Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
Mt 3:11
Oli ärkamine Judeas.
Jumal oli vaikinud tuhandeid aastaid. Kuid nüüd ta rääkis jälle. Johannes, Sakaria poeg, oli saanud sõnumi Kõikväeliselt ja ta esitas seda sõnumit Püha Vaimu väes.
„Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle.”
See alles mõjus! Vanad kuivanud võrad värisesid suurte löökide all. Südametunnistus sai puudutatud, südamed vabisesid ja murdunud inimhulkade huultelt kõlas küsimus: „Mida me peame tegema?”
„Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”
Ristija Johannese sõnumis ei olnud kauplemise ruumi, mitte mingit kokkulepet. Nõudmine oli: kas ‒ või.
Mõned nii suursugused kui madalad paindusid täielikult selle suure kuulutuse ees. Nad jätsid patuelu ja lasid selle märgiks ennast ristida meeleparandusristimisega. Need olid imelised kuud seal Jordani kaldal.
Ühel päeval tuli Jeesus Naatsaretlane sinna. Ta istus kuulajate hulka ja kui esitati kutse otsuse tegemiseks ja meeleparandusristimiseks, astus ta Johannese juurde ja palus saada ristitud. Johannes hämmastus, keeldus ja ütles: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida ‒ ja sina tuled minu juurde!”
Siis Jeesus ütles temale: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis nad läksid ‒ eelkäija ja Messias ‒ alla Jordanisse. Jeesus sai ristitud.
Just siis toimus imeline sündmus. Ta oli tõusnud veest, seisis kaldal ja palvetas, kui taevas avanes ja Püha Vaim laskus Tema peale tuvi kujul. „Ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!””
Tema oli Jumala Poeg. Temal oli ühendus taevase maailmaga nende kolmekümne aasta jooksul ehitaja kodus Naatsaretis, kuid ta vajas erilist ettevalmistust selle ülesande jaoks, mis oli tema ees. Just sellepärast läks ta Jordani kaldale.
See ei olnud mingi minemine „kuvandi pärast”. See ei olnud lihtsalt komme. Ta läks, et saada midagi ja ta sai selle. Ta sai Vaimu võidmise ja väe suuremal määral kui kunagi varem.
Kuula tema tunnistust Naatsareti sünagoogis veidi hiljem: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. ‒ Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.”
„Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.”
Meistri tee on jüngri tee.
See oli vähemalt Jeesuse esimeste jüngrite tee. Vaata näiteks tema kahtteistkümmet jüngrit. Nad olid otsustavalt andunud Issandale Jeesusele ja teda tõeliselt vastu võtnud. Usume, et Johannes rääkis oma kogemustest, kui ta ütles: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse ‒ kes on sündinud Jumalast.” Jh 1:12,13.
Nad on saanud kindla veendumuse: „Teie nimed on taevasse kirja pandud.” Ta oli öelnud neile, et nad olid oksad tõelises viinapuus ja seega ka osalised viinapuu elust, nii palju kui see oli võimalik enne ülestõusmist ja nelipüha.
Liigutavas eestpalves viimasel õhtul maa peal elades lausus Jeesus taevasele Isale: „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. ‒ Sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud. ‒ Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.”
Kellest nad siis olid, kui nad ei olnud maailmast?
Nad olid Jumalast.
Pärast ülestõusmist ilmus Issand jälle oma jüngritele. Ta puhus nende peale ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim.”
Kas julged Sina öelda, et see oli üksnes kombe pärast? Kas julged väita, et sellel hetkel jüngrid midagi ei saanud? Mitte sugugi. Nad said midagi lisaks kõigele sellele, mida nad juba enne olid saanud.
Kuid neile maailmast eraldatutele ‒ viinapuusse poogituile ‒ puhastatutele ja valitutele jüngritele ütles Issand: „Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!”
„Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.”
Jüngrid uskusid, mida Meister ütles. Nad kogunesid Jeruusalemmas „ülemisse tuppa” ja viibisid palves ja vaikses ootuses päevast teise. Nad ei aimanud selle tähendust, mis hakkas toimuma. Nad isegi ei tundnud, kui väga nad seda tõotatud õnnistust vajasid, kuid kuuletusid siiski. Alati on parim kuulata Jumalat.
Nad olid üks süda ja üks hing. Üks ühine ootus oli haaranud neid kõiki.
„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.”
Nende elus sel hetkel toimunud muutus oli peatselt märgatav. Argus oli kadunud. Ilma kartuseta inimeste ees kuulutasid nad sõnumit ülestõusnud Päästjast; ja vägi, mille taolist nad polnud kunagi varem kogenud, mõjus nende lihtsa tunnistuse kaudu. Patuseid langes nagu heina vikati ees. Vigased ja halvatud tõusid vastuseks nende palvetele. Vaid sõna Peetruse huulilt, siis vigane mees hüppas püsti tervena ja täies jõus, ülistades Jumalat. Stefanose hiilgav pale pimestas vastupanijaid. Päev-päevalt saadi uusi võite. Kirjatundjad kartsid ja värisesid, kuuldes kalameeste ja tolliametnike kuulutust. Ka preestreid tulid elavale usule ja kogu kogudus oli nagu suitsev vulkaan, millest purskas püha tule ja jumaliku väe vool.
Teesklus paljastati ja varisere põletas püha tuli. Pühaduse Vaim hingas nii apostlite kui koguduse liikmete peal, ka armastuse imeline vägi sulatas neid ikka tihedamaks osaduseks omavahel.
Nad said kogeda Jeesuse sõnade tõde: „Te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie peale.”
Seejärel on lugematud Jeesuse jüngrid eri aegadel saanud maitsta seda imelist õnnistust. Mõni on saanud selle koos pöördumisega, teised nädalaid, kuid, aastaid, isegi aastakümneid pärast uuestisündimist.
„Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid” ja nad sündisid uuesti ja neid ristiti samas Püha Vaimuga. See toimus juba enne, kui neid oli jõutud vees ristida. Tõeliselt hämmastus Peetruse kaaskond sellest ja arvas, et Jumal käitus imelikult. Kuid seda on ta teinud mitu korda. Vaimumaailmas valitseb imeline vabadus.
Kuid Samaaria ärkamise aegu läks teisiti. Filippus tuli sinna ja kuulutas Kristust. Issand tegutses tema tunnistuse kaudu ja palju samaarlasi sai usklikuks Jumalasse. Filippus ristis neid ja nad liitusid kogudusega ning suur rõõm oli selles linnas.
On ilmne, et need inimesed olid kogenud tõelist pöördumist ja nad olid tõelised Jumala lapsed. Sest muidu ei oleks tõde, et nad olid tulnud usku ja Filippus ei oleks ristinud inimesi, kellest keegi ei oleks olnud uuesti sündinud. Sest kirjutatud on, et „Vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast.”
Mingi aja möödudes tulid Peetrus ja Johannes Samaariasse. Nad palvetasid vastpöördunute eest ja siis langes Püha Vaim nende vastpöördunud samaarlaste peale. Loomulikult said nad sel hetkel midagi, mida neil enne ei olnud.
On eri asi olla Vaimust sündinud ja teine olla täidetud Vaimuga.
Paar näidet hilisemast ajast võib valgustada Jumala erilisi meetodeid oma laste suhtes.
Jumala armurikas teenija Charles Finney räägib oma eluloos, kuidas ta sai koos pöördumisega Püha Vaimuga ristimise. Ta oli ühes metsas võidelnud üksi Jumalaga oma võitlust ja saanud rahu oma hinge, suutmata siiski õigesti mõista olevat Jumala laps.
Ta läks kontorisse ja oli mõne tunni täiesti üksi. Ta sulges uksed ja hakkas palvetama. „Ja siis,” jutustab ta, „oleksin nagu kohanud Jeesust palgest palgesse. Nägin teda samuti nagu näed teisi inimesi. Ta ei öelnud midagi, kuid tema pilk murdis minu. Langesin tema jalgade juurde, nutsin häälekalt nagu laps ja valasin oma hinge tema ette. Olin sellel viisil pikka aega.
Kui siis rahunesin, tõusin üles ja läksin kõige välimisse ruumi. Kuid kui kavatsesin seal istuda, sain kogeda väelist Püha Vaimuga täitumist. Ootamata seda, mõtlemata, et midagi sellist on olemas minu jaoks, mäletamata, et keegi maailmas oleks sellest minule rääkinud, tundsin Püha Vaimu langevat minule sellisel viisil, nagu oleks elektrivool läbistanud mind ikka uuesti ja uuesti. Nagu laine laine järel tulvas minu südamesse armastust; teisiti ei saa seda väljendada.
Mingid sõnad ei saa kirjeldada seda imelist armastust, mis valati minu südamesse. Nutsin häälega rõõmust ja hüüdsin välja südames tulvavad sõnamatud tunded. Need lained tulid minu peale ikka uuesti ja uuesti, kuni hüüdsin: „Mina suren, kui need lained veelgi tulevad minu üle. Issand, ma ei pea enam vastu.”
Need õnnistavad lained jätkusid kogu järgneva öö. Ja ööpäeva möödudes oli see tuli levinud üle kogu selle linna, kus Finney elas, ja paljud olid ärganud ning saanud usklikuks.
Võid nimetada seda tundeks või milleks tahad. Kuid kindel on, et Jumal sellel hetkel rüütas Finney sellise väega, mis tegi tema võimeliseks võitma sadu tuhandeid Issandale ja Õpetajale ning põhjustas selle, et temast sai mees, kes ainukordsel viisil oli vahendamas vaimulikke õnnistusi Jumala kogudusele.
D. L. Moody jutustab sarnasest kogemusest oma elus. Ta ei rääkinud sellest sageli, sest see oli temale eriti püha sündmus, kuid vahel ta seda mainis.
Ta oli mingi aja olnud Jumala laps ja juba alustanud õnnistusrikast tegevust Chicagos. Ta oli linna suurima pühapäevakooli juhataja ja jutlustas edukalt ärkamiskoosolekutel.
Koosolekusaali esipingis istus Jumalat paludes igal koosolekul paar kolm vanemapoolset naist. See äratas Moody tähelepanu ja ta läks ühel korral neid tervitama.
„Me palvetame teie eest,” ütles üks naistest.
„Kas te palvetate minu eest? Palvetage rahva eest, et Jumal selle päästaks.”
Tema arvates oli rahvas suuremas eestpalvevajaduses kui tema ise.
„Ei, me palvetame teie eest, et ta saaksite tõotatud väe.” Sellist väljendit kasutati sel ajal.
Moody oli siiras ja alandlik. Ta märkas midagi jumalikku nendes palvetavates inimestes ja kuigi ta ei mõistnud neid sel hetkel täielikult, alistus ta siiski. Siis ühel päeval andis Jumal täieliku vastuse nende palvetele.
Moody oli siis New Yorkis. Jumal oli kaevanud sügavale tema südame pinnasesse ja Jumalat paludes astus ta nüüd rahvamelus piki ühte tänavat. Kogu tema sisemist maailma täitis üksnes suur igatsus.
Siis see juhtus. Jumal haaras püha õlisarve ja valas selle õnnistatud sisu rahvahulga keskel oma igatseva sulase peale. Vaim laskus tema peale, kui ta palvetades astus tänaval. Ta kiirustas ühe sõbra juurde, kes elas läheduses ja palus tuba, kus ta saaks olla täiesti üksi. Ta sai selle ja seal jätkas Jumal selle valitud tööriista täitmist taeva hõõguse ja väega. Ta astus välja täidetuna Jumala täiusega.
„Sellel hetkel tundus, et oleksin tahtnud süleleda kogu maailma ja kanda selle kalli Päästja juurde.” Selline oli tema tunnistus sellest kogemusest. Ta võttis vastu armastuse ristimise Pühas Vaimus, kes tegi tema võimelisemaks võitma hingi kui kunagi varem.
Mõtle, milliseid võite saavutas see mees Jumalale alates sellest hetkest. Põhja-Ameerika kartis ja Euroopa värises, kuuldes tema võimsat sõnumit. Ta jätkab veel nüüdki, kuigi surnuna, oma püha mõjutust laiadele hulkadele. Pühad mälestused, mida tema jäljed on jätnud, elavad edasi. Tema raamatud samuti.
Piiratud ruum ei võimalda, kui püüaksime esitada arvukaid näiteid sellest, kuidas Jumal erinevatel aegadel ja eri viisidel on kohanud igatsevaid lapsi ja andnud neile õnnistuse, mis on võrreldamatult ületanud kõik selle, mida nad on varem kogenud. Inimesed püüavad asjatult seletamistega teha kõike tühjaks ja sellest mööda minna. Kõigele vaatamata püsib see ilmse tõelisusena.
Pika kahtlemise järel kirjeldan oma kogemuse sellest vallast. Ma ei tee seda enda esitlemiseks ega asetamaks oma kogemusi teistele eeskujuks, sest Jumal juhib oma lapsi erinevaid teid. Kahtlen, kuna arvan, et osa nendest, kes neid ridu loevad, mõistavad valesti seda, mis on minule püha ja kallis. Kuid kirjutan siiski, mõeldes igatsevatele otsivatele hingedele, kes kindlalt janunevad tunda rohkem Jumalat. Kui minu lihtne tunnistus sellest, mida Jumal on teinud, võib kedagi teist aidata, siis korvab see kõik muu.
Olin olnud Jumala laps kaheksa aastat ja kuulutanud evangeeliumi kuus aastat, kui Jumal uuel viisil sekkus minu ellu. Olin juba kuid ja aastaid palvetanud, et Jumal täidaks mind Püha Vaimuga. Tundsin, et vajan seda ja ma nägin Piiblist, et Jumal oli seda tõotanud. Vajasin seda oma vaimuliku elu ja tegevuse jaoks. Taipasin selgesti, et minul puudus vägi juhtida vastärganud hingi sellesse ülikülluslikku ellu, mille Issand oma lastele on valmistanud.
Mina oskasin jutlustada sellest elust. Mina võisin õpetuslikult juhatada teed sinna, kuid minul puudus vägi juhtida hingi selle sisse, sest ma polnud seda ise kogenud. Vaimumaailmas ei saa keegi juhtida hingi kaugemale sellest, kuhu ta ise on jõudnud. Tean, et olin sündinud Jumalast, kuid on iseasi omada elu ja teine asi omada ülikülluslikku elu.
Jumal õnnistas minu tunnistust nii palju, kui ta võis ja sai seda teha. Olin olnud koos palumas Jumalat tuhandete otsivate hingedega ja vahel tundsin ka ennast väga õnnelikuna. Ometi puudus mul midagi. Teadsin seda ja selle pärast palusin Jumalat täita mind Püha Vaimuga.
Kuid mida rohkem palusin, seda tühjemaks jäin. Ma ei mõistnud siis, et see peab toimuma just sellel teel. Kuid nüüd ma mõistan. Jumal pidi enne tühjendama, kui ta sai täita.
Just sellise lootusetu olukorra keskel pidin reisima esimesele konverentsile Öckerösse, et jutlustada selle rahva ülesehitamiseks, keda Jumal oli saanud ääretult palju õnnistada enne, kui ta oli saanud õnnistada mind.
Mäletan laupäeva õhtupoolikut Göteborgis, kui kõndisin edasi-tagasi sadamakail ja ootasin laeva minekut. Siis ütlesin Jumalale: „Issand, Sina tead, kuhu olen teekonnal. Sina tead, kuidas ennast tunnen. Nädala pärast olen jälle sellel kail. Selle aja jooksul pead Sa kas tegema kõik uueks minu elus, või ma lõpetan jutlustamise.”
Minu siiras ja tõsine otsus oli teha just nii, nagu ma Jumalale ütlesin. Laev lahkus ja mina koos sellega. Merel oli vaikne, kuid minu südames tormas.
Polnud kunagi varem sellel saarel käinud. Keegi ei tundnud mind ega taibanud, kui tühi oli minu süda. Õhtupoolikul oli meil esimene palvekoosolek. Meid oli kõigest kaksteist või neliteist inimest kogunenud ühes kodus. Laulsime laulu ja siis põlvitasime.
Siis see juhtus. Keegi vend esitas sõnumi keeltes. Teine tõlgendas. See oli sõnum otse minu vaesele südamele. Olin ka varem olnud sellistel palvekoosolekutel, kuid polnud kunagi saanud sellist mõjutust nagu siis. Tundsin, et mind uuriti väga hoolikalt ja siiski armastati. Mind ei uurinud ega kontrollinud inimesed, vaid elav Jumal ise. Vennad olid üksnes vahendajad tema käes.
Mina langesin maha Päästja imelisest armastusest haaratuna. Tema läbistatud käsi puudutas mind ja see oli pehmem kui ema hellitav käsi.
Nelipüha tulekeeli ma ei näinud, kuid tundsin neid endas. Need põletasid ära kibeduse ja tungisid taevase energiana läbi minu olemuse iga raku. Need tungisid läbi vaimu, hinge ja ihu. Kui minul oleks tuhat keelt esitamaks seda imelist tõelisust, siiski ei suudaks ma seda täielikult kirjeldada.
Tundus, nagu oleks kevadvihm voolanud minu tuppa ja puhastanud õhku. Väsinud hing sai rahu ja Päästja käsi pühkis ära ihuliku haiguse.
Olin tulnud uude imelisse maailma. Vana Piibel sai nagu uueks. Sündis imeline osadus Jumala sõna ja minu hinge vahel.
On tõsi, et vaheldumist on esinenud ka pärast seda hetke. Jumalal on olnud palju vaeva minuga ka pärast seda. Kuid ta on olnud kõiges ustav. Õnnistatud tõelisus on see, et see jõgi, mis siis tungis minu väärtusetusse ellu, tulvab veel täna. Ülistus olgu Jumalale!
On palju räägitud Pühast Vaimust ja Vaimu tööst viimastel aegadel ‒ räägitud ja tehtud pattu. Taeva Jumal andku see andeks!
Püha Vaimu puudutav tõde peab esmalt saama südameasjaks. Kui see saab selleks, saab Vaimu imeline vägi selgeks ka mõistusele. Kuid viga on selles, et mitmes inimeses ei lähe see kunagi mõistusest kaugemale. Sellest saab õpetus, kuid elav jõgi ei pääse kunagi hinge voolama.
Sõber, ära püüa aheldada Vaimu tööd süsteemiks. Sina ei saa seda teha. Ka mina mitte.
Ära räägi sellest. Esmalt palveta. Võta vastu Jumala Püha Vaim. Sina vajad seda. Või ütle: ehk vajad uut lõõma tunnistamiseks sina, kes oled jutlustaja? Kas sa ei vaja uut indu tööks Jumala riigis ja hingede päästeks?
Ja sina laulja, kas sina ei vaja põlevat südant ja huuli, mida Jumala pühalt altarilt võetud süsi on puudutanud?
Sina, kes seisad juhataja kohal Jumala koguduses, kas sina ei peaks olema pühaduse ja innustuse eeskuju hingede päästeks?
Kui sa seda pole, pead saama täidetud pühaduse ja armastuse Vaimuga. Kas sina, kelle juhatada on pühapäevakooli klass, vajad rohkem Jeesust, et võid juhatada väikesed tema õnnistatud risti juurde?
Sina vana ja väsinud eestpalvetaja, kas sa ei vaja eluõhtul uut palvevaimu väljavalamist, nii et selle lühikese ajaga, mis sul on veel jäänud, saad levitada taevalist lõhna kodudesse ja kogudustesse ning veel hetke mõjusalt võtta osa Issanda pühast tööst?
Ja sina, kelle igapäevane võitlusväli on jumalatute kaaslaste keskel, vajad ju ka sina saada rüütatud väega ülevalt, nii et võid elada täiesti Jeesusele ja tunnistada tema imelisest nimest jumalatule ümbruskonnale.
Ära hooli inimeste koostatud õpetustest ega väitlustest. Lase nendel, kes midagi ei vaja, väidelda ja võidelda. Lange sina alandlikult põlvedele ja palu, et Issand Jeesus oma suure halastuse pärast haaraks sinu elu ja täidaks sind Vaimuga.
Ta tahab seda; sest „kellel janu on, see tulgu minu juurde ja joogu”. „Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.”
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”
FRANK MANGS
