Väga suur osa koguduse edasiviivast jõust on ambitsioonid: et omada suuremat kogudust, pidada suuremat konverentsi, saada rohkem kontakte oma postitusnimekirja, et teha ennast tuntuks, et panna inimesi endast huvituma. Võib-olla olen küüniline, kuid näen, et see on üks peamine edasiviiv jõud tänapäeva koguduses.
Paulus ütleb, lõpetage see ära, sellel pole siin kohta. Ärge tehke midagi isiklike ambitsioonide pärast (ing).
Mis peaks meid liigutama? Mis on vastus? Just nii: armastus või kaastunne.
Ma küsin nüüd teilt, kes on Issanda teenistuses, tegelikult peaksite te kõik ühel või teisel viisil seda olema. Mis liigutab sind? Mis sind motiveerib? Mis ajendab sind tegema asju, mida sa teed, ütlema asju, mida ütled, suhtlema inimestega nii, nagu suhtled?
“Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.”
Kas tõesti see motiveerib meid? On see Jumala armastus, kaastunne?
Jagan midagi, mida Jumal vahel õhutab mind jagama. Sellest on raske rääkida. See on väga valulik, kuid pärast seda, kui Jumal kutsus minu abikaasa Ruth’i taevakoju, kogesin väga sügava kurbuse perioodi.
Seejuures kogesin, kui väga inimesed mind armastasid. See oli ilmutus. Sain kirju maailma erinevatest paikadest, eri rahvustest inimestelt erinevatest konfessioonidest, kes lohutasid mind ja kinnitasid mind oma armastuse ja palvetega.
Ma ei teadnud kuni selle ajani, et maailmas on nii palju armastust. Ma ei teadnud, et nii paljud inimesed armastavad mind. Ja mind ei ole kindlasti lihtne armastada, kuid tänu suurele püsivusele on see võimalik.
Siis sain kirja ühelt naiselt, kelle nime ma ei mäleta. Ta suunas mind Ps 84:6-7 juurde: “Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.”
Teisisõnu, kellel ei ole püsivat elupaika siin maailmas. Ta on teekonnal ühest maailmast teise. Siis öeldakse seal nende inimeste kohta, selle salmi see naine tsiteeris mulle:
Ps 84:7: “Nutuorust (ing – Baca orust) läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega.”
Peate teadma, et “baca” tähendab heebrea keeles “nutma”. Seda salmi ei ole võimalik mõista, kui sa seda ei tea. Niisiis, Baca orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks.
See naine ütles mulle, et võib-olla pead sellest orust läbi minema, kuid sa ei pea sinna jääma. See mõjus mulle nii sügavalt, et ma ei suutnud edasi lugeda, vaid lihtsalt istusin ja vaatasin ainiti seda salmi. Ja Jumal tegi midagi.
Siin ütleb, et Nutuorust (Baca orust) läbi käies teevad nad selle allikateks. Sel hetkel avas Jumal allika minu sees. Olen olnud kristlane peaaegu 60 a, rääkinud keeli, teinud kõiki neid asju.
Aga minu sees toimus midagi täiesti uut. Minu sees avanes üks allikas, see oli kaastunde allikas. Ma polnud midagi sarnast kogenud. Olen tundnud Jumala armastust, armastanud paljusid inimesi, olen loomulikult armastanud oma mõlemat naist ja oma perekonda.
Kuid see oli miski, mis ei tulnud Derek Prince’ist, see tuli mujalt. See oli allikas ja see oli kaastunne. Ma pole kunagi varem midagi täpselt sellist kogenud. Hakkasin mõistma, mida tähendab see, et Jeesus oli liigutatud kaastundest. Mõistsin, et Jumal jagas oma kaastunnet minuga.
Sel hetkel palusin kahte asja: “Issand, ära lase kunagi millelgi seda allikat rikkuda ega rüvetada ja ära lase sellel kunagi lõppeda.”
See ei allu muidugi minu kontrollile, mina ei otsusta, millal see esile tõuseb. Seda teeb Jumal.
Kuid olen õppinud midagi väga huvitavat. Kui see allikas minus voolab, siis see tõmbab inimesi minu juurde. Nad isegi ei tea, miks nad tulevad, kuid nad tunnevad midagi, mida nad on igatsenud. See annab mulle ka mingis mõttes väe inimeste üle. Pean olema väga ettevaatlik, et ma seda ära ei kasuta.
Kui inimesed kogevad tõelist jumalikku kaastunnet, on nad nõus tegema peaaegu ükskõik mida. Kuid usun, et Jumal ootabki seda, et armastaksime üksteist Tema jumaliku armastusega.
Jumal on andnud mulle üleloomuliku hoole orbude, leskede, vaeste ja vaevatute vastu. Jumala armu ja halastuse läbi olen perekonna pea, kus on 12 kasulast ‒ seega ei saa öelda, et ma ei ole nende heaks midagi teinud, kuid olen mõistnud uue sügavusega, et seda Jumal ootabki.
Võime rääkida nii palju kui tahame usust ja õigsusest, kuid kui ei tee midagi nende jaoks, kes meid vajavad, räägime tühje sõnu.
Ja neist pole puudust, kes meid vajavad. Nad ei ole kellestki kaugel ‒ need inimesed, kes meeleheitlikult vajavad armastust. Nad on üksi, nad on hoolitsuseta, neil puuduvad vastused. Nad on meeleheitel. Sa ei pea oma kodust väga kaugele minema, et leida selliseid inimesi.
See on Jumala eesmärk, seda Jumal ootabki.
Jutlustasin juba enne seda kogemust Virginia osariigis grupile mustanahalistele vendadele. Sõnumi lõpus tuli mu juurde üks noor mustanahaline mees ja ütles: “Vend Prince, kas sa palvetaksid minu eest?”
Küsisin, mida ta soovib. Ta ütles, et ta võiks rääkida inimestele samasuguse kaastundega, mis mul on. Vaatasin talle hetke otsa ja ütlesin, et selle eest tuleb hinda maksta. Sest ma teadsin, mida see mulle on maksma läinud. Ta vaikis mõne hetke ja ütles siis: “Ma tahan seda ikkagi.”
Palvetasin tema eest ja ma ei kahtle, et Jumala käsi on selle noormehe elu peal.
“Tahan seda ikkagi, ükskõik, mis see maksma läheb.”
Kas tunned sama täna? On üks allikas, mille Jumal suveräänselt sinu sees avab. See ei allu sinu kontrollile. Sina ei otsusta, millal see juhtub. Kas mõistate, on asju, mis ei tule ilma kannatusteta.
Mind on alati hämmastanud Pauluse palve Fl 3:10: “Ma püüan ära tunda teda (Jeesust)…”, see on imeline, selle peale ütleme kõik “aamen”, “ja tema ülestõusmise väge…”, kõik ütleme aamen ka selle peale, aga järgmine salm “ja tema kannatuste osadust”.
Palju ja palju kordi ütlesin Issandale, kui seda salmi lugesin: “Issand, ma ei tea, kas saan seda tegelikult öelda. Kas ma tegelikult tahan tunda sinu kannatuste osadust?”
Olen aus inimene ja usun, et see on üks põhilisi eeliseid Jumala jaoks, kui ta minuga tegeleb. Olen aus enda ja teiste vastu. Ütlesin palju kordi Issandale, et ma ei ole kindel, kas võin öelda, et tahan tunda Sinu kannatuste osadust.
Issand oli minuga väga kannatlik, ta ei sundinud mind. Kuid olen mõistnud, et mõned asjad tulevad ainult läbi kannatuste. Kannatus teeb midagi sellist, mida miski muu ei tee. See valmistab pinnast selle allika jaoks.
Mäletan, kuidas olin sõjaväes meditsiiniline reamees, nagu seda Briti armees nimetati: pidin hoolitsema haavatute ja haigete eest. Kuid tegelikult osutusin palju kasulikumaks teistes ülesannetes ja seega ei teinud ma seda tööd.
Õppisin sellest kogemusest Briti sõduritega, et inimesed, kes on koos kogenud tõeliselt raskeid, ohtlikke olukordi: kui nad on olnud püssitule all, kaevikutes või mis tahes kohtades, siis on nad teistest erinevalt kokku liidetud. Neil võib olla väga erinev iseloom, sotsiaalne tasand või paljud muud asjaolud, kuid millegi koos kogemine liidab inimesi.
Usun, et Jeesus tahab olla meiega kokku liidetud ja kui elame seda koos Temaga läbi, siis on meil side Temaga, mida ei saa murda. Ma ei oota kannatusi, kuid olen nendeks valmis. Ma ei otsi neid taga ega jookse nende järele, kuid mõistan, et on asju, mida Jumal ei saa teha minu sees ilma kannatusteta.
Seega olen käinud läbi Nutuoru, kus Jumal on avanud selle allika. Ma ei ole enam seal. Kui nutsin täna, siis mitte kurbuse pärast, vaid kaastundest inimeste vastu.
Kuidas on lood sinuga? Kas sooviksid teha pühendumise? See on piibellik pühendumine, sa ei pea seda tegema. Lähed ikka taevasse, kui sa ka ei tee seda. Kuid jääd millestki ilma maa peal.
Kas ütleksid Pauluse sõnadega: “Ma püüan ära tunda teda (ing – et võiksin tunda teda) ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust.”
Siis mõistsin, et saame midagi selle kaudu ja on asjad, mis ei saa tulla mingil muul moel.
Ütlesin aastaid, et Jumal on ennast ilmutav Jumal. Ta armastab end ilmutada, jagada. Kuid hiljuti olen mõistnud neid asju kogedes, et Jumalal on veel sügavam igatsus. Ta tahab, et jagaksime seda, mida Tema läbi elab ja kogeb.
Ja kui lähed läbi selle oru, siis jagad midagi väga kallihinnalist, väga imelist. Tuled Issandale lähemale kui kunagi varem. Seda Jumal tahabki. Ta ei huvitu sellest, et me kannataksime, vaid sellest, et Ta tahab jagada oma kannatusi meiega.
Ma ei räägi Jeesuse kannatustest ristil, need olid ainulaadsed. Ainult Tema võis seda teha. Räägin Jeesuse kannatustest koguduse pärast.
Kas sa ei arva, et Jeesust kurvastab vahel see, kuidas kogudus käitub. Võime olla kriitilised, võime süüdistada, võime näpuga näidata. Usu mind, keegi ei saaks seda paremini teha kui mina.
Kuid see ei ole see, mida Jumal ootab. Ta ootab: “Kas oled nõus jagama mu sügavat hoolt mu pruudi pärast, selle pärast, keda ma nii väga armastan? Kas ma võin jagada oma kannatusi sinuga? Alles nüüd hakkad jõudma sügavasse vette.
Ma ei ole kunagi olnud pealiskaudne inimene. Olen väsinud pinnapealsusest, olen väsinud tühjast religioonist, tühjadest ülestunnistustest, mida tehakse selleks, et Jumalalt midagi saada, kuid mille suhtes arvatakse, et neid täitma ei pea.
Usun tõesti, et Jumal on saatnud mind siia, et esitada teile väljakutse ühe otsuse suhtes. Kuidas ma väljendaksin seda otsust?
“Issand, mis tahes selleks vaja on, ava see allikas minus. Ma ei taha olla pealiskaudne, lihtsalt kirikus käija. Issand, tahan tuua rõõmu Su südamesse. Tahan, et oleksid rahul minuga, mitte sellega, mida teen, vaid minuga. Tahan olla osaduses Sinuga nendes sügavates kohtades.”
Ps 84 on veel üks huvitav asjaolu: “Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega (ing – vihm katab neid veetiikidena).”
Sõna “vihm” seal on sõna, mida kasutatakse algkeeles Püha Vaimu „hilisvihma” kohta. Usun, et sinna see hiline vihm sajabki. Huvitav on see, et see katab nagu veetiigid.
See ei kata igat kohta. See katab madalad kohad, olen ka seda jälginud. Kui Jumala Vaim liigub, siis alandlikud on need, kes saavad õnnistatud. Inimesed, kellel ei ole mingeid nõudmisi, uhkust, eneseõigustust. “Issand, siin ma olen. Olen lihtsalt veetiik, täida mind.”
Hästi, kuidas me lõpetame… Arvan, et kutsun teid üles, kui soovite, ja ma ei kontrolli, kas teete seda või mitte, kuid teen sulle ettepaneku öelda Issandale:
“Issand, ma tahan Sind tunda, tahan tunda Su ülestõusmise väge ja tahan tunda Sinu kannatuste osadust. Kui Sina kannatad, Jeesus, siis ma ei taha, et kannatad üksi ‒ kannatan koos Sinuga.”
Kas oleksid nõus seda kordama. Ma lihtsalt ütlen seda ja sa võid järgi öelda või mitte, tee kuidas soovid. Hästi? See on sinu otsus. Ma ei jälgi sind. Kaalu hoolikalt, mida sa ütled, sest pead aru andma Issandale.
Koguja raamatus ütleb: “Ära ütle inglile, et see oli viga, mida ütlesid.” On olemas üks ingel, kes salvestab kõike, mida ütleme. See on eesõigus ja au, et Jumal on meist nii huvitatud, kuid see on ka vastutus.
Niisiis, tahan pakkuda teile võimaluse öelda vaikselt, mitte kõva häälega, järgmised sõnad: “Issand Jeesus, tänan, et surid ristil minu eest, et armastasid mind igavese armastusega, et oled toonud mind enda juurde oma headusega. Issand, nüüd on mul üks palve: et võiksin tunda Sind ja Sinu ülestõusmise väge ja Sinu kannatuste osadust. Et tõmbaksid mind endaga lähemasse osadusse kui kunagi varem. Issand, annan end Sulle ilma midagi tagasi hoidmata. Võta mind sellisena nagu olen ja tee mind, kelleks Sina tahad, et olen Sinu auks, Issand. Jeesuse nimel. Aamen.”
DEREK PRINCE
