Keelepatud jõuetuse põhjusena
Keelepatud, mille tagajärjed on kohutavad, on paljude kristlaste vaimuliku elu jõuetuse põhjuseks.
On tõsi, et patud kuuenda käsu vastu võivad kätte tasuda jubedamal viisil. On tõsi, et vale ja vargus on hirmsad asjad, ja ometi, kui mõtleme seda kohutavat kahju, mida just keelepatud toovad meie lähedastele, siis peame õudusest kahvatuma.
Mõtleme pelgalt tühjadele juttudele. Kusagilt on ilma põhjuseta ‒ vahel kellegi tigeda inimese siirast pahatahtlikkusest ‒ lastud lahti vale jutt ja see alustab oma ringkäiku. „Kas sa oled kuulnud seda…?” Ja nii see algab.
Kus kaks või kolm usklikku on kogunenud kohvitassi juurde, seal on kurat nende keskel!
Kas sageli pole see nii?
On piisavalt palju rõõmu ja lõbu teiste pattude paljastamises ja teiste nõrkuste avalikustamises, kuna sellega saab tõsta ennast teistest üle, kinnitades: „Mina poleks kunagi nii teinud: seega olen ma igati parem inimene.”
Sageli on selline teiste pattude õgvendaja meelsuselt palju madalam sellest, keda parandada püütakse. On nii meeldiv jutustada enda õiglusest ja tõearmastusest, mis pole lõpuks midagi muud kui kadedus ja inetus.
Kui mitme sinust parema kristlase head nime oled sa jõudnud määrida! Kui mitme venna võitluse relvad on kahjustatud, kuna sina ei ole oma keelt talitsenud! Kui palju halba oled sa toonud Jumala riigile ja selle tegevusele oma inetu südame, halva sisu ja armetu keele läbi!
Ja seda sa ei peagi patuks! See on „ausus, siirus, tõearmastus,” mille põhjal räägitakse selja taga kaaskristlase olevatest ja olematutest vigadest ning eksimustest.
Oh seda kohutavat südame kurjust, mida inimeste sõnad ja jutud päevavalgele toovad!
Sinu sõnadest mõistetakse sind õigeks. Sinu sõnadest tuntakse ja taunitakse sind. Igast tühjast sõnast tuleb kord aru anda. Kas siis mitte ka ebaõige meelsusega öeldud või valelikest sõnadest?
Meenutame Jeesuse Kristuse sõna: „Missuguse mõõduga teie mõõdate, sellega peab teilegi mõõdetama. Ja mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke seda neilegi.”
Küll on kord hirmus seista Issanda ees, olles aru andmas kord lausutud igast armastamatust sõnast, kõigist salakavalaist tühjadest juttudest, kõigist kadeduse ja pahameele löökidest, mida on meie huulile toonud puhas pahatahtlikkus.
Vaevalt on teist relva, mida saatan käsitseks osavamalt Issanda töö kahjuks kui usklike keeli.
Uskmatute kõned ei tee kümnendikkugi seda kahju Issanda tööle kui selle uskliku keel, mis on antud Saatanale kasutamiseks Jumala laste nime ja au rüvetamiseks.
Vennad ja õed Kristuses, kas on tõesti nii, et oleme oma keele pühendanud Saatana relvaks Jumala töö hävitamiseks?
Kas pole nii, et peame üha tõsisemalt meelt parandama sellest kahjutoovast patust, nii mina kui ka sina. Me peame hakkama hoolega jälgima oma keelt ja tähele panema, millal see taas alustab kõndimist Saatana teedel. Tõsiselt peame sulgema oma suu selliste pattude vältimiseks.
See ei tähenda seda, et me ei peaks pattu patuks, kui me näeme seda oma venna või õe elus. Vastupidi. See tähendab üksnes seda, et me armastuses ja alanduses püüame asjaomasele inimesele isiklikult väljendada seda, mille suhtes me ootame meeleparandust. Samas tähendab see, et me ei usu ühtegi valejuttu enne, kuni oleme saanud kinnituse asjaomaselt inimeselt endalt!
Kui Issanda omad suhtuksid tõsisemalt keele pattu, oleks Pühal Vaimul palju rohkem ruumi meie keskel ja me vaimulik elu oleks palju jõulisem.
Kaheksandas käsus on öeldud: „Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!”
On märkimisväärne, kui vähe hingepiina tuntakse selle suhtes! Luther seletab seda käsku järgmiselt.
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me ei valeta oma ligimese peale, et me ei peta teda, ei kõnele temast halba, vaid toetame teda, mõtleme ja kõneleme temast head ja püüame kõike halba heaks pöörata.”
Teeme selles küsimuses siiralt meeleparanduse! Siis meie vaimulik elu tugevneb taas!
Tänamatus on tõsine takistus
Prohvet Malaki kiri algab järgmiste sõnadega: „Mina olen teid armastanud, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas sa meid oled armastanud?””
Malaki kiri on viimane prohvetlik kiri Vanas testamendis. Kirjutajast ei tea me midagi. Nimi tähendab „saadikut” ja pole kindel, kas see on tõeline perekonnanimi. Need asjaolud ei ole aga tähtsad, silmas pidades kirja erilist sisu.
Prohvet seisab muretu ja nürinenud rahva keskel. Ta toob sinna mitmeid tõsiseid hoiatusi Issandalt. Kõigile sõnumeile saab ta ühe tuima vastuse. Rahvas on südametunnistuselt paadunud, jäigastunud, ja Issanda sõnal ei ole enam selle rahva sees ruumi.
Peatudes edasi lugema Issanda sõna ja uurides rahva vastust sellele, saab meile selgeks rahva paadumise ja tuimenemise põhjus.
Preestrite ja rahva südameid on vallanud suur tänamatus.
Nad ei näe enam Issanda armutegusid, kuigi parajasti neid naudivad. Issand on pillavalt jaganud neile armu, ent rahva süda on jäänud kõvaks ja külmaks.
„Kuidas sa meid oled armastanud?”
Selle tagajärjeks oli, et õnnistuse allikad kuivasid ja järgnes suur vaimulik põud. Möödub 400 aastat, enne kui Issand uuesti kõneleb sellele rahvale prohveti läbi ja ka siis sama edutult. See on Ristija Johannese päevil. Need 400 aastat tähendasid vaimuliku surma aega. Kestab vaikne tuimenemine patus. Õnnistuse jõed kuivavad sootuks.
See annab meile põhjust tõsiseks enesevaatluseks. Meiegi elame mitmes mõttes vaimuliku põua ja jõuetuse aegu.
Uurinud kord sellist kurba olukorda enda südames prohvet Malaki kirja taustal, hakkas Issand minu vastu kõnelema suurest patust, mida nii harva peetakse patuks, ent mis on kõige halvem, sest ta suleb südame ja keelab õnnistuse vetel meie hinge pääsemast.
Selle patu nimi on tänamatus. Tänamatu inimene on ebameeldiv.
On jõuluõhtu. Vanemad on püüdnud teha oma parima, et lastele koidaks tõeline rõõm kaunil õhtul. Oma vähesest on nad ostnud lastele kingitusi. Lapsed ootavad särasilmil jõuluvana tulekut ning kingitusi.
Jõuluvana tulebki. Kingitused jagatakse. Siis aga krimpsutab üks neist nina, langeb halba meeleollu ja jonnib põhjusel, et ta ei saanud kallimat ja paremat kingitust. Kõigi jõulurõõm, vähemalt ema ja isa oma, on rikutud.
Kui kurb on vaadata sellist last.
Kuid, kallis lugeja, käsi südamele. Kas meie ei ole nii sageli selle lapse sarnased oma suhetes Taevasesse Isasse ja tema kingitustesse?
Kuidas ta on pillutanud headust sinu ja minu ellu, kuid kui harva ta kuuleb tänu oma lapse suust!
Kui Issand pääseks üsna lähedale meiega kõnelema, kas tal ei oleks meilegi öelda:
„Sina oled just selline tänamatu laps: alati rahulolematu, alati tänamatu, alati ebausklik, alati nõudlik. Just selline sa oled. Ja mina olen jaksanud seda taluda kuni selle päevani. Kuid mis siis, kui ma nüüd võtan sinult ära oma õnnistuse?”
Nii tänamatu inimene on raske taak maa peal iseenesele ja teistele, kuid tänamatu Jumala laps on veel sada korda raskem. Ta on saanud niivõrd palju rohkem head Issandalt, kogenud nii igakülgset hoolekannet, saanud abi ja lohutust muredes, uut armu igal hommikul ‒ ja kõigest sellest on üksnes harva, väga harva tõusnud südamest harras tänu.
Ta ei näe Issanda armastust enese suhtes, nii nagu Iisrael Malaki päevil. Ta ei meenuta Issanda endisi armuilminguid ega truudust ja seepärast on ta jõudnud samasugusesse tuimusesse nagu Iisraeli rahvas. Tänamatus, tuimus, külmus, hoolimatus ja kibedus on vallutanud südame. Ja tagajärjeks on suur vaimulik kuivus.
Kas meie meelelaad Issandat järgides ei meenuta sageli Iisraeli rahva meelelaadi kõrbematkal Egiptusest Kaananimaale? Lakkamatu nurin, rahulolematus.
Rahvas oli kogenud suurepärast vabastust, kõndides läbi Punase mere. Ta oli saanud näha Issanda kardetavat väge Siinai jalamil. Tulesammas öösel ja pilvesammas päeval olid nähtavad tõendid Issandast rahva keskel.
Ja sellest hoolimata ‒ pidev rahulolematus. Kuna ei olnud toit selline, nagu see oli olnud Egiptuses, orjuse kojas, millal kannatati janu. Vahel olid laagrikohad ebasobivad või Issanda juhtimine sobimatu ja halb.
Lühidalt öeldult: mitte milleski ei nähtud Issanda armastust ja hoolitsust.
Kui sageli täidab meiegi südame samasugune tänamatus ja rahulolematu meelsus!
Kord paisusid armulained ka meie hinges. Siis oli rõõmu ja ülistust. Kuid sedapuhku on kuivem.
Meie hing sooviks pidevalt olla nagu magusa leiva päevil. Kuid Issand peab paremaks anda meile vahel kuiva leiba. Ja siis me oleme tänamatud! Ei ole toit hõrk ega jook kõlbulik. Päriselt tõelist toitu aga annab Issand ise meile.
Ja ometi, armas lugeja, ka kuivadel on päevadel palju põhjust tänuks. Kui me õpiksime kuivadel aegadel tänama Issandat tema headuse eest, siis muutuksid kuivad ajad meile õnnistuseks.
Kas sa oled ka rasketel aegadel Jumala laps? Ole selle eest tänulik!
Kas sinu patud on kuivadel aegadel lunastatud Kolgata ristil?
Kas ka kuivadel aegadel pakutakse sulle Jumala armu igal uuel päeval? Kas on su päralt alaline pattude andestus ja puhastus Jeesuse veres? Ülista selle eest!
Kas su tee risti on juurde vaba ka kuivadel päevadel? Kas pole Jeesuse süli avatud ka kuival ajal? Issanda ustavus on sama isegi kuival ajal. Rõõmusta sellest!
Armas lugeja! Kui su silmad avaneksid nägema Issanda headust ka raskel ajal, siis ei saaks sa olla tänamatu ja tagajärg oleks: uus, kaunis õnnistuse aeg ka suurenevas kuivuses.
Vahel võib Issanda tunnistajatki täita ebatavaline tänamatuse vaim. Ei nähta selliseid Issanda väes tehtud tegusid, nagu neid ootaks. Nii oma kui ka teise tööpõllul ei sünni otseselt midagi! Kõige üle lasub unevaim. Issanda töö ei lähe edasi nii, nagu seda sooviks.
Siis saab võimuse paha vaim. Rahulolematus poeb hinge ja rikub lõpuks sellegi, mis seal veel alles on.
Kui väär see on!
Selle asemel, et tusatseda enda ja teiste halbuse küüsis, peaksime olema rõõmsad selle pärast, et saame kogeda nii rohkel määral Issanda õnnistusi. Kuigi nüüd ei paranda meelt tuhanded, tuleb vahete-vahel siiski mõni usule.
Ega me pole mingid „kindralid” Issanda sõjaväes, kes määrame võitluse kulu. Ollakse pelgalt väikesed „seersandid”, kes kõiges peavad alistuma suure väepealiku juhtimisele. Ja kui me siis saame midagi väikestki teha Issanda nime auks, midagi, mida ta siis armust õnnistab, siis kui tänulikud peaksime olema selle armu eest.
Issand ei ole saatnud meid õnnestumisele. Ta on läkitanud meid tööd tegema. Kõige muu eest hoolitseb tema ise.
Täna Issandat kogu südamest selle vähese eest, mida sa saad teha Issanda töömail, siis usaldab Issand sulle suuremaid ülesandeid. Võibolla mitte midagi sellist, millest tasuks rääkida, ent sedagi peame hindama.
On suur ja ülendav osaleda suures ärkamises, kus tuhanded kummardavad Issanda ette. Kuid on niisama väärtuslik istuda vaimuliku mõõna päevil üheainsa hingega, nii nagu Jeesus Nikodeemose või Samaaria naisega, püüdes juhatada ühte inimest Jeesuse juurde.
Mõnigi satub tänamatuse ja rahulolematuse meelevalda, kui Issanda tee suundub pimeduse orgu. Me sooviksime nii meelsasti elada kõrgetel mägedel ja kaunis päikesepaistes. Kuid Issand näeb seda meile ohtlikuna. Ta peab meid viima mure musta pilve alla. Ta näeb, et me vajame pimedaid ja raskeid aegu, et kasvada usus ja meie Lunastaja Jeesuse Kristuse tundmises.
Kuid sellised ajad on lihale ja verele kohutavad ‒ sellest ka nurin ja rahulolematus. Nendeks aegadeks varutud õnnistused jäävad tulemata, sest õnnistuseks tahab Issand kasutada ka neid aegu.
Kuidas oleks kõik teisiti, kui me suudame sellistel aegadel leida seda kõike, mille eest võime Issandat tänada. Selline meel tõrjuks meie südamest ebausu, looks usaldava meelsuse ja me kogeme, et kõige pimedamate pilvede taga paistab kirgas Issanda päike. „Peagi puhub ta ära mure udu ja peab sind jälle kallimaks.”
Kallis lugeja! Teen sulle ettepaneku, mida püüan ka ise rakendada.
Kas me ei varuks iga päev endale vaikset aega Jeesuse ja tema vere läbi, et veeta kord päevas tänu- ja ülistushetke koos meie Lunastajaga!
Olen ise kogenud, millise kauni sära toob see kõige hallimagi ja süngema päeva peale. Nagu head vaimud oleks laskunud meie juurde ja Püha lohutuse Vaim täitnud meie südame. Tundub nagu muutuks Jeesus meile üha armsamaks.
Kuid see hetk peab olema pühendatud just tänule ja ülistusele.
Paulus kutsub üles: „Tänage igal ajal!” „Tõusku teie tänu!”
Filipi vanglas istudes täitis ta ise sama üleskutset.
Varu endale igal päeval vaikne hetk Issanda ülistamiseks ja tänuks ning siis koged, kuidas õnnistuse veed hakkavad sinu hinges voolama. Siis ei piisa enam lühikesest hetkest. Vahel tuleb sul veeta tänu ja ülistuse päevi. Mitte kunagi ei ole sa lähemal Issandale kui siis, kui su süda on tulvil tänust Issanda poole.
Täna Issandat kauni ärkamiseaja armu eest. Täna tema truuduse eest kuni tänase päevani. Täna pideva pattude andestuse eest. Täna kõige selle eest, mis sul on alati Kristuses nii headel kui halbadel päevadel. Täna kogu ainelise heaolu eest. Täna palvekuulmise eest. Täna kauni õndsuse lootuse eest.
Täna, täna, sest südamest tõusnud tänu avab õnnistuse lätted.
Täna, täna, sest tänamatus suleb taeva ja on suurim vaimuliku kuivuse põhjus.
Ülista, täna ja rõõmusta Jumala heategude pärast, siis koged sa uusi, etteaimamatuid õnnistusi.
Ülistava ja tänuliku Jumala lapse südame haarab Jeesuse armastus ja Püha Vaim täidab kogu tema vaimuliku olemuse. Siis muutuvad vaimuliku kuivuse ajad õnnistusrikasteks vaimuliku elu voolamise aegadeks.
URHO MUROMA
