Arvan, et silmapiiril kõrgub tume hiidlaine. See on vaenu ja tagakiusu laine, mis kogudust tabab. Me pole harjunud kohtuma tagakiusuga. Teades, kui ohtlik ja raske tagakius võib olla, valutan südant USA pärast. Südame ettevalmistamine on tähtsaim, et jääda lõpuni ustavaks.
Valmis püsima
Tere kõigile! Täna tuleb juttu kõige tähtsamast, sellest, milles on vaja rasketeks aegadeks ette valmistuda. Mind ennast häälestas see pingeteks ette kõige paremini. Tean, et see teeb sama ka sinuga. See on Jumala südame otsimine.
2007. aastal hakkasin palvetama teistsuguseid palveid, nn lainepalveid. Palusin: “Isa, too mind oma südamele nii lähedale, et mul oleks meelevald põhjustada laineid. Tahan näha Püha Vaimu laineid, so Jumala riigi leviku laineid Türgis, mis on maailma suurim evangeliseerimata riik.”
Minu palved üllatasid mind ennastki. Jumal pani mulle sõnad suhu. Ta tahis, et keskenduksin palve esimesele poolele: “Too mind oma südame lähedusse.”
Nii hakkasimegi otsima Jumala südant. Hakkasime otsima lähedust temaga, Jumala ligiolu.
Jumala armastamine võib tunduda väga abstraktne. Muutsin selle praktiliseks. Ma ütlesin: “Jumal, ma ei armasta sind kogu südame, hinge, mõistuse ja jõuga, aga ma tahan seda teha. Tahan enam sind.”
Psalm 42:2 ütleb: “Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!”
Palvetasin: “Jumal, mu süda ei igatse su järele nagu hirv veeojade järele. Anna mulle janu enda järele.”
Kui järjepidevalt palusime, hakkas meil tekkima nälg Jumala järele. Hakkasime igatsema rohkem Tema ligiolu. Jumala südame otsimine hakkas meid muutma. Siis saime hakata Jumalalt vastu võtma ülesandeid. Ka praeguse ülesande.
Ma ei usu, et Jumal saatis mind vangi. Seda tegi saatan. Ent ma mõtlen sellest kui ülesandest, sest nüüd ma mõistan, et Jumal kavatses hakata seda kasutama.
Kui Jumal lasi mind vangi panna, siis Ta teadis, et ma murdun. Ta teadis, et ma ise enam ei suuda. Ta teadis, kui raske ja vaevaline see minu jaoks on. Aga Ta lasi sel juhtuda. Miks?
Ta ilmselt teadis, et ta võib mind usaldada. Ma ise ei arvanud, et mulle võib midagi sellist usaldada. Olin kindel, et kukun läbi.
Jumal aga teadis, et kui ma olen viimsel piiril, siis pööran ma oma pilgu Temale, mitte Temast eemale. Olin ju eelnevail aastail Tema südant otsinud.
Tahan rõhutada üht olulist tõde. Armastus toidab vastupidavust ja püsivust. Armastus sunnib võtma riske, taluma raskusi ja kandma koormaid. Armastaja on armastatu nimel nõus palju kannatama. Emad-isad on loovutanud end oma laste eest, mehed oma naiste eest.
Minu abikaasa Norine jäi Türki kuni minu vangistuse lõpuni. Juhid, keda austame, palusid meil tungivalt Ühendriikidesse naasta. “Norine, las Jumal hoolitseb Andrew’ eest. Tule sina ära.”
Tema jäi, sest ta oli ainus, kes sai mind külastamas käia. Ja ta teadis mu meeleheidet. Ta seadis iseennast ohtu, sest ta armastab mind. Armastaja on armastatu nimel valmis kannatama. Austaja aga mitte niivõrd.
Jumalal on palju austajaid, ka sulaseid, aga vaid üksikud armastajad. Tee otsus, et sinust saab Jumala armastaja, et sa otsid sihikindlalt Tema südant.
Tahan rääkida, kuidas minu armastus Jumala vastu toitis vanglas mu ustavust. Ühel päeval tungis mu südamesse üks Filipi kirja tekst. Paulus kirjutab: “Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma (Fl 2:21).
Ma hakkasin nutma. See olin ju mina. Olin keskendunud endale, mitte sellele, mis on tähtis Jeesusele. Tahtsin olla üksnes oma naise ja lastega.
Aga mis siis, kui Jeesuse huvisid teenib kõige paremini see, kui ma olen vanglas?
Sellest sai pöördepunkt. Hakkasin võitlema, et jõuda selle punktini, kus teenin Jeesuse huve armastuse pärast Tema vastu isegi siis, kui pean jääma vanglasse.
Mul oli mitu kuud raske Jumalat ülistada. Mu süda oli haavatud, kahtlesin selles, kes Jumalat üldse on. Proovisin laulda: “Suur on su ustavus”, aga ma ei suutnud. Hakkasin nuuksuma, ma ju ei näinud Tema ustavust.
Teisel vangla-aastal aga otsustasin ülistada ja laulda Jeesusele. See oli Jumalale kallis, sest ma kuulutasin oma armastust väga keerulises olukorras, hinge ängistuses.
Nagu mainisin, võime rõõmu väljendamiseks Jumala ees tantsida. Ma ei tundnud rõõmu. See oli aga märk kuuletumisest Jeesuse käsule, et rõõmustaksime tagakiusus. Kuid sama palju oli see märk armastusest. Jeesus on ju öelnud: “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!” (Jh 14:15).
Ma armastasin Teda, mistõttu proovisin kuuletuda. Ütlesin lugematuid kordi: “Tahan olla oma taevasele Isale hea poeg.”
Veel üks tõuge alistumise poole. Veel üks kord sundisin end vaatama taeva poole. Otsustasin andestada neile, kes tegid mulle ja mu perele liiga. Selleni viis mind armastus.
Kui aus olla, ajendas seda kõike armastus. Armastus aitas mul võita ka haavumise, millest rääkisin eelmises osas.
Nagu ütlesin, olin otsinud Jumala ligiolu aastaid. Kuna pidasin Tema ligiolu niivõrd tähtsaks, oli selle täieliku kadumise järel ka haavumine väga sügav. Ootasin Jumalalt kõige enam Tema kohalolu.
Ent Jumal tahtis minu jaoks midagi muud: siirast pühendumist, siirast armastust, ustavat armastust. Ta tahtis näha, kas annan end Talle vaatamata oma küsimustele, kahtlustele, pettumustele, vaatamata Tema vaikimisele.
Ta võttis kõik ära: lähedaste sõprade julgustuse, osaduse kaaskristlastega ‒ kõik selle, mille kaudu olin varem Tema armastust kogenud. Järele jäi üksnes mu südames olev armastus, siiras pühendumine, mille külge meeleheites klammerdusin.
See siiras pühendumine võitis haavumise. Siiralt pühendunu ütleb: “Mul pole vastuseid vaja. Tahan üksnes armastada Sind. Sinu armastamisest on mulle küllalt.”
Armastuses on tundeid, aga see ei piirdu nendega. Armastus esitleb end ustavuses, kuulekuses, pühendumises, alistumises. Vahel pole neis tundeid.
Jumalaga olla ja armastust tunda on palju lihtsam siis, kui kogeme Tema ligiolu, headust ja armastust. Kui need aga ära võetakse, eriti veel surve all, siis pannakse meie armastus proovile. Läbikatsumise kaudu näitas Jumal mulle mu südant.
Poolteist aastat hiljem otsustas Türgi valitsus tuua mind kohtu ette. Päev varem viidi mind tagasi algsesse vanglasse, sinna, kus kohtuprotsess pidi toimuma. See oli mulle väga raske. Aeg Şakrani vanglas oli olnud väga traumaatiline.
Kui mind sinna tagasi viidi, tuli kõik uuesti pinnale. Mind pandi üksikkongi. Minu kõrval olid kindralid, keda süüdistati riigipöördekatses.
Kohtupäeval olin viimseni kurnatud. Olin kaks päeva magamata ja söömata. Ma polnud saanud ärevuse vastaseid ravimeid, millest olin sõltuvuses.
Pidin viibima kohtus 13 tundi. Lisaks oli tohutu stress, sest mind süüdistati terrorismis ja spionaažis. See oli algusest lõpuni poliitiline juhtum.
Kohtunikud ei hoolinud tõenditest, prokurör nõudis 35 aastat karistust. Mulle öeldi, et jään üksikvangistuses sellesse traumeerivasse vanglasse kuni kohtuprotsessi lõpuni.
Teadsin, et võib kuluda aastaid. Ma olin ahastuses. Olin pikali voodis, üksi ja eraldatud. Minus kerkis tohutu hirm ja kohutav valu. Ma nutsin. Mu peas käis ringi mõte: “Kus sa oled, Jumal? Miks oled Sa lasknud mind siia kohutavasse paika tagasi tuua? Miks ei ole Sa kätt vahele pannud? Miks oled nii kaugel? Miks Sa vaikid?”
Ma avasin oma suu. Nutsin valjusti. Imestasin enda öeldud sõnade peale: “Ma armastan sind, Jeesus.” Mõistsin, et see ongi minu võit.
“Ma tõesti armastan sind! Isegi siis, kui Sa vaikid, armastan ma Sind. Isegi kui Sa lased vaenlasel teha mulle liiga, armastan ma Sind. Kui Sa ka ei tule oma ligioluga, armastan ma Sind ikkagi!”
Olin läbinud vaikuse katse, üksinduse katse, hüljatuse katse olukorras, kus keegi mind ei toetanud; katse, kus ma ei kogenud armu, kui olin nõrk ja murtud. See oli samuti kahtluste katse, haavumiskatse.
Üks asi on saada sõdurina ettevalmistus ja oskused, teine asi on lisaks ettevalmistusele ja oskustele saada lahingukogemus. Neil on suur vahe.
Enne vanglat oli mu armastus Jumala vastu siiras ja täiesti ehtne. Kuid enne läbikatsumist oli see testimata. Nüüd aga on mu armastus läbi proovitud.
Jah, ma olin nõrk ja murtud ning arm kandis mind läbi, aga kõige raskemal ajal hüüdsin: “Ma armastan sind, Jeesus!” Jumal võis teada, et ma jään ustavaks ja et mu armastus ei kustu, aga enne katse läbimist polnud seda kontrollitud.
Minu läbikatsumine ja võit on Jumalale väga kallid. Niisamuti mulle. Ma leidsin, et on teatud lähedus, mis tuleb üksnes läbikatsumise tagajärjel.
Mõnedel Piibli inimestel, keda ma imetlen, nagu Aabraham, Joosep, Mooses, Taavet ja teised, oli aegu, kui neid katsuti läbi ja Jumal vaikis. Ent nad olid ustavad ja neid teatakse kui Jumala sõpru. Võib-olla just tänu sellele nende sõprus tugevnes.
Küsimus on, kas Jumal saab sind usaldada. Kui Jumal ei anna sulle, mida sa ootad, mida arvad end vajavat, või kui Ta ei vasta sulle, kas pühendad end Talle sellele vaatamata?
Toonitan seda, sest Jeesus ütles, et kõige tähtsam on anda end Jumalale, armastada Teda kogu südamega, hingega, mõistusega ja jõuga. Niivõrd lihtne ja arusaadav, ometi väga raskesti teostatav.
Meie armastus Jumala vastu ei kasva iseenesest. Meil on kalduvus Jumala armastust maha suruda. Peame oma armastust toitma, see ei kasva iseenesest.
Vanglas oli ainult üks asi, mida tahaksin tagasi. Ma loodan, et ei lähe sinna enam kunagi, aga üht tahaksin tagasi. Vanglatingimused, isolatsioon, tohutu üksindus, hirm, teadmatus ‒ need panid mu proovile. Kuid need sundisid mind enneolematul viisil Jumalast kinni hoidma. Mul oli erakordne selgus selle kohta, mis on tähtsaim.
Otsisin Jumalat hommikust õhtuni. Ütlesin: “Tahan hoida oma silmad sinul, Jeesus.” Olin nagu päevalill, mis liigub koos päikesega. Olin Jumalale jäägitult keskendunud.
Vabaduses olles, mille üle olen väga rõõmus, ei ole mul survet, mis mind tagant tõukaks. Ma ei taha survet, aga tunnen puudust otsustavusest, millega Jumalat otsisin.
Peamine on see, et suhtuksime Jumala armastamisse sihikindlusega. Seda tuleb otsida terve elu. Hakka seda tegema juba praegu. Ära oota raskusi, mis paneks sind Jumalat otsima. Kõige parem on Jumala jaoks aega võtta nüüd.
Olime koos Norine’iga kaks nädalat vahi all. Panin tähele, et tema tuli sellega paremini toime. Olime aastaid olnud nagu kilpkonn ja jänes. Mina läksin Jumala asjadest põnevile ja jooksin ees minema, siis aga muutusin mugavaks.
Tema selle asemel liikus rahulikult ja järjepidevalt, seades esikohale isikliku aja Jumalaga. Ajapikku kogunesid temasse suured varud. Tol hirmsal ajal ta ammutas nendest. Aega koos Jumalaga ei asenda miski. Tagasi vaadates on ta öelnud: “Ma polnud valmis, aga see polnud ka täiesti ootamatu.”
See kehtib meiegi puhul. Me ei pruugi olla kõigeks valmis, aga kõik ei pea olema ka täiesti üllatuslik. Otsi Jumala südant. Kui paned selle esikohale, siis lähevad su elus kõik asjad paika. Ma ei ütle, et su elu saab olema lihtne, aga kõik asjad on oma kohal. Me peame väljuma kõrbest, toetudes oma Armsamale, olema läbikatsutud ja leitud olevat Teda väärt.
Kohtumiseni järgmisel korral, kus räägin tõenäoliselt kõige raskemast ettevalmistavast sammust. Seda ei saa kõrvale jätta.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
