Kui sa tead, et kohutav katastroof juhtub homme, siis miks mitte kirjutada üht poliitilist trillerit, põnevikku, täna. Selle kirjutamise juures on ainult üks oluline küsimus: „Aga miks mitte?”
Mis siis, kui äärmuslikud islami terroristid kaaperdavad lennuki ja suunavad selle majasse. Vaene mina, kes arvasin, et see on fantastiline idee olemaks põneviku sisu.
Juhtus nii, et ma alustasin selle kirjutamist (aastal 2001) üheksa kuud varem ja lõpetasin selle kirjutamise samal päeval, kui tornid langesid.
Raamatus, mille ma väljamõeldud loona kirjutasin, põhjustas rünnak kaksiktornidele Ameerika Ühendriike tungima Iraaki ja kõrvaldama Saddam Husseini valitsuse.
Ma ei püüdnud tõepoolest tulevikku ennustada. Ma ei ole prohvet, aga ma ei ole ka mittetulundusühingust (sõnamäng). Ma ei ole sensitiiv. Ma ei ole tuleviku ennustaja. Ma ei ole Jumala poolt prohvet, uskuge mind.
Ma otsin raamatuid kirjutades ideid sellest, mis võiks toimuda, andes sellega meelelahutust, kuid et ka hoiatada. Enamik minu raamatutest kõneleb Lähis-Idast, sest islami radikaalsed terroristid annavad selleks palju ainet. Kui palju sa võid kirjutada Iraanist, Al-Qaedast, ISISest? See kõik on nii halb. Sa ei saa kirjutada iga raamatut nii õudsena.
Siis ma mõtlesin, et pean leidma veel mõned pahad tüübid, kellest kirjutada. Ma kujutasin ette, et mis oleks, kui Vene diktaator teeb sellise plaani ega jaga seda kellegi teisega, kui ainult sisemise ringi nõunikega.
See on novelli „Kremli konspiratsioon” sisu (ilmunud 2018). Mis oleks kui Vene diktaator otsustab rünnata Ukrainat. Samal ajal kui ta laseb kogu maailmal olla hirmu all, oleks tema tegelik eesmärk rünnata Eestit, Lätit ja Leedut. Või kui ta kõike kolme korraga ei saaks, siis võtaks ta ainult Eesti.
„Miks üldse seda teha?” küsivad ka tema nõuandjad raamatus.
„Me saame aru Ukrainast, mis ei ole NATO liige. Aga härra president, te ometi ei mõtle, et te saate rünnata Eestit, Lätit ja Leedut, kes on NATO liitlased. Nad elavad ju artikkel viie kaitse all. Kui ühte NATO liiget rünnatakse, siis kogu NATO mobiliseerub rünnaku vastu. Härra president, te olete riskimas kõige kohutavama sõjaga pärast Teist maailmasõda. Te olete riskimas tuumasõjaga Ameerika Ühendriikide ja kõigi NATO liitlaste vastu…”
Raamatus „Kremli konspiratsioon” vastab Vene president oma nõunikele: „Kas te tõesti arvate, et USA läheb sõtta minu vastu ja Venemaa vastu, et päästa Balti riike?”
Kui olla aus, ei oskaks enamik ameeriklasi leida kaardilt Balti riike.
Kas USA riskiks tuumasõjaga, kui Venemaa ründaks Eestit? Me juba teame, et Ukraina kaitseks nad sõtta ei lähe.
Kas me tõesti arvame, et Ukraina on kõik, mida Vene tsaar tahaks? Mitte ainult diktaator, vaid inimene, kes näeb ennast tsaarina, kellel on see jumalik õigus rünnata oma naabreid ja tuua nad tagasi emakese Venemaa rüppe.
Isegi ohu juures saada kuul või minna Siberisse, ütlevad nõunikud presidendile, et see ei ole hea mõte.
Kuid president ütleb: „USA ega NATO ei astu Eesti kaitseks välja. 96 tunniga suudan ma vallutada ühe või kolm maad korraga ja ainus asi, mida peab tegema, on hoida neid oma valduses. NATO võib kärkida ja vihastada, aga nad ei lase minu maja õhku. Kui nad seda üritaksid, võime me alati vastupanu osutada, aga nad ei tee seda.
Kui nad artikkel viiest kinni ei pea, ongi see NATO lõpp. Me suudame teha NATOle lõpu 96 tunniga. Ei saa olla kollektiivset kaitset, kui see kollektiiv ei kavatse ühe kaitseks välja astuda.”
Me ei räägi, kuidas see lugu lõpeb, sest see ei ole põhjus, miks mind siia kutsuti…
Võibolla olen ainus inimene Ühendriikides, kes on kirjutanud novelli Eestist ja ma olen alati tahtnud külastada Eestit. Aga ma poleks iial arvanud, et mind kutsutakse siia sellisel ajal, et just nüüd on selline kriis meid tabanud; ajal, kui kristlased on kogunenud palvetama; kõige pimedamal tunnil, kui me peame teadma, kas Jumal meid kuuleb.
Kõige kurvematest asjadest, mida ma Eesti kohta olen õppinud: mitte ainult see, kui natsi Saksamaa teid okupeeris ja sellele järgnes hirmus kuri nõukogude okupatsioon pikaks ajaks.
Keegi parlamendi liige rääkis eile, kuidas tuhande aasta jooksul on Venemaa korduvalt Eestit rünnanud ja vallutanud. Kui kohutav see ka poleks, ei olnud see kõige kurvem, mida ma teada sain.
Kõige kurvem on, et nii vähe inimesi Eestimaal usub Jumalasse, et see on üks kõige sekulaarsem rahvas maa peal. Siin on palju igasuguseid müstilise, paganlikke ja vaimseid liikumisi, rohkem nõidust ja New Age’i, imelikke viise, kuidas inimesed arvavad end Jumalat leidvat. Ent selle rahva seas nii vähe inimesi usub ainsasse tõelisse Jumalasse ning sellesse, et Piibel ilmutab meile, kes on Jumal.
Veel vähem on neid, kes usuvad, et Jeesus on tõeline Messia, kes on tulnud meid päästma, et see maal minu selja taga räägib inimkonna kõige võimsama loo.
Kõige pimedama öö langedes selle riigi üle me palvetame, et Jumal võiks Kremli kurjad kavatsused selle riigi üle teiseks pöörata, päästa Ukraina, aga päästa ka Balti riigid, päästa Eestimaa.
Usume siin üheskoos, et Jumal mitte ainult ei saa keelata Putinit, vaid võib tema plaanid tühjaks teha.
Võibolla Prantsuse president ei ütleks Putinile ei. Võibolla Saksa kantsler ei ütleks Putinile ei.
Oleme ausad, et ka Ameerika president, kes võiks öelda ei, ei suudaks veenda teda midagi rohkem ette võtma. Aga meie Jumal on suveräänne, kõikvõimas Jumal. Tema võib selle kurjuse peatada, kui ta nii otsustab.
Loomulikult kuuleb ta meie palveid. Minu sõber rabi Juuda rääkis, kuidas Jumal on nii palju kordi Iisraeli päästnud. Ta rääkis kuidas terrorist teda neli korda tulistas, aga kuidas Jumal kuulis paljude inimeste palveid üle maailma, et päästa Juuda elu. Kuigi Jumal võib lubada kurjal juhtuda, võib ta pöörata selle tulemuse teiseks.
Meie peamine palve on see, et Venemaa rünnak pööratakse ringi. Loeme Piiblist, kuidas Jumal kuulis oma rahva palveid sõjaolukorras, kui nad parandasid meelt ja palvetasid. Apostel Paulus õpetas vaatama Iisraeli peale, et õppida nende õppetundidest.
On nii palju seda, mida Eesti võiks õppida Piiblist…
Me usume Jumalat, kes kuuleb palveid ja teeb imesid.
Minu sõnum ja roll täna on küsida: mis juhtuks siis, kui Jumal lubaks Putinil tungida Eestisse?
Kas Eestimaa on ennast Jumala ees alandanud?
Ma ei räägi isegi Jumala kohtust Eesti inimeste üle, mis võib olla osa tema plaanist, millest ei ole mugav rääkida, kuid me peame olema ausad.
Mis siis, kui Jumal on oma halastuses lubanud Eestit rünnata?
Minu palve on, et Jumal selle peataks. Jumal alati kuuleb palveid, aga mõnikord on vastus ei…
Miks on selle rahval vähim usku Jumalasse? Kuna Jumal armastab Eestimaad, ta raputab seda, aga ma ei tea kuidas. Taevane Isa mõtleb teisiti ja kui ta on armuline, siis ta raputab, sest ta tahab, et te lasete lahti igast ideest, religioonist, filosoofiast, isikutest või asjadest peale usu Jeesusesse Kristusesse, sest see usk saab päästa ja anda teile lootust.
Jumal raputab kõiki maailma rahvaid. Need ei ole sõnad novellikirjanikult. Need sõnad on prohvet Habakukilt, kelle kaudu Jumal rääkis: „Mina raputan kõiki rahvaid” (ja paneb rahvad võpatama – Ha 3:6). Samuti rääkis ta prohvet Amosele: „Mina raputan Iisraeli” (Kas ei peaks maa selle kõige pärast värisema – Am 8:8; kelle puudutusest maa väriseb – Am 9:5).
Raputus on tulemas. Pandeemia oli osa sellest. Kas see on pööranud selle rahva tagasi Jumala poole?
Ameerika Ühendriike see ei ole pööranud tagasi Jumala poole. Samuti nagu see ei ole tagasi pööranud Iisraeli Jumala poole. Rohkem raputusi on tulemas. Meid ei aita see, kui ignoreerime seda, mis on tulemas.
Peame olema ausad enda vastu. See ei ole pessimism. See on optimism. Jumal ju ei taha, et me põrgusse läheksime. Sellepärast ta tahab püüda meie tähelepanu ja juhatada meid taevateele.
Te olete meie palvetes. Ma lähen koju Jeruusalemma ega palveta üksnes Jeruusalemma pärast. Teadke, et ma palvetan teie pärast, teie naabrite pärast ja teie vaenlaste pärast.
Jumal õnnistagu teid!
JOEL ROSENBERG
Jeruusalemmast
Oleviste kirikus 24.02.2022.
https://www.tv7.ee/arhiiv/celebrate-jerusalem-2022_p86740/
