Piibel ütleb 1Pt 5:5: „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest “Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”.”
Kui inimesed oleksid meie vastu, poleks see nii kohutav. Seda nad ongi. Või kui meie vastu oleksid ametnikud või politsei, rahvas või kogu maailm, ei oleks see midagi.
Kuid kui Jumal on meie vastu, siis on asjad halvasti. Kui Jumal on sinu poolt, kuigi kogu maailm oleks sinu vastu, siis olete sellele vaatamata enamuses ega ole põhjust muretseda.
Piibel ütleb, et Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Seetõttu ei ole uhkus ja alandlikkus tühised asjad kristlikus maailmas. On põhjust keskenduda uurima, mida see tähendab. Mida tähendab, kui Jumal jagab inimesed alandlikeks ja suurelisteks?
Mõni arvab, et kuna Jumal on headus ja armastus, siis on Jumal kõikide poolt ega ole kellegi vastu. See ei ole nii, sest Piibel ütleb, et Jumal on suureliste vastu. Ülbus ja alandlikkus on väga olulised Jumala suhtumises meisse.
Alandlikkuse ja uhkuse mõju on nähtav kogu Piiblis. Loeme 2. Aja 12:5: „Nõnda ütleb Issand: Te olete hüljanud minu, seepärast olen minagi teid jätnud Siisaki kätte.”
Siis Iisraeli vürstid ja kuningas alandasid endid ning ütlesid: “Issand on õiglane!”
Ja kui Issand nägi, et nad endid alandasid, siis tuli Issanda sõna Semajale; ta ütles: “Nad on endid alandanud. Mina ei hävita neid.””
2 Aja 12:12: „Sellepärast, et ta ennast oli alandanud, pöördus Issanda viha temalt, et teda mitte sootuks hävitada…”
2Aja 32:25-26: „Aga Hiskija ei tasunud heategu, mis temale tehti, vaid ta süda oli ülbe; seepärast oleks viha pidanud tabama teda, Juudat ja Jeruusalemma. Et aga Hiskija oma südame ülbuses ennast alandas, tema ja Jeruusalemma elanikud, siis ei tabanud Issanda viha neid Hiskija päevil.”
2 Aja 33:12-13: „Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Issanda, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees. Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma.”
Esra 8:21: „Ja ma kuulutasin seal Ahava jõe ääres paastu, et me alandaksime iseendid oma Jumala ees…”
Alandlikkust rõhutatakse ja see on otsustav rahvaste ja isikute saatuses. Kas alandlikkus tähendab minna tagumisse pinki istuma ja vältida esimesi kohti? Kui tagapink on täis, siis lähed koju ega lähe kunagi esimesse ritta. Või on alandlikkus öelda, et mina ei ole keegi? Mina ei oska midagi.
Mõni ütleb, et mina olen tavaline patune soomlane, mitte mingi andunud usklik. Tegelikult on inimene selle väljendusega uhke nende suhtes, kes püüavad kogu südamega järgida Jeesust. Riietatakse ennast näiliselt alandlikkusesse: mina olen tavaline alandlik patune.
Inimene võib esineda alandlikuna selle pärast, et ta on tegelikult ülbe. Meil on kasulik näidelda alandlikkust selleks, et inimesed peaksid meid vagadeks. Tegelikku alandlikkust on raske mõista ja näha inimestes ning on raske näha uhkust ja alandlikkust ka oma südames.
Manasse alandus sügavalt isade Jumala ees. Piibli alandus on tugevalt seotud Jumala suhtega. Kui oled Jumala ees alandlik õigel viisil ja mõistad, mida Piibel õpetab, oled alandlik ka inimeste ees. Ja vastupidi, kui oled alandlik inimeste ees õigel viisil, teeb see sinust alandliku ka Jumala ees.
Kui tahad olla alandlik teenija Jumala ees, unusta kõik teiste veendumused ja mõtted. Keskendu elama alandlikult Jumala ees.
Loomu poolest oleme kõik ülbed, samast puust voolitud ja see on meie ühine probleem. Olen saanud e-kirju, et inimene on pettunud, et Suonto on läinud nii ülbeks. See on täiesti tõsi. Mina olen ülbe, kuid ka sina oled.
Oleme loomult rikutud ja meie loomus ei õilistu. Paulus ütleb, et minus, so minu lihas ei ole midagi head. Pärast Jumala koolitust oli ta samal joonel kui sina ja mina. Oluline on, kuidas ülbusega tegeleme, kas see valitseb meid.
Üks alandlikumaid lauseid Piiblis on Iiobi väljendatud: „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”
Ta ei mässanud ega öelnud, et Jumal eksis. Ta alandus, kuigi kannatas inimese kombel valudes. Jumalale meeldis selline Iiobi hoiak, kes võtab nii hea kui paha vastu Jumala käest tänulikuna. Ta usub, et Jumal on hea kõige keskel.
Kord oli keegi usuvend, kellele oli antud puhas ja tugev prohvetlik and, millega ta teenis kogudust. Siis aga tõmbas maailm teda kaasa. Ta loobus ja elas 30 aastat maailmas.
Siis tuli keegi naine tänama teda selle eest, et rohkem kui 30 aastat tagasi oli ta julgelt prohveteerinud naisele, mis päästis tema hukatusest ja muutis tema elu.
Siis see mees murdus ja alandus sügavalt Jumala ees, parandas meelt ja temast sai tulihingeline Issanda teenija. Ta osales Reede Kristusele tegevuses Helsingis ja oli aktiivne Kristuse tunnistaja kuni surmani. Ent 30 aastat tema elust läks kaotsi, kuna ta varem ei alandunud. Ta andis viimased aastad Kristusele ja oli jälle tegus prohvet ja vägev Jumala tööriist. Ta kaotas 30 aastat oma elust uhkuse tõttu.
Alandlikkus on kuulekus Jumala suhtes. Esmalt inimene alandub Jeesuse risti juures, tunnistab oma patud ja võtab Jeesuse vastu Päästjaks. Teinud selle sammu, oled juba liikunud edasi alandlikkuse teel. Tunnistad alandlikult, et oled patune ja hukkud ilma Jeesuseta. Alandud õigesse suhtesse ja rolli Jumala ees.
Siis hakkab Püha Vaim kirgastama sulle Kristust. Kui tõstad Jumala sõna kõrgeks, väärtustad seda ning püüad seda järgida, kasvatab see sinust alandliku Jumala inimese. Alandlikkus on südame hoiak kuulekuse teel, millel ka väikesed asjad on olulised ja väärtuslikud.
Jumala lapse elus avaldub alandlikkus allumisena. Ka Jeesus oli maa peal käies alam.
Kui räägitakse, et teen üksnes seda, mida Issand käsib ja teenin ainult Issandat, inimesed mind ei kamanda, kõneleb see sügavast südame ülbusest. Jumala inimene on koguduses alati alistuv. Alluvus on suur kaitse uhkuse vastu. Ülbel on raske olla alluv, kuid alandlikkus teeb su kasutatavaks Jumala poolt.
Alandlikkus teeb ka haiget, kui käime Jumala tahtmises. Piibel ütleb, et pidage üksteist ülemaks kui iseennast. Asetume austavalt teiste suhtes. Me ei ole paremad, pigem on teine parem minust.
Ps 73:2-11 öeldakse: „Aga mina – minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud. Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku. Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi. Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond. Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt. Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa. Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut. Ja nad ütlevad: “Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?””
See psalm kirjeldab hästi maailma vaimu. Maailma vaim on ülbuse vaim, millest meedia on tulvil. Ülbus tõuseb viimselt Jumala vastu, aga andlikkus alistub Jumala tahtele. On lausa vastumeelne elada ülbuse maailmas, mistõttu oleme siin majalised.
Keegi alkohoolik, keda kutsuti saama abi Jeesuselt, vastas: „Ega mul nüüd nii halvasti ka ei lähe.”
Kuigi ta kõndis kaka püksis ja oli inimvare, seisis ta oma ülbuses vastu. Ta ei olnud valmis olema nimetatud Jeesuse järgijaks.
On ime, et oled täna usus, sinu ülbe loomus seda ei kannata. Jumal on meid saanud päästa vastu meie loomuliku liha tahet. On ime, et ka mina olen usus. Jumal on nii suur.
Selle maailma kõne on ülbe. Kogu see pilge, narrimine, küünilisus, halvustav kõne ja kirjutised suruvad Jeesuse mõtted ikka ja jälle porisse. See on ülbe inimese kahetsusväärne väljendus, kes keeldub alandumast Jumala ees.
Mõni selle maailma teadlane kuulutab, kui meeletu on uskuda Jumalat. Inimese uhkus ei saa kunagi teha muud. Uhkus ei leia Jumalat, sest Jumal on suureliste vastu. Ülbusel on võimatu tulla Kristuse juurde.
Kui inimesed küsivad, miks kõik ei saa päästetud, siis üks põhjus on see, et Jumal on vastu ülbetele. On võimatu päästa inimest, kes ei alandu.
Alandumine on alati inimese enda valik. See on igaühele uus valik igal päeval. Kui elame alandlikult Jumala ees, siis Jumal ei ole meie vastu, vaid meie poolt.
Ps 73:16-17: „Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.”
Lõpp määrab kõik, mitte algus. On tore, et oled alustanud Kristuse teel, kuid see ei otsusta kõike. Otsustab see, kas sa lõpetad. Vaadates selle elu valikuid, peame vaatama lõpust lähtudes. Psalmist ütles: „… kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.”
Ka sina võid vaadata maailma selle edu kadestades. Kui tore oleks omada seda ja teist, kuid sa ei tea nende lõppu. Kord see paljastub ja alles siis mõistame alandlikkuse tähtsust.
Kõik peavad kord alanduma. Kui inimene ennast ise risti ei löö, siis see lööb tema risti. Kord peab iga põlv nõtkuma ja keel tunnistama, et Jeesus Kristus on Issand.
Kord küsitakse endalt, miks ma ei tulnud. Ülbus on viinud sinu hukatusse.
Me ei löö ennast ise risti. Oleme risti löödud Kolgatal siis, kui oleme andnud oma elu Kristusele.
Rm 6:6. „… teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad.”
Meie ülbus on risti löödud koos Kristusega Kolgatal. Kui sa usud temasse, kui sa järgid Kristust, kui sa oled andnud oma elu temale, siis on sinu vana uhke inimene saanud surmahoobi. Saame elada alandlikult kuulekana Jumala sõnale, kuna liha on risti löödud ja see jääb sinna, kui järgid Kristust ja elad tema tahtes. Seda teeb Kristus, nii et me pärime Jumala riigi. See kõik on rajatud Kolgata tööle, kuhu meid kutsutakse, et vastu võtta Jeesus Kristus.
Päästearmee rajaja William Booth oli suur eeskuju alandlikust Jumala teenijast. Ta oli sõnakuulelik Jumalale ja elas selle järgi, mida ta kuulutas. Ta tegi seda, mida pidas õigeks. Ta läks kirikutest ja suurtest saalidest kuulutama tänaval vaestele ja haigetele.
Tuli ärkamine ja kui inimesed ei leidnud teed kirikusse, siis rajas ta oma organisatsiooni ja hakkas ise õpetama tänavalt usku tulnud inimesi.
Tal oli suur vastuseis Inglismaal. Õllepruulijad rajasid hävitusarmee ja Päästearmee evangeliste koheldi kurjasti suurte hulkadena, kes sattusid haiglasse. Üle saja Päästearmee ohvitseri oli vangi mõistetud. Kogu ühiskond oli nende vastu. Neid laimati leheveergudel. Isegi kristlikud tegijad ei olnud neile armulised. Nad olid halvakspeetud, kuid siiski jäid nad ustavaks.
Kulus 20 aastat ja William Booth’i kutsutud kuningakodadesse kogu maailmas. Temast sai hinnatuim ja mõjukaim kristlane 19. sajandil. Ta rajas maailma esimese tööjõu kontori Inglismaal. Maailma ülbed jõud kaotasid lõpuks ka selle võitluse. William Booth ja tema kaaskond pidid elama alandatuna, kuid mitte lõputult.
Kui käid alanduses Jumala ees, on lõpp armas. See on võitlusetee, kuid see lõpeb hästi. Meid kõiki ei autasustata selle maailma kuningalossides, kuid meid austatakse veel enam Jumala riigis. Selle kõrval ei ole lossid midagi väärt.
Piibel ütleb, et kaunim inimeses on tema halastus. Seda ei mõistnud uhke maailm William Booth’i ajal. Kuid Jumal nägi tema halastavat südant ja talle meeldis see. Ta õnnistas teda nii, et Päästearmee töö laienes kogu maailma ja kestab veelgi. Tema halastavasse meelsusse armusid ka kuningad. Inimesed nägid tema südant, mis oli Jumala poolt kujundatud, alandlik kuni lõpuni.
Surivoodil ütles W. Booth oma järgijale: „Ära unusta kodutuid. On kohutav elada ilma koduta. Kui sa need unustad, siis tulen sind kummitama.”
Ülbed unustatakse, aga alandlikud pärivad maa. Tasub panustada alandlikkusesse. Tasub olla alandlik Jumala ees, öelgu inimesed mida tahes.
Nad võivad pidada meid isegi ülbeteks ja mõelda, et oleme eksinud. On oluline, et Jumal mõtleb meist positiivselt. Kui Jumal on meie poolt, kes saab olla meie vastu. Jumal aidaku meid olla alandlikud kuni lõpuni.
TAPANI SUONTO
