Usun, et sünged vihkamise ja tagakiusu lained on silmapiiril, mis peatselt rulluvad üle koguduse. Meid pole õpetatud ootama tagakiusu, aga kuna ma tean, kui tõsine ja raske võib vaenamine olla, siis mu süda valutab Ameerika pärast. Keskendun südame ettevalmistamisele, et jääda ustavaks kuni lõpuni.
Valmistu, et jääda püsima.
Kavatsen rääkida tegelikust ohust, millega kohtume rasketel aegadel. Küsimuse all on solvumine eriliselt Jumala peale. Piinlesin selle tõttu väga. Sõprus Jumalaga oli hääbumas. Vanglaolud, olles eristatud, üksi olemine, hirm saada kogu eluks lahutatud perekonnast, seda taluda oli raske.
Ometi sain mõistusega aru, et see on tagakius. See ei meeldinud mulle, kuid osaliselt mõistsin seda.
Arusaamatu oli aga see, et kaheaastase vangistuse jooksul ei kogenud ma mingit Jumala ligiolu. Olin oodanud, et nõrga ja kurvana kogen üleloomulikku Jumala väge ja rõõmu. Kuid ma ei tundnud seda. Minu mõtlemine ja keha olid purunemas, olin suundumas vaimulikku kriisi.
Varem olin lähenenud Jumalale, mõistes tema kui hea ja osavõtliku Isa südant. Nüüd ei suutnud ma kuidagi näha head ja armastavat Isa. Ma ei näinud teda sekkumas minu olukorda. Minu olukord üksnes halvenes.
Hakkasin pidama teda orjapidajaks, kelle arvates olen ohver. Aastaid olin igatsenud Jumala lähedust, eriti tema kohalolu. Siis, elu lootusetumal perioodil, oli ta võtnud ära oma ligiolu kogemise.
Objektiivselt teadsin, et ta ei olnud mind hüljanud. Kuid nii mulle näis ja tundus, mis vaevas minu hinge. Nutsin mitu korda kibedasti.
Nüüd suudan mõista, et kogesin armu, kuid sagedasti ma ei tundnud armu. Mu süda oli sügavalt haavatud. Sügav pettumus põhjustas kahtlusi, viha ja süüdistamist.
Esmalt hakkasin kahtlema Jumala olemasolus, siis tema loomuses. Arvasin, et kindlasti ta armastab kogu maailma, kuid mitte mind, Andrew Brunsonit.
Kas ta on ikka ustav, täiesti hea ja tõemeelne? Ma ei olnud enam selles kindel.
Solvumine kahjustas minu suhet Jumalaga.
Selle eest Jeesus hoiatas, et paljude armastus jahtub. Ta kõneles sellest Jumala omadele öeldes, et paljud taganevad, kuna pahanduvad Jumala peale.
Kui esineb kurjust, kas loodusõnnetus või midagi muud kohutavat patu tõttu nagu massitulistamine või sõda, paljud pettuvad Jumalas.
Nad süüdistavad: „Jumal, kui sa oled vägev ja armastav, miks Sa ei tee midagi? Kuidas lubad sellel juhtuda?
Jeesus just hoiatas selle eest, et usklikud pahanduvad, kui Jumal laseb kurjusel tõusta ja lubab seda.
Ukslikku solvab ka Jumala kohtumõistmine kurjuse tagajärjena. Tulevastel aastatel kindlasti näeme, mis toimub, kui maa valitsus pöörab selja Jumalale. Ukslikena me ei ole hukka mõistetud, kuid elame rahva hulgas, kes läheneb kohtumõistmise ajastusse.
Usklikke pahandab ka tagakiusu mõju ja selle põhjustatud kannatused. „Jumal, kuidas sa seda lubasid. Olen olnud sõnakuulelik,” nii ma ütlesin.
Lisaks võib keegi sellises olukorras tunda, et Jumal on ta hüljanud, mille peale paljud pahanduvad. Kui südames on solvumine, siis mitme armastus jaheneb.
Liikusin selles suunas, kuid siis sekkus Jumal. Suures masenduses olles nägin mõtetes orgu, läbikatsumise orgu. Issand alati ei põhjusta raskusi, kuid nendes testib ta meid.
Läbikatsumise org oli täis luukeresid, läbikatsumistes langenud usklike kuivanud luid. Ma ei kahtle nende taevasse pääsemises, kuid neil usklikel kadus armastus Jumala vastu ja viljakus.
Jumal nagu vajutas selle mu südamesse. Märkasin, et olen langemas, saamas üheks neist luukeredest.
Tegin otsuse. Ma ei saa võidelda vabanemise pärast, kuid ma võin võidelda oma Jumala suhte eest. Ma pidin võitlema selle nimel, sest olin seda kaotamas. Tegin tahte otsuse, mitte oma tunnetega, mis tormitsesid.
Oma tahtega otsustasin: „Teed ükskõik mida või ei tee, siiski järgnen Sulle.”
Ütlesin: „Kui me ei koge Sinu ligiolu, järgnen Sulle siiski. Kui Sa ei räägi minuga, järgnen Sulle ikkagi. Kui jätad mind vanglasse, järgnen Sulle siiski. Mina järgin Sind.”
Jätsin kõrvale oma nõudmised ja tingimused, mida olin Jumalale esitanud. Otsustasin hoida oma pilgu Jumalal. See oli väga tähtis otsus.
Täiesti jõuetuna ei suutnud näha väga kaugele, kuid ka ühekraadine pöördumine tema suunas, mitte temast kaugemale, mõjus otsustavalt.
Ka ühekraadine pöördumine tema suunas andis mulle võimaluse saada armu. Ta hakkas mind elustama. Pidin tegema sama otsuse korduvalt.
Alati, kui olin põhjas, kui esines tagasilööke, kui kahtlesin ja küsisin, pidin iga kord tegema oma valiku. Ma valisin pöördumise Jumala poole, mitte temast kaugemale.
Rõhutan seda, sest kui lootusetu poleks olukord, saad sa pöörduda tema poole.
Sa pead pöörduma tema poole. See on sinu valik. Ka üks kraad avaldab otsustavat mõju.
Mind aitas ka hoiukarbi ette kujutamine. Mõtlesin, et panen kõik küsitavused, kahtlused, süüdistused ja pahandumised nagu laekasse ja lukustan siis need hoolikalt.
Siis ütlesin: „Jumal, vaid Sina ja mina saame seda sahtlit avada. Võid alati selle avada, kui soovid nende asjadega tegeleda. Mina teen otsuse, et mina ei ava seda. Ma ei haudu enam neid kahtlusi ja küsimusi ega anna nendele kohta.”
Tähtis võtmepositsioon ilmnes selles, et ma ütlesin: „Ma ei vaja vastuseid selleks, et olla Sinuga lähedases osaduses.”
Kui ka pärast seda oli küsimusi ja kahtlusi, siis paigutasin need hoiukarpi. See murdis kahtlused ja pahandumise kägistava haarde minu südames. Suutsin taas tõde vastu võtta ega olnud suunatud küsimustele.
Teinekord teadvustasin, et Jumalal oli minule etteheiteid, kui kahtlesin Jumala armastuses ja ustavuses. Need ei ole tingimuslikud. Need on püsivad ja muutumatud. Minu armastust ja minu ustavust testiti.
Jumal küsis: „Andrew, kas sa armastad mind ka siis, kui sa ei koge ega näe minu armastust? Andrew, kes oled minule ustav ka siis, kui sa ei näe ustavust?”
Tõde on see et Jumal proovib läbi oma lapsi. Üheks testiks on tulla toime solvumisega.
Ristija Johannesest… Jeesuse teeb imesid, milles Jumala riik saab ilmsiks, kuid Johannes piinleb vanglas. Jeesus ei kasutanud oma meelevalda Johannese vabastamiseks.
Vastates Johannese küsimustele Jeesus ei maininud vangistust. Selle asemel ta ütleb: „Õnnis on see, kes minust ei pahandu.”
Johannes Ristija on ohus solvuda ja sattuda kriisi, tema, kes on suur Issanda teenija. Seepärast Jeesus hoiatab: „Ole ettevaatlik, Johannes, et sa ei lange, kui oled jõudnud nii kaugel. Hoidu tagasi langemast solvumise pärast.”
Peatselt pärast seda Johannes tapeti. Jumala peale on kerge solvuda. Piiblis on sellest mitu näidet. Suur osa jüngreid tõrjus Jeesust, kes „pidid jooma tema verd ja sööma tema liha”.
Jeesus oleks võinud astuda nendega diskussiooni, selgitada, maha rahustada nende pahandumist. Kuid ta lasi neil minna, lasi solvunud vabaks ega püüdnud hoida neid tagasi.
Teisel korral näib Jeesus solvavat naist. Ta võrdleb naist koeraga. Naine saab sellest üle ega lahku. Tema ja ta lapsed saavad päästetud. Otsustav on niisiis südame hoiak temasse.
Jumal näib otsivat neid, kes saavad solvumisest üle, pürgivad üle solvumise, kahtluse, hämmelduse e kinnitavad end olevat ustavad ja kuulekad Jeesusele, vastavalt olla teda väärt. On mitmeid asju, mida ei mõista, aga pean edasi suruma nende kaudu.
Richard Wurmbrand, rumeenia pastor, kes kannatas kommunistide tagakiusu tõttu, räägib usklikest, kes läksid vanglas hulluks. Samastun selle mõttega, kuna vahel ka mina kartsin, et lähen hulluks.
Kuid kuidas sobib see meie kannatuste teoloogiaga? Kuid kuidas see sobib kokku salmiga „Minu armust saab sulle küllalt” või „Ma suudan kõik temas, kes teeb mind vägevaks”?
Oleks ju Jumal võinud oma armus takistada usklikke hulluks minemast, kuid ei takistanud. Nii tõlgendab seika Wurmbrand: „Nende hullus näib kaunis Jumala silmis. Nad olid meeletuseni seotud Jeesusega. See tähendab, et see oli kaunis eneseohverdamine.”
Kõik on nüüd korras. Nad on taevas. Kuid see osutab, mida kannatus maksab inimesele. Tagakiusu kontekstis ei ole garantiid tulemustest selles elus. Me ei tea, mis on vahetud tulemused.
Elame ebakindluses. Me ei tea kuidas, millal ja kas meie raskused lõpevad. See ebakindlus proovib läbi meie südant. On öeldud, et minu vangistuse peasõnum oli Jumala usaldamine.
„Andrew, sina lootsid üksnes Jumalale.”
Ma ei tea. Usaldust seotakse sageli tulemusega.
Minule teatati abikaasa kaudu: „Andrew, usalda üksnes Jumalat.”
Tegelik sõnum oli: „Andrew, looda sellele, et Jumal päästab su vanglast.”
Kuid ma ei leidnud Piiblist sellist salmi, et Andrew pääseb vanglast.
Usaldus Jumala vastu on väga tähtis Jumalale. Ma ei tea, kui hästi ma seda mõistan. Mina otsustan nii: „Toetun Jeesuse juhtimisele.”
Võin öelda: „Jeesus, usun, et oled hea juht. Ma ei tea, mida Sa kavatsed. Ma ei tea, millistesse raskustesse Sa mind viid, kuid oled hea juht. Teostad oma tahte minu südames ja viid mind eesmärgile oma riigis.”
Toetun tema juhtimisele. Ma ei pea mõistma. Piisab, et toetun temale.
Js 50:10 sai minu lemmiktekstiks vanglas. Jumal ütleb sundpagendatutele: „Kes teist kardab Issandat, see kuulgu tema sulase häält; kes käib pimeduses ja kel puudub valgusekuma, see lootku Issanda nime peale ja toetugu oma Jumalale.”
Ta ei oleks saanud öelda: „Annan valgust kohe. Otsige valgust, oodake seda.”
Ta ei saanud öelda nii vaid pidi ütlema: „Olles pimedas ja ilma valguseta, lootke minule.”
Minu naise kujutluses ütleb saatan Jumalale, nii nagu Iiobi olukorras: „Vii Andrew’le ligiolu tunne, siis näed, kuidas läheb.”
Ja Jumal ütles. „Hästi. Ma teen nii, siis sina näed, kuidas läheb.”
Läbikatsumisse kuulub kindlasti see, et ma ei tunne Issanda ligiolu ega kuule tema häält. Jumal soovis, et õpin olema pimedas ja toetuma temale, olgu olukorrad ja tunded millised tahes. Mõned räägivad minule kitsikusest, kuid kes taganevad: „Minul ei ole nii raske, kui sinul oli.”
Ütlen: „Üks hetk, minu katsumus oli hävitada jumalasuhe. Sinu läbikatsumised suudavad sind muserdada.”
Meid kõiki testitakse erinevatel viisidel, kuid samadel südame aladel. Igaüks kogeb raskeid aegu. See võib olla tagakius või mingi muu kriis nagu konflikt, lähedase kaotus, haigus. Ja vahel, mitte alati, kuid mõnes olukorras ollakse pimeduses. Enamus teist on juba olnud või on praegu pimeduses.
Võite hüüda: „Kus sa oled, Jumal? Kus on Jeesus? Kus on mu karjane, kus on mu hinge sõber? Jumal, miks oled nii vait raskematel hetkedel? Miks oled jätnud mind pimedusse? Miks Sa ei ole tulnud minu raskustesse?”
Ma ei tea. Ka minul on veel palju küsimusi. Tõde on, et ma ei saa kunagi kõiki vastuseid selles elus.
Tegelikult palju tähtsam kui vastuste saamine on see lihtne tõde: läbikatsumisest tuleb väljuda. Tuleb püsida ustavana. Pühendumist Jumalale testitakse. Pead hoidma temast kinni. Sinu tegevus kriisis määrab sinu suhte Jumalaga.
Kutsun sind olema tähelepanelik solvunud südame ohu suhtes, eriti raskemate aegade saabudes. Sa ei saa jääda oma südames solvunuks. Kui oled solvunud, siis rebi see juurtega välja, tegele sellega. Hoidu selle eest tulevikus. Otsusta: „Ma ei lase solvumisel takistada oma jumalasuhet.”
Otsusta: „Pööran oma pilgu Jeesuse suunas, mitte kaugemale.”
Pane oma hoiulaekasse küsimused, kahtlused, solvumised, süüdistused ja toetu Jeesuse juhtimisele. Toetu oma armsamale. Ta on lubanud viia sind turvaliselt oma riiki. Loodetavasti näeme järgmisel korral.
Räägin sellest, mis mind parimalt ette valmistas tagakiusu surveteks.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
