Sid Rothi saatekülaline Mario Murillo on korraldanud läbi ajaloo suurimaid telgikoosolekuid. Ta kas võidab või kaotab sõltuvalt sellest, milliseks kujuneb teenistuse-eelsel pärastlõunal palutud üleloomulik palve.
SR: Tere tulemast, Püha Vaim! Tule ja voola! Minu tänane külaline Mario Murillo on näinud tuhandeid päästmisi, tervenemisi, totaalseid vabanemisi ja palju enamgi veel. Mario, mida sa teed sel pärastlõunal, mis eelneb suurele imede-teenistusele?
MM: Asusid ikka kohe asja kallale? Telgikoosolekutele eelnev pärastlõuna on mu päeva kõige püham hetk. Mu naine, Michelle, on minuga ühel nõul ja kaitseb mind selles vallas. Kõik tahavad mulle näidata linna ja selle vaatamisväärsusi, samas kui mul on oma isiklik Ketsemani-aia-aeg enne igat telgikoosolekut. See on aeg, kus valan end Jumala ees välja, sest Ta võidmine ei saa mind täita, kui valitsen ise endiselt kõige üle.
Oleme näinud halvatud lapsi tervenemas. Teeme muide filmi kolmest tervenemisest me teenistustel. Viitan neile vaid seetõttu, et seal filmis räägivad kaasa ka nende patsientide arstid. Kui Jeesus ei suuda võitu saada minust, ei suuda ka mina saada võitu haigusest. Usun, et see võit saab saavutatud juba enne mu telgikoosolekule jõudmist. Ma näen vaimus neid tervenemisi ja muid juhtumisi; seda, et oleme enam kui võitjad. Seetõttu võidan ka kõik olulised võidud juba enne telki jõudmist.
SR: Räägi sellest elutähtsast palvest, mida enne teenistusi palud.
MM: Palun, et Jeesus katsuks mu läbi. Psalm 51:8 ütleb, et Jumalal on hea meel tõest, mis asub südame põhjas.
SR: Mida sa selle all mõtlesid, et Jeesus peab sinust võitu saama?
MM: Jaa, Ta peab saama võitu mu lihalikust loomusest ja see on igapäevane protsess. Paulus ütles, et ta sureb igapäevaselt iseendale. Täna aga oleme me kasvatamas üles noorte põlvkonda, kes ei tunne Piiblit ega mõista, mida tähendab enesesalgamine ja teenimine. Nad usuvad üksnes seda, et Jumal väga armastab neid ja annab neile, mida iganes nad soovivad.
Kuid mõte saada Jumala ees tühjaks iseendast, on olnud keskpunktiks iga 20. sajandi imede-evangelisti elus. Nad kõik on väitnud sama. See on alles hiljaaegu muutunud ja seetõttu pole meil ka väge.
SR: Palju inimesi su viimasel telgikoosolekul osales?
MM: 5000 inimest.
SR: Sa ikka tõesti ehitad linnu üles. Kui palju aastaid oled sa neid telgikoosolekuid korraldanud?
MM: See on meie viies aasta. Oleme ehitanud üles üleriigilise vabatahtlike armee, kes liigub koos meiega vaid ühel eesmärgil, seda isegi Euroopast või Austraaliast. Nad panevad haigete peale käed ja need saavad terveks. Ühtlasi oleme püstitanud oma telke otse narkopesade kõrvale.
SR: Sulle meeldib käia sellistes paikades?
MM: Jaa. Mul on raske mõista nö tavainimesi. Minu ideaalne publik näeb välja nagu Star Wars filmi baaristseenis. Selline on minu seltskond.
SR: Mario, su enda Jeesuse juurde tulek oli väga radikaalne kogemus. Räägi sellest veidi.
MM: Ma sain päästetud San Franciscos. Käisin keskkoolis, mis oli etniliselt lõhestunud. Paljud ei mõista, et 60ndad olid rassiküsimustes sama plahvatusohtlikud kui täna. Tol ajal teatud mõttes isegi rohkem. Nii oli ka meie kool rahvuslikult lõhestunud. See oli aeg, mil mulle esitati väljakutse minna kirikusse. Mulle öeldi: “Sa oled marksist ega usu Jumalasse. Kuidas oleks, kui läheksid kirikusse!”
Vastasin oma klassivennale: “Las ma öelda, mis su kirikus toimub. Seal on käputäis vanu inimesi, kes üksnes osaliselt täidavad kiriku ja kes laulavad laule, mida täna enam keegi ei laula.”
Mul oli täiesti õigus. Ta esitas mulle väljakutse minna. Ma läksin ja just nii seal oligi. Välja arvatud ühe olulise erandiga.
SR: Mis see veel oli?
MM: Seal oli külas 7 noort New Yorgist, Teen Challenge’i misjonist, kes tegid oma esitluse. Ma polnud kunagi varem kuulnud David Wilkersoni teenistusest. Kui aga üks noormees sealt teatas, et oli olnud 7 aastat heroiinisõltlane ja Jeesus tegi ta vabaks, siis…
Teadsin narkomaanidest kõike, aga ma ei tundnud ühtegi neist, kes oleks kunagi saanud vabaks. Istusin seal ega suutnud seda uskuda. Isegi kui see olnuks Laatsarus ise. Püüdsin mõista, kuidas ta küll vabaks sai? Kõik need 7 noormeest olid saanud vabaks.
Samal hetkel kuulsin üht häält ütlemas: “Tahan, et kuulutaksid evangeeliumi.” Probleem oli vaid selles, et ma ei teadnud, mis evangeelium on.
SR: Sa polnud kunagi kuulnud sõna evangeelium?
MM: Ei, mitte kunagi. Kuid seal ma olin, just 16aastaseks saamas, kuuldes Jumalat ütlemas, et Ta kutsub mind evangeeliumi kuulutama. Minu meelest oli see paras jultumus, kui mõelda sellele, et ma polnud kristlane ega uskunud Jumala olemasolusse. Kuid sel hetkel tabas mind patutunnetus. Miski, mida sooviks, et ka tänapäeva noored kogeks. Miski haaras minust nii jõuliselt kinni, et ma pidin saama päästetud. Nii ma siis saingi ja juba järgmisel hommikul püüdis saatan mind tappa.
Vaid 24 tundi pärast minu päästetud saamist püüdis saatan mind tappa. Ameerika on jõudnud punkti, kus ärkamine pole üksnes parim asi, aga ainus asi, mis aitab. Ainus asi.
SR: Meil pole enam teist valikut.
MM: Ühtlasi me vajame Jumala au. See ei saa olla enam üksnes soov. Kui me igatseme, et me rahvas püsiks vabana, siis mitte ükski poliitik, isegi Donald Trump ei suuda päästa Ameerikat.
SR: Nii on. Ükski inimene ei suuda päästa USA’d.
MM: Mitte ükski inimene, poliitik ega poliitiline lahendus ei suuda seda. Kas me läheme hääletama? Jah. Kas näeme erinevaid poliitikaid? Muidugi.
Kuid me vajame Jumala au ilmsiks saamist ja seda mitte üksnes kogudustes, aga ka linnakeskustes, kus see on kõigile näha. Püha Vaimu ootamatu ja plahvatuslik väljavalamine on täna ainus võimalus, mis päästab. Donald Trump saab anda meile üksnes lisaaega. Seda ma usun.
SR: Sul oli eriline kohtumine Püha Vaimuga ja sa hakkasid rääkima keeltes David du Plessis’e teenistusel. Minu jaoks aga on veelgi põnevam see, et sa jäid magama Kathryn Kuhlman’i teenistusel. Mis juhtus?
MM: Olin 18aastane ja see oli Kathryn’i jaoks esimesi kordi teenida San Franciscos. Jõudsin sinna tund aega varem, arvates, et see on piisavalt vara. Kohale jõudes ulatus aga järjekord ümber kvartali, mistõttu teadsin, et ma ei saa sinna sisse.
Korraga aga astus ühest kõrvaluksest koristaja välja, jättes ukse pärani valla, mis viis suurde saali ja ma lihtsalt lipsasin sealt sisse. Jõudsin teisele rõdule, mis oli hobuserauakujuline.
Ma ei riskinud parterisse minna. Läksin sinna hobuseraua külje peale, kus olnuks hea lähivaade Kathryn’ist. Istusin maha ja jäin magama, sest olin hommikul väga vara ärganud. Magasin seal pea rõdu ääre peal, kui korraga tundsin nagu elektrilöök oleks läbistanud mu keha. See oli hetk, mil Kathryn astus saali.
Ärkasin ehmatusega üles, samal ajal kui ta koos kooriga laulis. Siis aga vaatasin üle saali vastasrõdule, nähes seal meest, kelle osas sain tunnetuse, et tal on kopsuvähk. Kolm sekundit hiljem viitas Kathryn samasse piirkonda ja ütles: “Seal on üks mees, kellel on kopsuvähk.”
SR: Olid sa varem selliselt vaimus liikunud?
MM: Mitte iial ja see oli hirmutav. Mõtlesin, mis toimub? Siis aga, vaadates saali tagaossa, tunnetasin, et seal on väike tüdruk, kellel on epilepsia. Vaatasin teda ja korraga Kathryn viitas samas suunas, öeldes, et seal on väike tüdruk, kellel on epilepsia. Seda juhtus umbes kolm korda ja ma lahkusin sealt täiesti muudetuna. On üks suur ja üha kasvav hulk kristlasi, kes tunnevad mõnelt kristlikult kontserdilt või konverentsilt lahkudes: “See pole see. See pole see. Midagi on puudu.”
Me ei kuule täna enam kogudustes sisuliselt üldse Püha Vaimuga ristimisest. Me ei kuule sellest. Seetõttu tunnen üha enam ja enam, et inimesed muutuvad rahutuks. See on nagu Matteuse 11:12…
SR: Võibolla on see rahutus peagi plahvatamas?
MM: Just. See tuleb otsekui kahelt poolt ja põhjustab kokkupõrke. Ühed on kui kotkad, kes täna on veel kalkuni farmis. Nad on rahutud. Nad paluvad lakkamata, tundes, et nad ei sobitu kuhugi. Neile ei meeldi seal “kalkunite” seas. Nad ei vihka neid, aga nad lihtsalt ei sobitu sinna. Nad ei sobitu mitte kuhugi. Ja see sügav igatsus nende sees muudkui kasvab.
Teisalt, väliselt on WOKE hävitanud miljonite ameeriklaste tunded. Seetõttu jooksevad nad ka altarile, kui altarikutse esitan. Mitte seetõttu, et olen nii kõneosav või mõjuvõimas, vaid seda tänu tohutule meeleheitele, üksildusele ja lootusetusele, mida nad kogevad. Need kaks jõudu saavad nüüd kokku, et viia täide Mt 11:12: “Tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.”
SR: Mario saab väga täpseid tunnetussõnu ja näeb imelisi tervenemisi ning vabanemisi. Tahan kuulda, kuidas saatan püüdis Mario hiljuti rajalt maha võtta. Mis juhtus?
MM: Mul tekkis kahepoolne kopsupõletik ja kõrge palavik. Mu naine oli kohkunud, kui mu nägu nägi. Pidin minema kõnelema 1000 juhile New Yorgis, kuid pidin selle tühistama, sest polnud võimeline minema. Üritust korraldav pastor aga ütles, et pean minema, kuna kõik ootavad mind. Ühtlasi käskis ka Jumal mul minna.
Tänu koroona-ajale ei saanud ma aga lennukiga lennata, mistõttu üks mu sõpradest sõidutas mind Nashville’st New Yorki. Ma olin kui elav laip ajaks, mil sinna jõudsin…
SR: Kuidas su naine sul üldse minna lasi?
MM: Ta elas seda rohkem üle kui mina ega olnud üldse valmis laskma mul minna. Jumal aga ütles talle, et ma pean minema. Ütlesin talle autosse istudes: “Jumal on minuga.” Saatan aga ütles talle kohe pärast minu lahkumist: “Tapsid just oma abikaasa ega näe teda enam kunagi”, mispeale ta oli järgmised 48 tundi meeletus agoonias.
Jõudsin konverentsile, mäletamata, mida ma seal rääkisin, kuigi mulle öeldi, et see oli hea.
SR: Olnuks ka hull lugu, kui oleksid peale kõike seda vaeva kuulnud: “See oli halvim sõnum üldse.”
MM: Nii on. Olin enamuse sõiduajast ärkvel ja sain kohale jõudes üksnes paariks tunniks pikali heita. Seejärel panin end riidesse ja läksin konverentsile. Mu lähikondlased arvasid, et panen iga hetk pildi tasku. Kuid ma kõnelesin ja mu endagi üllatuseks Jumala tuli langes inimeste üle. Ütlesin: “Jumal, Sa langed nende üle, samas kui ma olen otse siin. Ma olen siin!”
Seejärel sõitsime 15 tundi tagasi koju. Kirjeldades telefoni teel arstile oma sümptomeid, ütles arst mu naisele, et kui ta mind kohe haiglasse ei vii, ei ela ma seda ööd üle. Nii jõudsingi omadega haiglasse, kus nad olid täiega kohkunud mu seisundist. Mu hemoglobiinitase oli umbes 80 ringis. Palavik kaugel normaalsest. Mul ei püsinud vesi sees ega midagi. Lamasin seal haiglavoodis ja siis Jumala vägi tuli ja tabas mind.
Tänu koroona-ajale käis medpersonal nagu skafandrites ringi. Ma olin nagunii nagu poolsurnud… Ma ei tea, miks nad patsiente iga 4 tunni tagant üles ajasid, kui nad just vajanuksid magada. Nii aeti ka mind üles.
Olin haiglas kokku 18 tundi. Nad kraadisid mind ja minu palavikunäit oli normaalne. Hemoglobiinitase oli hüpanud 81lt 96le. Vererõhk oli samuti jälle normaalne. Ei mingit valu ega palavikku enam. Kuid nad ei saanud lasta mul minna, sest nad ei mõistnud, mis toimub. Nii ma siis aitasin neil mõista, et olin saanud terveks Jumala väe läbi.
SR: Räägi sellest vihasest purjus mehest, kes tõi oma poja, kelle selgroo lülikaared olid suletud.
MM: See on nii püha lugu, et enne, kui sellest jagan, tahan, et tooksime Jumalale selle loo eest kogu au.
Meil oli 3000 inimest ühes suures saalis koos. 1000 inimest jäi veel ukse taha. Õues oli üle +40°C sooja. Mina aga mõtlesin, kuidas see purjus mees sinna esiritta sai? Ma ei mõistnud, kus mu abilised küll olid?
Sel mehel, Henryl, oli 10-aastane poeg ja nad istusid seal esireas, kui Henry ütles pojale: “Ära kuula teda, sest see on jama.” Purjus inimesed ei tea tavaliselt, kui valjult nad räägivad. Jutlustasin ja mõtlesin samas, kuidas ta üldse sisse sai? Püüdsin teda ignoreerida, nähes samas Henryt, tema 10-aastast poega ja siis veel üht vanemat naist. Ja korraga mulle jõudis kohale, et tegu oli poisi vanaemaga, kes oli nad sinna toonud.
Teate, mis? Misjonärid, Aafrika apostlid ja eestpalvetajad võivad paluda nii et maa on must, aga enam kui kedagi muud kardab saatan vanaemasid. Nii on.
Siis saabus imede tegemise aeg ja Jumal tervendas inimesi. Henry haaras korraga oma 10-aastase poja sülle, kelle selgroolülid olid kokku kasvanud ja kelle jalad tilpnesid kui kaks keppi, olles käimisvõimetu. Henry hoidis oma poega õhus ja kisendas: “Kuidas on minu pojaga?”
Tundsin end sel hetkel tõelise läbikukkujana. Kaotasin sel hetkel kontrolli teenistuse üle, sulades laval kui loiguks. Panin peopesad maha ja hakkasin nutma. Usun, et vahel on me suurimaks anniks miski, mida me ei soovi ‒ totaalne meeleheide. Hüüdsin Jumala poole: “Jumal, kui ma ka enam kunagi ei peaks nägema ühtki tervenemist, siis palun ilmuta siin oma au.”
Tundus et otsekui välk oleks tabanud seda väikest poissi ja ta jalad hakkasid õhus ringi käima, otsekui sõitnuks ta rattaga. Seda nii metsikult, et isa ei jõudnud teda kinni hoida. Olin põlvili maas, kui Henry tõstis oma poja lavale ja poiss, kes ei saanud varem käia, jooksis mu käte vahele.
SR: Tahan, et paluksid inimeste eest, kes vajavad just praegu imet.
MM: Kiida, mu hing, Issandat ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat ja ära unusta ainsatki tema heategu! Tema parandab kõik su tõved, Tema annab andeks kõik su ülekohtu, Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.
Las Su võidmine väljuda siit stuudiost ja jõuda üle maailma. Las intensiivravis olevad haiged saada korraga terveks ja alkohoolikud vabaks. Issand, ilmuta oma au nagu kirjutatud Jesaja 64:1: “Oh, et Sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et Su vaenlased näeksid Su au.”
Tänu Sulle, Jumal, et ratastoolid jäävad tühjaks ja vähihaigused kaovad. Jumala vägi saab vallandatud nimes, mis on üle iga nime. Tee seda Issand!
Sa tead, kui pimedal ajal me elame ja kui rasked on koormad kanda. See meeleheitel pastor või üksikema, kel pole aimugi, kuidas oma laps üles kasvatada. On aeg, et Jeesus külastaks Ameerikat ühel massiivsel ja võimsal moel. Tee seda, Issand! Tee seda, Issand, Jeesuse nimel!
TV7 saates
„Üleloomulik”
