Nimi Taaniel tähendab tõlkes: „Jumal on kohtunik.” Inimesel endal pole õigust kohut mõista, vaid üksnes Jumalal. Igaüks vastutab oma elu eest Jumala ees.
Ma ei tea täpset aega, millal Taaniel sattus Babülooniasse. Tean üksnes, et kuningas Joojakimi kolmandal valitsusaastal viis Nebukadnetsar umbes kümme tuhat noorukit Jeruusalemma parimatest peredest vangidena Babülooniasse.
Nende vangide hulgas oli neli noorukit. Ilmselt olid nad tulnud jumalakartusele prohvet Jeremija tegevuse tagajärjel, prohveti kaudu, kes nuttis oma rahva pattude pärast. Jeremija oli saanud taluda palju pilget, kui oli tõstnud häält oma rahva pattude vastu. Tema pisaratest tehti pilge ja talle oli otse öeldud, et tema põhjustatud äratus on vale. Kuid need neli meest olid kuulanud teda ja saanud julguse asuda Jumala poolele.
Kui vangid olid jõudnud Babülooniasse, andis kuningas korralduse, et rühm noorukeid pidi kasvatatama tema erilisteks teenijateks. Nad pidid sööma samasugust toitu ja jooma samu veine, mida pakuti kuningakojas. Kolme aasta möödudes pidi nad toodama kuninga ette. Taaniel ja tema kolm sõpra olid nende valitud noorukite hulgas.
Ükski noormees ei tule suurde linna, saamata mõjutatud selle ahvatlustest. Just sellest pöördepunktist nende elus sõltub kas nende õnn või õnnetus.
Kui te näete riigimeest, juristi või kedagi teist edukat meest ja küsite tema edu saladuse kohta, siis nad vastavad, et kõik on sõltuv noorusest, sellest, kuidas nad on noorusaega kasutanud.
Taanieli edukuse saladus oli selles, et ta oli juba alates noorusest andnud kogu oma elu Jumalale. Babülooniasse jõudnuna palus ta Jumalalt armu jääda ustavaks. Ta tundis vajadust palvetada selle pärast kolm korda päevas.
Jumala seadmistes oli korraldus, et keegi ei tohtinud süüa ebapuhast liha. Ometi oli kuningas andnud korralduse, et Taaniel peab sööma sama liha, mida tema. Usun, et Taanielil oli kohe selge, mida ta tegema peab: Jumala seadus keelas tal roojase liha söömise ja ta ei soovinud rikkuda seda seadust.
Mõni tänapäeva kristlane oleks talle võinud anda umbes niisugust nõu:
„Ära sellest hooli! See ei tähenda midagi, isegi kui sa sööd. Kui keeldud söömast, näitab see, et tahad olla teistest parem.”
Nii räägitakse täna. Ollakse arvamusel, et igal maal elatakse selle maa tava kohaselt. Kui ollakse Roomas, siis elatakse nii nagu roomlased.
Võibolla oleks öeldud Taanielile, et Issanda seadust võib pidada oma maal, kuid võõral maal ei pea vaene vang seda täitma. Tundus lausa võimatuna täita oma usu nõudeid uues olukorras.
Kuid Taaniel ei soovinud süüa kuninglikku liha, vaid palus kuningakoja ülemteenrilt, et ta saaks süüa üksnes taimetoitu. Kui Taaniel ja tema sõbrad oli kümme päeva söönud üksnes taimetoitu, ei olnud ülemteenril vaja midagi karta, sest Taaniel ja tema sõbrad olid palju jumekamad ja paremas vormis, kui keegi teine kuningakojas.
Nende ninad ei olnud sellised, nagu paljudel selle linna meestel. Mõne mehe nina on selline, nagu hakkaks see õitsema. Taaniel oli veendunud selles, et külm vesi ja puhas südametunnistus on paremad kui vein ning tema veendumus oli tõene.
Ühel öösel oli kuningas näinud unenäo. Ta kutsus enda juurde kõik selle linna targad mehed seda tõlgendama. Kui need ütlesid, et jutustagu kuningas oma unenägu, siis nad seletavad selle, siis kuningas vihastas ja hakkas neid ähvardama. Kui ka see ei aidanud, käskis kuningas, et kogu riigi teadjad ja targad peab hukatama.
Kui Taaniel sai kuulda kuninga käsust, siis ta ei kartnud seda. Võime arvata, et ta langes silmili maha Jumala ette ja palus tarkust, mida nüüd teha. Siis ta läks voodisse ja uinus nagu väike laps. Vaevalt oleksime meie selles olukorras und saanud. Öises nägemuses ilmutas Jumal Taanielile, mida kuningas oli näinud ja kuidas seda seletada. Võime arvata, et maa targad ja teadjad olid rõõmsad selle pärast, et nende hulgas oli leidunud keegi, kes oli suutnud unenäo seletada ja keegi nendest ei pidanud surema.
Taaniel viidi kuninga ette ja ta hakkas kõnelema:
„Sina, kuningas, nägid suurt ja kõrget kuju, mis seisis sinu ees.”
Võime mõelda, kuidas kuninga silmad hakkasid särama, kui ta kuulis neid sõnu. Ta hüüdis rõõmsana:
„Just nii see oli. Mäletan seda nii selgesti.”
Ruumis valitses haudvaikus, kui Taaniel selgitas kogu unenäo ja ütles, et kuju kuldne pea tähendab kuninga enda riiki. Arvan, et Babülon oli tolleaegse maailma suurim linn. Herodotose järgi olnud see nelinurkne, iga külg 22,5 km pikk. Seda linna ümbritsenud müür, mille kõrgus oli ligi 30 m ja paksus 7,5 m. Müüri harjal saanud sõita neli hobuvankrit kõrvuti. 25 km pikk tänav jaganud linna kahte ossa ja üldiselt olnud parkideks rippuvad aiad.
Taaniel ütles kuningale, et see suur riik kuulub temale, kuid ta ütles ka, et tuleb keegi, kes hävitab selle. Lõpuks saabub aeg, kui Jumal rajab oma kuningriigi.
Taaniel võis näha, et pärslased ja meedialased vallutasid Nebukadnetsari kuningriigi. Sajandeid hiljem tuli Aleksander Suur ja lõpuks jäi see riik Rooma riigi alluvusse.
Mina usun ka selle prohveteeringu täitumist, mille Taaniel sai Jumalalt, kuidas „üks kivi käte abita lahti murdus”, ja et see kivi purustab kõik selle maailma riigid ja siis rajatakse Jumala riik, sest „Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat”.
Seda kõike kuulnud, sai kuningas väga rõõmsaks ja Taanielile anti koht õukonnas. Temast sai üks riigi ja kogu maailma esimesi mehi. Ka tema kolm sõpra said kõrged ametid. Jumal oli õnnistanud neid ja õnnistas ka edaspidi. Seda nad ka vajasid, sest polnud kerge püsida Issanda osaduses edukuse päevil. Ometi nende usk ja edukus kasvas veelgi.
Aeg kulus. Hiljem loeme, kuidas kuningas Nebukadnetsar tegi endale kuldkuju, mille kõrgus oli 60 küünart ja laius kuus küünart. Kuju polevat olnud üksnes kullatud, vaid läbivalt puhas kuld. Kui Babülon hiljem vallutati, leidus seal rohkesti ebajumalakujusid, mille väärtus oli tohutu.
Kuninga kuju püstitati Duura orgu, mis paiknes linna lähedal. Oletan, et tema tühisust meelitas soov olla osa üldisest jumalakummardamisest.
Kui kuju pühitsemise päev saabus, võime olla kindlad, et Taaniel ei osalenud pidustustel. Võibolla viibis ta Egiptuses või mujal selles suures riigis. Nõunikud, maahärrad, kõrged ametnikud ja vürstid olid saanud korralduse tulla kuldkuju pühitsemisele. Kui rahvas sai kuulda igasuguste pillide häälest, et kuju pühitsetakse, tuli kõigil langeda maha ja kuju kummardada.
Kuid Jumala Seaduses on kirjutatud:
„Ärgu olgu sul teisi jumalaid Minu kõrval.”
Jumala käsk oli täielikult vastu kuninga määrusele.
Kui me kõik oleksime sellised nagu Taanieli sõbrad! Muidugi oleks meile soovitatud, et peaksime langema maha koos teistega ja seejuures mitte kummardama kuldkuju.
Aeg kulus ja saabus otsustav hetk. Kuid Taanieli sõbrad keeldusid maha langemast ja ebajumalaid kummardamast. Nad ei saanud põlvitada selle jumala ette, mis oli tehtud kullast.
Usun, et selles linnas oli palju neid, kes hüüdsid:
„Andke minule kulda! Andke minule raha, siis teen mida iganes.”
Nad võisid küll olla seda meelt, et oleks vale kummardada Nebukadnetsari kuldkuju, kuid nad ise tegid sama. Raha, au ja kõrge ühiskondlik positsioon oli nende kuldjumal.
Kui kuningas Nebukadnetsar sai teada, et Sadrak, Meesak ja Abednego olid seisnud ega polnud langenud põlvili, kutsuti kurjategijad kohe kuninga ette. Ta kõneles nendega vihaselt, kuid noorukid vastasid leebelt, kuid kindlalt, et nad peavad kuulama rohkem Jumalat kui inimesi. Siis kuningas hüüdis vihas: „Kes on see Jumal, kes päästab teid minu käest?”
Kuningas käskis, et nende käed ja jalad tuleb siduda. Seejärel heideti nad tulisesse ahju, mis oli köetud seitse korda kuumemaks. Käsk täideti koheselt. Leegid põletasid surnuks need mehed, keJätkan Nebukadnetsari teise unenäoga. Kuningas nägi taas unenäo, mis tegi ta rahutuks. Sel korral ta ei olnud unustanud seda, mida ta nägi. Ta mäletas kõiki üksikasju selgesti ja täpselt. Taaskord käskis ta koguda kõik selle maa targad enda ette. Need seisid sama vaikselt nagu eelmisel korral, sest nad ei suutnud seletada unenägu.
Siis saadeti sõna samale Taanielile, kellele kuningas oli andnud nime Beltsassar üha oma jumala nime järgi.
Noor prohvet tuli kuninga ette. Kohe kui kuningas teda nägi, oli ta veendunud, et Taaniel seletab unenäo.
Ta jutustas, et oli unenäos näinud puud, mis kasvas keset maad; selle kõrgus ulatus taevani ja seda oli näha kogu maa ääreni. Sellel olid ilusad lehed ja palju vilja ning seal oli toidust kõigile; selle all oli varju loomadele ja selle okstel elasid taeva linnud ning kõik liha toitis ennast sellest. Siis ta rääkis, kuidas püha ingel oli astunud taevast alla ja hüüdnud valju häälega:
„Raiuge puu maha!”
Ja kuningas küsis: „Kas sa suudad seletada selle unenäo?”
Taaniel oli hetkeks vait. Kas tal polnud julgust? Piiblis öeldakse, et ta hämmastus nii väga, et ta ei suutnud hetkeks midagi öelda. Sõnad olid valmis tema huultel, kuid ta ei julgenud seda lausuda. Ta ei tahtnud öelda kuningale, et tema kuningriik võetakse temalt ära ja et ta ise peab sööma rohtu nagu härjad.
Ka kuningas kahtles. Sünged aimdused võitsid hetkeks tema uudishimu. Lõpuks ta rahunes ja ütles sõbralikult: „Beltsassar, ärgu unenägu ja selle tähendus sind ehmatagu!”
Lõpuks hakkas Taaniel rääkima: „See oled sina, kuningas, kes oled kasvanud ja saanud tugevaks; sinu suurus on kasvanud ja ulatub taevani ning sinu valitsus ulatub maailma ääreni. Kuid Jumal alandab sind. Sind aetakse ära oma rahva keskelt ja sa pead elama koos metsloomadega. Kuna püha ingel lubas juurel alles jääda, saad ka sina kuningriigi tagasi. Seepärast, oh kuningas, lase enesele meeldida mu nõu: vabasta ennast oma pattudest õigluse läbi, ja oma ülekohtutegudest viletsate peale halastades, et su õnn võiks kesta!”
Kaheteistkümne kuu pärast kohtame kuningat käimas katusel ja rääkimas ennast ülistades: „Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?”
Vaevalt oli kuningas jõudnud need sõnad öelda, kui taevast kostus hääl, mis ütles: „Sinult võetakse su kuningriik.”
Sealsamas võttis Jumal ära tema mõistuse ja ta aeti ära kuningriigist ning sõi rohtu nagu härjad.
Kuid tema kuningriiki ei võetud temalt ära igavesti. Prohveti sõnade kohaselt sai ta tagasi oma mõistuse ettemääratud aja kohaselt. Ta pöördus tagasi paleesse ja tema ametnikud tulid tagasi tema juurde.
Loen teile järgnevad sõnad, mis räägivad tema valust ja sellest, kuidas Taaniel sai juhtida selle kuninga Jumala juurde.
„Aga pärast selle aja möödumist, mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi; ja ma õnnistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin teda, kes elab igavesti, kelle valitsus on igavene valitsus ja kelle kuningriik püsib põlvest põlve. Kõiki, kes elavad maa peal, ei tule panna mikski, sest tema talitab, nagu tahab, niihästi taeva väega kui maa elanikega, ega ole seda, kes võiks lüüa tema käe peale ja öelda temale: „Mis sa teed?”
Selsamal ajal tuli mu mõistus tagasi, ja mu toredus ja hiilgus tulid tagasi mu kuningriigi auks; mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim. Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva kuningat, sest kõik tema teod on tõde ja tema teed on õiged! Tema võib alandada neid, kes käivad kõrkuses.”
Seejärel ta kaob ajaloost.
Prohvet Taaniel kaob samuti meie eest viieteistkümneks või kahekümneks aastaks. Kui temast räägitakse järgmisel korral, on troonil Belsassar. Arvatakse, et ta on Nebukadnetsari pojapoeg. Ühel päeval ütles ta Taanielile, et tema saab kolmandaks valitsejaks kuningriigis, kui ta suudab seletada ühe kirjutise, mille nähtamatu käe sõrmed oli kirjutanud palee seinale. Tema ise oli nähtavasti riigi teine valitseja ja Taanielist pidi saama kolmas.
Seda Belsassarit kohtame ainult ühe korra. Kuid sellest on küllalt.
See oli suur pidu. Arvan, et kuningas oli vähemalt tuhande teenija poolt ümbritsetud. Neil päevil võisid peod kesta kuni kuus kuud. Kui kaua see pidu vältas, pole teada. Kuningas pidutses koos vürstide ja õukonna teenritega. Ta jõi veini ja ülistas kuld-, hõbe-, vask-, raud- ja puujumalaid, just nagu meie, kes nendel päevadel kummardame selle maailma ebajumalate ette. Need pummeldajad läksid ülemeelikuks ja tahtsid juua Jeruusalemmast toodud pühadest nõudest. Nad jõid nendest ja laususid tooste ebajumalatele ja liignaistele. Ilmselgelt pilkasid nad ka Iisraeli Jumalat.
Ma nagu näeksin neid joomas ja mässamas. Kuid äkki kuningas kahvatub ja hakkab värisema peast kuni jalgadeni.
Ta näeb äkki valgel seinal kuldsete küünlajalgade kohal Siioni Jumala kirjutist. Ta eraldab selgesti kardetavad sõrmed. Tema hääl väriseb hirmust. Siiski suudab ta kogeleda mõne sõna:
„Tooge siia teadjad ja targad; kes oskab lugeda ja seletada selle tähenduse, saab kolmandaks valitsejaks kuningriigis!”
Targad tulevad sisse, kuid keegi ei vasta midagi. Nad ei mõista seinal olevat kirjutist. Kaldea keelt nad oskaksid, kuid see on täiesti arusaamatu.
Lõpuks tuleb kuninga ema kuninga juurde ja sosistab temale:
„Sinu kuningriigis on mees, kelles on pühade jumalate vaim. Su isa päevil leidus temal arusaamist, taipu ja tarkust otsekui jumalate tarkust, ja kuningas Nebukadnetsar, su isa, tõstis tema ennustajate, nõidade, Kaldea teadjate ja tähetarkade ülemaks…”
Kutsuti Taaniel. Näeme jälle Jumala meest seismas kuninga trooni ees. Kingitusi ja auavaldusi lubanud kuningale vastab ta:
„Su annid jäägu sulle enesele ja oma kingitused anna mõnele teisele! Aga kirja ma loen kuningale.”
Vaikuse valitsedes vaatab ta kirjutisele ja sealsamas mõistab seda.
„Menee, menee, tekeel, ufarsiin.” Sõnade tähendus on niisugune: menee ‒ Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu. Tekeel ‒ sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat. Ufarsiin ‒ su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.”
Häda sulle, sa patu teenija, kuidas läheb sinuga, kui Jumal asetaks kaaludele sinu, ega ole Kristust sinu südames! Mida mõtled sa siis, kui sellised kohtumõistmise sõnad kajavad kuninga palee saalides?
Kohtuotsuse täitmine ei viibinud kaua. Kuid seekord kuningas toibus. Ta ei kartnud enam. Kirjutis ja selle selgitus unustati koheselt ja jooming jätkus. Ta uskus enese olevat kaitstud. Kuid Piibel räägib, et Belsassar, kaldealaste kuningas, tapeti samal ööl. Ta oli lootnud heale õnnele. Häda teile, Chicago patused! Põrgu ja surm on lähedal! Surma ja põrgu, ütlen mina! Nad võivad olla teile sama lähedal nagu neile, kes sellel öösel jõid ja pidutsesid.
Vaenlase väed vallutasid linna, mida peeti vallutamatuks, ja kuningas Belsassar tapeti.
Edasi saame teada, et Daarjaves tõusis tema asemele. Tema seadis kõikjale maavalitsejaid, kokku sada kakskümmend ja nende üle kolm vürsti, kellest Taaniel oli esimene. Nii kohtame Taanieli jälle ametisse seatuna.
Ma ei tea, kui kaua oli ta selles ametis. Kuid üsna varsti teised ametnikud sepitsesid vandenõu tema vastu, et ta ametist kõrvaldada. Nad olid Taanielile kadedad ja ütlesid:
„Peame kõrvaldama selle pühaku heebrealase oma teelt. Ta on juba piisavalt kaua olnud meile komistuskiviks.
Ta oli niivõrd meelekindel, et temaga ei saadud hakkama. Seal oli palju varanduste ülevaatajaid ja ametnikke, keda Taaniel hoolikalt jälgis. Nad said oma palga, kuid nad ei saanud midagi kõrvale panna. Nad ei saanud vatrjatud kasu, seni kuni Taaniel oli juhtimas. Tema oli kõigi maaisandate ülem, kellele tuli aru anda.
Kujutan ette, kuidas vandenõulased isekeskis rääkisid: „Kui saaksime tema jalust ära, siis võiksime mõne aastaga teenida nii palju, et saaksime tööst loobuda. Seejärel saame osta endale linna maja ja suvilaid maale. Siis oleks meil kõike piisavalt muretuks elamiseks kuni elu lõpuni. Võiksime reisida Egiptusesse ja näha ka muud maailma. Seni saame ainult palka. Kulub palju aega, enne kui kogume piisavalt säästusid. Peab selle vaga juudi teelt kõrvaldama!
Nii panid nad esmalt tööle uurimiskomitee lootuses, et tema aruannetes on midagi ette heita. Kuid nad ei leidnud midagi süüdistamiseks. Kui ta oleks kutsunud sugulasi riigiametisse, oleks olnud kergem leida põhjust. Kui ta oleks kasvõi natuke petnud või kuidagi rikkunud riigiseadusi, oleks see välja tulnud.
Milline kirgas valgus oli Taaniel selles suures linnas, kus ta üksi esindas Jumalat ja tema seadusi!
Lõpuks leidus tema „nõrk koht”. Nad teadsid, et Taaniel ei kummarda mingit muud jumalat peale Iisraeli Jumala. See oli ainus võimalus võtta ta vastutusele.
„Kui me saaksime kuninga panna välja andma sellise määruse, et kolmekümne päeva jooksul ei tohi keegi kummardada mingit muud jumalat kui kuningat, muidu heidetakse ta lõvide auku, saame ta varsti kätte. Me kanname hoolt selle eest, et lõvid on piisavalt näljased!”
Nii pidasid need sada kakskümmend maaisandat isekeskis nõu.
„Peame olema väga ettevaatlikud, kui seda kuningale soovitame, sest ta armastab Taanieli, mis tõttu tal on suur mõju kuningale. On parem, kui me ei räägi kellelegi sellest plaanist, et see ei jõuaks kuninga kõrvu. Räägime sellest talle ise.”
Kui kõik oli valmis, tulid need sada kakskümmend maaisandat kuninga juurde ja hakkasid meelitades esitama talle oma plaani.
Kui keegi mind meelitab, siis tean kohe, et selle taga on midagi mäda. Nad taotlevad seda, millest neil endal on kasu, kui tulevad mulle ütlema, et mina olen hea mees.
Maahärrad tulid siis kuninga juurde.
„Andku jumalad sulle pikka iga,” alustasid nad oma juttu. Siis nad rääkisid, kui õitsev on kuningriik ja kuidas rahvas kuningat armastab. Siis nad ütlesid, et kui ta soovib, et kõik tema alamad teda meeles peaksid, tuleks tal allkirjastada üks määrus, miks oleks igaveseks meenutuseks tema suurusest ja headusest.
Kuningas vastas armulikult: „Mis määrus see on, mida allkirjastada?”
Samas vaatas ta paberile ja ütles: „Mul ei ole midagi selle vastu.”
Rõõmus selle üle, et sai täita ühe soovi, oli ta täiesti unustanud Taanieli. Vürstid kandsid hoolt selle eest, et mitte meenutada Taanieli nime. Siis palus kuningas pitserisõrmust, mille ta vajutas kuningliku määruse alla. Sellest oli nüüd saanud meedialaste ja pärslaste seadus, mida ei saanud muuta.
See kõlas: „See, kes kolmekümne päeva jooksul palub mingit muud jumalat kui mind, visatakse lõvide auku.”
Uudis levis kiiresti üle kogu kuningriigi. Ka Taaniel kuulis sellest. Arvan, et keegi läks Taanieli juurde ja soovitas, kuidas ta peaks käituma.
„Mina arvan, et teile on kasuks, kui te reisiksite ära Paabelist üheks kuuks. Ta olete ülemvarahoidja. Tegelikult olete teie tõeline valitseja. Seetõttu võite teha, mida soovite. Te olete kõigi poolt austatud. Kuid kui te kavatsete jääda Babülooniasse, siis kandke hoolt selle eest, et keegi ei näe teid põlvitamas. Ärge mingil juhul palvetage selle akna ees, mis on Jeruusalemma suunas. Kui te just tahate palvetada, siis sulgege aken, tõmmake kardinad ette ja sulgege lukuauk.
Kui palju on selliseid noori mehi, kes ei soovi palvetada toakaaslaste nähes selle pärast, et neil ei ole selleks moraalset julgust. Sageli öeldakse mulle:
„Härra Moody, ärga paluge mul põlvitada siin palvekoosolekul, kus kõik näevad.”
Neil pole julgust. Tuhanded inimesed on jäänud ilma päästest, kuna nad ei julge paluda Jumalat.
Võime ette kujutada, kuidas Taaniel, kes on nüüd vana ja hallipäine vürst, suhtus nendesse nõuannetesse, et ta peaks vanas eas loobuma Jumala kummardamisest. Kõik nende ettepanekud olid viljatud. Ta jätkas palvetamist tavakohaselt, põlvitades kolm korda päevas avatud akna juures näoga Jeruusalemma suunas.
Mõned meie ärimeestest ütlevad, et neil ei ole aega palvetada, kuna äriasjad suruvad peale. Kuid sellel vanal prohvetil oli aega, kuigi ta oli maailma suurima riigi varahoidja. Ta ei kartnud kunagi ega olnud nii hõivatud, et tal poleks olnud aega palveks. Tal oli eesmärk, mille poole suundus ja ta teadis, kelle poole palvetas.
Oleks hullumeelne minna vaatama vanu kirikuraamatuid, et saada teada, kas keegi lahkunu oli jumalakartlik. Kuid Paabelis teati, keda Taaniel palus. Need sada kakskümmend maaisandat teadsid seda juba samal päeval, kui kuninga käsk välja kuulutati.
Taaniel mõistis, et teda luurati aknast, siis kui palveaeg oli saabunud. Ta oli märganud mehi akna all. Ta teadis, et need on luurajad. Võibolla kirjutasid nad üles iga sõna, mida ta palvetas.
Nüüd oli tõehetk saabunud. Ta langes põlvili ja hakkas palvetama kõva häälega – valjemini kui tavaliselt – Iisraeli Jumalat. Ta palvetas ka kuninga eest. Ka meie peame palvetama valitsejate eest, muidu satub maa hävingusse. Põhjus, miks valitsused ei ole paremad, kui nad on, on selles, et alluvad ei palveta nende eest.
Siis luurajad tormasid kuninga juurde:
„Oh, Daarjaves, jumalad andku sulle pikka iga! Kas tead, et siin kuningriigis on üks mees, kes ei täida sinu korraldusi?”
„Ei kuula minu korraldusi! Kes see võiks olla?”
„Taaniel.”
Aga kuningas ütles: „Ma tean, et ta ei saa kummardada minu jalgade ette, kuna ta teenib taeva Jumalat.”
Kuid nad ütlesid talle: „Kui sina rikud seadusi, siis kaotad sa kuningriigi, sest siis ka sinu alluvad ei täida neid enam. Sa pead Taanieli viskama lõvide auku.”
Daarjaves mõistis, et ta peab nõustuma ja ja andis korralduse, et Taaniel pidi heidetama lõvide ette. Taanieli vaenlased tormasid seda käsku täitma.
Taaniel heideti kõige näljasemate lõvide ette. Kuid jumala ingel oli seal enne teda. Taaniel jõudis alla kahjustamatuna. Lõvide suud olid kui seotud. Need metsloomad olid nüüd vagurad nagu lambad.
Kui saabus vana prohveti palveaeg, langes ta põlvili, näoga Jeruusalemma suunas ja palvetas sama rahulikult nagu oma toas.
Õhtu saabudes heitis ta magama, pannes oma pea lõvi külje vastu. Olen kindel, et Paabelis polnud kedagi, kes oleks sel öösel maganud nii rahulikult nagu Taaniel.
Kuid kuningas ei saanud magada. Varahommikul andis ta käsu, et hobused rakendatakse tõlla ette. Ta tahtis minna lõviaugu juurde. Näen teda väljumas tõllast ja hüüdmas:
„Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?”
Vaikus.
Siis kostub alt Taanieli hääl: „Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud.”
Taaniel tõstetakse üles. Mulle tundub, et kuningas ja Taaniel sülelesid teineteist. Siis astusid nad koos tõlda ja sõitsid kuningalossi ning einestasid koos.
s olid neid ahju heitmas.
Kuid Jumala Poeg oli oma teenijatega, kui leegid hõlmusid nende ümber. Kohe viidi kuningale sõna, et leekides käis neli meest. Nii oligi: need kolm noorukit kõndisid seal koos Jeesusega. Siis kuningas jooksis tulise ahju juurde ja ütles: „Teie kõrgeima Jumala sulased, tulge välja!”
Isegi nende juuksed ei olnud kõrbenud.
Pärast seda käskis kuningas Nebukadnetsar, et kõik inimesed kogu riigis pidid kartma ja austama Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumalat.
Need julged kangelased said trotsida isegi surma selle pärast, et Jumal oli koos nendega. Sõbrad, kes oleme kristlased, me peame olema julged. Peame olema sellised mehed ja naised, kes võitlevad õiguse ja tõe eest, hoolimata sellest, mida maailm ütleb.
Kui oleksime Jumalale täielikult andunud, siis võib olla nii, et ühe ööpäevaga võib selles linnas saada päästetud tuhandeid hingi. Aidaku Issand meid oma armus, et see toimub.
D.L. Moody põhjal raamatust „Suuri ilo”
