Usun, et horisondil on sünge murdlaine. Kogudust tabab peagi vaenulikkuse ja tagakiusu tulv. Meid ei ole ette valmistatud kohtama tagakiusu. Kuna tean, kui ohtlik ja raske vaenamine võib olla, on mul USA suhtes äärmiselt pakilised tundmused. Keskendun südame ettevalmistamisele, kuidas jääda ustavaks.
VALMIS PÜSIMA
Tere kõigile! Tänu ühinemast saatesarja viimases sessioonis. Olen kogu sarja jooksul avameelselt rääkinud, kui raske võib olla tagakiusu talumine. Täna tahan julgustada sind mõningate positiivsete tulemustega. Nimetan neid tagakiusu ootamatuteks õnnistusteks.
Esmalt teen kokkuvõtte mainitud riskidest ja sammudest. Olen toonitanud nelja ohtu, mis võivad meid rajalt maha võtta, kui me pole valmis tagakiusu surveks.
On oht tegutseda hirmu põhjal; süda võib Jumala peale solvuda; oht põgenemiseks naudinguid taotleda ja eksituse tõttu valele rajale sattuda.
Rääkisin ka kuuest sammust, mis valmistavad südant jääma püsima. Esimene samm on rääkida tagakiusust. Peame süvendama mentaliteeti, et see ei tabaks meid üllatusena.
Teiseks peame arendama jumalakartust õiges perspektiivis. See on parim vastupanu viis inimeste kartusele.
Kolmandaks, taotle Jumala südant. See on kõige tähtsam. See toonitab sõnakuulelikkust, annab jõudu vastupidavusele ja see on parim viis solvumisest üle saada.
Neljandaks, arenda vastupidavust. Nii suudame surve all püsima jääda. See tugevdab meid kiusatuse vastu põgeneda naudingute kaudu.
Viiendaks, ehita kogukonda, ja kuuendaks, valva sõna. Need kaks koos kaitsevad meid, meie peresid ja kogudusi eksitusse langemise eest.
Nüüd vaatame, mida võime oodata, kui neid samme rakendame ja surve all ustavaks jääme. Räägin kümnest õnnistusest.
Esmalt toonitaksin, kuidas tagakius võib meid Jeesusele lähemale tuua. Number üks.
Armastan Jeesust nüüd isegi rohkem, sest kannatasin Tema pärast. Mainisin, et parimini valmistas mind katsumusteks Jumala südame otsimine, aastatepikkune läheduse arendamine.
Kuna armastan Jumalat, olin valmis Tema pärast riskima, investeerima oma ressursse Tema töösse ja kannatama Tema pärast. Armastus ajendab ohvreid.
Kuid leidsin samuti, et mu ohver hoogustas intensiivsemat armastust. Kui Jeesuse pärast kannatasin, muutus mu armastus Tema vastu tugevamaks ja pühendunumaks.
Teatud mõttes puudub siin loogika. Sain haiget ja olin katki. Kuid samas olen sellesse suhtesse nüüd rohkem panustanud. Maksin kõrge hinna. Ja seetõttu on see veel hinnalisem. Jumala pärast kannatamine võib ehitada meie armastust Jumala vastu.
Teiseks, nagu selgitasin, tundsin vangis viibimise ajal ennast Jumalast väga kaugel ja isegi hüljatud olevat. Räägin sellest kui Jumala vaikuse kogemisest kahe aasta jooksul ‒ hinge pimedast ööst.
Niisiis olin üllatunud, kui tulin vanglast välja varasemast sügavama lähedusega. See oli katsumused läbinud ja teistsugune lähedus.
Mu armastus Jumala vastu pandi tõsiselt proovile. Kuid ma pidasin vastu ja väljusin läbiproovitud armastusega. See sai kinnitatud mulle, teistele ja Jumalale. Tulemuseks on teisel tasemel enesekindlus suhtes Jumalaga. Ka Jumal usaldab mind nüüd teisel tasemel, kuna jäin surve all ustavaks.
Meie armastuse läbikatsumine ja proovimine toob meid Jumalaga kindlamasse osadusse. Võime saada Jumalaga lähedasemateks sõpradeks.
Kolmandaks, otsisin Jumalat uuendatud meeleheitega surve tõttu, mida kogesin. Ma polnud kunagi olnud nii Jumala-keskne. Ma polnud kunagi veetnud nii palju aega palves, kui vangis olles. Rääkisin tunde päevas Jumalaga, pressisin end Tema ligi, alistasin ennast.
Tõde on, et surve tõukab meid Jumala järgi jooksma tavalisest erineval moel. Rasked olukorrad sunnivad meid otsima Jumalat meeleheitlikult.
Mulle meeldivad read Psalmis 42:2-3. “Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele.”
Milline kirg Jumala järele! Kuid loe ülejäänud psalmi. Psalmist on tohutu surve all. Ta on ümbritsetud vaenlastest. Ta on kaotanud julguse ja tunneb end Jumala poolt hüljatuna. Ta hüüab Jumala poole. Surve paneb meid jooksma Jumala järele nagu ei iial varem. Ja see on meile väga kasulik.
Neljandaks, olen nüüd lähemal Jeesuse südamele. Mainisin juba nn lainekäivitamispalvet, mis mul elus niivõrd tähtis oli. “Isa Jumal, tõmba mind oma südamele nii ligidale, et saad usaldada mind meelevallaga alustada laineid.”
See oli aastaid mu pürgimus ‒ pääseda ligemale Jumala südamele. Selle intiimse suhte taotlemises Jumalaga keskendusin Tema ligiolu jahtimisele. Seepärast oli niivõrd valus ja segadust tekitav, kui kaotasin Jumala ligiolu tunde.
Hiljuti näitas mulle Jumal, et Ta oli vastanud mu palvetele kogu intensiivse tagakiusu aja viisidel, mida ma polnud märganud. Iga kord, kui kogesin midagi, mida Jeesus tegi, joondas see mu südame veidi rohkem Tema omaga.
Näiteks kannatas Jeesus asju, mida minagi maitsta sain. Jeesus koges vastupanu. Teda mõisteti väga valesti. Teda pilgati ja põlati ning nimetati kurjaks. Tema kohta levitati laimu ja valesid ning Teda kiusati taga õigsuse pärast. Ta andis andeks vaenlastele ja sõpradele, kes Ta reetsid. Ta õppis sõnakuulelikkust ja vastupidavust. Ta kannatas suurt stressi, isegi kui alistus Jumala tahtele. Ta tundis end Jumala poolt hüljatuna, kuid pidas siiski vastu.
Teatud määral tundsin mitmes valdkonnas, et käitusin nagu Jeesus. See jagatud kogemus tugevdab sõprust. Otsekui võime üksteisega suhelda nii, nagu sarnaseid asju kogenud võivad kiiresti samastuda ja vennastuda. Mõistate teineteist koheselt, ilma selgitamise vajaduseta.
Teatud moel toimub see ka Jeesusega. Jeesusega samade raskuste kogemine toob meid ligemale Tema südamele. Seni olen toonitanud, et raskuste tagajärjel tunneme Jumalat teistmoodi. Selle kohta oleks paljugi rääkida.
Veel üheks tulemuseks on see, et kanname rohkem Tema loomust. See on number viis. Ütlesin inimestele, kes mõtlesid tulla Türki Jumalat teenima ja muretsesid võimalike ohtude pärast: “Tulge eeldusega, et surete siin oma usu pärast. On ebatõenäoline, et peate nii kannatama, aga tulge selle hoiakuga.”
See ehmatas neid. Ütleksin praegu ehk sedasama, kuid teeksin seda kaastundlikumalt. õrnemalt, armulikumalt ja alandlikumalt. Nüüd, kui olen kannatanud, olen murtud olnud, mõistan palju paremini teiste hirme ja haprust.
Jeesus suudab mõista ja samastuda meie nõrkustega. sest Tedagi katsuti läbi. Kannatamine muudab meie südamed, nii et kanname rohkem Jeesuse loomust, kes on südamelt leebe ja alandlik.
Kuuendaks, kannatamine muutis mind tundlikumaks patu suhtes, ja koondas mu meele ja südame Jumalale elamisele.
Peetrus ütleb kannatavale kogudusele: “Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast, nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi” 1Pt 4:1-2.
Mul pole aega uurida, kuidas see juhtub, aga võin teile öelda, et see toimub. Pärast kõrge hinna maksmist oma lojaalsuse eest Jeesusele põrkusin eemale kõigest, mis kompromiteeriks, lahjendaks, alahindaks või määriks ohvrit.
Koos sellega treenis võitlus ustavaks jäämise pärast ja selleks vajalik kontsentreerumine, fookus ja distsipliin mu südant. Olen üliteadlik oma patususest ja et olen aldis patule. Kuid kannatamise pärast olen varasemast keskendunum Jumalale elamisele.
Toonitan seda, sest Jumal kasutab raskusi oma koguduse puhastamiseks. Ja Ta peab koguduse puhastama. Sest Jeesus saab puhta pruudi.
Kannatamine treenib meid hülgama pattu ja elama Jumalale. See on sügav ja kauakestev südame ümberorienteerumine.
Number seitse. Õppisin kannatamise pärast uuel tasemel vastupidavust. Tõde on, et kannatamine ehitab vastupidavust. See on Jumalale nii tähtis, et Pauluse sõnul peaksime seetõttu isegi kannatustes rõõmustama.
Jaakobus ütleb: “Kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka” Jk 1:3-4.
Iga kord, kui vastupidavuse musklit treenime, muutume tugevamaks ja otsustavamaks. See valmistab meid seisma veelgi raskemates olukordades.
Üks mu sõber võrdles praeguseid surveid maailmas üks miil tunnis vastuvoolu ujumisega. Jumal kasutab neid surveid, et valmistada meid ujuma vastuvoolu, mis liigub viis miili tunnis ja isegi kümme miili tunnis.
Mu vangistuse alguses juhatas üks sõber mind salmide juurde Jeremija raamatus. Prohvet Jeremija kaebas Jumalale: miks sa paned mu südame raskustega proovile ja teistel on nii kerge? Jumal vastab: “Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega?” Jr 12:5.
Sain Jeremijast aru. Olin samuti kaevanud. Kuid mulle tõesti ei meeldinud see sõnum, et Jumal lubab raskusi minu valmistamiseks, et mulle saaks usaldada veel suuremaid ülesandeid.
Võistelda hobustega? Ma ei taha võistelda hobustega! Kuid vahel pole meil valikut. Kannatamine õpetab meile vastupidavust, et Jumal võiks usaldada meile raskemaid ülesandeid.
Sõbrad, Jumalale ustavaks jäämisest tagakiusu ajal piisab. Seda Jumal meilt palubki. Ja see on tegelikult oluline võit. Aga seda taotledes seab tagakius meid tihti avalikkuse ette.
Number kaheksa. Tagakius seab meid eeskujuks teistele usklikele. Mainisin, mida mu ema ütles: “Neid, kes Jeesuse Kristuse pärast on kannatanud, on pikk rida. See ulatub 2000 aasta taha. Mu poeg, nüüd on sinu kord selles reas seista.”
Kui mu vangistus venis, püüdsin tugevdada end, mõeldes tihti sellele reale minu ees. Suur pilv tunnistajaid. Ütlesin endale, et kui nemad seda suutsid, suudan ka mina. Kuid muutusin ka teravalt teadlikuks, et minu järel tuleb veel teisi ja pidin jätma neile ustava vastupidavuse eeskuju. Pidin seisma selles reas ja vastu pidama. Jätame teistele usklikele eeskuju.
Number üheksa. Oleme avalikkuse ees ka uskmatutele. See on võimas tunnistus, sest see maksab nii kõrget hinda. Valmistu avalikkuse ees olemiseks. Tean, mis tunne sellel on. Olin eksponeerimisel mitte ainult teistele vangidele ja valvuritele, vaid lõpuks terve Türgi jaoks ja isegi miljonitele maailmas.
Mulle meeldib, mida ütleb prohvet Taaniel nende kohta, kes elavad kõige raskematel aegadel, nagu need, mis meid ootavad. “Aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb” Tn 11:32.
Kui tunned oma Jumalat, siis jääd kindlaks. Olen rõhutanud Jumala tundmist. Kui tahad kindlalt seista, siis tunne oma Jumalat. Jumalat huvitab väga, et seisaksime kindlalt.
Aga Ta tahab, et läheksime veel kaugemale. Jumala rahvas seisab kindlalt ja tegutseb. Mõned tõlked ütlevad, et nad seisavad kindlalt ja teevad suuri vägitegusid. Me pole mõeldud pelgalt surve all ellu jääma, vaid ka Jumala jaoks ülesandeid ellu viima.
Esmalt peame seisma. Kui me ei seisa, ei saa Jumal meid kasutada. Valmistu olema avalikkuse ees. Oleme valguse lapsed. Valgus paistab pimeduses. See on kõigile nähtav.
Need, kes tahavad põgeneda kasvava pimeduse eest, teavad, kelle juurde minna valgust otsima. Nad tulevad meie juurde. See toob mind viimase tagajärje juurde, mida rõhutada tahan.
Kümnendaks, need, kes tagakiusu ära kannatavad, saavad igavikus suure autasu. Me ei pane autasule erilist rõhku. Üheks põhjuseks võib olla, et me ei taha olla motiveeritud isiklikust kasust. Levinud pilt on see, et saame krooni ja heidame selle Jeesuse jalge ette.
Kuid Piibel tegelikult ei õpeta seda. Jeesus rõhutab autasu. Ta õhutab meid elama nii, et saaksime selle autasu. Neile, kes kannatavad tagakiusu, ütleb Ta: teie tasu saab olema suur. See, mida siin teeme, omab tähtsust igavikus.
On neid, kes on maises elus kuulsad, kuid neid ei tunta taevas. Ja on neid, kellest keegi pole maa peal midagi kuulnud, kes istuvad Jeesuse kõrval ja saavad suure au osaliseks.
Me ei pruugi hoolida oma tasust ja aust nüüd, kuid arvan, et see on meie teadmatuse pärast. Me ei mõista, kui tähtis on see Jumalale.
Kuid hindame seda kõrgelt läbi kogu igaviku. Autasu määr on otseselt seotud sellega, kuidas tagakiusu talume. Peetrus kirjutab: “Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel” 1Pe 1:7-8.
Jeesus austab neid, kes tõestavad oma ustavust raskustes. Üks autasusid igavikus võib olla suurem lähedus Jeesusega. Olen hakanud mõistma, et minu aeg vanglas oli Jumalale väga hinnaline.
Keegi ütles mulle algfaasis: “Nüüd oled ainult sina ja Jumal. See saab olema suurepärane.”
Ma ei tundnud end suurepäraselt. Ma ei tundnud, et Jumal oleks minuga olnud. Aga tagasi vaadates võin näha, et Ta tõeliselt hindas ja pidas seda aega kalliks, kui pakkusin oma pühendumust, ülistust, sõnakuulelikkust ja armastust Tema vastu väga rasketes tingimustes. See oli Jumalale väga kallihinnaline aeg.
Tagasi vaadates oli see ka mulle väga kallihinnaline aeg. See ei tundunud hea. See oli väga raske. Kuid ma ei vahetaks selles saavutatut millegi vastu. See kuulub igavesti mulle.
Üks sõber ütles hiljuti, et Jeesus ei hakka oma pruudiga võõras ikkes vedama. Arvan, et see on tõsi. Jeesus saab oma pruudiga võrdväärses ikkes vedama.
Kannatanud peigmehel saab olema kannatanud pruut. Ja oma kannatuste tõttu on ta puhas mõrsja, puhastatud ustava kuulekuse tules. Mõrsja, kelle süda on lähedal Tema südamele, kes on Tema sarnane ja elab Tema meeleheaks, kes on tõestanud oma armastust ja lojaalsust. See saab olema oma armsamat väärt mõrsja.
Sarja lõpetuseks viimane mõte. Suurepärane lause ühest vanglas loetud raamatust. “Õigesti talitamine on alati seda väärt… Mitte tingimata alati täna, aga alati homme.” (Randy Alcorn, Turvaliselt kodus) See on taevane vaatevinkel.
Norine ütles mulle väga süngetel aegadel vanglas: “Kui läbime selle õigesti, pole meil lõpus midagi kahetseda.”
Kui ta seda ütles, ta ei teadnud, kas saavutan vabaduse selles elus või mitte. Ta suunas mind selle poole, mis on tõeliselt tähtis.
Ole ustav. Ole kuulekas. Jookse võidujooks hästi. Ta väärib seda ja Ta on seda väärt.
Praegu tagasi vaadates võin öelda, et meil pole midagi kahetseda. Muidugi tean, et mu võidujooks pole veel läbi. Keskendun sellele võidujooksule, mis mu ees praegu on, et lõpetada hästi ja et mind leitaks väärt olevat Jeesuse ees seisma tol viimasel päeval ilma ühegi kahetsuseta. Palun sama sinulegi.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
