Tunnistagem 1. Peetruse 5:5-11.
Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas. Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud. Tema päralt olgu võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Vaatame 3. Moosese 16:29-31. Siin on teemaks Suur Lepituspäev, mida juudid nimetavad Yom Kippuriks. See on olnud juudi kalendri kõige suurem püha 3400 aasta kestel selle raamatu sõnadest alates.
Jumal rääkis Moosese kaudu Suurest Lepituspäevast: See olgu teile igaveseks kohustuseks: seitsmenda kuu kümnendal päeval peate alandama oma hinged; ja te ei tohi teha mitte mingisugust tööd, ei päriselanik ega võõras, kes teie keskel elab, sest sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees! See olgu teile täielikuks hingamispäevaks; siis alandage oma hinged, see olgu igaveseks kohustuseks!
Need on võimsad sõnad: “… see olgu teile igaveseks kohustuseks!” Seda ei muudeta kunagi. Juudid on seda määrust täitnud 3400 aastat, tähistades Yom Kippurit. Isegi koonduslaagris pidasid nad seda püha.
Apostlite 27:9 räägib paastupäevast. On ka teisi viise hinge taltsutamiseks, kuid kuna Jumal käskis meil oma hinge distsiplineerida, pidas ta silmas paastu.
Sõna “paast” võib inglise keeles mitut moodi öelda. Kord jutlustasin ühe baptistivennaga koos, kelle nimi oli Clarence Fast (fast= ingl.k paast) Hääldasin tema nime “Faast”, kuid tema tahtis, et ma ütleksin “Fääst”. Minu meelest ei kõla “Fääst” eriti loomulikult.
Defineerin paastu nii: olla ilma toiduta vaimsel eesmärgil. See ei puuduta tingimata joomist, mõned juudid ei söö ega joo 24 tundi Yom Kippuri ajal. Kuid olla kolm päeva joomata on ohtlik, seda ma ei soovita.
Tunnen jutlustajat nimega Tommy Hicks, kes rändas läbi terve Argentiina ja ei söönud ega joonud 17 päeva. Mooses oli ilma söögi ja joogita 40 päeva, kuid ärge proovige seda üle kolme päeva, kui te pole sellises Jumala üleloomulikus ligiolus, nagu Mooses oli.
Paast ei tähenda üksnes söömata olemist, vaid toidust hoidumist vaimulikel eesmärkidel. Miks nõudis Jumal Iisraeli rahvalt sellist hinge taltsutamist?
Sana “distsiplineerima” on karm sõna. Seda kasutatakse (ingl. k. afflict ‒ piinama) vägistamise kontekstis, mis tähistab alistamist. Sõna tähendab alistamist, alandamist ja inimväärikusel tallamist.
Jumal tahab, et me alandaksime ja alistaksime oma hinged, hüljates oma eneseväärikuse. Ta ütles Iisraeli lastele: “Kui te ei tee seda igal aastal, pole te enam Minu rahvas.”
Jumal peab selle seaduse täitmist väga tähtsaks. Miks?
Peame mõistma hinge tegutsemisviisi. Inimene on kolmainus olend, loodud meenutama Kolmainu Jumalat. Vaim, hing ja ihu. Ma ei hakka seda analüüsima, kuid oma olemuselt on hing ego ehk “mina”.
Mitmete teoloogide arvates on hingel kolm funktsiooni: mõistus, tahe ja emotsioonid. Õigem järjekord oleks: tahe, mõistus ja emotsioonid. Lihtsustatult öeldes ütleb inimese hing: “Tahan, mõtlen ja tunnen.”
Meie igaühe hing on väga uhke ja ennast ülistav. Jumal ütleb: “Kui tahate Minu õnnistust, peab igaüks õppima seda uhket ja omakasuahnet iseennast alandama.”
Meenutan ühte advokaati, kes kuulas mu paastuteemalist jutlust. Tema arvates oli see hea idee ja ta otsustas: “Paastun 24 tundi.”
Tema paast oli ränk. Iga kord, kui mees möödus kohvikust või saiakioskist, suutis ta vaevu kiusatusele vastu panna. Ta pidas siiski vastu. Ta ütles kõhule: “Oled tekitanud mulle täna palju probleeme. Oled taltsutamatu, seetõttu karistan sind veel. Paastun ka homme.”
See on hinge taltsutamine, alandumine Jumala distsipliini ja valitsuse alla. “Kui te seda ei tee, pole te enam Minu rahvas.”
Väidetakse, et meile Ta nii ei ütle. Ma ei väida, et Ta ütles seda ka meile, kuid ma ei tea ka põhjust, miks oleksime erand.
Psalmis 35:13 ütleb Taavet. Loen sellest vaid viimase osa: “Aga minul… oli kotiriie kuueks.”
See on märk kurvastumiest. Paast ja kurvastumine on lähedased. “Ma kurnasin oma hinge paastumisega…”
Modernses inglise tõlkes on väljend “kurnasin end”, heebrea k. tekstis on “kurnasin oma hinge”. See on ametlik tõlge, kuid muudab ähmasemaks seda, et Taavet räägib oma hingest. “Ma kurnasin oma hinge paastumisega…”
Selles on üks põhjus, miks Taavet ellu jäi. Tal oli hulgaliselt probleeme ja ta ei käitunud alati õigesti, kuid ta õppis alanduma ja “oma hinge kurnama”. Just see tegi temast suure Jumala mehe.
Iga korralik Jumala teener peab õppima oma hinge alandama. On ka teisi viise selle tegemiseks, kuid paast on õige piibellik viis.
Tsiteerisime koos 1. Peetruse 5. peatüki salme, kus Peetrus ütles: “Alanduge Jumala vägeva käe alla.”
See on Piiblile vastav tähtsaim meetod ‒ on ka teisi meetodeid ‒ ja viis, kuidas kurnata või distsiplineerida hinge, on paast.
Toon järgmisena sellest mitmeid ajaloolisi näiteid. Kõigepealt VT-st ja siis UT-st.
Kui sain päästetud 1941. aastal, ei tundnud ma üldse Piiblit. Ometi polnud ma anglikaanina ka täiesti piiblivõõras. Anglikaani kiriku suur tugevus on selles, et jumalateenistusel loetakse päeva piiblitekst ette.
Tundsin veidi Piiblit, kuid ei saanud sellest vaimselt aru. Olin 24-aastane. Olin saanud hariduse Inglismaa parimates ülikoolides, kuid ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks väitnud, et ta on uuesti sündinud. Ma ei teadnud, et selline kogemus on üleüldse võimalik.
Siis kohtusin Jeesusega draamaatilisel viisil: keset ööd armee barakis. Ma ütlen teile: te võite teha igasuguseud asju ja püsida seejuures muutmatuna. Võite palvetada, käia kirikus, allkirjastada lubadusi ja jääda ikka samasuguseks.
Kuid kui te kohtate Jeesust, pole te enam samasugused nagu enne. See on revolutsiooniline!
Olen minemas rääkima noortele revolutsioonilisest sõnumist, sest evangeelium on revolutsiooniline. Kui see pole revolutsiooniline, pole see evangeelium.
Ma ei teadnud siis veel, et Jumal räägib inimestele, kuid omal viisil Ta ilmutas mulle, et Ta soovib, et paastuksin ühe päeva nädalas. Uhkustamata tunnistan, et olen teinud seda alates 1941. aastast kuni tänaseni.
Tihti olen paastunud pikemalt, isegi kolm nädalat või kauem. Arvutasin äsja, et sel ajal, mil olen olnud kristlane, olen paastunud rohkem kui 3000 päeva ehk rohkem kui 8 aastat.
Kui Jumal oleks mul palunud paastuda 8 aastat, oleksin ehmatanud, kuid ühe päevaga nädalas on läinud hästi. Ma ei lakka kunagi paastumast. Se on nii tähtis.
Vaatame mõningaid Piibli paastujaid.
1. Saamueli raamatu viimane salm on huvitav. Olin Londonis pastoriks ja otsustasin nädal aega paastuda. Siis tuli mõttesse, et kas keegi üldse on seda teinud ja ellu jäänud. Mõtlesin, et mina jään ellu. Ütlen teile, et inglased soojendavad oma kehasid, mitte oma maju.
Ilm oli külmenemas ja ma mõtlesin, kuidas edukalt nädal aega paastuda. Mulle jäi silma 1. Saamueli raamatu viimane salm, mis räägib Gileadi Jaabesi elanikest. Seejärel nad võtsid nende luud ja matsid Jaabesisse tamariskipuu alla ning paastusid seitse päeva.
Need on 1. Saamueli raamatu viimased sõnad. Ütlesin endale, et kui nemad seda suutsid, suudan minagi. Pealegi olid nad maaharijad, kes pidid hoolitsema põldude ja loomade eest. Nad ei võinud lihtsalt istuda ja laiselda. Kuid ikkagi paastusid nad seitse päeva.
Jumal avas mu südame mõistma, et need 1. Saamueli raamatu viimased salmid on pöördepunktiks. Esimese Saamueli raamat on Iisraeli ajaloos laostumise, tapmise, ja lõhenemise aeg. Esimese Saamueli raamatu lõpus savutasid vilistid Iisraeli laste üle võidu ja ajasid nad nende linnadest minema.
Iisraellased põgenesid Jordani idapoolele. Taavet läks tagasi Siklagisse, kuid amalekid olid linna vallutanud ja selle põletanud ning võtnud vangi Taaveti ja tema meeste naised ja lapsed. Hullemat olukorda ei suuda endale ette kujutada. Kuid 1. Saamueli ja 2. Saamueli raamatud on vastanduvad.
2. Saamuel on elustumise, ühinemise ja võidu raamat. Mis muutis rahva saatuse? Gileadi Jaabesi meeste tegu. Paastu olulisust ei saa üle rõhutada. Jaabesi meeste paast muutis olukorra. See oli pöördepunktiks.
Vaatame teisi tuntud paastujaid, nagu näiteks prohvet Joona Joona raamatu kolmandas peatükis. Enamikule on Joona lugu tuttav. Ta oli prohvet, keda Jumal õhutas minema itta Niineve linna. Kuid Joona läks vastassuunas, suundudes läände.
Olen analüüsinud Joona iga sammu, mis viisid teda allapoole. Ta läks mägedelt tasandikule, tasandikult linna, linnast laeva peale ja laeva pealt merre!
Las see olla teile hoiatuseks. Ärge laske Jumala sõnal liugu, muidu viib iga samm teid allapoole.
Joona on üks mu lemmiktegelasi. Räägin, mis juhtus 1971. aastal. Karismaatilise ärkamise ühel kasterikkal varahommikul, kui rohi oli veel kastene, mis on nüüdseks haihtunud, oli mul kolm tuntud jutlustajast sõpra: Bob Mumford, Charles Simpson ja Don Basham. Tegutsesime ambitsioonitult, kuid rääkisime, et Jumal on meid kolme kokku toonud või juhtinud.
See tundus olevat teistele Kristuse ihu liikmetele ohumärgiks. Dennis Bennet, Seattle’i episkopaalkiriku pea, oli tollase suurima kiriku juht Seattle’is, kus olin lühikest aega pastoriks.
Juhid otsustasid, et nad peavad tegema midagi, kuna koguduses esines lõhesid, lahkhelisid ja valekäsitlusi. Nad kutsusid kokku kõik tuntud karismaatilised jutlustajad, kes reisisid mööda Ameerika mandrit nagu laevad edasi-tagasi, möödudes teineteisest öösel, kuid mitte kunagi kohtudes.
Nad ütlesid, et neil pole rahalist võimalust maksta meie reiside eest, kuid nad saadavad meid igal õhtul paarikaupa mõnesse kohalikku kogudusse ja seeläbi saaksime vajaliku reisiraha. See polnud just väga vaimulik põhjus meid välja saata, kuid oli, mis see oli. Nad kinnitasid ka meile, et me ei satu kordagi kokku sama jutlustajaga.
Esimesel õhtul läksin Larry Christenseniga koos ja teisel õhtul koos Larry Christenseniga. Sama juhtus ka kolmandal õhtul.
Minu esimene naine Lydia oli taustalt taani luterlane ja temale mõjus luteri pastor nagu punane rätik härjale. Alles oma elu lõpus sai ta sellest üle.
Minagi olin mõelnud, et häid luterlasi pole olemas. Pean seda enese häbiks tunnistama. Kuid kolm õhtut koos Larry Christenseniga muutsid mu arvamuse. Peab ütlema, et on olemas vähemalt õige luterlane. Oleme sõbrad sellest ajast alates.
Meid oli suures saalis kokku 30‒40 inimest ja me vaatasime üksteisele otsa, teadmata, mida teha. Lõpuks ütles üks katoliiklik vend: “Pean teile tunnistama, et kardan teid kõiki.”
Kõik tundsid sama. Ma ei tea, mida me sellega saavutasime. Terve päev kulus meil selleks, et jutlustada veega ristimisest.
Kogukonnas, kus oli katoliiklasi, episkopaale, presbüterlasi, baptiste ja nelipühilasi, oli veega ristimine väga tabu teema. Pool päeva rääkisime deemonitest ja mina olin selles teemas erilise tähelepanu all.
Meie koosolekud lõppesid ja ma sain sealt mitmeid sõpru, kellega olen kogu elu suhelnud. Tänu Jumalale selle eest!
Tundsin mõningaid kohalikke Seattle’i pastoreid. Nad ütlesid, et need koosolekud on raha kogumiseks ja mitte Seattle’i linna evangeliseerimiseks.
Tegelikkuses oli meie koosolekutel suurem mõju Seattle’i linnale kui ühelgi evangeelsel koosolekul.
Istudes lennukis tagasiteel Fort Lauderdale’i, mõtlesin: “Kuidas on võimalik, et üritus, mille eesmärgiks pole evangeelne kuulutustöö, kannab rohkem vilja kui evangeelne üritus, mis on selleks mõeldud?”
Siis küsisin mõttes midagi Jumala käest ja kuulsin Teda oma sisimas ütlevat: “Ütle, kes oli probleemsem, kas Joona või Niineve elanikud?”
Mõtlesin asja üle ja vastasin: “Issand, kui said Joonaga asjad korda, polnud Niinevega üldse probleeeme.”
Jumal rääkis mu sisemuses: “Kui saan jutlustajatega asjad korda, pole inimesed enam probleem.”
Ta ei öelnud: “Teiste jutlustajatega.”
Pangem tähele, et siin on peidus oluline tõde. Pärast seda Bob Mumford, Charles Simpson, Don Basham, Ern Baxter ja mina kogusime Kristuse ihu kokku. See oli lihtne. Jumala rahva saab kokku, kuid jutlustajaid ja pastoreid on raske kokku tuua.
Mõistsime seda ja ütlen kriitikata, et mitte lambad ei löö karja laiali, vaid karjased. Lambad saab kokku tuua, kuid karjaste kokkutulemine vajab imet.
See oli väike niidiots Joona loos. Teame, et Joona sai teise võimaluse. Tänu Jumalale selle võimaluse eest!
Joona 3. ptk: Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda. Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: “Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!” Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse,kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
Tõdesin: “On see alles vägev!” Miks Joona lihtsad sõnad mõjusid nii võimsalt sedavõrd suurele ja patusele linnale?
Jõudsin sellise järelduseni, et see tulenes sellest, et teda oli vaala kõhus läbi katsutud. Nii ei rääkinud ta Jumala kohtust teoreetiliselt, vaid oma kogemusest lähtuvalt.
On hämmastav, et kogu Niineve, paha ja vägivaldne linn, kõik elanikud ülikutest kuni lihtrahvani parandasid meelt. Nad kuulutasid välja paastu, kui keegi ei tohtinud süüa ega juua, isegi mitte kari. Terve linn paastus.
Kuskil mujal Piiblis pole minu arvates niivõrd suurt paastu. On hämmastav, et Niineves oli üks prohvet üks kord ja kogu linn parandas meelt, kuid Iisraelis oli mitu korda mitmeid prohveteid, kuid seal ei sündinud kunagi Niineve sarnast meeleparandust.
Vanasõna ütleb: “Tuttavlus tapab väärtustamise.” See on paljudel puhkudel tõsi. Piibel on niivõrd tuttav meile, et see ei avalda enam mõju.
Pole vaja minna sügavamalt Niinevesse. Ühe või paari päeva paast muutis Niineve ajaloo. Linn sai Jumala kohtu ees ajapikendust ligi 100 aastat. On huvitav, et Niinive jäi alles, kuid Põhja-Iisrael mitte, ja Jumal kasutas Niinevet vahendina Põhja-Iisraeli hukatuses.
See on meile õpetuseks. Üleni paha paganlik linn muutus palve ja paastu abil.
Järgmisena vaatame Estri lugu Estri 4. peatükis. Kindlasti teavad kõik Estri lugu. On hea rääkida inimestele, kes tunnevad oma Piiblit. Kui rääkida tänapäeva noortele, pole neil aimugi, mida Piibel räägib ja õpetab. Kui rääkida neile Peetrusest, siis nad isegi ei tea, kes ta selline oli. Mõni ei tea isegi seda, kes Jeesus on.
Olukord on kohutav ja me peame midagi ette võtma. Juudid Iisraelis ei paastunud ega parandanud meelt, siis kui Iisrael oli vaba ja iseseisev maa. Kui nad küüditati ja kui Haaman kavatses juute hävitada, parandas kogu rahvas meelt ja paastus.
Võibolla on meie olukord samalaadne. Oleme vabad ja iseseisvad teatud piirini. Kas kasutame oma vabadust õigesti või ootame, kuni see meilt ära võetakse? Ja alles siis teeme seda, mida tegid juudid Suusa linnas? Nad alandusid ja mõistsid, mida Jumala sau teeb. Nad olid Jumala distsipliinis.
Kallid õed ja vennad, palvetan, et me ei peaks minema sama teed pidi. Lihtsalt võib juhtuda, et kaotame oma iseseisvuse ja vabaduse ning siis leiname seda, et me ei kasutanud oma vabadust paremini.
Vaatame Estri raamatut. Oli välja antud käsk, et kõik juudid tuleb tappa. Mordokai, Estri nõbu, oli tõstnud Estri kuninganna staatusesse, kuid keegi ei teadnud, et ta oli juuditar.
Mordokai saatis sõnumi Estrile kuninga paleesse 4:13: Siis Mordokai käskis Estrile vastata: “Ära mõtle, et sa kuningakojas paremini pääsed kui kõik muud juudid! Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?
Siis Ester käskis Mordokaile vastata: “Mine kogu kokku kõik Suusanis leiduvad juudid ja paastuge minu pärast; kolm päeva ärge sööge ega jooge ei öösel ega päeval. Minagi paastun oma teenijatega nõnda. Ja siis ma lähen kuninga juurde, kuigi see pole seadusepärane. Aga kui ma hukkun, siis hukkun!”
Siis Mordokai läks ja tegi kõik nõnda, nagu Ester teda oli käskinud. (Ta oli otsustanud oma eesmärgi täita.) Ja kolmandal päeval pani Ester selga kuninglikud rõivad ning astus kuningakoja siseõue…
Seaduse järgi pidi kutsumata külaline tapetama, kui just kuningas ei osutanud kuldkepiga tema suunas. Minu meelest on see eriline. Ester paastus ja palvetas, kuid kui ta läks kuninga juurde, riietus ta kuninglike rõivastega.
Seaduse järgi ei tohtinud paastu ajal kuninga juurde minna. Pärast paastu saab ka kogudus endale justkui kuninglikud rõivad ja kogudus on siis nagu kuninganna.
Olen pidanud sel teemal väikse jutlusesarja: “Ester-kuninganna, keda Jumal otsis.”
Ester on mind palju mõjutanud. Ta muutis oma maa ajalugu: tema ja juudid, kes paastusid. Kui tahame oma ajalugu muuta, on tõhusaim viis selle teostamiseks paastuda ja palvetada, sest seda tähendab alanduda. Nii taandub meie ego ja teeb ruumi Jumala tegudele.
Vaatame ka Esra raamatus pagendusest saabuvaid juute (Esra 8:21-23).
Esra oli saanud Pärsia kuningalt ülesande viia rühm juute Baabüloni vangipõlvest Jeruusalemma. Reis oli pikk ja kulges läbi vaenlaste maa- ja hõimualade. Reis oli ohtlik, kuna Esral oli peale naiste ja laste kaasas ka kallid templinõud.
Tema mureks oli: “Kuidas olla teekonnal kaitstud?”
Ta ütles: “Oleksin võinud küsida kuningalt ratsa- ja jalaväeüksust, kuid ütlesin kuningale, et Jumal hoolitseb nende eest, kes Teda teenivad.”
Siin on kuulutustöö probleem. Peame kogema ise seda, mida kuulutame. Kogemustest tunnistamine on rääkimise põhjus.
Edasi juhtus nii, Esra 8:21: Ja ma kuulutasin seal Ahava jõe ääres paastu, et me alandaksime iseendid oma Jumala ees ja paluksime temalt õnnelikku teekonda enestele ja oma lastele ja kogu oma varale. Sest mul oli häbi kuningalt küsida sõjaväge ja ratsanikke, et need kaitseksid meid teekonnal vaenlaste vastu, vaid me rääkisime kuningaga ja ütlesime: “Meie Jumala käsi on heana kõigi peal, kes teda otsivad, aga tema võim ja viha on kõigi vastu, kes tema hülgavad.” Nõnda me paastusime ja otsisime selles asjas abi oma Jumalalt, ja tema kuulis meie palvet.
Nad jõudsid kaitstult Jeruusalemma. Seoses sellega ütlen koolitatud ameeriklastele midagi. Inglasena olen mõistnud ühte: selle maa ajaloo lähtepunkt on ühine palve ja paast. Kas teadsite seda?
See, mida sain teada, on vapustav.
Loen lõigu oma raamatust “Ajaloo kujundamine palve ja paastu abil”. Kuna olen kõrghariduse saanud Cambridge’i ülikoolis ja kuulunud King’s College’i õpetajate hulka, huvitas mind, kui paljud Ameerikasse kolinud vaimsetest liidritest olid hariduse saanud Cambridge’is.
Kolm vaimset juhti, kes emigreerusid esimestena, olid Richard Clyfton, John Robinson ja William Brewster.
Clyfton oli traditsioonilise Scrooby koguduse vanem Inglismaalt, Robinson oli Leydei koguduse vanem Hollandist (nad emigreerusid, et säilitada oma usuvabadust.) Brewster oli juht, kes purjetas Ameerikasse Mayfloweril. Need kolm olid õppinud Cambridge’i ülikoolis.
John Robinson läks koos palveränduritega Hollandisse, kus usukuulutajad olid kaitstud ning kus võis vabalt usku praktiseerida, samal ajal kui Inglismaal seda ei lubatud.
Kui nad olid Leydenis ja kavatsesid minna edasi Plymouthi kaudu Ameerikasse, siis enne ärasõitu Leydenisse palvetasid ja paastusid nad ühe ööpäeva. Paastus osales kogu kogudus, mehed, naised ja lapsed.
Nii kõlab Robinsoni kõne lõpuosas, mis on kirja pandud Verna Halli raamatus: “Konstitutsiooni kristlik ajalugu”: “Oleme minemas pikale teekonnale, mis eraldab meid teist. (Tunnen seda melanhooliat, milles nad tookord olid.) Jumal teab, kas ma elan ja näen veel teie nägusid. Kas see oli Jumala eesmärk või mitte, kogusin koguduse Jumala ja Tema õnnistatud inglite ette, et järgiksin Tema juhatust nii, nagu olen järginud Kristust. Kui Jumal peaks meile midagi ilmutama sel viisil, nagu Tema paremaks peab, siis võtke see vastu nii, nagu võtsite vastu tõe, mida teile kuulutasin. Olen kindel selles, et Jumal annab rohkem tõde ja valgust läbi Oma Püha Sõna.”
See suhtumine meeldib mulle. Me ei tea, mida kõike saab Jumal veel tegema. Nad paastusid ja palvetasid härdalt terve ööpäeva. Siis nad astusid laeva ja purjetasid Plymouthist Inglismaalt Massachusetsisse, Plymouthi. See oli seeme, millest on kasvanud see võimas rahvas (USA).
On aeg, et te pöörduksite tagasi oma juurte juurde, et te näeksite, millised jõud on liikvel.
Siin päästeti ka okultism lahti. Sellest hoolimata oli vaimsus selle maa algjõude.
Nüüd liigume Uude Testamenti. Paljud ütlevad: “See on Vana testament! Selliseid asju tehti Vana testamendi ajal.”
Vennad-õed, see on vale. Parim Uue testamendi paastu näide on Jeesus.
Luuka 4:1 on Jeesus oma kuulutustööd alustamas. Jeesus aga, täis Püha Vaimu, tuli tagasi Jordani äärest, ja aeti Vaimu läbi kõrbe, kus ta oli nelikümmend päeva kuradi kiusata. Ja ta ei söönud midagi neil päevil. Ja kui need täis said, tuli talle nälg.
Vahel juhtub nii, et paastu ajal pole nälga, kuid kui paast läbi saab, ärkab näljatunne. See juhtus enne seda, kui Jeesus kuulutustööd alustas. Ta ei kuulutanud avalikult kusagil, enne kui ta oli olnud nelikümmend päeva kõrbes paastudes, palvetades ja Jumalat otsides.
Salmis 1 öeldakse, et Jeesus oli täis Püha Vaimu.
Paastumise lõppedes salmis 14: “Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse…”
Selgitan teile paari asja: on üks asi olla täis Püha Vaimu ja teine asi kuulutada Püha Vaimu väes.
Kuidas saada väge? Paastu ja palvega.
Paljud kristlased, keda tunnen, on täitunud Vaimuga, kuid neil pole kübetki Jumala väge, kuna neis valitseb vana loomus. Piibli järgi tuleb Vaimu vägi paastu ja palvega.
Mäejutluses kasutas Jeesus sõnu “kui sa”. Mt 6:2: “Kui sa nüüd almuseid jagad,” Ta ei öelnud “kui otsustad aidata”, vaid aidates vaeseid. Ta pidas seda iseenesestmõistetavaks, et aitame vaeseid. “Siis, kui palvetate…”, mitte “kui otsustate palvetada”.
Salm 16: “Kui paastute…”, mitte “kui otsustate”, vaid paastudes (Eestikeelses piiblitõlkes kasutatakse “kui palute”, “kui paastute” jne).
Jeesus pidas paastu sama iseenesest mõistetavaks kui vaeste aitamist ja palvetamist.
Teate ka jüngreid nõnda tegevat. Kui rääkida jüngrite ja koguduseliikmete erinevusest, siis on üks erinevus: jüngrid paastuvad, koguduseliikmed võivad, kuid ei pruugi paastuda.
Vaatame Apostlite tegude 13. peatükis algkoguduse põhimõtteid. Siin räägitakse esimeste misjonäride väljasaatmisest. Isegi sõna “misjonär” polnud veel kasutuses, vaid neid hüüti apostliteks. See on kogu kirikuajaloo pöördepunktiks.
Apt 13:1: Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas, Siimeon, keda hüüti Nigeriks, Luukius Küreenest, Manaeen, kes oli kasvanud üles koos nelivürst Heroodesega, ja Saulus. Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: “Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!”
Algkiriku juhtidele, kes olid õpetajad ja prohvetid, tähendas Jumala teenimine ka paastu. Piibel ütleb: Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid.
Näeme siit, et Jumala teenimise juurde kuulub ka paast. Ära siis ütle, et sa oled Jumala teener, kui sa kunagi ei paastu. Paast on Piibliga kooskõlas.
Nad said Jumalalt sõnumi: “Läkitage Barnabas ja Saulus…”
Siis nad paastusid edasi.
Salm 3: Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.
Nad paastusid ja palvetasid kaks korda: kõigepealt siis, kui nad said Jumalalt sõnumi. Teise paastumisega varustasid nad Barnabase ja Sauluse Vaimu väega ja saatsid nad teele.
Esimesel misjonireisil rajasid nad kogudusi. Ütlen seda: inimgrupp ilma vanemate või juhtideta pole veel kogudus. Õiged vanemad on koguduse vundamendiks.
Loeme Apt 14:23: Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma.
Esimeste koguduste rajamisega seostus kaks olulist asja: apostlite läkitamine misjonitööle ja kogudusevanemate valimine. Mõlemat tehti palve ja paastu toel, mis on niivõrd oluline koguduse elus.
Vaatame palve ja paastu prohvetlikkust. Joeli 2. peatükk räägib keerulisest kriisist. Pole selge, millisele ajale tekst viitab. Igatahes oli rahva saatus kaalukaussidel.
See on prohvetlik käsk. Joeli 2:15: “Puhuge sarve Siionis…” Siin mõeldakse sofarit, ülevat pilli, millega kutsutakse Jumala rahvas kokku. “Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek!”
See tähendab aega, mil ei tehta midagi muud, kui otsitakse Jumalat – see on pühalik koosolek. “Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja imikud, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist!”
Kokku kutsuti terve rahvas. Sama tegid inglased Leydenis, kes purjetasid Ameerikasse. Kogu ühiskond osales paastus ja palves.
“Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?”
Maa on kriisis. Jumala õhutab rahvast: “Kuulutage välja püha paast.”
Kui uurime Jumala korraldusi, siis esimesena teevad seda koguduse juhid, ‒vanemad ja pastorid. Arvan, et see peakski nii olema. Koguduse juhid peavad astuma esimese sammu.
Jätkame Joeli 3:1: “Ja pärast seda sünnib…” Pärast mida? Paastu. “… et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama.”
Mis põhjustab Vaimu väljavalamise? Paast. Kogu koguduse ühine paast. Jumala pole muutunud. Usun, et kui Ameerika (ja teiste maade) kogudused paastuksid koos Vaimus, oleks sellel tulemus.
On võimalik, et see jumalatu rahvas taastatakse Jumala väe abil tema õigele positsioonile. Ma ei väida, et see juhtub, kuid see võib juhtuda, kui toimime õigesti. Kõik sõltub sellest, mida me teeme. Aamen.
Veel ühest asjast. 2. Ajaraamat 7:14: Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan annan andeks nende patu ning säästan nende maa.
Mina hakkasin jutlustama enne Ameerika Eestpalvetajate Ühingu loomist. Issand rääkis mulle hiljuti ‒ see on mu sisemine tunnistus ‒ Ta ütles: “See, mida sa oled jutlustanud, on täiesti õige, kuid Mu rahvas pole kunagi astunud esimest sammu. Kui nemad ei astu esimesena, ei tule ka teised kaasa.”
“… ja kui siis minu rahvas…”
Mis on esimene samm? “… alandab ennast ja nad palvetavad…”
Ameerika kogudused pole üheskoos end alandanud. Mitmed meist pole alandunud. Kõike muud võib teha, kuid sellest pole abi.
Paast ise ei tee veel alandlikuks. Variserid, kes paastusid kaks korda nädalas, uhkustasid sellega. Paast pole teenetemärk, mida teistele näidata. Asi puudutab meid endid. Me peame alanduma.
Mõeldes sellele, tundsin, et Jumal andis mulle lihtsa nipi alandumiseks ja see kindlasti töötab. Kas tead, mis see on?
Pattude tunnistamine 1Jh 1:9: Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja ja puhastab meid kogu ülekohtust.
Jumal ei luba seda teha enne, kui me ei tunnista oma patte. Ma ei tea ühtegi Piibli kirjakohta, mis lubab anda patud andeks, kui me enne neid ei tunnista. “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks…”
Kui me oma patud tunnistame, siis alandume Jumala ette. Sa ei või olla pärast seda uhke, kui oled kõik oma jubedad teod üles loetlenud. Mina küll ei saa. Rääkisime pattude tunnistamisest vertikaalsuunas (inimeselt Jumalale), kuid on ka tähtis tunnistada neid horisontaalsuunas.
Jaakobus 5:16 ütleb: “… tunnistage üksteisele oma patud…”
Teatud tõlgetes on kasutatud sõna “rikkumised”, viidates sellega patule. Olen skeptiline eri tõlgete suhtes. Vältimaks arusaama, et patud peab tunnistama tingimata pastorile, kasutavad piiblitõlkijad väljendit “üksteisele”.
Enamus tõlkeid ütleb seda: “Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!”
See on füüsilise tervenemise võti. Kuid inimesed ei tee seda. Me paneme üksnes käe inimeste peale ja ütleme: “Vend, Jumal tervendab sinu.”
Kuid Jumal ütleb: võibolla peaksid kõigepealt oma patud üles tunnistama, kuna tunnistamata patt takistab tervenemist.
Ilmselt on see üheks põhjuseks, miks palve ei tervenda inimesi.
Ma ei usu, et tunneme uhkust siis, kui oleme siiralt üksteisele oma patud üles tunnistanud.
Kui mees ütleb naisele: “Kallis, anna andeks. Ma ei kohelnud sind õigesti. Rääkisin sinuga halvasti. Olin kannatamatu ega pannud su vajadusi tähele, nagu oleksin pidanud.”
Mees ei või seda uhkusega öelda.
Või kui naine ütleb mehele: “Anna andeks, et ma pole sind austanud nii, nagu oleksin pidanud. Olen olnud isekas. Anna andeks! Ma pole olnud sellind naine, nagu ma Piibli järgi peaksin olema.”
Mitte keegi, kes siiralt niimoodi teeb, ei saa olla enam uhke. Alandumise võti on pattude tunnistamine. Olen ka varem öelnud, et Jumal ei nõua meilt iga üksiku patu tunnistamist, mida oleme elu jooksul teinud.
Kuid kui keeldume oma pattu tunnistamast, ei anna Jumal seda andeks. Teen ettepaneku, et tunnistame nüüd oma patud Jumalale ilma suurema näitemänguta.
Meenutagem: “Kui me mõistame teha head, kuid ei tee seda, on see meile patuks.” Me ei patusta üksnes tegudega, vaid ka tegemata jätmistega.
Oleme nüüd igaüks Jumala ligiolus ja laseme Püha Vaimu sõrmel osutada meie pattudele.
DEREK PRINCE
