Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: „Järgne mulle!”
Jh 1:43
Iga kord, kui Jeesus kutsus kellegi oma jüngriks, lausus ta temale lühidalt ja otsustavalt: „Järgne mulle!”
Oled lugenud, kuidas ta ühel hommikul vara tuli Gennesareti järve kaldale ja kohtus mõnede kalameestega, kes töötasid oma paatides. Ta pöördus kahe noore kalamehe poole ja ütles neile: “Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!”
Ühel päeval tuli Jeesus Kapernauma. Linna tollihoone ees istus mees nimega Matteus. Jeesus peatus, vaatas teda ja ütles: “Järgne mulle!” Ja see tõusis, jättis tollihoone ning järgnes Jeesusele.
Teekond jätkus ja ühel päeval kiirustas noormees teel, mida Jeesus kõndis. Ta langes põlvili Õpetaja jalgade juurde ja ütles: „Hea Õpetaja, mida tehes ma päriksin igavese elu?”
„Müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!”
Ma mõtlen, et oli kaks asjaolu, mis mõjutasid seda, et Jeesus nii meeleldi kasutas seda kõneviisi.
Üks on see, et see oli nii lihtne. Iga inimene mõistis silmapilkselt, et ta pidi jätma oma võrgud ja kalapaadid, ütlema hüvasti oma vanale isale ja koos Jeesusega hakkama inimesepüüdjaks.
Matteus mõistis, et tal tuli lõpetada endine maksuametniku tegevus ja et Õpetaja pidi saama kasutada tema ande ja mõjuvõimu.
Samuti mõistis rikas noormees Jeesuse sõnade tähendust ja seepärast jäi ta murelikuks ning lahkus tema juurest. Talle läks liiga kalliks, et jätta kõik ja järgneda Jeesusele.
Ka sina, lugeja, oled Peetruse, Matteuse või rikka noormehe kombel mõistnud, mida Jeesus mõtleb. Tema sõnum on sind puudutanud elavalt ja selgelt. Sina tead tema tahte teed. Kuid ütle, kas sa tahad seda pidi minna?
Ka nende ridade abil saab sind kätte Päästja sõnum. Minu südame ootus ja palve on, et see jõuaks sinuni nii lihtsalt, selgelt ja otsustavalt, et ka sina mõistaksid, mida Issand mõtleb.
Päästetee on alati lihtne. See on nii lihtne, et isegi rumalamgi inimene ei pea eksima.
Teine põhjus, miks Jeesus nii sageli kasutab neid kahte sõna „Järgne mulle!”, oli kindlasti see, et see lause kogu selle lihtsuses oli nii mõõtmatult rikas, nii hämmastavalt sügav ja nii käsitamatult suur.
Need kaks sõna haarasid endasse kõik, mis tähendas siis kristlast.
Päästetee on lihtne, kuid päästekogemus on imeline. Laps võib sel teel kõndida ja päästetõelisust kogeda, kui taas kogu maailma kõik filosoofid püüavad asjatult selgitada, mida see laps on kogenud.
Kaheaastane lapsuke, kes Iisraeli kõrbes käies sai madude poolt hammustada, võis ema nõuannet järgides vaadata vaskmaole ja jääda elama, kuigi ükski rabi kogu laagris ei suutnud selgitada seda väge, mis ühe silmapilguga tulvas haigesse ihusse ja ajas välja surma ning mao mürgi.
Naamanil oli üsna lihtne astuda seitse korda Jordanisse ja pesta oma ihu, kuid ei olnud ühtegi idamaa tarka, kes oleks suutnud selgitada, millest oli tingitud Naamani puhastumine pidalitõvest, kui ta seitse korda tõusis Jordanist.
Päästetee sisaldab neid asju: Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.
Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!
Päästekogemusest lausub Paulus: Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.
Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!
Vahel räägitakse sellest suurest küsimusest: „Kes on tõeline kristlane?” Arusaamad vahelduvad ja arvamused on erinevad.
Selline arutelu on ometi tühine. Inimene on kristlane siis, kui ta on Kristuse järgija. Sest pääste tähendab ka järgimist.
Sina ei ole kristlane, kui sinul on ainult Kristuse õpetus. Õpetus on hea, nii see peab olema. Häda kristlaskonnale sel päeval, kui tänapäeva ebausk suudab rebida Piibli ära pühade käest. Kuid sina võid olla kui tahes puhta ja piibelliku õpetusega, ja siiski võib Õpetaja tee olla sinule võõras.
Elav kristlus ei ole üksnes õpetuslaused või teooriad. See on eluosadus ülestõusnud Päästjaga. Üksnes see osadus võib teha sinust tõelise Jeesuse järgija.
Sina oled kristlane ainult siis, kui sa järgid Kristust ‒ mitte sammugi rohkem ega sammugi vähem.
Sina ei ole kristlane, kui ütled enese olevat või usud seda olevat, või usuvad teised sind selle olevat. Sina ei ole kristlane, kui sa parimatel hetkedel igatsed ja tahad seda olla, vaid kui sina järgned Jeesusele.
See on loomulik.
Mida tähendab Jeesusele järgnemine?
See tähendab loomulikult seda, et teed Jeesuse tee oma teeks. See on ilmne.
Kui sa ühel päeval kohtad inimest ‒ võib-olla kedagi sõpra ‒ ja ütled temale „Järgne mulle”, siis see loomulikult tähendab, et te kõnnite koos. Sinu sõber ei lähe lõunasse, kuni sina põhja, ega lähe tema vasakule, kui sina lähed paremale. Te käite sama teed.
Samuti on ka Jeesuse sõnumi ja Jeesuse järgimisega. Meil on ühendus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega.
Seda ühendust sa kunagi ei saavuta, kuuletumata tema tahtele ja sõnumile. Ta ei ole kunagi öelnud ühelegi inimesele „võta mind kaasa”, kuid kõigile pühadele, kes täna tunnevad teda isikliku Päästjana, lausus ta kunagi: „Järgne mulle!”
Sina ei saa võtta kunagi Jumalat kaasa, kuid sina võid tema armu kaudu saada Jeesuse järgijaks. Kui sina selleks saad ‒ kui teed Jeesuse oma teeks ‒ siis ka tema kogemused mingil määral saavad sinu kogemusteks.
See tähendab: sina saad mingil määral kogeda seda, mida Jeesus siin all kõndides koges. On selge, et sinu kogemused ei kujune kõiges nii sügavaks, sama jõuliseks ja tugevaks, nagu need olid Jeesuse elus. Seda sa kunagi ei peaks vastu. Sinu nõrk ihu iialgi ei taluks seda pinget. Kuid sa võid igal juhul maitsta midagi sellest, mida Õpetaja sai kogeda maapealse elu ajal.
Sina võid nagu temagi kogeda rõõmu ja valu, õnnestumisi ja vastasseise, pilget ja soosingut, ristisurma ja ülestõusmiselu.
Ja ütle, sina inimlaps! Kas sa võid paluda suuremat soosingut, ülevamat edu, imelisemat elu, kui saada jagada kõike kuningate kuninga ‒ Jumala ainusündinud Pojaga?
Järgne mulle!
Veel tänagi kõnnib Issand Jeesus maa peal ja lausub julgustavaid sõnu inimlastele. Ta tuleb sama tõeliselt nagu ta kunagi tuli Peetruse juurde Gennetsareti kaldale ja Matteuse juurde tollihoonesse. Ta julgustab nii noori kui vanu, ülemaid ja alamaid, vaeseid ja rikkaid, patuseid ja õigeid võtma oma risti ja järgnema talle.
Mäletan hästi seda aega, kui see imeline Õpetaja astus minu teele. Sellest on möödunud juba ligi 30 aastat. Olin siis üsna noor ‒ ainult 17aastane. Maailm naeratas minule oma parimat naeratust. See tõmbas ja ahvatles. Ja mina lasin ennast tõmmata ‒ samm-sammult ‒ üha kaugemale oma ema Jumalast.
Otsisin loomulikult rõõmu oma noorele meelele. Otsisin rahuldust igatsevale hingele. Lootsin leida seda, mida otsisin. Otsisin ‒ kuid leidsin kohutava südame maailma naeratuse taga. Võtsin vahutava rõõmukarika ja tõstsin selle huultele ‒ kuid see oligi täis jälkust ja mürki. Ja minu olemuse sügavuses vaevles vaim, igatsedes Jumalat.
Olin maiste huvide pöördes, pagedes südamevalu eest, arvati, et naudin vaid õnne, kuid keegi ei näinud mu valu. Kodukoldest päikese valgust otsisin ahmides südameilma, arvati, et naudin vaid õnne kuid keegi ei näinud mu valu. Mõtlesin, miks varjan häda? Ehk mõistab keegi mu vaeva. Mõni kuulis mu appihüüdu, kuid keegi ei näinud mu valu.
Issand Jeesus oli asetunud minu teele, kuigi ma seda ei mõistnud. See ei toimunud mingil äratus- ega usukoosolekul. Mina ei olnud kunagi näinud inimhulka põlvedel, enne kui olin ise osalemas selles õnneliku kristlasena. Mitte ükski usklik sõber ei kutsunud mind, sest minu kodukandis polnud penikoorma ulatuses ühtegi alla 30aastast inimest ‒ nii palju kui mina teadsin ‒ kes oleks olnud elava Jumala laps.
Mingi väline vastuolu, kurbus või õnnetus ei sundinud mind peatuma ja mõtlema. Jeesus ise tegi seda. Ta tuli minu juurde sõprade ringis. Tema hääl kõlas üle tantsumuusika. Ta rääkis hea Püha Vaimu kaudu. Ta kõneles ema palvete kaudu. Ta rääkis kuuseladvas puhuva tuulemühina kaudu, kui looduse üksilduses püüdsin saavutada hingamist ja kooskõla on noorele südamele.
Tema sõnum kõlas selgena ja nõudlikuna ‒ mitte karmina ‒ mitte Siinai mürina või välkudena. Tema põhjatu armastuse võimas käsi süleles mind ja tõmbas lähedale sellele südamele, mis minu pärast lõhkes Kolgatal.
Ta tõstis mind sügavusest. Ta vabastas mind patuahelatest ja asetas mu jalad rahu maapinnale ja päästeteele.
Kuidas see toimus, seda ei tea ma veel tänagi. Mina ei mõista seda ega hakka ilmselt kunagi seda mõistma. Tean ainult, et see toimus ja et minul on suurem põhjus kui paljudel teistel tänada Jumalat pääste eest Jeesuses Kristuses.
Mõtle sellele armule, et Jumal võttis mind oma hoole alla just siis!
Ja nüüd tuleb sama imeline Päästja sinu juurde. Sina ei näe teda, kuid ometi on ta sinu lähedal. Ta seisab sinu ees sama tõeliselt kui Betsaidast pärit oleva Filippuse ees sellel tähenduslikul päeval kakskümmend aastasada tagasi.
Ta tuleb sinu juurde, kes oled noor ja kes oled astunud tõelisse ellu. Ta tahab võtta sind oma hoole alla ja kaitsta sind maailma ahvatluste ja saatana mõjude eest. Ta tahab sütitada püha tule noore südamesse ja ta tahab kasutada sind õnnistuseks ligimesele.
Ära lase teda kutsuda asjatult!
Aga ta tuleb ka sinu juurde, kes sa ei ole enam noor. Sina oled astunud üle künnise ja rajanud oma kodu. Sinul on hooldada väikeseid, süütuid, nõrku inimtaimi. Kui soovid õnnestuda kasvatama neid taeva jaoks, pead sina esmalt saama kristlaseks. Kui sinul on veel alles mõni aasta mehisuse jõudu ja küpsust, siis anna oma elu Jeesusele! Astu täna ristilipu alla ja saa elavaks kristlaseks!
Ja sinugi juurde, sina eakas vanur, tuleb Jeesus, Jumala Poeg, esitades liigutava palve: „Järgne mulle!” Varsti on sinu võitlus lõppenud. Sinu teekond on varsti otsa saanud. Oled valmis lahkuma. Kuid ütle ‒ kas oled valmis taeva jaoks?
Oled mitu korda varem kuulnud Õpetaja kutset, kuid oled alati öelnud ei. Nüüd kuuled kutset jälle ‒ kuigi väga nõrgalt. Sina kuuled seda kauge sosinana, alt oma olemuse sügavusest. Varsti see vaikib igavesti. Nii kaua kuni veel tunned seda nõrka värelust oma hinges, astu Jumala ette ja palu päästet!
Inimene! ‒ Sinu kuningas kutsub sind!
Ta seisab sinu ees. Tema läbitungiv pilk on suunatud sinule. See näeb sinu olemuse sisimasse sügavusse. Tema tunneb sind läbinisti. Tema teab, kui patune, must või nõrk sa oled. Tema tunneb sinu kogu möödunud elu. Tema tunneb sind paremini kui parim sõber ‒ nii, paremini kui sa ise ennast tunned. Ja tema tunneb ka kõik sidemed ja lõksud, mis sind ahvatlevad nii ihu kui hinge poolest.
Tema teab kõik. ‒ Kuid kuule! ‒ Tema armastab sind ikkagi. Tema teab, et sa ei ole ära teeninud tema püha ja puhast armastust, kuid siiski armastab ta sind. Tema armastab sind rohkem kui ema, rohkem kui sõbrad. Tema armastab sind nii, et tahab võita sind täiesti ja omada sinu südant nii ajas kui igavikus.
Ta sirutab sinu poole oma läbistatud käed ja sosistab liigutavalt ja hellalt: „Järgne mulle!”
Järgne mulle!
Sõnullausumatu vastutuse asetavad need kaks sõna sinu kanda. Need kohustavad sind otsustama. Sina pead ‒ kas tahad või mitte ‒ otsustama oma suhte selle kutsega, mida oled kuulnud.
On võimatu jääda erapooletuks. Sina kas tunnistad alandlikult oma patud ja langed Jeesuse jalgade juurde, sirutad värisevad, nõrgad käed ja palud: „Võta mind, Issand ‒ anna minule andeks ‒ anna minule väge Sind järgida”, või jääd endisesse olukorda ja lased Õpetaja kutsel kõlada asjatult.
Oh inimlaps! Ära lase patul ennast meelitada!
Ära lase maailmal ennast võluda!
Ära lase inimkartuse surmavatel paeltel takistada ennast järgnemast Jeesusele!
Oled kaotanud juba mitu võimalust. Need kunagi ei pöördu enam tagasi. Ükskord on sinu viimane võimalus. Ja keegi, kes loeb neid ridasid, saab just selle kaudu oma viimase võimaluse.
Võib-olla oled sina see! Õpetaja kõnnib teel. Ta kutsub sind enda juurde. Varsti on ta kõndinud sinust mööda.
„Siis on hilja, sa õnnetu!
Jeesus Nasarenus on läinud.”
FRANK MANGS
