Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks.
Ps 84:7
Kannatuse mõju ei osata seletada, kuid me saame leevendada kannatajate valu. Saame olla Nutuoru allikad.
Allikal on alati midagi anda. Kui see lakkab andmast, lakkab see olemast allikas. Sellest ei saa muu, kui kuiv auk või pehme raba.
Januse ja väsinuna kõvast heinateost ruttasin vahel poisieas metsaservas olevale allikale. Ma kunagi ei kartnud, et lähen sinna asjatult, sest kogemuslikult teadsin, et allikal on alati midagi janusele anda. Kevadojad olid lakanud vulisemast juba palju aega tagasi ja isetehtud kaevud irvitasid vastu tühjade põhjadega. Kuid metsaveerel pulbitses allikas sama värskelt nii põletavalt kuumadel suvepäevadel kui ka maikuu alguses.
Kui oli talv ja külm ning lund oli paksult metsas ja paks jää kattis järvi, voolas allikas nii vabalt, nagu see ei teaks midagi külmusest. Sellel oli nii kiire anda, et see ei jõudnud kunagi jäätuda.
See iialgi ei teinud vahet inimeste vahel. Üks naaber oli kohutav vanduja, kuid ta sai juua sama vabalt nagu teinegi, kes vahel palvetas. Jumalaeitaja ja pühak kohtusid sama vaba allikaga, kui nad vaid kummardasid alanduses jooma.
Seal sai väsinud rändur puhata, haavatud jalg ravimi, kuumav pealagi jahutust ja janunev keel kustutada janu.
Kas kannatav inimene ei vaja seda enim? Nutuorg vajab allikaid.
Taeva Jumal nägi seda ja seetõttu saatis ta alla oma ainsa Poja. Ta ei tulnud rajama üksnes uut usku, vaid tuli kohtama inimest tema hädas ja aitama kadunul leida Jumalat. Ta tuli kuulutama vaestele rõõmusõnumit, avama pimedate silmi, kuulutama vangidele ja rõhututele vabadust ning parandama neid, kellel oli murdunud süda.
Tema õpetus oli praktiline ja tema elu oli praktiline. Kogu tema tarkus ja vägi tuli kannatava inimkonna kasutusse. Tema saab aidata paremini kui keegi teine.
Ühe Galilea linna väravatest väljaspool kohtas ta ühel õhtul matuserongkäiku. Kanderaamil lebas noormees ja sellele järgnes üksik naine. Tema oli surnud nooruki ema, kes oli lesk.
Kõik teised astusid sammu kõrvale, kui leinarongkäik saabus, kuid Jeesus seisis keset teed. Ta käskis kandjatel peatuda ja noormehel tõusta asemelt. Siis ta andis tema emale tagasi. Nutuorg muutus lilleniiduks, kui lootusetu ema kohtas elu Vürsti.
Variser Siimona majja hiilis keegi arg olend murtud südamega Jeesuse jalgade juurde. Ta oli linna patuseim naine, kõigi poolt teatud ja tuntud. Ta oli patust nii väsinud, et ta enam ei jaksanud pattu teha. Seepärast tuli ta Jeesuse juurde. Ta tuli välja nutma oma häda ja saama jõudu alustada uut elu.
Variser mõistis teda hukka, kuid Jeesus andis talle andeks. Võid olla kindel, et tema nägu sädeles imelises säras, kui ta läks koju Siimona majast, Jeesuse sõnade kõlades kõrvus: „Tema rohked patud on talle andeks antud. ‒ Mine rahuga!”
Ta oli sattunud Nutuoru allikale ja saanud uueks inimeseks.
Võiksime järgida Õpetajat samm sammult ühest kohast teise ja kohtuda sama meelelaadiga. Ta elas, et anda, ja tal oli mida anda.
Mine Kolgatale ja vaata teda ristil rippumas taeva ja maa vahel. Ta on surma mõistetud ja ta teab seda. Kui tal on kunagi olnud põhjust unustada teised ja mõelda enesele, oli see siis. Ta oli üksi võitlemas kogu maailma ja kogu põrgu vastu. Janust vaevatud, inimeste poolt pilgatud, kahtlustest ahistatud ja ilma võimaluseta näha vilksatustki taevase Isa näost!
Siiski unustas ta enda ja jälgis rahvahulgas oma ema. Ta unustas oma põrguliku kannatuse ja avas paradiisi väravad röövlile. Ta mõtles enda tapjatele ja palvetas nende eest. Ta tundis kaasa kogu maailmale ja suri selle eest.
„Ta unustas oma surma,
ta unustas okkalise raja.
Ta vaatas üksnes inimeste häda
‒ oh mõtle, seda kõike tegi ta minu pärast.”
Nii juhtus temaga, kes oli rohkem kui keegi teine allikaks Nutuorus. Tema süda murdus, kui ta suri sama tõeliselt kui miljardid teised – kuid ‒ au olgu Jumalale! ‒ ta elab igavikust igavikuni ja ta elab ka praegusel hetkel.
Ta on tegev, mitte sel viisil ega samal kujul nagu siis, kui ta peatas leinarongkäigu Galilea väikelinna lähedal, või kui ta muutis patuse naise variseri kojas. Ta on endiselt Nutuoru kunagi kuivamatu allikas, kuid ta laseb jõed voolata armusaanud patuste kaudu. Halleluuja!
Õpetaja plaan on niisiis see, et sina ja mina vähesel määral saame Nutuoru allikateks ‒ inimesteks, kellel on alati midagi anda ja kes vahet tegemata inimeste vahel on tahtlikud jagama meiega seda, mida Jumal on andnud. Seda ta soovib. Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks ‒ tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!
See ei saa tähendada muud, kui et meie peame tegema head neile, kes on teinud meile kurja, rääkima head nendest, kes on meid taga rääkinud ja otsima võimalust olla õnnistuseks neile, kes on meie vaenlased.
Sest meie kristlust ei hinnata selle järgi, kuidas suhtleme sõpradega, vaid selle järgi, kuidas kohtleme oma vaenlasi. Et me oleme lahked nende vastu, kes meile meeldivad ja sõbrad sõpradele ‒ see pole mingi kristluse tunnus. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?
Keegi meist ei eita, et Jeesus elas andmiseks samuti nagu päike on valgustamiseks ja allikas jagamiseks oma rikkalikust olemusest. Keegi ei saa eitada, et Jumala plaan on see, et meie, tema lapsed, peame olema sama meelsuse omajad. Olgu teil sama meel, mis oli Kristusel Jeesusel. Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.
Ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Kui me hakkame elama temale, saame allikaks Nutuorus. Hakkame nägema inimesi tema silmadega ja tundma kaastunnet tema südamega, sest tema elab meis.
Tunnistame, et see ei ole kerge. See on vältimatus vastuolus inimloomusega, kelle põhiolemus on isekus. Kuid selline on ristiusk. See ei püüa hetkekski muganduda loomuliku inimese nõudmisetega, kuid see pakub patu poolt rikutud inimesele üleloomuliku muutuse. Siis saab üleloomulikust loomulik.
Just selliseid inimesi vajab see maailma enim. Me ei pea uskuma, et maailm on rikutud, ‒ me näeme seda. Rahvad tilguvad verest, inimesed kaotavad verd, ihud ja hinged on verised. Närbunud näo ja lootusetu südamega veavad jalgu järel miljoniliste armeede sõdurid ja eraisikud, mehed ja naised, vanurid ja lapsed üle maa, mis juba kaua aega tagasi oleks pidanud jooma küllastuseni verd ja pisaraid. Relvatehased vappuvad palavikulises kiiruses, valmistades uusi suurtükke, uusi pomme ja uut lõhkeainet, mille purustusjõud on endisest palju suurem.
Diplomaadid on ebaõnnestunud püüetes tuua lepitust maa peale. Keegi neist ei soovinud sõda, kuid keegi polnud ka valmis maksma tõelise rahu hinda.
Ja mis halvim: ka meie oleme kristlastena ebaõnnestunud. Me ei ole ebaõnnestunud üksnes püüdlustes mõjutada maailma poliitikat, vaid me oleme ebaõnnestunud rahu toomises kirikupoliitikasse. On paha tunnus, et oleme kasutanud suurema osa oma ajast ja väga palju jõudu, et võidelda üksteise vastu kahe maailmasõja vahelisel ajal. Kurb on tõdeda, et paljud ärkamiskohtadest, kus on rohkem jutlustatud, on kõige kõvemad pinnased, mida leidub meie nn kristlikes maades.
Kas viga on evangeeliumis?
Võibolla! ‒ Mitte Kristuse evangeeliumis, kuid võibolla selles, mida meie oleme kuulutanud. Kõige rohkem on viga selles evangeeliumis, mida oleme elanud.
Oleme üldjoontes õnnestunud õpetuslikult, kuid me ei ole suutnud elada tõeks täielikku armastust. Siiski on see tähtsam kõigest.
Me oleme suutnud vestelda, innukalt ja vihaselt, kuid me pole ehk suutnud painutada ennast maha ja kanda teiste koormaid. Me oleme võidelnud elu eest, et kaitsta „meie oma” organisatsioonides ja aadetes, kuid oleme suures osas unustanud, et suurim võitlus peaks toimuma enda ja teiste pääste nimel.
Kui oled nende lausete ees süütu igas mõttes, siis võin sind õnnitleda. Kuid pean langema põrmu ja tunnistama oma pattu.
Mida peab siis tegema?
Ei midagi muud, kui alandlikus palves ja meeleparanduses ning täie tõsidusega järgima Jeesust Kristust tema sammudes ‒ jätma oma patud ‒ avama oma süda tema puhtale armastusele ‒ ja elus tegelikult täitma tema käske ilma hetkekski solvumata nende peale, kes ei taha vastu võtta. Sest armastus lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Mõtle vaid, kui see ime toimub, et meist, põhjamaa kristlastest saaksid rahusõnumi viijad vihaküllasesse maailma! Kui Jumal oma armus tahaks hoida meid maailma-tulekahjust väljaspool, selleks et saata meid selle asemel kuulutama evangeeliumi, kui järgmine vaheaeg saabub! ‒ Kui see saabub?
Vähemalt võime seda paluda.
Ravimit ei vajata üksnes maailma eliidi jaoks; meie ümbruskond vajab seda.
Sina võid teada mõnda vaest peret, kes elab linna ääremail varjupoolel. Sinu ja sinu kodu üle voolab päikese kuldne paiste igal hommikul, kuid selle vaese lese madalasse onni ei lange sellest vähimatki osa. Temale nagu ei jätkuks isegi päikesekiiri.
Võib olla, et keegi tema kasvueas poeg vajab uut ülikonda või ta saab väga rõõmsaks, kui võib ühe kuu raske tööga hangitud tulu kasutada värskenduseks, siis kui keegi maksab tema eest üüri- ja toiduarve.
On väga võimalik, et sinu läheduses on keegi haige, kes pole kuid näinud väiksematki metsalille sellel värvimata toolil, mis täidab ka ööpoti aset. Sina ei jää vaesemaks, kui saadad sinna väikese lillekimbu.
Siis on sinul arvatavasti keegi tuttav, kellel on läinud väga halvasti. Ta on sattunud vanglasse. Tema töökoht on kaotatud, tema vanad sõbrad, kes aitasid teda allamäge, on tema unustanud; keegi ei usu teda ja tema hing puruneb valust.
Kuid ta on Jumala armastatud ja tervitus sinult teeks talle kindlasti palju head. Ehk saaks sellest vahend Issanda käes, süütama lootuse sädet ühes hinges, mis on muserdatud lootusetusest. See on väga võimalik. Kui sa õnnestud selles misjoniülesandes, ei ole sa asjata elanud.
Võibolla on sinu oma kodus süda, mis külmetab. Mõtle! Soojenda seda südant. Tee seda kohe. Sest enne kui aimad, see süda peatub ja sünges kahetsuses vaatad sa alla hauda, mis peidab nii palju muresid ‒ sinu pärast.
Siis on liiga hilja öelda „anna andeks” ‒ liiga hilja osutada armastust sõnade ja tegudega ‒ liiga hilja asetada lilli väsinud jalgade ette ‒ liiga hilja saada allikaks Nutuorus. Sest see süda, kes oleks enim vajanud seda kõike, on surnud janusse.
Nutuorg vajab allikaid; ja sellisteks peame sina ja mina saama.
FRANK MANGS