Täna räägime armastusest. Kui meil on kaks täistera leivaviilu – need on väga tervislikud, kuid neid on raske süüa. Kuid nende vahel on meil täna midagi väga magusat, väga maitsvat – see on Jumala armastus.
Lugesin Piiblit, nagu ma ikka loen iga päev, ja nägin midagi üllatavat. Tahan seda teiega jagada. Enne aga küsin teilt sellise küsimuse. Kas oleksid tõeliselt põnevil, kui me saaksime mõjutada oma piirkonda?
Kui saaksime mõjutada kas San Antoniot või Texast – oleks see päris suur töö. Kuid kujuta ette, et saaksime mõjutada kogu USA-d. Kas oleksid sellest põnevil?
Usun, et Jumal on näidanud mulle väga lihtsa võimaluse Pühakirjast, kuidas seda teha. Ma ei räägi sellest, et kõik saavad päästetud, vaid et kõik need inimesed saaksid võimaluse seista silmitsi Jeesuse tunnistusega väga reaalsel ja võimsal viisil. Usun, et Jeesus ise selgitas meile, kuidas saame seda teha.
Loen Jeesuse viimastest sõnadest jüngritele Jh 13:34-35: “Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
Väga lihtne, kas pole? Kõik teavad armastuse põhjal, et olete minu jüngrid. Võite esitada kõigile väljakutse sellise Jeesuse tunnistusega. Ma ei ütle, et nad kõik pöörduvad, kuid kõik võivad seista silmitsi Jeesuse tunnistusega.
Jeesus ütles, et selle läbi saavad kõik teada Jeesusest, sõltumata sellest, kus nad on, kasvõi San Antonios. Ükskõik kuhu lähete, kasvõi maailma otsani – selle läbi saavad kõik teada, et teenite Issandat.
Nad seisavad silmitsi Jeesuse reaalsusega ja eluga, mis on pühendatud Tema teenimisele.
Kuid mis see “see” on? Mille läbi saavad kõik teada? Vastus on nii lihtne, et võime selle jätta märkamata.
Teate, ma tulin filosoofia taustast Issanda juurde ja seejärel Pühakirja juurde. Üks asjaolu, mis on mulle alati muljet avaldanud – see oli eriti mõjuv alguses, kui alles hakkasin Piiblit lugema – oli lihtsus. Olin harjunud pikkade keeruliste tekstidega.
Filosoof Kant kirjutas ükskord lause, mille pikkus oli üle 2 lk ilma ühegi punktita. Kas kujutate ette, kuidas sellist lauset lugeda? Siis aga tulin Piibli juurde ja Jeesuse juurde ning see on nii lihtne, maapealne, nii praktiline. See muutis täielikult mu mõtlemise.
Meil oli Lydiaga lühikest aega osadus Corrie ten Boom’iga, kellest olete kindlasti kuulnud. Kuid kas teate tema väikest lööklauset? “MUSI” – (ing KISS – Keep It Simple, Stupid!) – hoia asjad lihtsad, tobu! See on minu siht.
Ma ei ütle teile, et olete rumalad, kuid mu eesmärk on hoida asjad lihtsana. Kui need lähevad keeruliseks, siis see ehmatab mind. Mõtlen, et mida ma valesti teen. Nii et nii lihtne see ongi, aga mitte väga kerge.
Jeesus ütles, et selle läbi teavad kõik – kõik teie ümber seisavad silmitsi tõsiasjaga, et teie usute Jeesusesse. Nad kõik ei pöördu, kuid kõigile esitatakse väljakutse. Usun, et meil on kohustus esitada kogu maailmale väljakutse Jeesuse tunnistamisega. Jeesus ütles: “Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi.”
Tahan välja tuua veel midagi väga lihtsat. Armastus ei ole valik. See on käsk. Jeesus ütles: “Ma ei soovita teile, ma ei paku välja võimalust. Ma annan teile käsu. Armastage üksteist.”
Kuidas peaksime üksteist armastama? Samamoodi nagu Jeesus meid. See on isetu, ennast-andev, esmalt teiste kasu taotlev.
Jeesus ütles, et kui sul on selline armastus, märkab seda kogu maailm, sest nad ei näe seda mitte kusagil. Nad näevad isekust, enesekesksust, rabelemist. Võid kogu olukorda revolutsiooniliselt muuta, kui esindad Jumala armastust.
Kuid pea meeles, see ei ole valik, see ei ole soovitus ega üks võimalustest, see on käsk. Seega, kui me ei tee seda, kes me siis oleme, öeldud ühe lihtsa sõnaga?
Sõnakuulmatud. Just nii.
Meil on kaks varianti. Võime armastada üksteist nii, nagu Jeesus armastas ja olla kuulekad, või mitte armastada üksteist ja olla sõnakuulmatud. Kuid pea meeles, see ei ole soovitus ega ettepanek. Jeesus ütles väga selgelt ja täpselt, et see on käsk ja Ta ütles veel, et see on uus käsk.
Juudi rahvas oli harjunud Moosese 10 käsuga. Mõnes mõttes võib seda nimetada 11. käsuks ja usun, et see sisaldab endas kõiki 10 käsku. Kui nii teeme, siis peame kõiki käske. Selle läbi kõik tunnevad, et te olete minu jüngrid, kui te armastate üksteist. Ma annan teile käsu: armastage üksteist, nõnda nagu mina teid olen armastanud.
Ei ole mingeid teisi võimalusi, milline see armastus on. See ei ole enesekeskne, ennast-imetlev armastus. See on ennast-andev armastus. Armastus, mis annab elu nende eest, keda ta armastab. See on väga lihtne, elementaarne ja väga harvaesinev.
Kui küsiksid tänapäeval Ameerika inimestelt, mis on nende arvamus kristlikest kogudustest, siis nad ei räägiks armastusest. Maailm ei näe meid sellisena.
Leidub imelisi, fantastilisi erandeid, kuid enamasti näevad nad meid religioossete inimestena. Inimestena, kellel on reeglid, kes saavad kokku imelikes hoonetes. Nad ei taha sinna sisse minna, kuna nad pole kunagi silmitsi seisnud selle tõelise tunnistusega.
Arvan, et ajalugu tõestab seda. Ma ei ole kindlasti ajaloolane, kuid tean, et Rooma impeeriumis, olles üks võimsamaid, kaua-kestvamaid ja ulatuslikumaid impeeriume ajaloos, ütlesid uskmatud kristlaste kohta: “Vaadake, kuidas need kristlased üksteist armastavad.” See oli nende tähelepanek.
Kas jätame San Antonio, Texase või Ameerika inimestele sellise mulje? Kas neil jääb meist selline arvamus? “Vaadake, kuidas need inimesed üksteist armastavad!”
Ja see võitis. Kolme sajandi jooksul pidi tolle aja võimsaim impeerium alluma Jeesuse, juudi puusepa kuulutusele, kes hukkus roomlaste ristil. Kuidas nad muutusid? Nagu Jeesus ütles: “Sellest tunnevad kõik, et olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
Mõelge sellele korraks. See ei ole midagi võimatut meile. Seda on võimalik teha. Kui meie seda Jumala abiga ei tee, siis mitte sellepärast, et me ei saa, vaid sellepärast, et me ebaõnnestume. See on saanud mulle selgeks.
Olen evangeeliumi jutlustaja peaaegu 60 a. Olen käinud rohkem kui 50 maal. Minu raamatuid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde, kuid kas ma siiski täidan seda ülesannet? Kas me ikka teeme seda tööd? Kas esitame maailmale väljakutse selle tunnistusega?
Kas maailm või kas Ameerika ütleb täna meie kohta nii, nagu nad ütlesid esimeste sajandite kristlaste kohta: “Vaadake, kuidas need kristlased üksteist armastavad?”
Nad ei osanud seda põhjendada. Nad ei mõistnud seda. Erineva taustaga inimesed, erinevast rassist, sotsiaalsest taustast – mõned orjad, mõni valitseja perekonnast, kuid nad armastasid üksteist ja see mõjutas kogu Rooma maailma. Seda on võimalik teha. Jeesus ei rääkinud kunagi tühje sõnu. Ta ütles: “Sellest tunnevad kõik, et olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
Nüüd tahan teile rääkida natuke armastusest. See armastus, millest räägin, ei ole tegelikult üldse emotsioon. Inimesed lähevad elevile tunnetest. Arvan, et just meie kaasaaegses kultuuris sõltub väga palju inimeste tunnetest.
Kuid see armastus Jumala rahva juures, millest Piibel räägib, ei ole tunne. See on otsus. Avame Ps 18:2. Need on Taaveti sõnad: “Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!”
See ei ole emotsioon, see on otsus. Taavet tegi otsuse. Sõna “armastan” ei ole seal tavapärane heebreakeelne sõna. See sõna on otseselt seotud emaüsa või sisikonnaga. Teisisõnu, ameeriklased ütleksid siin “kõhutunne” või “sisetunne”.
Kipume arvama, et selline tunne ei sõltu meist, aga Taavet ütles: “Issand, ma annan sulle sisemise armastuse, täieliku pühendumise, kogu mu isik on selle sees.” See on otsus.
Oled sa kunagi teinud sellise otsuse? Oled sa päriselt otsustanud, et armastan Issandat kõigega, mis on mu sees. Kõik, mis mul on, on Tema oma. Ma ei hoia midagi tagasi. Ükskõik, mida Tema palub mul teha, seda ma teen.
Siiani, tundes oma südant, ja süda on petlik, ei saa me usaldada oma südant. Kuid selle ajani, niipalju kui tunnen oma südant, olen otsustanud armastada Issandat. Olen teinud selle otsuse. See ei ole tunne.
Võid öelda, et ma ei ole emotsionaalne inimene, kuigi sa selles eksiksid. Tegelikult olen väga emotsionaalne ja muutun vanemaks saades veel emotsionaalsemaks.
Kuid asi ei ole emotsioonides. See on otsus. Olen teinud sellise otsuse. Ma ei uhkusta, vaid lihtsalt räägin tõtt. Olen otsustanud, et armastan Issandat kogu oma südamest, hingest, meelest ja jõust. Ta on seda väärt. Ta on teinud kõik minu jaoks.
Vähim, mida teha saan, on Teda armastada ja see ei ole piinarikas. See võib minna aeg-ajalt maksma, kuid kindlasti ei ole see piinarikas.
Seega pea meeles, armastus on otsus – selline armastus – ja see on sisetunne. See on palju sügavam kui pealiskaudsed tunded ja armsad sõnad. See on otsus. Taavet tegi sellest isikliku, individuaalse otsuse: “Ma armastan Sind.”
Kuid 1Jh 4. ptk esitatakse meile kollektiivne väljakutse, mis viib meid veelgi edasi.
Loendasin ükskord, et 1Jh 4:7-21 esineb sõna “armastus” kas nimi- või tegusõnana 29 korda 22 salmis. Paistab, et Jumal peab armastust päris tähtsaks, kas pole? Tegelikult tundub see ennekuulmatu, et üks kirjanik kasutab ühte sõna 29 korda 22 lauses. Jumal tahtis tõesti meile midagi selgeks teha.
Seejärel tahan välja tuua, et selline armastus, millest Johannes räägib, on ka otsus, kuid see on ühine otsus. Tahan lugeda need sõnad 1Jh 4:7: “Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.”
Näete, see on ühine otsus: “Armastagem üksteist.” Kujutage ette, kui kõik inimesed selles toredas koguduses teeksid ühise otsuse: armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast!
Ja siis üks imelisemaid väiteid Piiblis, mis on nii lihtne, et jätame selle märkamata. See ütleb: igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast.
See on lihtne, kuid mõtle, millele see viitab. See tähendab, et on olemas selline armastus, mis saab tulla ainult läbi uuestisünni. Kui sa kunagi koged sellist armastust kelleski, siis tead, et see inimene on uuesti sündinud. See tähendab ka seda, et kui sul ei ole sellist armastust, siis on küsitav, kas oled uuesti sündinud.
Võime sellest teha õpetusliku probleemi – selgitada päästet kui samme. Olen teinud seda lugematuid kordi, kuid see ei ole viimane proovilepanek. Viimane test ei puuduta õpetust, vaid armastust.
Igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast. Sul ei saa olla sellist armastust, kui sa pole Jumalast sündinud. Kuid kui oled Jumalast sündinud, siis selline armastus peaks olema tõestus sellest.
Ütleme seda koos. Korrake minu järgi: “Igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast.”
Ütleme veelkord: “Igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast.”
Võrdleme veel ühte kirjakohta, mis kinnitab sama, mida olen rääkinud. 1Pt 1:22-23: “Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud (ing k) Vaimu kaudu.”
Kuidas sa puhastad oma hinge? Tõde teades? Ei. Tõele kuuletudes. Kui tahad olla puhas, siis kuuletu jätkuvalt tõele.
“Et te nüüd olete oma hinged puhastanud…” Paljud on nõus, et meie hinged vajavad puhastamist? Nii saame seda teha tõele kuuletudes, mitte tõde teades. Pead tõde teadma, kuid sellest ei piisa. Pead sellele ka kuuletuma.
“Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud Vaimu kaudu…” – seda ei ole kõigis tõlgetes – “… siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest.”
Kas armastad oma kaasusklikke raugematult, kirglikult?
Teate, mul on veel üks sõnum, mida ma ei hakka jutlustama, kuid see on: “Kui palju kirge on su usus?” Olen mõistnud, et usk on kirglik. “Armastage raugematult, kirglikult üksteist puhtast südamest.”
Ja siis öeldakse, kuidas seda teha. 1Pt 1:23: “Teid pole uuesti sünnitatud (ing – uuesti sündides) kaduvast, vaid kadumatust seemnest. Jumala elava ning jääva sõna kaudu.”
Kuidas omada sellist armastust? Ainult ühel viisil: sündides uuesti Jumala Sõna kadumatust seemnest.
Mu päris tuntud jutlustajast sõber ütles, et uuestisünnist on saanud Ameerikas omamoodi kultus. Lugesin kuskilt statistikast, et 47% ameeriklastest on uuesti sündinud. See on absurd. Kus on selle tõestus? 47% ameeriklastest võivad õpetuslikult teada uuestisünni kohta, kuid nad ei ole uuesti sündinud.
Kui 47% ameeriklastest oleks uuesti sündinud, oleks see vägagi teistmoodi maa. Ma kahtlen, kas 5% ameeriklastest on uuesti sündinud, kuid ma ei ole statistik, võin eksida.
Tahan teile nüüd rääkida kahest asjast armastuse kohta Jaakobuse kirjast. Loen Jaakobuse, Johannese ja Peetruse kirjadest – ma ei tee seda väga tihti.
Jk 1:25: “Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises.”
Ja siis Jk 2:8: “Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!””
Seega seda seadust, “armasta oma ligimest nagu iseennast”, nimetatakse kahte moodi: “täiuslik seadus” ja “kuninglik seadus”.
See on täiuslik seadus, sest see sisaldab kogu ülejäänud seadust. Kui teed selle järgi, siis täidad kogu seadust. See on täiuslik seadus. See on kuninglik seadus ja see on vabaduse täiuslik seadus.
See on väga lihtne, kuid väga tähendusrikas. Keegi ei saa sind sundida mitte armastama. Kui oled otsustanud armastada, ei saa sind keegi peatada.
Nad võivad öelda igasuguseid karme asju sinu kohta, võivad kohelda sind väga õelalt või halvasti, kuid nad ei saa peatada sind armastamast. Kas pole nii? Seega on see vabaduse täiuslik seadus.
Lisaks sellele on see seadus, mis sisaldab kogu ülejäänud seadust. Kui sa tõesti armastad oma ligimest kirglikult ja puhtast südamest, täidad sa ka kõiki teisi käske. See on vabaduse täiuslik seadus.
Teisisõnu, kes on täiesti vaba? See, kes armastab. Mitte keegi ei saa sind peatada armastamast.
Täiuslik näide sellest on Jeesus. Nad tegid talle kõike: nad peksid teda, torkasid ta käed ja jalad läbi, panid okaskrooni talle pähe, andsid juua äädikat, sõimasid ja häbistasid.
Kuid mis oli üks asi, mida nad ei suutnud teha? Nad ei suutnud peatada teda armastamast. Ta armastas neid lõpuni.
Kui armastad sellise armastusega, siis ei saa mitte keegi sind peatada. See on vabaduse täiuslik seadus. Sa oled ainus tõeliselt vaba inimene maa peal, sest keegi ei saa sind takistada selles, mida teha tahad. Kas pole imeline?
See hämmastab mind iga kord, kui sellele mõtlen. Mitte keegi ei saa sind peatada. Sellepärast on see vabaduse täiuslik seadus.
Nüüd tahaksin teha selle isiklikuks. Ära ehmata, kõik läheb hästi. Teen selle isiklikuks kõigepealt enda jaoks.
Tahan lugeda Mk 1:40-42: “Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles talle: “Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!” Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: “Ma tahan, saa puhtaks!” Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks.”
Siin ütleb, et Jeesusel hakkas temast hale (ing – oli liigutatud kaastundest). See on väga huvitav, sest see läheb täpselt kokku sõnaga, mida Taavet kasutas Psalmis 18.
See on “kõhutunne”, mis viitab soolestikule. Minu arvates Old King James tõlge räägib “sisikonna kaastundest”. Seal ongi meie sügavaimad tunded. Need ei ole südames, mitte selles füüsilises südames.
Nad on soolestikus, siit saab kõik alguse. See on kõige allikas. Ja see sõna, mida seal kasutati, oli: et Jeesuse “soolestik oli liigutatud”.
Mäletan, kuidas mu esimene naine oma raamatut kirjutas. Ta rääkis oma toimetajaga ja ütles midagi sellist, et “mu soolestik oli liigutatud”, (eesti k – ülejääke väljutama).
Nad pidid talle selgitama, et inglise keeles ei ole nii õige öelda. Kuid tegelikult just see ongi õige. Just sellest siin räägitakse. Kõikides keeltes, mida tean – ladina, kreeka, heebrea – see tõeliselt sügav, sisemine osa sinust ei ole mitte füüsiline süda, vaid hoopis soolestik.
Usun, et me kõik teame, et sealt saab kõik alguse: olgu see armastus, hirm, vihkamine – sealt see algab. Niisiis öeldakse, et Jeesuse “soolestik (sisemus) oli liigutatud” selle mehe suhtes. Sellist sõna kui “kaastunne” tegelikult kreeka keeles ei mainita.
Kui lugesin seda, siis küsisin endalt isikliku küsimuse: Mis mind liigutab? Mis paneb mind tegutsema? Kas mind liigutab tegelikult kaastunne? Või liigutab mind hoopis isiklik ambitsioon, omakasu, soov suruda läbi oma tahet?
Loen midagi Filiplaste 2. peatükist. Võib tunduda, et rõhutan seda liiga palju, kuid olen tõepoolest jõudnud järeldusele, et suurim probleem kirikus tänapäeval on jutlustajate isiklikud ambitsioonid ja ma ei ütle, et see minu kohta ei käiks.
Fl 2:1: “Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne.”
Need on kõik väga võimsad sõnad. Need ei ole pealiskaudsed tunded. Need lähevad sügavale.
Fl 2:2-4: “Siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast.”
Ma ei tea, kas arvate, et rõhutan seda liiga palju, kuid näen kirikus nii palju isiklikke ambitsioone.
Ma kohtan palju toredaid jutlustajaid. Kuid minu arvates väga suur osa edasiviivast jõust koguduses, on isiklikud ambitsioonid: et saada suuremat kogudust, pidada suuremat konverentsi, saada rohkem kontakte oma postitusnimekirja, et teha ennast tuntuks, et panna inimesi endast huvituma.
Võib-olla olen küüniline, kuid näen, et see on üks peamisi edasiviivaid jõude tänapäeva koguduses.
DEREK PRINCE
