Lõpuaja sündmuste tõlgenduses on teistest oluliselt erinev adventkoguduse arusaam eriti just 1000aastase perioodi tõlgendamisel, mida tutvustab kauaaegne koguduse vaimulik ja vanglakaplan Rein Käsk.
Meie ülim ootus keskendub Jeesuse peatsele tagasitulekule, nii nagu Ta seda on tõotanud. See toob kokku need, kes elavad selles ootuses ja need, kes on selles ootuses ja usus surmaunne suikunud.
1Te 4,15-17: „Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.”
Mitmed Piibli tekstid, mis kõnelevad surnute elluäratamisest, annavad selgelt teada, et surnuist äratamine toimub kaks korda: esimene kord äratatakse Kristuses puhkama läinud Jeesuse tulekul enne 1000 aastat ja teine ülesäratamine on ülejäänutele pärast 1000 aasta möödumist.
Jh 5,28.29: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.”
Tn 12,2: „Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.”
Ilmutusraamat aga täpsustab, et neid kaht ülestõusmist lahutab ajaliselt 1000 aastat, nagu on kirjutatud Ilm 20,4-6:
„Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat. Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis. See on esimene ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.”
Tähelepanu väärib tõdemus, et päästetuid on siin esitatud „valitsemas“, ehk “kohus anti nende kätte” (s4), koos Kristusega surnuist ülestõusmisele järgneva 1000 aasta vältel.
Kohtumõistmisest ja päästest
Tegelikult kirjutab sellest ka apostel Paulus 1Kr 6,2.3: „Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle? Ja kui te maailma üle kohut mõistate, kas te siis ei ole pädevad otsustama pisiasjus? Kas te ei tea, et ükskord me mõistame kohut inglitegi üle, miks siis mitte argielu asjus?”
Milleks see veel? Kas me ekslike patustena ei kuulu mitte ise kohtu alla? Ongi nii, kirjutatuna 2Kr 5,10: „… sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.”
Aga samas ütles Jeesus Jh 5,24: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.”
Tõepoolest toimub kohus õiglaselt kõigi üle, aga neid, kes on usus Jeesuse oma Lunastajana ja ülempreestrist Vahemehena vastu võtnud, on selles kohtus esindamas Tema.
Hb 4,14-16: ”Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!”
Hb 7:25: „Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.”
Seetõttu pole neil endil vaja sinna ilmuda.
Kohus enne Jeesuse ilmumist
Jumala kohus toimubki ajaliselt esmalt nende üle, kes on usu läbi õigeks mõistetud.
1Pe 4,17: „Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi?”
Sellest kohtust on juttu ka Ilm 14,6.7: ”Ma nägin teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. Ja ta ütles suure häälega: ”Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund, ja kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!””
Nagu näha, kostub see sõnum juba alanud kohtust veel paralleelselt evangeeliumi kuulutamisega.
Jeesuse tagasituleku ajaks on osa kohtupidamisest juba toimunud, kuna peab olema otsustatud, keda äratatakse üles esimeses ülestõusmises.
Kohtutegevusest 1000 aasta kestel
Päästetute osalemisel järgnevas taevases kohtuetapis 1000 aasta kestel on oma eesmärk, sest meil võib olla palju küsimusi nende osas, keda me oma pettumuseks ei kohta esimesel ülestõusmisel. Kui Issand on aga ilmutanud kõik nende teod, mõtted, motiivid ning valikud, jääb üle vaid konstanteerida: “Tõelised ja õiged on sinu kohtuotsused.“
Armastav Taevaisa toimib väga „läbipaistvalt“, nii et Tema armastuses ja õigluses ei jää lõpuks kahtlusevarjugi.
Päästja hüljanud inimesed ei ela aga auhiilguses ilmuva Issanda ilmumist üle, nii nagu on kirjutatud Ilm 19,19-21:
”Ja ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende sõjaväge olevat kogunenud sõda pidama sellega, kes istus hobuse seljas, ja tema sõjaväega. Ja metsaline võeti kinni ja temaga ühes valeprohvet, kes tema ees oli teinud oma imeteod, milledega ta oli eksitanud neid, kes metsalise märgi olid vastu võtnud ja kes kummardasid tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävliga. Ja teised tapeti mõõgaga, mis lähtus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.”
Ilm 20,1.2 teatatakse: ”Ja ma nägin ingli taevast maha tulevat; sellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on Kuradi ehk Saatana ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks.”
Kuna lunastatud äratatakse surnuist siis, kui Kristus ilmub, ja võetakse taevasse, ning teisi surnuid ei äratata „kuni need 1000 aastat otsa saavad“, ongi Saatan oma kaasosalistest inglitega siin „luku taga“ kuni selle aja lõpuni. Maal pole elavaid inimesi, keda eksitada. “Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama” (s4).
Ilm 20,5 teatas, et 1000 aasta möödudes äratatakse „muud surnud“ ja saatanal on jälle üürikeseks „tegevust“.
Pärast 1000 aastat
Ilm 20,7-15: „Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv. Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära. Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet; ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti.
Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm – tulejärv. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve.”
Kui siin võib tekkida küsimus, et kust see “pühade leer ja armastatud linn” siia Maale piiratavaks sai, kuna Issand omad siit ära viis, siis järgmises peatükis osaliselt sündmustikku korrates (Ilmutusraamatule omaselt) räägitakse sellest.
Ilm 21,2: ”Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele.”
Siis kirjeldatakse uut Jeruusalemma ning seal valitsevat õhkkonda Issanda vahetu kohaloluga, mis loomulikult välistab pöördumatutele sinna pääsemise.
Ilm 21,8: ”Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves! See on teine surm.”
Peatüki lõpus, salmis 27, rõhutatakse veel korra: ”Aga sinna sisse ei pääse midagi, mis ei ole puhas, ei keegi, kes teeb jälkusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse.”
Ilm 20,7-15 kirjeldatakse, kuidas teises ülestõusmises äratatutes ei ilmne mingit meelemuutust, vaid nad on jätkuvalt oma isanda manipuleeritavad ning leiavad ühes temaga oma eksistentsi jäädava lõpu – teise surma.
Jumal taastab Maa oma puhtuses ja ilus ning universumi Valitseja “residents” asub siin, kus Tema meid inimeseks sündinuna lunastas, kandes meie karistuse ise, ja võis nõnda ikkagi õiglaseks jäädes meid õigeks mõista! Imeline kõikvõimas ja armastav on looja Jumal.
Sellest alates pole meil ilmselt vajadust enam aega arvestada. Igavikuga võrreldes on millenniumgi vaid vilksatus.
REIN KÄSK
