Tahan rääkida teemal, mille nimetan „Aja lõpul”.
Olen kohanud nii palju kristlasi, kes mõtlevad ainult sellele, mida Jumal neile selles elus teeb. See on üksnes pisike osa kõigest sellest, mida Jumalal meie jaoks varuks on. On oluline mõelda ajast välja igavikku, mitte üksnes sellele elule.
Ilm 10:5,6 räägitakse inglist, kes tõstis oma käe ja vandus: “…selle nimel, kes elab igavesest ajast igavesti (Jumala), kes on loonud taeva ja mis seal on ning maa ja mis seal on ning mere ja mis seal on: Aega enam ei kulu…”
Paljud tõlked ütlevad: “pole enam viivitust”, mis võib ka õige olla, kuid tegelikult ütleb Pühakiri siin, et aega ei ole enam. Jõuame ühel hetkel igaüks oma elus kohta, kus aega enam pole.
Keegi ütles, et kell kõigi kellade taga on inimese süda. Kui inimsüda enam ei löö, seiskuvad kõik kellad. Igaüks meist väljub siis ajast igavikulisse sfääri.
Igavik pole lihtsalt üks väga pikk ajaperiood, vaid täiesti teistmoodi olemise sfäär, mida mõistame üksnes ähmaselt. Hindan väga ütlust: “Mõistatus, mille Jumal on loonud”, sest aeg ongi mõistatus…
2Kr 4:17-18 räägib igavese ja ajaliku erinevusest. Paulus ütleb: “Sest see praeguse hetke kerge ahistus…”
Kui mõtled kõigele, mida Paulus koges, kui ta räägib kergest ahistusest, siis kallis õde-vend, mis sul üldse viga on? Koged sa midagi sellesarnast? Ära räägi oma suurest viletsusest, kuni võrdled seda Pauluse omaga, või las ma räägin sulle enda omast.
“See praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au…”
Kui oled surve all, teeb see sulle midagi. See saavutab sulle määratult suure igavese au.
Heebrea keeles on “raskus” ja “au” sarnase tähendusega. Paulus mõtleb kui juut. Ta räägib au kaalukusest, mille Jumal meile valmistab.
“… meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut…”
Ära unusta, et ahistusest on kasu ainult siis, kui hoiad silmad igavesel. Kui eemaldad oma silmad igaveselt ning näed üksnes oma probleeme ja hakkad ennast haletsema, siis ei tee sinu ahistus sulle midagi head, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
Paulus paneb meie ette kaks erinevat sfääri – nähtava sfääri, mis on füüsiline, materiaalne ja mööduv maailm – ning sfääri, mis on nähtamatu, vaimne ja igavene.
Kõik, mida kogeme selles elus, nagu ajakulg – on ajutine. Suundume millegi poole, mis on igavene.
Lugesin hiljuti ühest päevasõna raamatust väga lihtsa ütluse: “Elame langenud maailmas.”
Kui oleme objektiivselt ausad, siis tänases maailmas on palju rohkem kannatusi kui rõõmu, palju rohkem riidu kui rahu, rohkem haigusi kui tervist.
Ärgem maaligem maailmast ilusat pilti, sest see pole nii. Elame langenud maailmas, mis on läbi ja lõhki rikutud – korrumpeerunud, ebapuhas patu tõttu – ja siin me oleme.
Tänu Jumalale, meie lõplik sihtpunkt pole selles maailmas. Paulus ütles midagi, mis on mind tugevasti mõjutanud, mõeldes nii paljudele kristlastele, keda kohtan.
1Kr 15:19: “Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.”
Mõtle sellele hetkeks – kui ootad Kristuselt asju ainult selles elus, oled kõigist kõige haletsusväärsem. Siiski kohtan nii palju kristlasi, kes on nii haaratud sellest, mis selles elus juhtub.
Nende arusaam kristlusest on saada midagi Jumalalt selles maailmas – see on täiesti tundmatu Uue testamendi arusaamale. On väga tervistav, kui Püha Vaim meile survet avaldab, nii et mõtleksime ajastu lõpule ja igaviku algusele oma elus.
Hb 13:14 ütleb: “Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.”
Kas käib see ka sinu kohta? Kus on sinu jäädav elu? Kas selles elus, või mõistad sa, et see on üksnes ajutine, me pelgalt astume siit läbi?
Meie alaline sihtpunkt on igavikus. Kui näed ainult ajalikke asju, siis oled õnnetu, rahulolematu inimene ja virised alati: “Asjad ei lähe nii, nagu tahan, Jumal ei vasta mu palvetele.”
Põhjus on selles, et sul on vale vaatenurk: pead vaatama asju igavikulisest vaatenurgast. Olen jõudnud järeldusele, et Jumal ei ohverda pisematki osa igavikust kõige pikema ajaperioodi eest, sest aeg pole jääv, igavik aga on.
Küsiksin, kui palju ehitad oma elus igavikule? Pühakiri ütleb Õpetussõnades, et Jumal on meile andnud oma tarkuse läbi püsivad rikkused.
Olen mõelnud, mis on püsiv rikkus? See pole raha pangas, need pole aktsiad või osakud, uhke auto, maja, kus elame või bassein – ükski neist pole püsiv rikkus. Mis on püsiv rikkus?
Jeesus ütles: “Müü ära, mis sul on, ja anna vaestele.” See on püsiv rikkus.
Veel ütles Jeesus: „Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu” (Mt 19:29).
Meie annid lõpevad siis, kui lõpeb elu – kõik vaimulikud annid: prohveteeringud, imed, teadmise sõna – need lõpevad. Me ei saa neid kaasa võtta, need on üksnes selle maailma aja jaoks.
Ühe asja aga võtame kaasa – oma iseloomu. Iseloom on püsiv. Kes me oleme oma iseloomus, määrab ära selle, kes oleme läbi kogu igaviku. Püsiv rikkus on puhta, tugeva, kristliku iseloomu kasvatamine.
Järgmisena rõhutan, kui tähtis on mõista piibellikke prohveteeringuid. Kahjuks on paljud kaotanud huvi vale, edeva, pinnapealse prohveteeringute tõlgendamise tõttu ja nad on kaotanud kindluse.
Ära lase sel endaga juhtuda. Ära lase millegi hea väärkasutusel ennast sellest eemale tõmmata. Näiteks olen oma pika elu jooksul näinud kõiki vaimuande ühel või teisel viisil väärkasutatuna, kuid see pole pannud mind vaimuande põlgama. See teeb mind üksnes ettevaatlikumaks, kuidas neid kasutada.
Sama käib piibelliku prohveteeringu kohta – me vajame seda. Ilma selleta komistame pimeduses. Peame jälgima, kuidas seda andi kasutame.
Vaatame 2Pt 1:19-21 (ingl k): “Ja nii on meil veel kindlam prohvetisõna…”
Prohvetlik sõna on Piibli kirjalikud prohveteeringud – me ei räägi praegu prohveteerimisannist, kuigi ka sel on oma koht. Räägin Piibli kirjalikest ettekuulutustest.
“…veel kindlam prohvetisõna, ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas…”
Sa ei saa endale lubada seda, et põlgad prohvetlikku Pühakirja, sest Peetrus ütleb, et teed hästi, kui seda tähele paned, sest see paistab nagu valgus pimedas paigas.
Maailm, milles täna elame, on kahtlemata üks sünge koht, mis läheb veelgi pimedamaks. Vajame valgust, mis juhib meid pimeduses. Valgus, mille Jumal meile valmistas, on Pühakirja prohvetlik ilmutus. Võid olla imeliselt päästetud, hea kristlane, kuid käia pimeduses, sest sa pole kasutanud ega avanud end prohvetikuulutuse valgusele.
Kui kõnnid pimeduses, siis komistad asjadele, mis on ebavajalikud. Sa ei tea täpselt, kuhu lähed, ega mõista, mis su ümber toimub. See on nii prohvetliku sõna mittemõistmise pärast.
Peetrus ütleb: “Pange tähele seda… kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.”
See pole Jeesuse tagasitulek – see on sisemine, isiklik kogemus, mil hommikutäht, mis paistab just enne koitu, hakkab südames särama.
See ütleb, et Jeesus tuleb tagasi – ja me muutume rõõmsaks.
Kui sa pole sellest kunagi vaimustunud, siis ei tähenda see sinu jaoks palju. See on inimkonna ainus lootus. Miski muu ei suuda täita kõiki inimkonna meeleheitlikke vajadusi.
Inimesed räägivad sellest kui muinasjutust. Mina ei arva nii. Usun, et see on täiesti reaalne.
On ebareaalne loota, et poliitikud lahendavad inimkonna probleemid – nad on kaua üritanud ja tundub, et segadus on hullem kui varem.
On ebareaalne oodata inimlikku lahendust inimkonna probleemidele. See on humanistlik õpetus. Humanism on kristlusevastane jõud, mis tegutseb enamikus tänapäeva maailma valitsustest.
Vajame prohveteeringut. Kas olen sind veennud?
Peetrus jätkab, et see ei lähtu inimestest, vaid tuleb Jumalalt. Annan sulle kaks põhimõtet piibelliku prohveteeringu mõistmiseks.
5Ms 29:28 ütleb Mooses: “Varjatu kuulub Issandale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja me lastele, et teeksime selle Seaduse kõigi sõnade järgi!”
Mooses ütles, et on kahesuguseid nähtusi – varjatuid ja ilmutatuid. Varjatud kuuluvad Jumalale, kuna keegi ei mõista neid, ilmutatud on meile kasutamiseks.
Peamine põhjus, miks inimesed selle teemaga segadusse satuvad, on see, et nad üritavad mõista varjatut, samal ajal aga ei kuuletu sellele, mis on ilmutatud.
Kui räägin ettekuulutusest, tuleb alati keegi küsima: “Kas usud eel-, kesk- või järelviletsusaega?”
Ütlen, et ma ei tea. Mul pole piinlik nii öelda. Ma ei usu, et keegi teab seda, isegi Jeesus mitte. Mitte keegi ei tea seda hetke ega tundi, isegi mitte Poeg, kui ainult Isa. Kui ma ei tea midagi, mida Jeesus ei tea, siis pole mul piinlik.
Probleem on, et inimesed tahavad teada asju, mida ei saa teada. Selle motivatsioon on uhkus – kõige ohtlikum motiiv. Kui meile on ilmutatud tõde ja me kuuletume sellele, annab Jumal meile rohkem. Kui mitte, siis ei anna.
“Jumal, palun näita, kuidas läheb edasi.”
Sa pole täitnud seda, mida tead, miks ta peaks näitama enamat.
See on võti prohveteeringu efektiivseks kasutamiseks: uuri välja asjad, mida Jumal tahab meile näidata ja ära tüüta teda asjadega, mida ta ei taha, et me mõistame. Teiseks kuuletu sellele, mille Jumal on sulle ilmutanud.
Üks näide on Mt 24:14: “Seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.”
Millal tuleb lõpp? Siis kui evangeeliumi kuulutatakse kogu maailma kõigile rahvastele.
Kelle töö see on? Meie. Kui me ei tee seda ega kuuletu, miks peaks Jumal meile enamat näitama?
Kui hakkad tegutsema selle ilmutuse alusel ja hakkad pühendama end sobival viisil, siis üllatud, mida Jumal sulle järgmisena näitab. Kuid kui sa pole seda teinud, miks peaks ta sulle rohkem näitama.
Tuleme tagasi ajastu lõpu pildi juurde. Annan mõned üldised faktid, mis hakkab toimuma siis, kui ajastu hakkab lõppema. Usun, et oleme sellele väga lähedal – see on minu isiklik arvamus.
Ei taha aega määratleda, kuid usun, et järgmise 50 aastaga (salvestatud arvatavalt 1986. a) juhtub kõik, mis on siin raamatus kirjas. Ma ei ütle, et see nii läheb, kuid usun, et nii võib minna.
Kui aeg hakkab lõppema, kasvavad nii õigsus kui kurjus – mõlemad lokkavad – valgus särab, pimedus on suur. Peame harjuma selle vastandusega valguse ja pimeduse, õigsuse ja kurjuse vahel.
Ajastu lõpu tunnusteks esitan 3 kirjakohta. Esiteks Js 60:1-3 räägib Issand oma rahvaga: “Tõuse, paista, sest su valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal. Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja su kohal nähakse ta auhiilgust… rahvad tulevad su valguse juurde… kuningad paistuse juurde…”
Jumala tõotus oma rahvale on, et Jumala au särab meie üle pilkases pimeduses, mis meid ümbritseb, ja katab kõiki rahvaid. Siis need, kelle süda igatseb tõe järele, tulevad pimedusest Jumala rahva juurde valgust otsima.
Kuid ära oota, et pimedus lõpeks. See kestab ja suureneb. Valgus läheb aga eredamaks.
Kes võidab – juba loomisel oli see nii – kui valgus ja pimedus kohtuvad? On hea, et valguse ja pimeduse kohtumisel võidab valgus. Ära seda unusta! Meie võidame, kui oleme valgus.
Tähendamissõnas raiheinast räägitakse põllumehest, kes külvas head seemet. Öösel külvas vaenlane raiheina – umbrohtu. See näeb välja nagu vilja oras, kuid sel taimel pole söödavat vilja.
Töölised ütlesid: “Kas lähme ja juurime umbrohu välja?”
Põllumees ei lubanud: “Koos umbrohuga tuleb ka nisu välja, las nad kasvavad mõlemad lõikuseni.”
Jeesus ütleb, et lõikus on ajastu lõpp. Ajastu lõpul tulevad inglid ja eraldavad õelad õigetest. Õelad visatakse tulle, õiged säravad aga kui pojad oma Isa riigis.
Kuid pea meeles, et kuni ajastu lõpuni kasvavad kõrvuti nii õiged kui õelad. Siin ei räägita paganlikust maailmast, vaid kristlaskonnast. Selles olukorras kasvavad kõrvuti nii nisu kui umbrohi.
Kui tahad veenduda, et oled nisu, kontrolli oma vilju, sest selles on erinevus. Kogudus ei saa olema täiesti puhas kuni ajastu lõpuni. Mul on hea meel, et me ei pea umbrohtu eraldama – inglid teevad seda.
Ilm 22:10-12, päris Pühakirja lõpus on Jeesuse enda sõnad: „Tema (ingel) ütles mulle: „Ära pane pitseriga kinni selle raamatu ennustuse sõnu, sest aeg on lähedal! Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!””
Hämmastav ütlus, kuna see tuleb Jumalalt. Jumal ütleb: “Kui tahad olla õige, tee seda, sul pole enam kaua jäänud, ela! Kui tahad olla rüve, ole veel rüvedam. Kui aga oled õige, ole veel õigem, kui püha, siis veel püham, sest siin on teede lahknemine.
„Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi.”
See toimub kuni Jeesuse tagasitulekuni – õelad ja õiged on kõrvuti, kurjad lähevad kurjemaks, õiged õigemaks. Vaimulikus elus pole paigalseisu, ei saa jääda paigale – lähed kas edasi või tagasi.
Õpetussõnades kirjutatakse: “Õigete rada on kui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.”
Õigsus pole paigalseismine, see on rada, millel liigud. Kui liigud selles suunas, läheb valgus iga päevaga eredamaks. Kui elad täna eilse valguses, hakkad tagasi vajuma, sa pole õigsuse teel…
Selle kõige keskel annab Jeesus meile lohutussõnad Lk 21:25-28 ja räägib ajastu lõpust: “Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.”
Kogu maailma kõigutatakse. “Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.”
See on Jeesuse tulek. Siis ta räägib oma jüngritega: “Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”
Kuidas sa reageerid kogu sellele segadusele ja konfliktile? Kas satud depressiooni ja kaotad julguse? Või ütled, et tänu Jumalale, meie lunastus on lähedal! Sinu reaktsioon näitab sulle, kus su süda on.
Jeesus rääkis uue ajastu sünnitusvaludest, kirjeldades neid Mt 24. ptk. Need on väga ebameeldivad.
Ma pole kunagi sünnitanud, kuid mõistan, et see pole lihtne kogemus, sünnitusvalud käivad asja juurde, kuid küsimus on selles, kas soovid seda last? Kui jah, siis kannatad ka valu välja. Kui pole valu, ei tule ka last.
Jällegi võid kontrollida enda suhtumist seeläbi, kuidas reageerid. Kui ütled: “Asjad lähevad aina hullemaks, see on nii masendav, ma olen nii õnnetu, kus on Jumal, ta ei tee midagi.” Siis keeldud sünnitusvaludest: tegelikult tähendab see, et sa ei oota seda last.
Mis see laps on? Jumalariigi sünd maa peal. See ei tule ilma sünnitusvaludeta. Need tulevad kindlasti, me peame otsustama, kuidas neile reageerime.
Samal ajal, nagu mainisin, on kogudusel ülesanne täita. Mis see on?
Kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele.
DEREK PRINCE
