Sõda kogu maailmas ja loodusjõudude lahvatused
(Teine osa järgnevast unest näidati mulle järgmisel öösel, 25. aprillil 1959.)
Need kohutavad võitlused näisid süttivat üle Euroopa ja Aasia tohutu kiirusega. Maa teise järel sekkus sõjakeerisesse, sooviti seda või mitte – kes oleks tahtnud! Selle hävitavad lained kandusid Kaug-Idani. Sõja alguses kartsid suurriigid kasutada aatompomme, aga nüüd näis nagu kõik põrgu ja taeva väed oleksid ühinenud selleks kohutavaks ajaloo suurimaks veresaunaks. Nagu kõikehävitav ja enda alla mattev purustav keeristorm liikus see üle maade, linnade ja külade. Tundus nagu oleks avarus täitunud suurte hiigellindude parvedega, nii suurte hulkadena rullusid taevas linnu hävitavad terastiivulised.
Teiste hulgas sai Jaapani saareriik kohutava pommitamise objektiks. Jälgisin Jaapani hävitamist kõige sügavama vapustusega. Sõjast üllatatud jaapanlased olid hirmul, sest Hiroshima ja Nagasaki päevad näisid tulevat kogu rahva üle. Selline oli nende õudsete pommitamiste mõju!
Järsku hakkas kostma kohutavaid plahvatusi, nii et tundus, nagu kogu maapind puruneks. Tokio kohalt levis üle kogu Jaapani mandrile sünge, peaaegu kõike ööks muutev pimedus, mis kestis siiski vaid hetke. Siis hakkas sellest pimedusest viskuma taeva poole põlevat ainet. See tõusis suure mürina ja jõuga, muutes taeva leegitsevaks tulemereks. Sellega järgnes mitu maavärinat. Tundus nagu oleks kogu saareriik kadumas või vajumas mere sügavusse. Õhk täitus põletava tuhasarnase gaasiga, nii et kuni Kiotoni pidid inimesed varju otsima.
“Asama! Asama vulkaan purskab!” hüüdsid tuhanded ahastavad hääled. Tõepoolest, oli selgelt näha, kuidas suured, punaselt hõõguvad laavamassid tõusid kõrgusesse, kust need hakkasid langema, peites enda alla kogu mandri laiuselt kõik külad ja linnad. Asamale järgnes Fuzi mäe purse ja paljude teiste vulkaaniliste mägede raputused.
Nii Tokio kui Jokohama näisid kattuvat põleva massiga. Tundus nagu oleks need mäed saanud tuumapommi täistabamuse, mille mõjul vallandusid neis peituvad loodusjõud.
Suurriikide aatomirelvad olid kasutusel. Aatomipommide purustav jõud lõhkus vaest maad, rikkus ja põletas linnu ning kõrvetas neis elavaid rahvamasse. Samasugune hävitus paistis olevat kõigi rahvaste peal. Maavärisemised, tammide purunemised, hävitavad üleujutused, põlevad linnad, langenute suured laibakuhjad, surijate ja haavatute ahastavad appihüüded – nii liikus inimkonna ajaloo kõige suurem hävitus ja hukatus üle terve maailma. Kohtuaeg oli tulnud. “Oh, mu Jumal!” kisendasin mina. “Kas see on kogu elava lõpp!?”
Ärkasin. Minu ümber oli vaikus ja rahu. „Oh, Issand, kas see oli üksnes uni?” Või oli see eelmise öö nägemuse jätkuks antud prohvetlik sõnum saabuvatest nuhtlustest?” värises mu süda õiglase Jumala kohtumõistmise hirmus.
JUKKA ROKKA
