikul. Meid eristas üksnes töömeetod.
Kuid Jeesuse teekonnal Jeruusalemma toimus midagi eripärast. Inimesed võtsid riideid ja asetasid need teele. Ilusaid ja väärtuslikke kuube heideti maantee tolmu. Teised murdsid palmioksi ja heitsid lehed teele eesli jalgade alla.
Mõtle, kui neljajalgset ametikaaslast oleks äkki haaranud suurusehullustus ja ta oleks hakanud esinema ja uhkeldama, seadnud oma jalad käima paraaditaktis, lehvitanud kõrvu, keerutanud pead ja tänulikult võtnud vastu publiku tänu selles usus, et auavaldused olid mõeldud temale! Mõtle, millised inimhulgad ja milline laul! Ja vaata, kuidas minu teele heidetakse palmioksi ja riideid! Ma pean olema imeline eesel!
Kuid nii rumal ta polnud. Austus oli mõeldud ratsanikule, mitte ratsule. Miks oleksin mina rumalam kui eesel?
Nägin seda kõike nagu filmis – otsekui kinos – ja see pani naerma. Naerma meeletule mõttele, et eesel püüaks riisuda au taeva ja maa Issandalt. Naersin sama siira südamega nii meeletule mõttele, et mina püüaksin riisuda au selle eest, mida Jumal oli teinud, või püüaksin asetada ennast keskseks tegijaks Püha Vaimu töös.
FRANK MANGS
