Sündisin Sonkajärvel ja olen puhas savolane, kuid ka sellest on võimalik toibuda. Minu lapsepõlv oli suurepärane ja sealt tõuseb esile elu pärle. Mul oli eriti tagasihoidlik kodu järve rannal, sellest 6-7 m kaugusel. Inglitel on olnud kõva töö valvata meie kaheksa metslasest jõmpsika järgi ja vanematel mure, et keegi ei upu. Kõigil meil on suurepärane ujumisoskus. Meie vanemad olid usklikud, kellelt omandati põhiväärtused.
Lapsepõlve mälestused on suurepärased: õnnistavad, palvetavad ja armastavad vanemad. Olen alati uskunud Jumalasse ja minu elus olid tõelised lapseusu aastad. Isikliku usuotsuse tegin laagris 70ndate alguses vanuses 16-17 aastat. Õhtusel jumalateenistusel rääkis Jumal selgesti minuga ja tuli mulle nii lähedale. Ma kogesin tajutavalt, et Jumal tahab minda kanda, juhtida ja suunata.
Olen olnud elutahteline, osalenud kõiges, soovinud olla esirinnas ja näha elu. Meid oli kaheksa last ja kuus poega. Olin alati jengijuht ja tegime naabrile nii palju heatahtelisi tempe, kui suutsime.
Minu elus on alati olnud oluline Jumala juhtimine, kes osaleb minu argipäevas ja hoolib minu elust. Ütlesin laagris Jumalale, et kui Sina oled minust huvitatud, siis olen mina Sinust igal juhul. Nii et Jumal elaks koos minuga minu igapäevast elu. Jumal on see, kelle ta ütleb enese olevat.
Sirpaga kohtumine toimus 1976. aasta jaanipäeva konverentsil Joensuus. Üldiselt läheb noor mees seltskonda vaatama loodust ja tüdrukuid. Sellel konverentsil otsustasin istuda telgis ja kuulata sõna ning ehituda üles vaimulikult, mitte vaadata tüdrukuid. Otsustasin otsida esmalt Jumala riiki ja tema õigust ja kõik vajalik antakse teile. Siiski kohtusin sellel konverentsil Sirpaga esimest korda.
Põnev lugu toimus mõni aasta hiljem seoses sellega, kuidas suhtega jätkata. Mulle oli tähtis, kas Jumal on juhtinud meid kokku ja ma soovisin olla selles rohkem kui 100% kindel. Olime suhelnud kaks ja pool aastat.
Mõtlesin, milliseid villu panna Jumala ette. On kümneid kergemaid, mille kohta võib igaüks öelda, et see oli juhus. Siis ühel õhtul mõtlesin, et ma taban naiselikkuse kõige nõrgemat kohta, mida keegi ei saa hiljem ära seletada.
Ütlesin Jumalale, et meil on kohtumine reedel ja palusin Jumalalt märki kinnituseks suhte jätkamiseks, mis oli kohata Sirpat ilma meigita. See oli minu arvates välistatud, et ta tuleb kohtuma oma elu printsiga ja pole viimase peale korrastatud, sest Sirpal oli tavaks ennast alati meikida.
Ütlesin, et alistun Jumala vastusele, ükskõik kummale tahes. Kui ka tuleb see halvem, siis palusin jõudu seda märki arvesse võtta.
Reede õhtupoolikul tuli ta koolist ja me pidime kohtuma õhtul kell kuus. Kui ta hakkas ennast ette valmistama, hakkas toimuma arusaamatuid asju. Ta võtab meigikoti ja ripsmevärvi ning kuuleb selget häält: „Ära tee seda!”
Ta vaatab ringi ja arvab, et ema on kuuldel ning meikimine polnud just soovitatav. Kuna kedagi polnud näha, võtab ta uuesti iluvahendid ja taas kostub hääl: „Ära tee seda!”
Ta on väga hämmastunud sellest, mis toimub. Ta vaatab veelkord ringi ja kuna kedagi ei olnud, siis ta arvab, et tema tugev südametunnistus räägib, et meikimine on patt, kuna seda nii jõuliselt esitatakse.
Kuna ta on järelejätmatu ja soovib olla sellel kohtumisel elu printsiga viimase peal, siis ta katsetab kolmandat korda. Ta tunneb, kuidas keegi võtab tal käest, nii et see enam ei liigu ja taas kostub pehme hääl: „Ära tee seda!”
Ta on peaaegu šokis, paneb asjad kotti tagasi ja vaatab ennast peeglist: „Appi, mis küll toimub!”
Nii suundub ta kohtumisele ja mina lähenen rongiga Kouvulasse. Minu süda peksleb ja ma mõtlen, kuidas see läheb. Minu soov oli, et Sirpa tuleks meikimata ja kõige esmalt pidin ma selles veenduma.
Sirpa tuleb raudteejaama ja tema süda peksleb lootuses, et Jouko ei märka seda, et ta ei ole ennast meikinud. Ta ei teadnud siis veel, et just see huvitas mind, ta ei teadnud, et märgid olid välja pandud. Sellisel konkreetsel viisil rääkis Jumal Sirpale.
Minu loomus on väga sihikindel ja ma ei jäta pooleli midagi, mida ma alustan. Meil oli hiljuti 30. pulma-aastapäev. Samuti täitub mul 30 aastat Misjonikoguduses. Minu töös külalistemaja teenistuses saab samuti täis 30 aastat. Minu alluvuses töötab paarkümmend töötajat. Olen sihikindel ja eesmärgile suunatud.
Otsisin endale kodukogudust, mida saab kujundada ja mis esindab Jumala plaani. Ma armastan meeletult noori, nende elu, eluetappe ja väljakutseid. See on minu Jumalalt saadud kutse elada just sellel ajal ja nende elus. Sellest sai alguse töö nooremate noortega.
Viimased aastad on olnud Jumala poolt õnnistatud, kus on tulnud palju noori, et omada vaimulikku kodu ja kaasa teenida. Siis tuleb esile isakujusid ja emakujusid, vaimulikke õdesid ja vendi.
Hiljuti tuli mulle teisipäevasel koguduse koosolekul prohvetlik sõna võõras keeles. Pärast teenistust tuli rõdult alla noormees, kes küsis: „Kuidas oled omandanud nii puhta bulgaaria keele?”
Vastasin, et ma ei teadnud, mis keel see oli. Siis tekkis väga hea vestlus. Ta oli Bulgaarias olnud diplomaat ja väitis selle olnud eriti selge ja puhta bulgaaria keele, mis oli hästi mõistetav ja kinnitas kuulutatud sõna. See oli vastus Jumalalt küsimusele kinnitamaks, millises maailmas liigutakse.
Olen harrastanud ujumist ja mootorratta sõitu ning hiljuti oli mitukümmend ratturit meie kodus grillimas ja veetmas aega ühiselt. Need sündmused seovad pered kokku.
Tahan öelda, et igaüks teist on Jumala unistus. Jumal on teinud igaühele isikliku eluplaani. Jumal tahab tegutseda ja unistada teie elu kaudu. Kui Jumal tuleb ja palub sinult midagi, on see äärmiselt väärtuslik Jumala maailmas. See võib olla see veering lese poolt, kes oled öelnud, et mul ei ole midagi. Selle vähese, mille annad Jumalale, seda kasutab Jumal ja õnnistab nagu väikese poisi leibu.
Isa me õnnistame Soome noori ja kogudusi, töötajaid koolis, kes viivad rõõmusõnumit, mis toob lootuse, elu ja igaviku. Tänu Sulle, Taevaisa, kõige hea eest.
TV7 saates „Anna Pyhän koskettaa”
