Toimetaja: Aiman ette millist tormi teeklaasis võib tekitada selline artikkel.
Põhjus selle artikli avaldamiseks on kardetud-oodatud metsalise märgi mõistmine, mis on samas väga oluline e päästeküsimus. Jutud kiipidest, märkidest käel või otsmikul on üksnes võimalikud tehnilised abivahendid kontrolli teostamisel. Kõige taga peab olema mingi moraalne printsiip ja selge valik, keda otsustame kummardada. Valikuks saab olla mingi hälve Jumala sõna selgetest nõuetest. Allesitatu on üks kaalukas moonutus 10 käsu teemal, mille omaksvõtuga kinnitame alluvust selle kehtestaja autoriteedile.
Artikli mõte on selles, et kui kunagi jõuab kätte riiklik-ühiskondlikult kehtestatud pühapäeva pidamise sundus, siis lugege seda artiklit veel korra. Seniks leppige teoloogiliste tõlgenduste paljususega ja olge hoitud.
Teemat tutvustab adventkoguduste endine vaimulik ja vanglakaplan Rein Käsk.
„Ja ta eksitab neid, kes maa peal elavad, tunnustähtedega, mis temale on antud teha esimese metsalise ees, ning käsib neid kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele, kellel oli mõõga haav ja kes virgus ellu. Ja temale anti meelevald anda metsalise kujule vaim, et ka metsalise kuju räägiks ja teeks, et need, kes iialgi ei kummarda metsalise kuju, ära tapetaks. Ja tema teeb, et kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele, ja et ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk…“ Ilm 13,14-17.
„Ja veel kolmas ingel järgnes neile ning ütles suure häälega: “Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka juua Jumala kange viha viinast, mis segamata on valatud Tema viha karikasse; ja teda peab vaevatama tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees.“ 14,9-10.
Mõistmaks, millest jutt, tuleb nii nagu Piibli puhul alati, süveneda konteksti ja paralleeltekstidesse. Siin on taust üsna mahukas ja samas ülimalt oluline, sest jutt on maailma patuse ajaloo lõpustseenist. Vaatame koos kahte peatükki: 13. ptk räägib Jumala vastase saatana tegutsemisest maisete võimude kaudu – lohe ja metsalised; 14. peatükis kirjeldatakse Issanda tegutsemist Tema omade kaudu – esitatud kolme ingli sõnumina.
Kõik neis peatükkides kasutatud terminid suunavad abi saama Taanieli raamatusse – metsalised samasuguste tunnustega, Baabülon, sundus kummardamisele surmanuhtluse ähvardusel jne. Taanieli prohvetikuulutused ulatuvad ju lõpuaegadesse, millest kõneleb ka Ilmutuse raamat.
Taanielile antud prohveteeringud kirjeldasid ajaloos üksteisele järgnevaid metsalisi – maiseid võime, kelle haldusalas oli pidevalt ka Jumala rahvas, kuni Jumal rajab oma igavese riigi. Ilmutusraamatu kirjutamise ajal oli veel valitsemas Taanieli ettekuulutatud neljas metsaline, kellest johtus üks eriline ja teistmoodi võim kauaks ajaks – aegade lõpuni. (Tn 7,7.8.19-25)
Selle kohta on öeldud, et ta piinab Kõigekõrgema pühi ning püüab muuta aegu ja seadust (s.25). Lisaks nimetatakse seal selle võimu erilise võimutsemise aeg – “kolm ja pool aega”. See on ajaperiood, mida korratakse Taanieli raamatus kaks korda (7,25 ja 12,7) ning Ilmutuse raamatus viis korda (11,2.3;12,6.14 ning 13,5). “Kolm ja pool aega”, ehk 42 kuud, ehk 1260 päeva on tegelikkuses 1260 aastat, sest jutt on selgelt pikast perioodist. Selles metsalises, kes nii pikalt võimutses, on äratuntav paavstlus.
- aastal väljastatud keiser Justinianus dekreedi alusel sai Rooma piiskopist kirikute pea ja ketserite karistaja. 1260 aastat hiljem, 1798. aastal arreteeris prantsuse kindral Berthier paavst Pius VI ja viis ta vangi Prantsusmaale, kus ta peagi suri, mida saab pidada „surmahaavaks”, mis seejärel siiski paranes (Ilm 13,3).
Mõelda vaid valdeslastele, hugenottidele, reformaatoritele ja inkvisitsioonile! Jumala põhiseadus – 10 käsku justkui nimepidi säilitati, aga teine käsk, mis keelab kujude ja piltide kummardamise, jäeti välja ja kümnes jaotati kummaliselt ebaloogiliselt pooleks, et arv säiliks. Neljandas käsus, mis nüüd osutus kolmandaks, vahetati hingamispäev nädala esimese päeva (pühapäeva) vastu.
Pöörakem nüüd pilk „Jumala leerile“ peatükis 14! Lõpuajale adresseeritud „kolme ingli sõnum“ ei alga ähvardamisega ega sisalda sundust. Jumal ei sunni kunagi, kuigi kõikväelisena suudaks Ta seda alati. Ainult Kristuse armastus „sunnib“ meid, kui see meie südant on puudutanud (2Ko 5,14).
Johannes näeb taevas inglit ja „sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. Ja ta ütles suure häälega: “Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund, ja kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!”” Ilm 14,6.7.
Läbiv sõnum on lunastav arm kahetsevaile patustele st. Jumala käskudest üleastunuile. Järgneb üleskutse – ilmutada aukartust ja kuulekust ning kummardada üksnes Teda, kes ainsana seda tegelikult väärib, sest Tema on ju kõige Looja!
Pangem tähele, et selles üleskutses on osaliselt kasutatud lausa neljanda käsu sõnastust, mis ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev… Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval – seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ 2Mo 20,8-11.
Prohvet Hesekieli läbi ütleb Jumal otse: “Ja ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui märgi minu ja nende vahel, et nad teaksid, et mina olen Jehoova, kes neid pühitseb… ja pühitsege minu hingamispäevi, et need oleksid märgiks minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et mina olen Jehoova, teie Jumal.“ Hs 20,12.20.
Miks siis suurem osa kristlaskonnast peab hingamispäeva asemel pühaks nädala esimest päeva, mis eesti keeles on nimetatud pühapäevaks?
Olles Piiblist tuvastanud Jumala „märgi“, pole raske avastada metsalise „märki“. Kui protestantlikud piibliõpetajad püüavad kuidagiviisi tõendada, nagu hakanuks kristlased kohe pidama pühaks nädala esimest päeva Kristuse ülestõusmise mälestamiseks, siis katoliku kirik on korduvalt läbi ajaloo kinnitanud, et see muutus ei põhine Piiblil, vaid katoliku kiriku Jumalalt saadud autoriteedil.
Üks väike näide paljudest: katoliku katekismuse „The Converent’s Catechism of Catholic Doctrine“ 1977. aasta väljaandes on kirjas:
„Küsimus: mis päev on hingamispäev?
Vastus: hingamispäev on laupäev.
Küsimus: miks me peame laupäeva asemel pühapäeva?
Vastus: peame laupäeva asemel pühapäeva, sest katoliku kirik viis pühaduse laupäevalt üle pühapäevale.”
Ilmutusraamatu 13. ptk. aga esitleb ju veel ühte metsalist (s.11), kes esmalt ilmub areenile kahe sarvega tallena, kuid peagi „räägib nagu lohe“ ja suunab varsti kõik kummardama „eelmist metsalist“ ja tunnustama tolle absoluutset autoriteeti. Selle tegevusega seoses on nimetatud isegi tunnustähti ja imesid. Aga just selle metsalise roll on lõppeks eriline „metsalise märgi“ kehtestamisel ja kohustuslikuks muutmisel, rakendades selleks alguses majanduslikke sanktsioone ja siis isegi surmanuhtluse ähvardust.
Teise metsalisena mõistame Ameerika Ühendriike, mis sai suuresti alguse katoliku kiriku tagakiusamiste eest Ameerika mandrile pagenud protestantidest ja mille algseks ideaaliks olid usuvabadus ja kodanikuvabadus. Prohveteering on täitumas aina tihenevas koostöös paavsti ja katoliku kirikuga protestantliku maailma toetusel. Esimesed katsed pühapäeva pühitsemist riiklikult seadustada toimusid Ameerika osariikides juba ammu, aga tõsisem on veel ees.
Asja tuum pole niivõrd päevas. Mõnigi võib öelda, et ükskõik millist päeva nädalas ma Issandaga eriliseks suhtlemiseks pühitsen. Umbes nagu nii, et mis vahet on, mis märki varrukal kannan. Siin tuleb esile aga autoriteedi kummardamise küsimus. Ühelt poolt üleskutse – kummardada Loojat ja teisalt kohustus – kummardada metsalise võimu ja kuuletuda sellele.
Ilmutus märgib selgelt ära ka võitja poole tunnused: “Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!“ Ilm 14,12.
Siin on nimetatud kannatlikkust, usku ja Jumala käske. See viib mõtted jälle Taanieli aega, millised sündmused on ühtlasi ka prohveteeringud.
- ptk – Duura org – kas kummardad kohe koos teistega kui „liturgia“ käivitub või – ahju! Noormeeste valik oli kindlameelne. Järgneski ahi, aga oh üllatust – seal oli nendega Jeesus ja tuli ei saanud võimust!
- ptk – kas tunnustad maise võimu ülimuslikkust, või – lõvidele söödaks! Taaniel jätkas varjamatult Jumalaga suhtlemist ja peagi oli ta lõvide seltsis. Aga sealgi oli ta koos Jumalaga, kes pani lõvidel suud kinni!
Mõistetav, et selle patuse maailma ajalugu ei lõpe lihtsalt vaid põhimõttel, et „kell kukkus“. Jumal ei taha, et keegi hukkuks! Kõlab veel üleskutse – asuda oma Looja ja Lunastaja poolele. Ja teisalt teeb vastane omalt poolt veel kõik, mis võimalik. Seega asetatakse kogu inimkond lõpuks konkreetse valiku ette nagu Duura orus – keda kummardada. Kolmandat, erapooletut varianti ei eksisteeri.
Loomulikult ei ole seni veel keegi sellisena metsalise märki vastu võtnud, sest pühapäeva pidamist ei ole veel peale sunnitud, kuigi kirik ise on seda oma autoriteedi ja volituste tõendina esitanud. Paljud siirad kristlased pühitsevad pühapäeva, olles nii õpetatud ja harjunud. Aga kui ühelt poolt saabub üleskutse ja hoiatus ning teiselt poolt kehtestatakse pühapäeva pidamise sundus, muutub küsimus otsustavalt märgiliseks.
Meie demokraatlikus kõikesallivas läänemaailma mõtteviisis näis võimatu ette kujutada, et kõne alla saaks tulla totaalne globaalne korraldus pidada pühaks just pühapäeva ja kuidas küll selline „mehhanism“ saaks toimida. Tundub aga, et hiljutine koroonaepideemia ühes sellega kaasnevate piirangutega oli justkui väike „näpuharjutus“ võimu kehtestamiseks.
Sooviksime olla koos tõelise Tallega selles hulgas, keda on kirjeldatud vahetult pärast metsalise märgi survet.
„Ja ma nägin, ja vaata, Tall seisis Siioni mäel ja ühes Temaga sada nelikümmend neli tuhat, kellele oli otsaette kirjutatud Tema Isa nimi!“ Ilm 14,1.
REIN KÄSK
