Skip to main content

Loeme Jumala sõna 1. Aja 28:20. Nende sõnadega juhatas Taavet Saalomoni templi ehitamist. Taavet rääkis Saalomoniga teises isikus, aga meie, kui me tunnistame Jumala Sõna, ütleme seda enda kohta.

Loeme nii: “Oleme vahvad ja tugevad, ja teeme seda, me ei karda ega kohku, sest Issand Jumal, meie Jumal, on meiega! Tema ei jäta meid maha ega hülga meid, kuni kõik tööd Issanda koja teenistuseks on lõpetatud.” Aamen.

Tahan pöörduda, arvan, et ajaloo kõige lühema jutluse juurde. Mt 9:9: “Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!” Ja Matteus tõusis ning järgnes talle.”

See oli 2-sõnaline jutlus: “Järgne mulle!” Sellel oli võimas tulemus. Mõtlesin endamisi, et kui peaksin kirjeldama kristlikku elu paari lausega, siis mis oleks parim viis selle kirjeldamiseks.

Võtaksin selle endale näidiseks – kristlik elu on Jeesuse järgimine. See ei ole eelkõige õpetuslik küsimus või kiriku liikmeks olemine või teoloogia. See on suhe isikuga, Jeesuse järgimine.

Vaatame tagasi esimeste jüngrite algsele kutsele. Mt 4:18-22: “Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat – nad olid ju kalurid – ning ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!” Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle. Ja kui ta läks sealt edasi, nägi ta teist vendade paari, Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid. Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle.”

Seega oli esimeste jüngrite, kellest said apostlid, algne kutsumine väga lihtne: “Järgne mulle!” Arvan, et vahel teeme selle asja nii keeruliseks, et inimesed satuvad segadusse. Muidugi oli see tol ajal tavapärane suhtlemine rabi ja tema õpilaste vahel. Tema kõndis ees ja nemad järgnesid talle. Oma õpetaja järgimine niiviisi näitas nende pühendumist talle kui õpetajale.

Niisiis ütles Jeesus: “Järgnege mulle!” ja siis Ta ütles: “Ma teen teist inimesepüüdjad!” Kui järgneme Jeesusele, siis ei ole tähtis, kes me oleme, vaid tähtis on, kelleks Ta meid teeb. Kuid Ta ei tee meid kellekski, kui me ei järgne. On asju, mida Ta teeb ainult neile, kes Talle järgnevad, kes on pühendunud Temale.

Nad reageerisid kohe. Piiblis öeldakse, et nad jätsid kohe oma võrgud. Usun, et paljude meie elus tuleb aeg, kus peame andma kohese vastuse.

Mäletan, et 1946. a olin veel Briti sõjaväes tollases Palestiinas. Kuid teadsin, et Jumal suunab mind, et ma lõpetaksin oma armeeteenistuse Palestiinas ja abielluksin seejärel Lydiaga. Olin olnud välismaal neli ja pool aastat, eemal oma kodust ja perest.

Oma teenistuse tõttu võlgnes Briti armee mulle tasuta kojusõidu Palestiinast. Mu vanaisa, keda ma väga armastasin, oli suremas vähki. Ta pidi peaaegu juba kolm ja pool aaastat varem surema, kuid ma palvetasin ja kirjutasin tormakalt, nagu vastpöördunud ikka, ja ütlesin, et ta ei sure. Ma palvetasin tema eest ja Jumal hoidis teda veel kolm aastat.

Kuid nüüd oli ta oma elu lõpul ja ma kaalusin kõiki neid asjaolusid – tasuta pilet koju, näha oma peret, kodumaad, vanaisa. Mõtlesin, et võib-olla saan selle kuidagi plaani mahutada ja alles siis lõpetada oma ajateenistuse Palestiinas. Kuid Issand rääkis minuga tol ajal – ja teeb seda ikka veel – keelte ja tõlgitsuse kaudu. Sain sõnumi keeltes ja tõlgitsuse.

Ei mäleta täpset sõnastust, kuid see pilt oli väga selge: laev on sadamas ootamas, valmis lahkuma. Kui lähed nüüd, saad kaasa, kui ei lähe kohe, siis jääd sellest laevast maha. Siis ei sõida sa sellega enam kunagi. Mõistsin, et Jumal oli pannud mu ette otsuse: kas nüüd või mitte kunagi.

Mäletate, et kuskil oli üks mees, kes ütles Paulusele, et kui tuleb sobivam aeg, siis ma kuulan sind. Kui inimesed hakkavad rääkima sobivamast ajast, siis nad kavatsevad mitte kuuletuda.

Tegin selle pühendumise ja otsuse – lõpetada ajateenistus Palestiinas ja alustada oma nö “misjonärikarjääri” ilma igasuguse toetuse või rahata üheltki grupilt, v.a need, kes toetasid mu naist, ja astusin laevale. Ja see on mind siiani kandnud.

Kuid kui oleksin otsustanud oodata, ei oleks ma kunagi sellele laevale astunud. Ma ei tea, kuidas mu elu oleks läinud, kuid Jumala eesmärgid poleks mu eluks iialgi täitunud. Oleksin mööda pannud Jumala plaanist oma elu jaoks.

Seega, kui kuulen sõna “kohe”, siis tähendab see mulle palju. Tahan soovitada sulle, et kui Jumal sinuga räägib, või kui Ta juba on rääkinud – kui sa ei vasta kohe, siis sa ei vasta kunagi.

Jumal on selles mõttes päris halastamatu, Ta ei anna meile suurt valikut. Tee seda, või mitte – nüüd või mitte kunagi. Kuid pean ütlema, et vaadates tagasi möödunud 50 a peale, siis olen väga rahul, et seda tegin. Olen ringi reisinud. Tegin kunagi nii öelda saadikutööd ühele misjoniorganisatsioonile, külastasin kogudusi ja kõnelesin.

Kohtasin kahte sorti inimesi: neid, kes olid kuulnud kutset, tõid selle ohvri ja vastasid. Ja ma ei kohanud ühtegi, kes oleks seda otsust kahetsenud. Kohtasin teisi, kes teadsid, et nad on kutsutud, kuid kaalusid kõike variante ja otsustasid mitte vastata. Eranditult kõik neist olid rahulolematud, pettunud inimesed.

Märkasin veel midagi kahe esimese jüngrite paari juures, kelleks olid Peetrus ja Andreas, Jaakobus ja Johannes. Peetrus ja Andreas viskasid võrgud välja. Jaakobus ja Johannes parandasid võrke. Arvan, et need on kaks peamist teenistuse tüüpi: võrgu viskamise teenistus ja võrgu parandamise teenistus. Ükskõik kummaks oled kutsutud, ole selles ustav.

Võrgu heitmist nimetame evangelismiks, võrgu parandamist võime kutsuda pastori- või õpetajatööks. Kuid kui teil ei ole kummagit, siis ei saavuta te vajalikke tulemusi. Sest aeg-ajalt tekivad võrku augud, ja kui heidad välja aukudega võrgu, pääsevad kalad välja.

Seda on juhtunud minu tähelepanekul evangelismis mitmeid kordi: võrk on välja visatud, kalad on sisse toodud, kuid võrgus olid augud ja need pääsesid välja.

Mul on sügav austus Billy Grahami vastu, kuid pean ütlema, et minu tähelepanek – ja Jeffrey on teile rääkinud, kuidas minust tema nõustaja sai – mina ei valinud teda, tema valis mind. Ta vaatas ringi ja ütles: “Sina!”

Nõustasin 22 inimest esimesel Billy Grahami festivalil. Meid juhendati nende inimestega ühendust pidama: kirjutasime neile, helistasime jne. Andsin endast parima, kuid neist inimesest, kes tegid nii öelda “otsuse”, ma ei ole väga kindel, kas keegi neist 22st püsima jäi, v.a need kaks, kelle pastoriks ma sain.

Ma ei ütle, et nad ei jäänud, kuid ma ei ole selles väga kindel. Kas mõistate, milles oli probleem: võrgus olid augud. Keegi ütles tol hetkel: „Kui Billy Graham ütles, et minge tagasi oma kirikusse ja kui teil pole kirikut, siis leidke see endale!” siis keegi küüniline vend jätkas: “Hästi, aga pole mingit kasu sellest, kui panna elus tibu surnud kana alla!”

See on tragöödia, kuna olen näinud seda ikka ja jälle juhtumas. Kui võrk ei ole parandatud ja korras, siis võid need kalad küll võrku saada, kuid enamik neist pääseb välja.

Tahan rõhutada, et kristlik elu on eelkõige suhe ühe isikuga. Õpetusel on oma koht, see on väga tähtis, kuid kui sul on ainult õpetus ja sul pole suhet, siis ei ole sul tegelikult midagi.

Jeesus ütles: “Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.”

On ainult üks tee – see on Jeesus. Paljud astuvad sellele teele, kuid ei jõua kunagi sihtpunkti, sest sihtpunkt on Isa. Jeesus ütles: “Mina olen tee, tee Isa juurde.”

Kohtan mitmeid päästetud inimesi, kes on kohtunud Jeesusega, kuid kellel pole kunagi olnud mingit suhet Isaga. 2Tm 1:12, just oma elu lõpul, kui Paulus oli vanglas ootamas oma hukkamist, ütles ta sellised sõnad: “Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.”

Arvan, et on väga tähtis, et Paulus ei öelnud: “Ma tean, millesse olen uskunud.” Ta ütles: “Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut.”

Kui sul on ainult õpetus, teooria või teoloogia või kiriku liikme staatus, kuid ei ole isiklikku suhet Issandaga, siis oled sa eksiteel. Uue testamendi ilmutus on suhe. Jumala ilmutus on kolm isikut – üks Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Pole olemas Jumala konfessiooni, Jumala organisatsiooni.

Mis on Kolmainsus – see on suhe. Ülim ilmutus Jumalast on suhe ja seda Jumal tahabki tuua meie ellu – suhet, suhet Jumala ja üksteisega.

Pean tunnistama tagasi vaadates, et tegelesin aastaid liiga palju õpetusega ja mitte piisavalt suhtega. Kui Issand mind 1944. a kutsus õpetajaks keeltesõnumi ja tõlgitsuse kaudu, ütles Ta: “Olen kutsunud sind Pühakirja õpetajaks.”

Kuulsin sel hetkel esimest korda sellisest teenistusest. “Olen kutsunud sind Pühakirja õpetajaks tões, usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses, paljudele.”

Ma ei oleks mingilgi moel osanud aimata, kui paljudele see saab olema. Kogu tänapäevane kommunikatsioon, seda ei olnud sel ajal tegelikult veel olemaski.

Nüüd võid lindistada sõnumi ja see võib jõuda tuhandete, sadade tuhandete, võib-olla miljonite inimesteni. Võid rääkida raadios ja see võib jõuda terve riigi rahvani. Kõike seda ei olnud siis veel olemas.

Kui Jumal oleks proovinud mulle näidata, kui paljude inimesteni võin jõuda, poleks mu mõistus suutnud seda vastu võtta. Kuid mõtisklesin selle kutse üle: tões, usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses.

Näen edasiminekut selles, mis on tõde, usk ja armastus. Oma analüütilise, filosoofilise taustaga oli tõde esimene asi, millest kinni haarasin. Tahtsin väga teada, mida Piibel täpselt õpetab ja kuidas on see seotud kõige muuga.

Panin suurt rõhku tõele. Siis mõistsin, et tõest ei ole mingit kasu, kui sul pole usku, mille läbi tõde tööle panna.

Siis panin pikka aega suurt rõhku usule, kuid siis hakkas Jumal mulle näitama, et see ei ole kõige tähtsam. Sul võib olla palju usku, palju tõde, kuid kui sul pole armastust, siis pole sul midagi. Tõesti, mitte midagi. Seda on nii oluline mõista.

Seega viimased, võib-olla 10 aastat, olen üha rohkem tundnud, et kõige olulisem on rõhutada armastust. Ütlen endale, et kui mu töö vili ei ole armastus nende inimeste eludes, keda teenin, siis loon probleeme.

Tean, et olen loonud probleeme, sest inimesed on võtnud mu õpetuse, mis on küll tõde, kuid nad kasutasid seda selleks, et üksteist hävitada. Mõned on selle isegi minu enda vastu pööranud.

Küsisin endalt, mida ma toodan? Kas ma seda tahangi? Seega hakkasin jällegi rõhutama armastust, isiklikku suhet Jumalaga – Isa, Poja ja Püha Vaimuga. See on ülim.

Tahan veel mõne asjaolu välja tuua kutse suhtes. Lk 9. ptk lõpus on meil nimekiri inimestest, kes tulid vabatahtlikult Jeesuse juurde. Võib-olla te ei mõista seda, kuid ma ei usu, et Jumal kutsub vabatahtlikke.

Iisraelis on meil kõikvõimalikke vabatahtlikke erinevates organisatsioonides ja gruppides. Vabatahtlik töötab täpselt nii kaua, kui talle sobib. Annab endast täpselt nii palju või vähe, kui talle sobib. Ta võib tulla siis, kui tahab, ja minna siis, kui tahab.

Ma ei usu, et Jumal otsib vabatahtlikke. Jumal otsib sõdureid. Kui mind värvati Briti armeesse 1940. a, siis mulle ei öeldud, et kui tahad, siis tule paraadile, kui mitte, siis pole midagi. Võid teenida aasta, kui sulle sobib, ja siis võid lahkuda. Samuti ei andnud mulle keegi allkirjastatud dokumenti: “Garanteerime sulle, et sa ei kaota oma elu.”

Paljud “kristlased” teenivad sellistel tingimustel. Teen nii palju, kui tahan, olen nii kaua, kui mulle meeldib, ja ma ei pea andma oma elu. Jeesus ei otsi midagi sellist. Usun, et mida aeg edasi, seda enam kristlasi peab oma elu maha panema. See ei üllata ega šokeeri mind.

Kuulame korraks neid vabatahtlikke. Ja sa võiksid arvata, et Jeesus – olles nagu meie – oleks vaimustunud, kuid Ta ei teinud seda. Tegelikult Ta isegi laitis neid.

On üks huvitav uuring, ma ei saa sellel praegu peatuda, juhtumitest, millal Jeesus inimesi noomis. Ta tahtis ainult teatud tüüpi järgijaid. Loeme alates Lk 9:57: “Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.””

Jeesus ei öelnud: “Imetore! Tule aga kaasa!” Ta ütles: “Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”

Teisele ütles ta: “Järgne mulle!” Ta näitas ise initsiatiivi. “Aga see ütles: „Luba mul enne matta oma isa!””

Ma ei usu, et ta isa surnud oli. See tähendas, et nii kaua, kuni tema isa elab, teenib ta teda, ja alles pärast seda saab ta tulla.

Lk 9:60: “Jeesus ütles talle: “Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!” Päris otsekohene, kas pole?

“Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!” Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!””

Ta oli mingis mõttes halastamatu, kas pole? Kui Ta kutsus, siis nõudis Ta kohest vastust ja pöördumatut pühendumist. Ta ei ole muutunud, seda otsib Ta ka praegu.

Nüüd veel ühest kirjakohast, millest olen väga põnevil. See on Ilmutuse 14. peatükis. Mõni aeg tagasi ütlesin Ruthile, et minu arvates ei tunne me piisavalt Ilmutuse raamatust, loeme seda!

Loeme sageli koos Piiblit. Lugesime ühe korra ja ma ei saanud midagi. Ütlesin, et loeme veel kord. Teisel korral ei saanud ma ka palju. Ütlesin, et loeme uuesti. Ja kolmandal korral, nagu öel­dakse, leidsin “rahapaja”.

Jõudsin 4. ja 5. peatükini ninga ei saanud sealt enam edasi. Kui Ruth küsis minult, mida sa tahad lugeda, ütlesin: “Ilm 4. ja 5. peatükki.” See on pilt taevasest ülistusest. See muutis drastiliselt minu arusaama ülistusest.

Ma ei saa täna sellel pikemalt peatuda, kuid tahan sind julgustada. Jumal ei kohta sind alati esimesel korral, kui sa Tema poole pöördud. Vahel võib tunduda, et Ta hoopis noomib sind, kuid ära anna alla.

Kui on mingi koht Piiblis, mida tunned, et peaksid uurima, siis uuri seda mitte 2 korda, vaid kasvõi 3, 4 või 5 korda. Õpi see pähe, ima see endasse. Ja ühel päeval saab see ootamatult elavaks. Võib-olla kui räägid kellegagi, annab Jumal sulle koheselt sõna sellest salmist selle ini­mese jaoks.

Tahan rääkida 144 tuhandest, mille kohta on arvatavasti 144 tuhat erinevat seletust. Ehk nagu Bob Mumford ütleks: “Mis ma teha saan, kui mul õigus on.” Näete, saan süü Bob’i kaela veeretada ega jäta niiviisi ülbet muljet.

Peame minema tagasi Ilm 7. juurde, et mõista seda 144 tuhandet: 12 tuhandet igast Iisraeli 12 suguharust.

Daan jäeti välja. Ma ei ole üldse kindel, miks, kuid arvan, et Daan mängis oma võimaluse maha, kuna nad ei läinud oma pärisosale. Iisraelis kutsutakse seda ala tänapäeval Gushdan’iks – see on Tel Aviv’i ümbruses.

Nemad läksid otse põhja poole, alale, mida ei olnud neile pärandiks antud ja mõjutasid Iisraeli ebajumalaid kummardama.

See on üks võimalik seletus, kuid see ei pruugi nii olla. Siiski on väga huvitav, et kõige raskem piirkond Iisraelis inimesteni jõuda on Gushdan, on Tel Aviv ja selle ümbrus. Usun, et kuna Daani suguharu ei võtnud kunagi oma pärandit, ei ole vaimset väge selle piirkonna üle kunagi murtud.

Igal juhul, 12 suguharu, igaühes 12 tuhat – olen kuulnud loendamatuid vaimulikke tõlgendusi selle kohta, kuid pean ütlema, et olen väsinud Piibli vaimulikustamisest, sest nii võid panna selle tähendama kõike, mida soovid.

Olen piisavalt naiivne uskumaks, et igast 12 suguharust tuleb 12 tuhat järglast – tõelised iisraellased, tõelised juudid – ükskõik kui ebapopulaarne see ka poleks.

Seega näeme neid 7. ptk esimeses osas. Siis näeme suurt rahvahulka, keda keegi ei suuda kokku lugeda, kes tulevad suurest viletsusest. Mina usun, et see suur paganate hulk on 144 tuhande juudi tunnistuse vili.

Ma ei ole juut, seega võin seda öelda: kui Jumal valis juudid, siis Ta teadis, mida tegi. Loodan, et keegi ei solvu selle peale, kuid neil on eriline võime jõuda inimesteni.

 

DEREK PRINCE

Kommenteeri