PÅ: Kohtun Jan Blomiga, ühega Rootsi kõige suurema ja tuntuma koguduse pastoritest. Ma ei tea tema elust just väga palju, aga olen kuulnud, et see muutus väga radikaalselt.
Selles saatesarjas võtame ette sõidu mööda inimeste eluteid. Teeme külalistega mõne põneva autoga väikese tiiru, otsime tee peal elu pöördepunkte ja edasiviivat jõudu, mis ei lase alla anda. Minu nimi on Per Åkvist ja te vaatate saadet “Esiistmel”. Anname gaasi!
Tere!
JB: Tervist!
PÅ: Tere tulemast “Esiistmele”!
JB: Ma tänan! Milline masin! Iga päev just Jaguariga ei sõida.
PÅ: Kõigepealt turvavöö. Siin on see kohustuslik. Ütleme nii, et hobujõududest tal puudu ei tule.
Mark: Jaguar
Mudel: XKR 4.2 S/C Coupe
Valmistusaasta: 2008
Võimsus: 416 hj
Täismass: 2080 kg
Kiirendus: 0-100 km/h 5 s
PÅ: Kui ma õigesti aru saan, ei viidanud miski sellele, et sinust võiks saada pastor.
JB: Kohe kindlasti mitte. Sinna oli pikk ja vaevaline tee. Või kuidas öelda… See oli aastal 1985, kui Elu Sõna kogudus jõudis meediasse, peamiselt kollasesse ajakirjandusse… Sain kristlaseks täpselt siis, kui oli kõige suurem tagakius, ja hakkasin käima koguduses, kus…
PÅ: Kus oled nüüd pastor.
JB: Õige. Tagakius ja vastuseis ei pärsi arengut. Mina olen Jan Blom, üks Elu Sõna koguduse pastoritest, lisaks täidan nii-öelda tegevjuhi rolli. Olen jäänud oma juurte juurde, siia samasse Uppsalasse.
Kasvades ei olnud mul kristlusega mingit kokkupuudet, ei kodus ega väljaspool seda. Tulin Jumala juurde Elu Sõna koguduse kaudu, mistõttu on sellel mu südames eriline koht.
Kasvasin üsna katkises peres. Mu isa oli alkohoolik, kodu oli tülide ja segaduse koht. Mõistagi jättis see oma jälje. Tahtsin kodust välja saada, hakkasin käima pidudel, sattusin halba seltskonda. Olin väga õnnetu inimene.
PÅ: Kas kuulusid mõnda kohalikku jõuku?
JB: Jah, olin aktiivne liige, kuigi praeguste tulistamiste ja muu taolisega ei anna seda võrrelda. Ma elasin selle abil välja oma valu ja viha, mida tundsin oma isa vastu. Olin vihkamist täis teismeline, kes pidi saama seda välja elada.
See oli aeg, kui hakkasin suhtlema kristlastega. Nad rääkisid mulle Jeesusest, kelles olevat rahu ja rõõm. Olin selline, nagu teismelised mõnikord on: istusin kõige viimases pingis, provotseerisin… Tekitasin kirikus päris paksu pahandust.
Kõik teavad lugu haisupommist. Kas oled kuulnud?
PÅ: Jah.
JB: Viskasin haisupommi ventilatsioonitorusse, pärast mida oli jumalateenistusel kriips peal.
Jõlkusime siinkandis oma kambaga ringi. Üks mu parimaid sõpru sai järsku kristlaseks. Ja see oli…
PÅ: Vägev! Super!
JB: See oli tervele kambale suur šokk. Mind kutsuti Elu Sõna koguduse jõulupeole noortetöö raames. See ei huvitanud mind karvavõrdki, aga kuna olin suhtes oma tulevase abikaasaga, kellega oleme alates 15 aasta vanusest koos olnud ‒ tema vedas mind endaga kaasa.
PÅ: Ta ei käinud kirikus?
JB: Ei, aga ta tahtis siiski peole minna. Mina seevastu proovisin olla ükskõikne, tegin osavõtmatu näo pähe.
Sain sealt ameerika jutlustaja Sandy Browni raamatu pealkirjaga “Kas on keegi, kes saab mind aidata?” Läksin koju ja lugesin seda. Raamatu keskel oli päästepalve.
Esimest korda oma elus põlvitasin ja proovisin kõike traditsioonikohaselt teha, sest muud ma ei osanud. Palvetasin esimest korda elus: “Jeesus, tule mu südamesse.” Ja olin sealjuures siiras.
Sellel hetkel tundsin, et olen leidnud endale kodu. Ma ei kohtunud lihtsalt armastuse ja rahuga, vaid armastuse ja rahu kehastuse Jeesuse Kristusega. Palusin, et Ta tuleks minu südamesse, ja Ta tegi seda.
Kõige imelisem on see, et kristlik elu ja suhe Jeesusega on jäänud püsima. Jumala armastus on armastus, mida saab tundma õppida ning kogeda üha uuesti ja uuesti.
PÅ: Ka 35 aastat hiljem?
JB: Jah. See muudkui kasvab. Jumalaga käimine on tõeline suhe: mida paremini Jeesust tunnen, seda paremini Teda mõistan. Saan jagada Temaga kõiki oma raskusi. Ta tunneb minu vastu huvi. Päriselt.
Ma leppisin oma isaga ära. See valu, mida endas kandsin, ei kadunud pärast usule tulekut. Ma sain küll paljust vabaks ja tundsin päästest rõõmu, aga suhe isaga oli endiselt mu südame valupunkt. Möödus palju aega, enne kui see muutus.
Minust sai noortepastor ja siis pastor, aga see rõhus endiselt. Isa haigestus vähki. Ta oli muidu tugev ja elujõuline, vihtus tööd teha, aga kõigest kolme kuuga kustus ta peaaegu täielikult.
PÅ: Vähk?
JB: Jah. Istusin haiglas tema voodi juures ning tundsin, et pean temaga ära leppima ja et tema peab ära leppima Jumalaga. Ühel ööl tegi ta silmad lahti ja ütles: “Jan, sina siin.”
Teadsin, et nüüd on minu võimalus. Siis ma saingi temaga rääkida. See liigutab mind, kui mõtlen, et sain rääkida temaga oma valust, oma tunnetest ja neist kordadest, kui temas pettusin. Palusime teineteiselt andeks.
See oli neid kordi, kui Jumala ligiolu on olnud tugevaim. Palvetasin isa eest ja juhtisin ta Jumala juurde. Ütlesin talle: “Nüüd võid rahus lahkuda. Taevas ootab sind.”
Ta tõstis oma käed üles, naeratas ja suikus igavesele unele. Ma tean, et ta nägi taevaid avanemas. See ongi võrratu arm. Imeline arm, mida keegi ei või mõista.
Kui sain tunda Jeesuse armastust, mu süda muutus. Vihkamist täis teismelisest sai keegi, kes on võimeline armastama. Kui kohtume Jeesusega, muutub meie süda ja me hakkame teisi armastama. Selline on olnud minu kogemus.
Mida enam ma tean, et Jeesus mind armastab, seda rohkem saan armu ja jõudu armastada teisi. Olen saanud olla osa Elu Sõna koguduse sotsiaaltöö arendamisest, alates sõltlastest, kodututest ja heidikutest ning lõpetades Gottsundaga, mis on Rootsi üks kurikuulsamaid linnaosasid.
Kui oled probleemse minevikuga ja tuttav tänavaeluga, ning aitad nüüd teisi katkiseid hingi, siis on ring peale saanud, ja selles on midagi ilusat.
LÕPUKÜSIMUSED
PÅ: Kui saaksid oma praeguse kogemustepagasiga minna tagasi aega, kui olid väike, ja anda endale tuleviku nõuande, siis mida sa ütleksid?
JB: Paneb mõtlema, aga ilmselt oleks mu nõuanne lihtne ja spontaanne: “Otsi abi!” Sest ma matsin kõik endasse. Meie peres ei räägitud kunagi tunnetest, kõike hoiti endas. See on vist päris tavaline. Probleemide ees pigistati silm kinni ja see tegi mulle rohkem kahju, kui oleks pidanud. Minu nõuanne on otsida abi, rääkida mõne täiskasvanuga. Meie ümber on alati inimesi, kes hoolivad.
PÅ: Kui keegi neist näeb lähedalt samasugust pereelu, siis mida ta peaks tegema?
JB: Minu vastus sellele on lähedalt seotud eelmisega. Ütleksin, et ole julge ja küsi, kuidas tal läheb. Mind paneb imestama, et mitte ükski täiskasvanu ei küsinud seda minult, kui mul oli koolis raskusi või…
Kardetakse, et see küsimus kutsub esile liiga palju tundeid. Olen aga aastate jooksul inimestega töötades õppinud, et tuleb huvi tunda, kuidas neil läheb ja kuidas saaks neid aidata, ning kuulata, mida neil on öelda. Väikestel asjadel on suur jõud.
PÅ: Just nii, tore. Olgu, võtame nüüd otsad kokku. Keegi meie vaatajatest võib praegu mõelda, et tema lugu on sinu omaga väga sarnane. On sul talle mõni nõuanne?
JB: Ma tean, mis tunne on sellistest raskustest läbi minna. See valu ei ole mulle võõras. Ma tean, mis tunne on kasvada koos alkohoolikust isaga ja olla väärkoheldud. Hüüa Jeesust appi. Mine oma valuga Tema ette. Tema oli valude mees, nagu ütleb Piibel. Tema saab sind aidata ja Tema juures leiad lootuse.
Mu elu ja lapsepõlv olid sünged, aga Jeesusest Kristusest sai mu lootus. Ole julge ja ütle välja need sõnad: “Jeesus, aita mind”. See palve muutis minu elu ja see päästab ka sinu.
PÅ: Kas juhataksid meid suhtesse Jeesusega? Kuidas Temaga kontakti leida?
JB: See ei olene sellest, mida sa oled teinud, vaid sellest, kuhu sa oled minemas. Sa võid mõelda, et oled patune ja teinud palju halba, teinud paljudele liiga või saanud ise haiget.
Uus elu algab lihtsa palvega: “Jeesus, andesta mu patud. Tule mu südamesse. Päästa mind, aita mind.” Ja Ta võtab su vastu, Ta ei tõuka sind eemale.
Ära arva, et sa oled Tema silmis väärtusetu. Sa oled väga hinnaline. Ava Talle oma süda. Selle lihtsa palvega saab sinu elus alguse sootuks uus peatükk.
TV7 saates „Esiistmel”
