Loen salmi, mis on seotud laste mõtteviisiga Lk 10:21-22: „Selsamal tunnil juubeldas Jeesus Pühas Vaimus ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.””
See on eriline piiblikoht, kuna see räägib lastest ja nende rõõmust. Samas on see probleem elukutselistele teoloogidele. See on seotud kontekstiga, millest Kristus juhindub.
Jeesus rääkis sellest siis, kui 72 jüngrit tulid tagasi misjonireisilt. Nad saadeti välja nii, et Jumala vägi avaldus nende kaudu. Nad jutlustasid, et Jumala riik on lähedal. Nad tegid kõike seda, mida Õpetaja oli käskinud: tervendasid haigeid ja ajasid välja kurje vaime. Jeesus saatis neid kahekaupa.
Esimene kord läkitas ta 12. Tunneme nimepidi neid 12 apostlit, kuid 72 on meile tundmatud. Me ei tea nende nimesid ja see ongi tore selles loos: nad olid tavalised usklikud. Need ei olnud need 12 apostlit, kelle nime sa leiad Ilmutuse raamatu troonidelt, vaid tavalised kristlased.
Seal on kirjutatud, et Jeesus rõõmustas Pühas Vaimus, ja see on ainus kord, kus niiviisi on väljendatud. Miks see juhtus?
Jeesus näeb selles pildis armeed. Ta näeb erinevust selles, et need 72 tavalist kristlast teevad samu asju, mida Jeesus oli teinud. Jeesus näeb seda kogu maad täitva Jumala armeena, kes jätkab Jeesuse tegevust.
Ta ütleb, et see on peidetud tarkade ja mõistlike eest. See on mõeldud tavalistele inimestele, kes ei taha panna Jumalat mingisse kasti, vaid kes elavad loominguliselt. Neil on vaba kujutlusvõime nagu lapsel, kes ootab, et Jumal teeb suuri asju. Nad ei piira teda teoloogiaga, vaid lähevad välja, uskudes Jumala Püha Vaimu kohalolu ja väge.
Me teame küll, mis juhtus hiljem. Johannese 16. peatükis ütleb Jeesus: „teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.”
Tegelikult olin ma seal, kui Jeesus seda ütles. Minu nimi on Peetrus ja minul on alati vastus valmis. Ma ütlen nii nagu Peetrus sellises olukorras: „Õpetaja, Sul on küll tavapäraselt õigus, kuid nüüd Sa eksid. Kui Sa oled siin, siis me teame, mida oodata. Sa äratad üles surnuid. Sa paljundad toitu. Sa peatad tormi. Koos Sinuga on kõik kontrolli all ja lihtne. Aga see Püha Vaimu jutt ei ole ju võrreldav sellega, kui Sina ise siin oled.”
Ajalugu annab kinnituse, et mul on õigus, et see ei olnud sugugi parem: kuid see polnud Jeesuse viga ega Püha Vaimu viga. See on meie viga. Me hakkasime organiseerima ja unustasime olla nagu lapsed. Me ei liikunud enam koos Püha Vaimuga.
Ma armastan elu koos Püha Vaimuga. Mida metsikumaks see läheb, seda enam ma seda armastan. Alati ta üllatab ja selles on midagi lastega sarnast.
Kui sa ütled, et oled tark, siis paranda meelt just praegu. Sa võid korrata seda palvet minu järgi: „Issand andesta mulle, et ma püüan olla tark. Ma püüan olla liiga intelligentne. Tee minust jälle laps!”
Nüüd on see probleem lahendatud, kuid homme pead seda palvet uuesti paluma.
Lastel on selline õppiv mentaliteet. Ma võin ennast pidada lapseks, kuna ma õpin iga päev midagi uut. Samas pean õppima loobuma millestki, mida olen juba varem õppinud. Ma arvasin, et tean juba asju. Siis pean ümber õppima selle, mida arvasin juba teadvat.
Ma pean olema paindlik, kuna Jumal on teistsugune ja Jumalal ei ole mingeid reegleid. Ma arvasin, et tal on reeglid, kuid alati, kui on jutt inimestest, siis ta unustab kõik oma reeglid.
Läksime oma Healing Rooms’i tiimiga New Age’i messile. See on suur kokkutulek, kus nõiad demonstreerivad oma võimeid. Sa võid sealt osta näiteks pühasid vibreerivaid kive, draakoneid ja hinduistlikke koode või käelt vaatamist.
Me paigutasime sinna oma väljapaneku, millele oli kirjutatud Healing Rooms. Tavapäraselt ei oodata seal midagi sellist, kuna seal on kõik tervenemisest. Paigaldasime sinna reklaami: tasuta vaimulik nõustamine, tasuta unenägude seletamine.
Meile tuli väga palju kliente. Siis me prohveteerisime ja inimesed andsid oma elu Jeesusele.
Olin sellises keskkonnas esimest korda. Helistasin kõikidele oma sõpradele: „Palvetage kõik minu eest, sest ma lähen täna lõvide auku. Ma kohtan seal igasuguseid kuradeid ja deemoneid.”
Kuid kui ma sinna läksin ja nägin kõiki neid nõidasid, siis mitmed neist olid väga haiged. Nad olid kahvatud, nagu invaliidid. Neil olid mitmesugused puuded. Siis ma olin veidi pettunud: kas see ongi kõik, mida saatanal on pakkuda.
Ma kaotasin seal meie parima kaastöölise, kellele meeldib seal palju rohkem kui tavapärases Healing Rooms’i teenistuses. Ta ütleb, et tal ei ole sellist kannatlikkust ja ta palub luba minna üksnes New Age’i messidele inimesi teenima.
Tema nimi on Jonatan. Nüüd ta käib kaheksa kuni kümme korda aastas New Age’i messidel. Ta demonstreerib, kuidas Jumala vägi võib seal auliselt tegutseda. Kui ta käib seal nii sageli, saab ta endale palju tuttavaid, kolleege, kes on nõiad, kellega ta kohtub igal päeval.
Mõni kuu tagasi, just siis kui oli messi sulgemine, tuli tema juurde üks nõid, kes paiknes tema vastas, ja ütles: „Jonatan, mul on suur probleem. Ma vajan sinu eestpalvet.”
Jonatan küsis, mis on tema probleem.
„Ma ei leia enam oma jumalannat. Olen püüdnud saada temaga kontakti, kuid ma ei saa temaga enam ühendust. Kas sa võid minu eest palvetada?”
Mõistagi on esimene emotsionaalne reaktsioon, et kindlasti mitte. Kuid me oleme natuke hullud inimesed. Healing Rooms’i inimesed küsivad alati Jumala käest: “Jumal, mida ma peaksin tegema?”
Jumal vastas: “Palveta tema eest!”
Jonatan palus tal istuda, võttis nõia käe ja hakkas vaikselt keeltes palvetama. Ootamatult see nõid karjatas: “Oo, Jumal, ma näen Jeesust ja ma nüüd pean ma tegema oma valiku.”
Milline teoloogia sellisel viisil töötaks? Jumal ei mahu kasti siis, kui on küsimuse all inimeste pääste. Ta on huvitatud igaühest meist. On imeline, kui palju ta sind armastab! Kui kaugele on ta valmis minema, et sind leida?!
Ma pean muutma oma seisukohti kogu aeg. Sa tead, et ma olen mõtteviisilt teoloog. Kasvasin kalvinistlikus perekonnas ja minust sai nelipüha koguduse piibliõpetaja.
Minul oli õige õpetus. Minul oli kõik selge. Olin tegelikult ainus, kellel oli täiesti õigus.
Kuidas saada Püha Vaimuga ristitud? Kuidas tuleb ristida? Iga küsimuse jaoks olid mul oma piiblikohad.
Siis me alustasime Healing Rooms’iga Rumeenias. Me tegime suure koolituse 150 õpilasega. Nende hulgas oli viis karismaatilist roomakatoliiklast. Lõpuks nad küsisid minult, kas Jumal lubab mul tulla kõnelema nende osaduskonda?
Mul oli veidi eelarvamusi katoliiklaste suhtes selle tõttu, et minu vanavanemad on pärit katoliiklikult maalt, kus nad viibisid põgenikena.
Mulle öeldi, et nad on väga toredad inimesed ja peaksin sinna minema. Siis ma vastasin: „Hea küll, ma tulen.”
Esimest korda toimus koolitus klassiruumis. Ma olin veidi ehmunud. Nad olid ära varastanud kõik meie laulud. Nad laulsid neid ungari keeles. Oli väga kerge kaasa laulda, sest võis laulda tuttaval viisil keeltes ja kõik läks hästi.
Lõpuks tulid nad järjekorras ette, et saada prohvetlikku sõnumit. Ainus katoliiklik ilming, mida ma märkasin, oli ristimärgi tegemine. Seda ma ei pea halvaks.
Nad küsisid: „Kas sa oled valmis tulema uuesti?” Ma vastasin jaatavalt.
Järgmine kord oli see hoopis teisel aadressil. Kui jõudsin aadressi järgi kohale, oli seal päris rooma-katoliku kirik.
Astusin sisse ja olin täiesti šokis. See oli täis kujusid. Seal olid kõik need mitmesuguste pühakute kujud, keda sa isegi ei tunne, mitte üksnes Maria ja Jeesus. Neid oli nii palju.
Ma vaatasin sisse ja mõtlesin: “Ei, see on ebajumalatempel. Siin ei saa olla mingit võidmist. Seisin sissepääsu juures, müts käes, kuid kuna olen healingroomslane, siis alati küsin: “Jumal, mis on sinu arvamus?”
Muidugi on rumal sellises olukorras nii teha, sest võibolla ta vastab. Ja ta vastas: “Ma ei hooli muust, kui nendest inimestest.”
Ma ütlesin: “Mida? Mis ajast sa, Jumal, ei ole enam nelipühalane?”
Ta ei mahu ühtegi meie tehtud kasti. Kui küsimus on hingede võitmises, läheb ta nii kaugele.
Ma pean seda veidi kummalist lugu jätkama. Võib-olla saad šoki või kerkib sinus teoloogiline probleem. Mul on teoloogilisi probleeme kogu aeg ja seetõttu ma arvan, et mul on vaja saada jälle lapseks. See teeb asjad lihtsamaks.
Nad palusid, et ma võiksin neid koolitada kui teenimismeeskonda, sest ka nemad tahtsid alustada Healing Rooms’iga, katoliiklik Healing Rooms.
Ma koolitasid neid ja toimus suurepäraseid imesid. Ühel koolituspäeval oli mul vajadus minna WC-sse. Ma küsisin, kus on WC.
Mulle vastati: „Siin meil ei ole ühtegi.” Ma ei suutnud minna kuhugi kaugemale ning kuna nad nägid seda minu välimusest, siis nad ütlesid, et üleval neljandal korrusel, seal kus on raadio Maria stuudio, on nende WC.
Kuna mul oli suur vajadus, – muidu oleksin võinud minna baari või kuhu tahes – läksin trepist üles stuudiosse ja just sel hetkel valiti uut paavsti. Igal pool oli näha ekraanide taga inimesi jälgimas, kuidas suits tõuseb üles. Kõik piiskopid ja preestrid jooksid seal rõõmsalt ringi.
Siis ma lipsasin nende vahelt läbi WC-sse ja sain oma hädast lahti. Kui WC-st väljun, peatab mind naisvalvur ja ütleb: “Stop!”
Ma tundsin ennast nagu poiss, kes tabati õunavarguselt. Ma küsisin: “Kuidas sa mind tunned?”
„Ma olin sellel katoliku koguduse koosolekul, mida sa pidasid. Ma nii väga soovisin prohvetlikku sõnumit, kuid mul oli vaja minna koju laste juurde, mistõttu jäin sellest ilma. Kuid võibolla võid mulle praegu prohveteerida?
Siin raadio Marias?
Ta märkas minu ebakindlust ja jätkas: “Sul on õigus. Siin on liiga palju inimesi ringi jooksmas. Tule koos minuga.”
Ta viis mind ühte tuppa, mis oli Maria kabel, kus kõik kohad olid täis Mariasid. Ta ütles: „Siin on palju rahulikum.”
Ma mõtlesin, et olen ju prohveteerinud lennukites, mis ei ole eriti pühad kohad; ja mitmesugustel laevadel, mis ei ole ka pühad paigad. Võib olla siiski?
Siis ma püüdsin keskenduda prohveteerimiseks: ilmutus tuli, ta hakkas nutma ja sai puudutatud Jumala ligiolust. Kuna soovisin olla viisakas, siis küsisin: „Kas võiksin veel midagi sinu jaoks teha?”
Ta vastas: “Jah.”
Ta paljastab käsivarre ja selgitab: „Ma põletasin ära kogu oma käe.”
Nägin käsivarrel suurt armistust.
„Kuid mitte see pole halvim, vaid see, et ma ei saa enam seda kätt kasutada. See on fikseeritud kindlasse asendisse. Proovin sõrmi liigutada, aga see on väga valulik.”
Ütlesin: „Hea küll, anna mulle oma käsi,” ja vabastasin Jumala väe sellesse käesse.
Jeesusel ei olnud mingit probleemi Maarja kujudega. Ta lihtsalt tegi seda.
10 minuti pärast see naine liigutas oma kätt: „See on minu käsi. See ei olegi Aafrikas.”
Nagu tead, on see alati kellegi käsi, mis terveks saab, mitte sinu. Ja alati juhtub see Aafrikas, mitte Espoos.
Ta liigutas seda kätt ja kordas: „Minu käsi, minu käsi.” Ta oli nii õnnelik.
Siis ta kutsus mind andma intervjuud. “Kas mina? Maria raadios?”
Ma ei saanud talle öelda: „Ei, ma olen nelipühalane.”
Ja järgmisel päeval olin ma seal. Mikrofoni kõrval oli Maria kuju, peale selle naissaatejuht ja minu tõlk.
Nad küsisid minu käest: „Kas võid rääkida meile Pühast Vaimust?” Ma rääkisin 45 minutit Pühast Vaimust.
Siis nad küsisid minu käest: “Kas sa võid formuleerida palve, mida kuulajad saaksid järele korrata, et nad võiksid vastu võtta Püha Vaimuga ristimise?” – Ja ma tegin seda.
10 minutit hiljem olin väljas ja vaatasin seda hoonet. „Raadio Maria.”
Ma ütlesin endale: „Ma kunagi ei tahtnud siin olla, aga see juhtus.”
Arvatavasti pole mul kunagi elus olnud nii suurt auditooriumit, kui sel hetkel. Sel raadiol võis olla kuulajaid rohkem kui 100 000 inimest. Ma mõtlesin: „Issand, ära palun tee minust preestrit!”
Jumala ei mahu ühtegi kasti ja ta tahab, et meist saavad jälle lapsed, nii et me liigume koos temaga.
Mul on veel teine teoloogiline probleem. Te olete kuulnud Healing Rooms’i lastetööst. Ma reisin palju ümber maailma ja te ei pea olema sellepärast kadedad. Amazonase džungel on täis moskiitosid ja see on kohutavalt kuum koht. Aafrikas on ainult tolm ja vaesus. Olin viis kuud Ugandas ja ma ei näinud ühtegi looma. Ainult tolm, punane tolm, ja vaesed kogudused. Kuid seal oli võimas ja suurepärane.
Väike lugu Ghanast. Olime ühes noorte koguduses. Ma jutlustasin ja siis tuli aeg tervenemisteks ning ma küsisin Jumala käest, mis on täna pakkumisel.
Ta vastab „põlved”.
Ma armastan põlvi. Olen olnud põlvili mitme naise ees ega ole veelgi abielus.
Kuid seal oli kuus inimest, kellel oli probleeme põlvedega. Minu kutsumus on koolitada usklikke, niisiis ei tee ma seda üksi. Ma küsisin, kes on vabatahtlikke. Ainult üks oli nõus.
Kuna rohkem ei soovinud tulla, siis ma osutan sõrmega kellelegi. Valisin sealt kaks teismelist ning kolm last, kes tulid ette.
Ma ütlesin, et hoidke nendest põlvedest kahe käega ja saatke Jumala vägi sinna.
Üks oli väga noor ja vaatas mind veidi abituna ning ma ütlesin: „Hea küll. Teeme seda üheskoos. Ma aitan.”
Ma ütlesin, haara sellest põlvest ja panin oma käe tema käte peale. Ma vabastasin Püha Vaimu väe, mis on meil kõigil. Kui sa seda veel ei teadnud, siis nüüd tead.
Viie minuti pärast olid kõik põlved terved ja see väike vaatab mind ja küsib: „Kas mina tegin seda.”
Ma vastasin, et Jeesus natuke aitas. Jälgisin, kuidas ta veidi mõtles ja siis jooksis kogudusest välja ning tuli viie minuti pärast tagasi koos koolikaaslasega, tüdrukuga, kes oli kukkunud põlve peale. Ja ta küsis: „Kas saame ka selle põlve terveks teha?”
Sellised on lapsed. Nad tahavad õppida. Kui nad on midagi kogenud, siis proovivad nad seda jälle.
Kuid täiskasvanutega on probleem. Kui kutsuksin teid appi palvetama ja midagi toimub ning inimesed saavad terveks, siis on täiskasvanute reaktsioon tavaliselt selline: „Ma igaks juhuks enam ei proovi seda.”
Sest kunagi sa ei tea, kas sa ebaõnnestud. Kuid lapsed proovivad automaatselt uuesti, kuna neil on õppiv hoiak: nad on valmis uuesti proovima.
Mul on selle juures teoloogiline probleem. Kas see väike oli ikka ristitud Püha Vaimuga?
Selle tõttu pidin lõpetama teoloogina mõtlemise. Mul ei ole aimugi sellest, kuid ma tean üksnes seda, et põlv sai terveks.
Ma kutsun sageli lapsi endale appi. Kui kõik on terveks saanud, siis ma räägin täiskasvanutele: kui lapsed võivad seda teha, siis miks mitte sina.
Pean end lapseks, kes on õpiteekonnal. Ma ei ole veel leiba paljundanud. Ma pole hea selles, et muuta vesi veiniks või vein veeks. Pean veel palju õppima.
Korra või paar olen näinud, kuidas pime saab nägijaks, kuid see ei pruugi alati töötada. Mõnikord saab kurt kuuljaks. Mõnikord seegi ei tööta. Olen õppimisteekonnal. Ma tahan õppida iga päev, mitte ehitada teooriaid.
Soovin pääseda lähemale Jumalale, et kuulda tema häält, nii et ma teaksin, mida teha. Jeesus ütleb Jh 5:19: „Siis Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa.””
Minu igatsus on näha, mida Isa teeb. Soovin olla sünkroonis temaga. See on minu elu suurim rõõm.
GORDON VAN VEELEN
Healing Rooms’i konverentsil 2019 Espoos
