Jeremy Johnson teenib Los Angelese piirkonnas pastorina. Tema kogudusel on suurepärane nimi “Kartmatud“. Nad on kuulutanud sõja hirmu vaimu vastu, mis püüab takistada sind oma eluülesannet täitmast. Kui osad hirmu suhtes vahetuvad, saab sinust kuradi halvim õudusunenägu.
Koguduse nime saamisloos on osa minu abikaasal. Tema leidis tsitaadi: “Kartlik maailm vajab kartmatut kogudust.” Millegipärast jäi see Oswald Chambersi lause talle meelde. Seisame koos hirmu vastu. Kas saab selleks olla paremat kohta kui Hollywoodi ja Los Angelese’i pimedus?
Kartmatuse lugu on minu lugu. Täiuslik armastus leidis mind 17-aastaselt, kui otsustasin, et Jeesus on minu Issand, mitte ainult Päästja. See juhtus siis, kui purjus juht sõitis otsa minu kahe klassikaaslase autole. Mõlemad surid. Olin matustel.
Ühe poisi ema palus mul matusel palvetada. Oleksin võinud jagada evangeeliumi kogu oma klassiga, aga ma ei teinud seda. Hirmu vaim kisendas mulle vastu. Ma laususin üksnes väikese palve.
Samal õhtul tarvitas mu parim sõber alkoholi ja narkootikume ning hüppas rongi alla, sest tal polnud lootust. Mäletan, kuidas hirmu hääl süüdistas mind ebaõnnestumises iga kord, kui sellest raudteest üle sõitsin. See oli lootusetu aeg minu elus.
Iga kord raudteest üle sõites tuli see mulle uuesti meelde. Seda kestis umbes kolmkümmend päeva, siis kuulsin kõrvadega kuuldavat häält Issandalt. Siis ma ei teadnud veel, kes see oli, aga miski kutsus mind raudteele. Astusin autost välja ja kõndisin mitu kilomeetrit mööda raudteed. Usun, et jõudsin õnnetuspaika, sest sinna oli püstitatud rist, millel oli minu sõbra nimi. Ma langesin risti jalamile. Ma ei olnud kirikus koos pastoriga, vaid häälega, mis oli mind kutsunud.
Nutsin ilmselt tunde. Tajusin, et olen Jumalat alt vedanud. Ta oli mu Päästja ja peatselt ka mu Isand. Ta ütles: “Mina olen uute võimaluste Jumal.”
Ma ei olnud pastor, kuid see mõte kargas mulle lihtsalt pähe. Sel päeval otsustasin pühendada oma elu uuele algusele, mille olin saanud. Olen sellest alates tegelenud hingede võitmisega ja inimeste vabastamisega hirmust.
Minu puhul ilmnes erinevus enne Jumala hääle kuulmist ja pärast seda selles, et ma mõistsin, et Jumal näeb mind ja hoolib minust. Tal polnud selle vastu midagi, et ma olin katki ega teadnud kõike. Selline täiuslik armastus pagendas minust hirmu.
1. Johannese 4:18 öeldakse, et armastuses ei ole kartust. Kui armastus ilmub, peab hirm lahkuma. Piiblis ütleb Jumal meile korduvalt “ära karda” ja “ärge muretsege”. Ta ütleb nii, sest hirm ei ole ainult tunne. See on Vaimujõud, kes lööb hirmu välja, mitte meie.
Kui tekib hirm millegi ees, nagu näiteks hirm lapse haigestumise või abielu lagunemise tõttu, siis järgige täiuslikku armastust, sest see on teiega ja ajab hirmu välja. Täiuslik armastus ei ole tunne, vaid isik nimega Jeesus. Ta tuli minu lähedale ja kohtus minuga.
Kohtusin Pahviga Los Angeles’is, kui õppisin veel kristlikus kolledžis. Liikusime Hollywoodi tänavatel inimesi teenides koguduse väliüritusel, millega meil paluti liituda. Ürituse lõpuks pidin mina rääkima sellest, kuidas saada päästetud.
Kui oli minu kord rääkida, oli tänaval üle 5000 inimese, aga mu mikrofon ei töötanud. Oli see alles pingeline aeg. Ootasin kogu selle aja, kui prooviti probleemi lahendada. Möödus pool tundi, lõpuks tund. Inimesed hakkasid lahkuma. Nad olid oma hotdogi kätte saanud. Arvasin, et nüüd küll Jumal ebaõnnestus. Kuidas Ta ei saanud aidata heli sisse lülitada?
Teisel pool tänavat oli MacDonalds. Ma ei tahtnud närust hotdogi, vaid BigMaci, suuri friikartuleid ja coca-colat. Tänava ületamisel komistasin millegi otsa, mida pidasin prügiks, kuid see oli hoopis inimene. Teki alt tuli välja mees, kes tutvustas end Pahvina. Mina arvasin, et see on imelik nimi.
Kiirustasin minema, sest polnud veel linna sellise elulaadiga harjunud. Sain oma toidu kätte, tulin tänavale ja esimest korda kuulsin Issanda häält. Ta juhtis mind selgelt Pahvi suunas, et annaksin talle BigMaci, friikartulid ja coca.
See oli raske soov! Käskisin kuradil taganeda. See ei saanud ju tulla Sinult, Issand! Aga mõte läks ikka tugevamaks ja ma äratasin Pahvi ning andsin oma toidu temale.
Kui ma minema läksin, kuulsin, kuidas ta nutma puhkes. Ma pöördusin, et näha, milles asi. Ta küsis minult:
“Kes teil käskis mulle süüa anda?”
Ma vastasin: “Sa ei usuks seda iialgi, aga Jeesus ütles seda mulle.”
Ta nuttis tugevalt. Ma kallistasin teda.
Lõpuks ütles ta:
“Ma käisin selles kirikus, kuid kaotasin oma töö ja kodu. Nad räägivad Jeesuse armastusest, kuid ma ei tunne, et Jumal mind armastaks. Jumalat pole olemas. Täna kuulsin ürituse ettevalmistamise ajal häält: “Roni selle maja katusele ja hüppa kõne ajal alla.”
Ma ronisin sinna üles, hotdog käes. Kui ma maja rõdule jõudsin, olid just sina alustamas oma kõnet. Siis läks mikrofon rikki. Ma ronisin alla tagasi, sest ma ei saanud enam juhiseid.
Siis kuulsin teist häält: “Pahvi, küsi minult, mida sa iganes soovid.””
Ta vastas: “Kui see on Sinu hääl, Jumal, siis ma lähen teki alla ‒ ja ma tahan, et see kõneleja tooks mulle BigMaci, suured friikartulid ja coca.”
Pahvi andis oma elu Jeesusele.
Sel päeval sain teada, et Jumal, keda ma teenin, näeb alati ühte inimest. Ta ei näe masse nagu mina, siis kui olin arvanud, et Jumal on läbi kukkunud. Ta ei küpsetanud hotdoge 5000le ega lasknud mul kõigile neile rääkida.
Lõpuks pidasin oma kõne ilma mikrofonita ühele inimesele, kes ei mäletanud oma nime. Tema tegelik nimi oli Samuel. Kummaline, et see nimi tähendab Jumala hääle kuulmist.
Ka pärast seda ei paistnud Jeremy teenistus edenevat. Ta oli valmis alla andma, nii nagu paljud teised. Siis ütles Jumal temale: “Kas pole juba küllalt?”
Ta näitas mulle midagi, mis oli vastu igasugust loogikat, mis põhjustas minu elu kõige üleloomulikuma õhtu. See oli vägev.
Tahtsin terve põlvkonna süüdata Jeesuse jaoks – ja panna ka nemad Jumalat tundma, kuid see ei õnnestunud. Olin koguduses noortepastor, kuid noorte hulk koguduses järjest kahanes.
Mäletan, kuidas ühel korral oli kiriku teenistusel olnud palju vabu kohti. Oma kabinetis põrutasin rusikaga vastu seina, nagu oleks see Jumala rind: “Jumal, Sa ju tunned mu südant!”
Ja Jumal vastas: “Kas pole juba küllalt oma ideedest ja vaimukatest jutlustest?”
Ma ütlesin, et piisab, kuid ma tahan inimesi aidata.
Jumal ütles: “Olgu. Kas ma tohin siit jätkata?”
Ta ütles: “Rebi katki oma jutlused. Need pole eriti head.” Ma tegin seda.
Ta ütles, et kui ma räägin, ütleb Tema mulle, mida teha. Sel ajal, kui ma mikrofoni käes hoidsin, käskis Issand mul kõik haiged lavale kutsuda. Arvasin, et neid pole just palju.
Lavale tuli üle 30 noore. Mõned olid ratastoolis, mõnel olid kasvajad. Oli murtud jalgu. Jumal ütles: “Palveta nende eest.”
Sel õhtul palvetasin ma laval jutluse asemel 30 noore eest. Ma ei leia selle kirjeldamiseks sõnu. See oli metsik.
Kui hakkasin palvetama, ei uskunud ma ise eriti sellesse.
Üks noor hakkas hüüdma, et minu käsi on kuum. Ma olin Jumala suhtes üllatunud, et see toimib! Üks noor tervenes teise järel. Nad tõusid üles ratastoolist. Iga noor sai sel ööl päästetud ja täitus Püha Vaimuga.
Jumal küsis: “Kas sulle meeldis see?” Ütlesin, et võin sama teha ka järgmisel noorteõhtul. See oli imeline.
Ta vastas: “Kui Sulle meeldis, siis sel nädalal töötamise asemel palveta. Palvetage kaheksa tundi päevas.”
Ütlesin, et mul on nii palju tööd.
“Kas sind lastakse pastori kohalt lahti, kui sa palvetad? Kui keegi tahab vestelda, siis palu, et ta palvetaks koos sinuga tund aega. Kui sellest ei piisa, kohtuge eraldi ajal.”
Keegi ei tahtnud koos minuga tundi aega palvetada. Ise palvetasin kaheksa tundi päevas.
Järgmisel nädalal tulin noorteteenistusele. Kui rahvast kutsuti, tuli altari ette deemonitest vaevatud noormees. Ta hakkas altari ette tulnud tüdrukut ära vedama.
Ma ei teadnud, mida teha, niisiis hakkasin vaimus palvetama. Varsti oli poiss mu jalge ees ja anus, et ma lõpetaksin. Panin talle käe peale ja ta hakkas mööda vahekäiku keerlema.
Küsisin nõuannet. Issand ütles: “Saada ta abipastori juurde palvele.”
Ma olin tõesti tänulik! Abipastori palve oli deemoni kohe välja ajanud. Deemon tahtis segada seda sündmust, kus Jumal inimesi vabastas. Noored nägid taas, et Jeesus on tõeline, ja kõik said päästetud.
Jumal küsis uuesti, kas see meeldis mulle ja ma vastasin, et mitte veel. Ma rõõmustasin küll Tema kohalolust.
Issand käskis mul veelkord nädal aega palvetada ja nii ma ka tegin.
Teisel päeval märkasin, et mu sekretäri tuba oli pime. Ka tema palvetas.
Siis tulid kümme noort ja ka nemad hakkasid palvetama. Nädala lõpus hüüdis seal Jeesuse poole üle saja noore inimese.
Pole vaja reklaame ega lahedaid asju, isegi mitte tasuta pitsat. Noored tulid Jeesuse juurde, ‒ sest nad kohtusid Temaga, kes vabastab ja tervendab, ‒ elava ja üleloomuliku Jeesusega. Jumal võttis meie noorteteenistuse üle.
Kuradi suurim hirm on see, kui sa oled kartmatu. Kurat kardab sind rohkem, kui sina kardad hirmu. Ta kardab, et leiad oma identiteedi Kristuses.
Piibel ütleb, et Issanda kartus on tarkuse algus. See on sügav austus, kummardamine. Kui te kummardate Jumalat, ei pea te kummardama midagi muud. Kui kardate Issandat, ei pea te kartma kedagi teist.
Igasugune muretsemine ja kummardamine annab võimu erinevatele vaimudele. Liiga kaua lasin hirmu vaimul end muredesse juhtida.
Aga kui kuulutate sõja hirmu vastu ja kummardate Jumalat kui Tema laps, saab hirm kukutatud ja Jumal hakkab taas valitsema.
Pikka aega vaatasin oma elu rikutusele, ja ma ei uskunud, et Jumal minus midagi head nägi.
Ma ei rääkinud sellest, aga Jumal käskis mul kaasa võtta pusle. Elu on natuke nagu tuhandeosaline pusle. Alguses on see kena ja mugav, kuid mõne aja pärast läheb see käest. Tükike siin ja tükike seal.
Käisin tihti oma tükiga Jumala juures. Mitu korda püüdsin küsida Jumalalt, mida Tema selles minu tükikeses näeb. Kuidas saaks kunagi kasutada seda, kui olin saanud haiget, kui olin ärakasutatud või hüljatud?
Olen püüdnud oma puslet kokku panna ja sellest midagi suurepärast leida, kuid see toob kaasa üksnes hirmu, ärevust, depressiooni ja muret.
Matteuse 16:25 ütleb, et kui annad oma elu temale, siis sa leiad selle, aga kui tahad oma elu päästa, siis kaotad selle. Ainult pusletüki loojal on võime näha lõplikku suurt pilti ka siis, kui ise hoian käes murtud tükikest.
Ma tahan rääkida teile, kes te olete oma pusle kaanepildi kaotanud. Te olete selle pildi kas unustanud või pole seda kunagi näinud. Nägemus annab valule eesmärgi, kui Jumal hakkab tükkidele näitama, mis on tema visioon nendega.
Mitte pilt ise ei avalda muljet, vaid see, et keegi on võtnud vaevaks ja pannud selle kokku tuhandest tükist. Kellelgi oli meistri silma, et näha purunemises terviklikkust. See on meie Jumal, see on Jeesus.
Ma tunnen, et Issand käskis mul pusletükid siia lauale asetada. Võib-olla tunned sina end sellisena. Sa ei tea, kuidas Jumal võib sind kasutada. Hirm valetab sulle kogu aeg.
Kuuluta hirmule sõda. Otsi Jeesust ja ütle talle: „Ma ei anna Sulle mitte ainult seda, mis minus on head, vaid kõik: minu murtuse, sõltuvuse ja valu, mida kogesin viieaastasena. Saad minu pereliikme surma ja minu purunenud abielu.”
Vaadake, mida teose autor teeb.
Ma kuulutan prohvetlikult inimese üle, kes koges noorena traumat ja tragöödiat. Ma näen sind väljas mängimas, kus keegi sai viga, võib-olla sõitis auto otsa. Sa said trauma, millest on endiselt alles sümptomid. Oled end vangistanud ja sinu sees olevad Jumala annid on blokeeritud.
Sa blokeerisid need ise, sest lubasid vaenlase häälel ennast valitseda. Räägid seda, mida vaenlane ütleb.
Kuid Jeesuse nimel ma kuulutan, et kõik kindlustused murtakse, iga ahel katkeb ja trauma paraneb. Jumal kasutab isegi valu, arme ja haavu. Minu Jeesus ei tee halbu inimesi heaks, vaid surnuid elavaks.
Kohtasin Teda 17-aastaselt raudteel. Ma ei muutunud kurjast heaks, vaid surnust elavaks.
Jumal tahab anda sulle sedasama, kui sa oled täidetud hirmuga. Jumal tahab ära võtta sinu surmahirmu, ärevuse ja depressiooni – ning asendada selle rõõmu, küllusliku elu ja vabadusega. Sa pead selle lihtsalt vastu võtma.
Palveta koos minuga. Kallis Jeesus, tule täna minu ellu. Võta ära kogu surm. Võta ära igasugune hirm. Võta ära häbi. Ole minu Issand ja Päästja. Siin on minu elu. Ma annan selle Sulle. Kasuta seda enda auks. Ma tahan olla kartmatu. Aamen. Aamen!
JEREMY JOHNSON