Kui oled vahel võidelnud häbi, süütunde või ärkasutamisega, siis mitte enam! Kui Stan Lovins räägib, vabanevad inimesed üleloomulikult.
Stan kasvas sellises kodus, kus toimus seksuaalne kuritarvitamine, mida esineb üha rohkem ja rohkem. Ta ei teadnud midagi Jeesusest, kuid Jumal tundis teda.
Kui olin kaheaastane, olin oma magamistoas. Mäletan, et minu ümber olid deemonid. Kuulsin õdede appihüüdu, nuttu ja valukarjeid, kuna isa käitus nendega vägivaldselt. Mina kartsin, nii nagu laps sellises olukorras kardab. Tõmbasin teki üle pea ega osanud teha muud, kui pugeda peitu.
Samas hakkas keset tuba kiirgama auhiilgus. Tundsin rahu kohalolu. Tõmbasin teki ära. Minuga rääkis kõrvaga kuuldav hääl. See oli Isa hääl.
See ei olnud nõrk. See oli väga otsekohene ja armastusväärne. See hakkas rääkima minu ellu. Kui see rääkis, tundsin rahu ja ma uinusin. Kõik deemonid kadusid, kui teki eemaldasin. Nägin üksnes kirkust ja Jumala hääl kõneles.
20 aastat hiljem, kui olin mänginud elukutselise pesapallurina, minu töö ootamatult katkes. Olin sõitmas Tampa Bay’sse rebimistele, kuid Jumal soovis rebestada kurja minust välja. Õnnetuse hommikust mäletan ainult seda, et meeskonna treeningud pidid algama 11 päeva hiljem.
Pärast avariid olin pool aastat taastumisel. Vigastasin selja, viskekäe õlaliigese, kaela ja vasema põlve. Olin täiesti maha kantud. Profispordis peab saavutama tulemusi, muidu pole rakendust meeskonnas. Tundsin, et olen lootusetu ja segaduses. Ma ei teadnud, kuhu minna.
Selle aasta juunikuu päeval lamasin Issanda ees. Ma ei tundnud teda. Lamasin auto kapotil. Ütlesin Jumalale: „Kui elu on selline viletsus, häbi ja piin – siis ma ei soovi enam elada. Võta mind ära!”
Kuid minu vaiminimene palvetas: „Siiski tahan tunda tõde.”
Siis hakkas Jumal ennast minule ilmutama ajal, kui ma nutsin tähistaeva all juunis 1997.
Kolme päeva pärast olin külas ühe 81aastase lese juures, kelle nimi on Margaret Rose Cox. Suurepärane naine, kes armastas Issandat. Tema kutsus mind, et mind teenida. Istusin tema vastas. Ta ütles midagi. Mina vastasin. Ta naeratas ja tõmbas õhku.
Väliselt ei olnud midagi näha. Ta lihtsalt istus. Ootamatult vestlus katkes. Küsisin, kas temaga on kõik hästi. Ta ei saanud midagi öelda.
Tema kurku oli jäänud kanalihatükk. Ta tõusis ja läks vaevaliselt tualetti, mis asus köögi kõrval.
Küsisin veelkord, kas kõik on korras. Ta näitas käega, et on, ütlemata midagi. Ta lihtsalt läks tualetti.
Järgmiste 8-10 minuti jooksul näitas Jumal minule avatud nägemuses seda hetke, kui olin 2aastane ja minu õdesid vägistati. Nägin tema antud armastust ja lohutust. Kui olin 7aastane, vägistas isa minu. Kui olin 8aastane, oli ema vägivaldne ühe tubakapaki pärast.
Jumal näitas minu viie õe appihüüde, piina ja peksmist, nii häbi, valu kui kõike muud, mis oli minusse talletunud. Isa-ema olid vägivaldsed kõigi viie õe suhtes ja kolm neist isa vägistas. Üks neist jäi kuus korda rasedaks. Temale tehti aborti 11aastasena ja 14aastasena. Selline oli meie isa.
Õe rasedus katkes 16aastasena, kuna isa peksis teda nii rängalt. Ta sünnitas kolm poega. Need on samal ajal minu poolvennad ja õepojad.
Jumal näitas kõiki neid asju nende 8-10 minuti jooksul, samuti seda, kuidas minu pesapalli- ja korvpallikarjäär oli lõppenud. Jumal näitas kogu valu, haavu ja hülgamisi, samuti hülgamise sügavaid juuri, mida see maailm pakub.
Kui nägemus lõppes, kuulsin Isa häält jälle rääkimas. Ta ütles: „Mine vaatama prouat.”
Tundsin, kuidas minu õlale patsutati, nii nagu ise julgutaksin oma poega. Teen alati nii, nagu hääl käsib. Sel viisil teostub see, mida ilmutab Jumal. Siis ma ei teadnud, et see on Jumal.
Läksin tualeti poole. Uks oli praokil ja nägin sisse. Seal magas Margaret Rose Cox näoli põrandal. Ta oli lubivalge ja elutu. Tema huuled olid sinised. Tema ihu tundus külm ja niiske. Pulssi polnud. Kuulsin häält: „Tõsta teda.”
Võtsin ta sülle. Meenutan, et olin vigastanud oma selja, õlaliigese, põlve ja kaela. Viisin ta kööki. Siis hääl ütles: „Heimlich.”
Ma polnud kunagi teostanud Heimlichi võtet. Esmalt tegin seda valesti. Pigistasin teise korra. Kanapala kukkus tema suust põrandale. Ootasin, et ta hakkaks hingama, kuna lihatükk väljus. Kuid ta ei hinganud. Ta oli elutu. Hoidsin teda ega teadnud, mida saaksin veel teha.
Siis tuli sellesse kodusse samasugune ligiolu, mida olin kogenud kaheaastasena. Jeesuse ülestõusmisvägi tuli 34. tänava ja Kessleri tänava nurgale Indinapolises Indianas. Jumal äratas naise surnust. Ta hakkas väänlema ja hingama.
Kuid Jumal ei lõpetanud sellega. Oma headuses näitas ta oma tõde ja ülestõusmisväge. Ta äratas naise ja lisaks tervendas ta minu õlaliigese, kaela, selgroo ja põlve samal ajal. Nii esitleti mulle Jeesuse ülestõusmisväge ja tõde.
Stan on sellest ajast alates palvetanud haigete eest, prohveteerinud, näinud unenägusid ja teinud kõike seda, mida Piiblis esineb. Kuid ta tundis ikka veel häbi, mis oli tingitud tema ja ta õdede ärakasutamisest.
Vabanemiseks hakkasin otsima Jumalat. Ootasin ja kogesin Jumala headust. Piibel kutsub maitsma ja nägema, et Issand on hea. Nägin, et minul on Taevane Isa… kes ei tee haiget minule ega oma lastele ja et minul on Isa, kes mind armastab.
Keegi ei ole valinud endale isa või ema, kuid me saame valida Taevaisa, kes ei häbista meid. Jumal andis mulle kaastunde ka kannatajate vastu. Jumal soovib oma headuses neid tervendada.
Hakkasin otsima Jumalat. Lugesin hoolsasti Piiblit. Tuhandeid inimesi tervenes, vabanes ja sai päästetud. Jumal hakkas näitama, et minul on ikka veel haavu. Minu sees oli valudes väike poiss, kes vajas isa lohutust.
Hakkasin hüüdma Jumala poole. Ta näitas mulle kirjakoha Heebrea 12. peatükis: „Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.”
Siis näitas Jumal, et häbi, mis minule oli põhjustatud ja mida hiljem ise olin endale põhjustanud rüvedate vaimude tõttu, oli Jeesus kandnud ristil ja mina pidin tõrjuma selle meelevallaga.
Istusin autos marketi parklas ja ütlesin: „Jumal, näita minule, millest pean vabanema.”
Siis helistas minule naine nimega Elaine Poland. Ta oli palvetanud, et ma saaksin vaimuristimise. Issand oli julgustanud teda helistama ja küsima, kas olen andnud andeks oma isale. Vastasin, et olen. Nii me teeme. Ütleme et oleme andnud, kuid ei mõtle seda südamest.
Ta ütles: „Ei, Stan. Kas oled andnud talle andeks nii, nagu Jeesus sinule? Jumal käsib meil täielikult andeks anda.”
Teadsin, et tal oli õigus. Ütlesin kohe: „Issand, annan isale andeks. Ma ei usalda teda, kuid annan talle andeks.”
Jumal hakkas andma mulle ilmutusi. Hakkasin mõistma, et ka paljusid teisi seob andestamatus. Hakkasin tegelikult vabastama inimesi. Juurpõhjus on andestamatuse kibe juur. Piibel manitseb olema hoolikas, et kibeduse juur ei pääse kasvama segama ega rüvetama paljusid.
Tajusin, et ka isal oli kibeduse juuri, samuti nagu tema isal ja emal. Hakkasin mõistma kogu seda andestamatust perekonnas. Hakkasin nägema inimesi aardena, isegi vaenlasi – ja isa oli minu suurim vaenlane. Tema oli süüdi, et pidin kaitsma oma õdesid, kui isa neile kurja tegi.
Jumal päästis Stani ema ja õed. Neist said usklikud. Nad täitusid Vaimuga ja vabanesid. Kuid midagi imelist toimus vanaema matustel.
Issand on Jumal, kes lunastab. Jumal tahab meid tervendada, samuti meie perekonna ja suguvõsa. Juhatasin vanaema Jeesuse juurde siis, kui ta oli 84aastane. Ta suri 93aastasena. Tema pojad palusid mul rääkida mälestusteenistusel.
Koosviibimisel oli 150 inimest. Kogu valu, ärakasutamise ja häbi õhkkond oli väga pingestav. Kui hakkasin tunnistama Jeesuse tegevusest, matuselistest üle 120 tunnistas oma usku Jeesusesse.
See polnud veel kõik, vaid jätkus haual. Olime ümber kirstu ja ma ütlesin: „Ta ei ole siin, ta on taevas.”
Siis läksin isa ette, põlvitusin ja palusin temalt andeks.
Isa vastas: „Sa ei ole kunagi teinud midagi valesti.”
Ütlesin: „Olen. Ma pean paluma andeks.”
Ta küsis: „Miks?”
Vastasin: „Seda, et ei ole andnud sinule andeks varem.”
Ütlesin seda avalikult haual. Ootamatult kostus hüüdeid ja nuttu. Inimesed mõistsid äkki, et nad ei ole andnud andeks üksteisele. Haual puhkes ärkamine. Püha Vaim hakkas muutma inimesi. Inimesi langes maha Jumala auhiilguses.
Minu isa sai päästetud 09. juunil 2019. Ta oli surivoodil. Ta oli juba mitu korda olnud lahkumas. Teel haiglasse tõusis minus õiglane raev.
Sellega oli seotud veel üks asjaolu. Ütlesin saatanale: „Andsin isa kümme aastat tagasi sinule. Oled sõelunud teda, et tema hing saaks päästetud. Täna on päästepäev. Isa saab päästetud täna.”
Sisenesin intensiivravi osakonda. Isa oli voolikute küljes. Ta ei saanud häälega rääkida. Vaatasin talle silma ja nägin kartlikku väikest poissi, kes oli hirmul. Issand käskis võtta temal käest. See oli külm ja niiske. Sama käsi oli teinud ülekohut minule, minu õdedele, emale ja kes teab kui paljudele veel.
Issand käskis vaadata talle silma. Ütlesin: „Sa veedad igaviku kas põrgus – kuhu oled praegu minemas, või taevas. Kui kuuled, siis pigista minu kätt.”
Ta pigistas.
Jätkasin: „Kui mõistad, mida rääkisin, siis pigista kätt.”
Juhtisin ta kahetsuspalvesse. Seejärel andis ta südame Jeesusele ja hakkas nutma. Siis palvetasime. Ta andis andeks isale, emale, õdedele ja teistele, kes olid teinud talle ülekohut.
Lõpuks ütlesin: „Nüüd on sinu kord.”
Kui ta andis andeks endale, läksid deemonid kiljudes temast välja. Samas Jumal tervendas tema neerud. Ta oli olnud dialüüsis. Jumal tervendas tema.
Sisenes kaks arsti, kes palusid minult eestpalvet. Kokku viis arsti ja kuus hooldajat sündis ülevalt. Paljud täitusid Püha Vaimuga, teiste hulgas minu õde, kes elas hoolekandeasutuses.
Ta vabanes. Ta polnud kunagi elanud mujal. Jumala purustas ahelad ja tervendas tema kümme aastat pärast seda, kui loovutasin isa saatanale sõelumiseks. Nii väelist ja võimsat Jumalat me teenime.
Mida peaksid tegema inimesed, kes soovivad sama oma ellu?
Esmalt lootma, et Jeesus suri ristil Sinu eest. Ta armastas Sind nii palju, et kandis sinu patud ja sinule põhjustatud häbi. Kõik, mida oleme kogenud.
Võtsin kaasa katkise palli. See kera olin mina. Minu südames oli pimedus. Jumal ei andnud alla minu suhtes ega anna alla ka sinu suhtes.
Kui hüüdsin Jeesuse poole, tegi ta ime ja pani mind kokku. Ta pesi mind lumivalgeks ja lunastas mind Jeesuse verega.
Sama teeb ta ka sinule. Sa ei pea olema lõhkikistud ega haavatud. Jumal tahab sind tagasi mängu. Ta on Looja, vana loomus võib minna ja uus tulla asemele.
Sel hetkel võid öelda: „Jeesus, loodan Sinu peale. Surid ristil minu pattude eest häbi ja valu tõttu. Sinu meelevallaga, Jeesus, hülgan kogu pimeduse ja kohtu ning ootan Sind, Jeesus, oma ellu. Tõusid surnust. Võitsid surma, põrgu ja haua, et vabastada mind täna.
Võtan vastu Sinu, Jeesus, oma Issandaks, Päästjaks ja Jumalaks. Tänu et armastasid mind välja põrgust. Ei hoia enam sellest kinni. Jeesuse nimel. Aamen.”
Palveta lühidalt häbist ja süütundest vabanemise pärast.
Kõigil meil on olnud häbi ja valu. Võibolla sinul ei olnud nii raske kui minul. Võibolla oli veel hullem. Võibolla on sind kupeldatud või neetud. Võibolla sinu treener, lapsevanem või õpetaja on sõimanud sind. Oled jäänud üksinda häbisse, kibedusse, hirmu ja piina alla. Jumal tahab vabastada sind. Jeesus võttis endale kogu häbi. Kui oled andnud oma südame Jeesusele, on sinul meelevald hüljata häbi.
Ütle koos minuga: „Issand Jeesus, tõrjun kogu häbi ja valu. Mingu nad tegelikult põrgusse. Ma ei hoia neist enam kinni. Sinu meelevallaga valin olla kuulekas Sinu sõnale ja valin anda andeks. Nii nagu oled andnud andeks minule, annan ka mina andeks.”
Ütle nende inimeste nimed, kes on käitunud sinuga valesti. Ütle veel: „Annan andeks endale ja loodan Sinule, Jeesus. Täida mind oma Püha Vaimu väega ja tulega. Võta ära kogu häbi ja valu, kogu hukkamõist, kuna olen uuestisündinud ja tervenenud sellel hetkel Jeesuse nimel. Aamen.”
TV7 saates
„Yliluonnollista”
