Skip to main content

Üheksa aastat tagasi tuli politsei Stefani koju viima ära pere 4aastast tütart. Tüdruk jooksis politsei eest ülakorrusele sängi alla peitu, kuid ta viidi minema.

Stefanil on selja taga 30 aastat uimasteid ja 20 aastat vanglat, kuid lapse ära­võtmine murdis teda nii, et ta tuli usku 2011. aasta suvel. Seejärel on Stefan maailma õnnelikum mees ja tema elumuutus üllatab kõiki.

Olen sündinud tavalises peres koos kolme õega, kus polnud erilisi probleeme peale selle, et mul oli aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). Mind tõmbasid erilised inimesed, kellel olid tätoveeringud ja ma hakkasin neid imetlema.

Kuigi neil olid tätovee­ringud ja nad jõid õlut, olid nad väga sõbralikud. Sain neilt juba kaheteistaastaselt õlut. Minult küsiti, mida ma vajan, ja sain veidi rahagi.

Koolis hakkas minema halvasti, see ei huvitanud enam. Vanemad olid mõistagi mures ja kaasati sotsiaaltöötajad. Mind viidi tänavalt vanemate loal koolkodusse, mille peale olin natuke kibestunud.

Seal kohanesin kiiresti veidi erilise kooliskäimisega. Kui kool ei huvitanud, siis mindi metsa tööle. Metsatöö oli raske ja ma istusin meelsamini koolipingis.

Mind huvitasid lahustid ja nuusutamine. Kui saadi lakipurk, siis käidi regu­laarselt koos 4-5 sõbraga kogemas tundelamusi, mis ei olnud head.

Koolist sai linnalubasid, kuid kuna Hankos ei olnud sõpru, kes oleks midagi andnud, hakkasime suhtlema viinamüüjaga, kes soovitas varastada, et saada siis veinipudel.

Tegime umbes kümnekesi koostööd Stockmannis ja teistes kauplustes. Varas­tasime ja siis läksime vahetama seda veini vastu. Vahel jäime vahele ja saime ka karistusi ja peksa, kuid ka see ei mõjunud. Kuu aega ei saanud linnaluba, kuid see ei lahendanud probleemi.

Tegevused kasvasid ja viieteistkümnesena röövisime kaupluste kassasid Pietar­saares. Oli vaja raha, et osta veini. Läksime kassasse ja haarasime raha, mille eest alaealistena ei saanud ka­ristada, vaid koolkodust saadeti meid erinevatesse raskematesse kohtadesse nagu Mänttä-Vilppulasse. See oli väga karm koht, kust ma põgenesin. Õppisin kurjategijaks, kes varastas ja kasutas aineid.

Kui ma sealt ära põgenesin ja õde tuli mulle järele, siis hulkusin ringi Helsingis ja magasin trepikodades. Õppi­sin varastama toitu ja inimeste käest ning elu muutus kuritegelikuks.

Tulin tagasi Hankosse ega pidanud enam tagasi minema erikooli, kuna olin saanud 15. Olin saanud sõltlaseks ja kuueteistkümneselt olid mul kuriteod, mille eest istusin noortevanglas 3 aastat. Oli kohutav sattuda Katajanoka vanglasse, millest olin kuulnud sõpradelt.

Siis pidanuksin minema armeesse, aga kuna mul oli nii suur narkosõltuvus, sain sealt vabastuse. Tekitasin kutsealusena väikese korratuse ja nad viskasid mu välja. Postis tuli teade, et mul pole vaja minna armeesse.

Aastal 1982, kui olin kahekümnene, sündis mulle esimene laps. See oli mulle suur asi, kuid ma olin ise laps. Kogesin hetkelist meeleolu puhangut, kuid ma ei suutnud tema eest hoolt kandma hakata. Elu ei muutunud sellest paremaks, vaid halvemaks.

Hakkasin kasutama amfe­tamiini. See oli minu jaoks parim narkootikum. Selle kasutamine kestis 10 aastat. Vahepeal oli vanglas istumisi seitsmeks aastaks, kaheksaks aastaks, kuueks aastaks.

Siis hakkasin narko­kaubitsejaks, millest tuli palju raha ja head autod ning narkootilisi aineid nii palju kui tahad. Manustasime piiramatult, nii et ei saanud enam magada ja siis uinusime pärast seitset kaheksat päeva järjepanu kasutamist.

See oli tohutult ahistav ega polnud sellisel elul mingit mõtet. Olin täiesti küllas­tunud elamisest ja otsisin väljapääsu. Käisin mitmesugustes rühmades ja psühholoogide juures, vahel ka psühhoneuroloogia haiglas.

Mul oli surmahirm. Elul polnud eesmärki. Ka lastes polnud eesmärki. Südames polnud mingit tunnet. Arvasin, et oleks parem surra. Tundsin olevat täiesti ebaõnnestunud. Elu oli külm ja üksildane. Miski ei korvanud sisemist tühjust, ei raha, pere ega teraapiad.

Vangla-aastatel käisin vaimulikel koosolekutel. Kuulsin, et Jeesus saab anda elumõtte ja nägin nendes inimestes midagi erilist. See meenus rasketel hetkedel. Mõtlesin, kas võib Jeesus muuta minu elu.

Augustis 2011 läksin Helsingist tooma narkootikume. Üldiselt käisin koos sõpradega, kes seda peitsid ja kellele ma maksin. Sellele reisile läksin üksi koos ühe naisega ja mind tabati. Ütlesin, et mina olen kõige eest vastutav, mitte see naine.

Kui väljusin korterist, ei saanud enam midagi teha, kui kolm politseiautot oli õues ja mind väänati kohe maha. Midagi sain ära visata, aga minu taskust leiti teatud kogus aineid.

Siis viibisin politseivanglas ja olin jälle samas punktis. Kui minult võeti ära mu tütar minu vigade tõttu, siis see murdis minu. Olin jälle kõik kaotanud. Kõik oli valesti.

Siis ma lihtsalt palusin Jumalat: „Aita mind, Jeesus.”

Olin ka enne palvetanud, kuid kogesin seekord midagi imelist. Mõistsin hiljem, et Jumal on olemas. Jeesus on tee tõde ja elu. Mul olid kättemaksumõtted inimeste suhtes, kes olid minult ära võtnud mu nelja-aastase tütre. Olin täis viha ja olnud ennegi vangis vägivallakuritegude pärast. Minus pesitses eriline vägi­valdsus.

Sel hetkel Jumal puudutas mind. Olin alati saanud lohutust narkootikumidest. Ütlesin abikaasale, et ma enam ei taha seda ega ole sellega mingis tegemises. Ei uskunud ka ise seda.

Läksin moboga õhtul sõitma ja kogesin esimest korda elus Jumala rahu. Kuigi asjad olid nii halvasti, tundsin südames rahu.

Juba esmaspäeval hakkasin küsima abi lastekaitsest, kust mind saadeti ravile.

Tammisaares elas keegi pastor, kes tuli mulle ja mu naisele järgi Hankosse ja viis meid pärastlõunasele väi­kesele vaimulikule koos­olekule, kus küsiti, kas keegi tahab anda oma elu Jeesusele. Ma tõstsin kohe mõlemad käed, sest kogesin, kuidas Jumal on kutsunud mind ja tahab mind sel päeval päästa, vabastada igasugustest nar­kootikumidest ja ahelatest.

Seal palvetati minu eest patuse palve. Oli kahju, kui naine ei tõstnud kätt ega ole veelgi tõstnud, kuid me palvetame tema eest. Sellel päeval, 31.08.2011, andsin oma elu Jeesusele ja tundsin, kuidas kõik langes maha: patud, patuvalu, ahastus ja pimedus.

Siis läksin võõrutusele. Kaalutlesin esimese ravimi võtmise puhul, kuna kartsin võõrutusnähtusid. Ütlesin siiski viisakalt, et ma ilmselt ei vaja neid ravimeid. Mind peeti imelikuks, sest olin kasutanud aineid üle 30 aasta, et saada lohutust, mida ma tegelikult ei saanud.

Elu Jeesusele andnud, kogesin imelist vabanemist. Käisin Kankaanpää vabakoguduses esimesed üheksa kuud ja nad seisid koos minuga, palvetasid minu eest ja see oli väga tore aeg. Sain vabaks ega ole hiljem isegi suitsetanud ega kasutanud mingeid aineid.

Elu on hea ja olen üksikhooldaja kolmeteistaastasele tütrele. Töötan kirbuturul. Mul on head suhted õdede ja vendadega koguduses ja narkomaanidega. Issand on andnud minu hooleks katkised inimesed, narkomaanid ja alkohoolikud.

Kartsin tulla tagasi Han­kosse kohtuma inimestega, kellele olen kurja teinud. Kuid Issand julgustas mind tulema, et korrastada suhted nendega ja paluda neilt andeks. See oli õige valik.

Ütlesin: „Olen andnud elu Jeesusele ja palun sinult andeks.”

Mõni oli vihane ja ahmis õhku, kuid võtsin kõik vastu ja tundsin Jumala ligiolu. Olin abitu nagu väike laps esimeste sammude tegemisel.

Käisin läbi kõik inimesed, keda Püha Vaim mulle meelde tuletas. Olin tänulik, et Jeesus oli mind tõstnud uputavast porist, põrgust ja pimeduse maailmast, kus ei olnud mitte midagi.

Iga inimene maa peal otsib oma elule mõtet. Igal hommikul põlvitan voodi kõrval ja tänan Jumalat selle eest, et olen saanud elamisväärse elu. Maailmas on konflikte, kuid ma pole enam üksi. Jeesus on minuga ja juhib mind.

Olen saanud hea koguduse, kus sain ristitud ja imelisi asju on toimunud mu elus. Parim Jeesuselt on rahu süda­mes, mida kusagilt maailmast ei leia. Ma ei pea otsima seda rahast, autost, naistest või narkootikumidest, ei vägi­vallast ega võimust.

 

STEFAN LINDSTRÖM

TV7 saates 2021

Leave a Reply