Jumal varustab meid usuga.
Roomlastele 12:3 on kirjutatud, et igale inimesele on antud usumõõt. Seega on sul usk olemas ega pea selle pärast palvetama. Ma ei pea usu pärast palvetama, vaid kasutama seda, mis mulle on antud. Mida rohkem usku kasutan, seda tugevamaks see muutub. Usk kasvab üksnes kasutades.
Usk on kui vägev jõud, mis paikneb meie vaimus. Selle vallandumisel võib meie elus juhtuda midagi tähelepanuväärset. Piiblis on kirjas, et õige inimese mõjuvõimas palve on väeline. Usk on väeallikas. Meil on usk.
Meie universumis on seadus “kasuta või kaota”. Enda lihaskonda kasutamata muutub sinu keha nõrgaks. Kui sinu jäse on olnud lahases kaua aega ja see eemaldatakse, siis sinu lihased on nõrgad. Seetõttu on vaja füsioteraapiat, et saada lihased taas toonusesse. Usuga on sama lugu.
Roomlastele 12:3 järgi on igale inimesele on antud Jumala usumõõt. Mitte suvalist usku, vaid Jumala enda usku.
Usuta ei saaks sa hommikul üles tõusta. Kui hommikul üles ärkad, siis usaldad oma jalgu ja põrandat, et nende kokkupuutel saad sa püsti seista.
Me elame usus kogu aeg, kuid see on loomupärane. Liikluses on vaja usku. Laste kasvatamisel samuti. Abiellumiseks ja seal püsimiseks peab olema kuhjaga usku.
Kuid mõistame, et Kristusesse uskujatena on meil Jumala usk. Tegelikult on meis Jumal ise. Meis pole mingi inimlik usk füüsika seadustesse, vaid eriline Jumala antud usk.
Paulus ütles, et ta jõudis punkti, kus ta elas üksnes usu varal. „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.”
Usk ei ole ilmtingimata kogetav või nähtav. Usk on meie langetatud otsus usaldada midagi või kedagi.
Usk ei ole mingi tundepuhang. Mõnel korral tunnen end võituna ja Jumala Vaimu täis, kuid teistel kordadel ei tunne ma mitte midagi.
Olen avastanud, et kui teen ususammu, kohtab Jumal meid alati. Ta aitab meil kohale jõuda. Kui me jääme tundeid ootama, siis võime igavesti ootama jääda, sest usk on nähtamatu ning selline, mida ei saa kogeda.
Piibel nimetab seda vaimseks tõendiks, millele saame toetuda. Paljud inimesed käivad pühapäeviti koguduses, kuid ei õpi eales kasutama või vabastama usku. Usk on meis peituv vägi.
Leian, et seda saab vabastada kolmel viisil: palvetades, kuulutades, tegutsedes.
Olen rääkinud Jumala sõna väljarääkimise tähtsusest. Peame lõpetama oma tunnete ja mõtete väljendamise ja rääkima selle asemel seda, mida Jumala sõna ütleb. Vastupidiselt oleme sagedasti probleemides.
Arvan, et pole ühtki seminari või konverentsi, kus ma ei räägiks, kuidas nõustuda Jumalaga ning hakata kuulutama Tema sõna häälega välja. Võin seda kinnitada mitmete piiblikirjakohtadega. Usku saab vabastada.
Kui ütlen, et usun omavat soosingut igas kohas, siis toetab seda ka Piibel. Kui ütlen seda välja, siis meenub mulle, et saan Jumalat usaldada ja vabastada enda usu, et majast lahkudes annab Jumal mulle soosingu igas kohas, kuhu lähen ja teeb minu elus midagi erilist.
Kohtusin eile kellegagi, kes ei saanud soovitud parkimiskohta. Ta ütles, et mis siis ikka, ei vedanud.
Loodan, et oled minuga piisavalt kaua, et su suhtumine muutuks. Minulgi oli selline suhtumine ning paljudel teistel samuti. Me saame aga usu vabastada, et Jumal annaks meile soosingu ning teeks meile asju, mis üllatavad meid.
Väikesed ja suured imed. Sageli hämmastun väikeste puhul rohkem kui suurte osas. Kui paljudele meeldib märgata Jumalat enda igapäevaelus, kus Ta teeb midagi, mis on tunnuseks Tema kohalolekust.
Kui mõtlen nendele aastatele, mil käisin kirikus. Ma armastasin Jumalat, kuulsin päästesõnumit, uskusin sellesse ja oleksin surres taevasse läinud.
Usust ma ei teadnud midagi. Teadsin, kuidas uskuda, et oled päästetud. Ma ei teadnud aga sellest võrratust usuannist, mis võib meile tuua tervenemist ja vabastada süütundest ning panna meid tegema asju, mida me ei oskaks ette kujutadagi.
Ära muutu laisaks. Kasuta seda usuandi, mitte ära oota motiveerivat tunnet, et täita Jumala poolt antud ülesannet. Usu varal tegutsedes puuduvad vastavad tunded. Tihti me ei näe oodatud tulemust koheselt.
Piiblis öeldakse, et kui palvetate, siis uskuge, et olete saanud vastuse ning siis te saate selle. See ei tähenda, et saate kohe vastuse. Kui palvetate, siis uskuge, et olete saanud vastuse ning siis te saate selle.
Mis toimub palve, usu vabastamise, uskumise ning lahenduse vahepealsel ajal? Kannatlikkuse proov. Samuti ka saatana valed. Räägime sellest kõigest, kuid hetkel teeme lühiülevaate.
Usust pole kasu, kui sa seda ei rakenda. Usku saab vabastada palvetades ja kuulutades. Jumala sõna rääkima õppides võid usku vabastada kogu päeva.
Alusta hommikut ja ütle, et Jumal armastab sind. Olen Kristuses õigeks tehtud. Minu patud on lepitatud. Sellest tuleb imeline päev. Täna juhtub minuga midagi head. Minu kaudu juhtub täna midagi head. See on üks palvevariatsioon. Jumal töötab inimestega erinevatel viisidel.
Mäletan, kui Dave ütles, et usk on samuti palve. Teadsin, mida ta mõtleb. Usaldan sind, Jumal. See on palve. Sageli teeme palvest nii suure rituaali, teeme selle keeruliseks ja muutume käsumeelseks ning teeme seda kohustusest, mitte rõõmsast meelest.
Palve on väeline. See muudab olukordi. Peame aga palvetama usus.
Paljudel meist on mitmeid väikeseid hirme. Nende hulgas on ka mõned suured, kuid nendest oleme teadlikumad.
Meil kõigil on mitmeid hirme, millega oleme ära harjunud ning nendega kohanenud, nii et me ei ole nendest teadlikud.
Kas see on võimalik? Kui paljud usuvad seda?
Meil on nii palju kavatsusi, kuid hirmutava mõtte tulemisel loobume sellest kergekäeliselt. Me isegi ei küsi, kas see pole ülesanne Jumalalt.
Piiblis pole kirjas, et ärge tundke hirmu, vaid selle ilmnemisel ära lase sel end peatada. Julgus pole hirmu puudumine, vaid sellele vaatamata edasi pürgimine.
Peame õppima, et kui kavatsen midagi ning tekib hirmutav mõte, siis pean mõistma toimuvat ja aru saama, et see on kurat, kes soovib mind takistada. Sel hetkel saan talle vastu astuda ja mitte hirmule alla anda. Ma ei lase hirmul valitseda.
Pead välja ütlema: ma ei ela hirmus, sest Jumal on minuga. Jätka lihtsalt oma tegevust.
Olen kuradi peale vihane, sest ta varastab hirmu kaudu inimeste kutsumuse. Ma ei taha, et tema eesmärk õnnestuks sinu elus.
Ma tahan, et vallutaksid tõotatud maa, mitte ei kuuleks sellest koguduses või et räägid ja palvetad terve elu, kuid ei näe seda tõotust reaalsusena.
Tahan, et sa naudiksid Jumalat, iseennast ja ümbritsevaid inimesi ning teeksid oma eluga Jumala auks kõikvõimaliku. Hirm võib selle vangistada.
See on täiesti haletsusväärne, kui saaksime kuhjata kokku kõik, mida kurat on hirmu kaudu siin ruumis viibijatelt varastanud. Seda nähes oleksime enda peale raevunud, et lasime hingevaenlasel seda lihtsalt rüüstata.
Kristlane võib omada üht iseloomujoont hirmu vastu, mis on Jumalale meelepärane: ma ei hakka kartma.
See ei tähenda, et sa ei tunne hirmu. Kui sa ei mõista nende kahe erinevust, siis hirmu saabudes mõtled, et sinu puhul see ei tööta. Ususammu teed midagi hirmu vastu rääkides.
Ma ei tea, kas hirmu saab ära palvetada. Teate, mis palvetades toimub?
Palves palu pigem, et Jumal annaks sulle julguse astuda hirmule vastu, kui et peaksid seda tundma.
Saatan tahab meid alati takistada edasi minemast. Alati.
Mida ütles Paulus 1. Korintlastele 16:9? “… mulle on siin avanenud uks suureks ja tõhusaks tööks, ent vastaseid on palju.”
Uus tase ja uus vastuseis – nii see lihtsalt töötab. Palume ametikõrgendust, kuid unustame, et sellega kaasneb veel midagi. Avanenud on uks suureks ja tõhusaks tööks, ent vastaseid on palju.
Ära küsi Jumalalt midagi, kui sa pole valmis hinda maksma.
Mõnikord tõmbume tagasi, kui Jumal tahab täita meie soovi. Me ei mõista, mis toimub.
See on lihtsalt kurat, kes soovib sind hirmutada. Pead otsustama, et ei karda. Senikaua, kui tead, et teed midagi, mida Jumal on sind juhtinud tegema või et see on Piibli järgi õige, siis pead lihtsalt edasi pressima.
Hirmuga kaasneb põgenemine. Hirme on erinevaid. Vaatasin ükskord neid sõnaraamatust ning mõnest teatmikust ja leidsin tohutult palju hirme ja foobiaid.
Ma räägin siin ka endale. Ma ei pea end araks, kuid tean oma väikestest hirmudest, millega olen elus kohanenud ja ma ei taha nii elada.
Usun, et Jumal tahab, et elaksime hirmuvabalt. Ta tahab, et oleksime julged, vaprad, kindlad Jumalas ja täis usku.
Ta soovib, et oleksime kindlad, mitte pidevalt norgus. Ta tahab, et meil oleks eesmärk, mitte ei uitaks sihitult ringi. Ta ei taha, et oleksime loiud. Ta ei taha, et oleksime hirmu tõttu tegevusetud, vaid soovib, et oleksime ärksad ja tooksime kuradile närvivapustuse.
Ma ei karda. Ma ei karda. Mida saab inimene mulle teha, kui Jumal on minu poolt? Kui Jumal on minu poolt, siis kes saab olla minu vastu?
„Joyce, mul pole aimugi, mis võib juhtuda.”
Paljud ei tea. Ma samuti ei tea. Isegi kui arvad teadvat, siis tegelikult sa ei tea.
„Jumal ütles mulle…”
Ta ütles sulle kindlasti midagi, kuid Ta ei andnud teada toimumise aega. Sarnaselt kõikide teistega testitakse ka sind.
On võimalik, et mõtlesid selle ise välja. Jumal ei rääkinud sulle seda, seega see ei täitu ning võid selle ära unustada. Kui palju anname hirmule ruumi?!
Isa, palun Jeesuse nimel, paljasta iga hirm, mida sallime enda elus laiskuse või harjumuse tõttu. Ma palun, et Sa ilmutaksid neid meile, et saaksime ükshaaval vastanduda oma hirmudega kuni selleni, et oleme nendest täiesti vabad. Jeesuse nimel, aamen.
Markuse 11:22:
“Ja Jeesus vastas neile: “Olgu teil (püsivalt) usku Jumalasse!”
Nii hea.
“Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: “Kerki ja kukuta end merre!”
Seega pead midagi ütlema. Tegeleme kahtlustega homme.
“… ega kahtle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle! Seepärast ma ütlen teile: “Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!””
Loen veel veidi edasi.
“Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu.”
Ükskõik mida kellegi vastu. Lase see lahti ning anna see andeks.
“… et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.”
Loen ka 26. salmi:
“Kui…”
Kui Piiblis on mingi teema sõnadega nagu “aga” või “kui”, siis on neil uskumatu kaal.
“Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks.”
See on üsna selgesõnaline. See ei vaja tõlgitsemist ega isegi ilmutust. See on siis, kui oled kellegi peale vihane, solvunud, kibestunud, haavunud, vahet pole, mis asjas.
“Joyce, sa ei mõista, mis minule on tehtud.”
Sa ei taha, et su usk takerduks pelgalt mõne tunde tõttu, kui oled vihane kellegi peale, kes arvatavasti naudib oma elu ega hooli sinu haavumisest.
Mõned on vihased isegi surnute peale. Kui arulage see on? See ei aita.
Olgu sul Jumalasse püsivalt usku. Nii hea.
See ei tähenda, et usud seni kui… tekib ootamatu probleem, võib-olla isegi laiaulatuslik.
Olgu sul usku seni kui… sa pead ootama Jumalat kaua aega.
Olgu sul usku seni kui… elu ei ole õiglane.
Olgu sul usku seni kui… keegi kohtleb sind vääralt.
Olgu sul usku seni kui… sinu vaenlasi õnnistatakse rohkem kui sind.
Selles kirjakohas pole tingimusi. Mulle meeldib Dave seletus usust. Ta ütleb, et ainus lõpp Jumala usule peaks ilmnema siis, kui oled saanud vastuse.
Teisisõnu, kui usun Jumalat auto saamiseks, siis selle saamisel ei pea ma enam uskuma. Saan siis kasutada oma usku millegi muu jaoks.
Kui olen saanud lahenduse…
Mind ei peaks peatama ooteaja pikkus, tulevased takistused või saatana erinevad valed. Mind peaks peatama üksnes vastuse saamine. Kui me ka sureme, enne kui näeme seda vastust reaalsena, on Jumal selle usuga rahul.
Te pole selle üle väga õnnelikud. Hakkasite kartma, kui ma sellest rääkisin? Kas ma ikka saan palvevastuse?
Meid ei tee õnnelikuks soovitu kättesaamine, vaid usu rakendamine. Jumalat usaldades kogeme rahu.
Roomlastele 15:13 on kirjas, et rõõm ja rahu on usus, mitte saades kõike, mida hing ihaldab. Võid olla usus sama õnnelik kui vastuse kättesaamisel.
Mõned ei usu seda. See on tõsi. Teeme end ooteajal õnnetuks. Võid oodata kahtluse ja uskmatusega, või siis usus, öeldes: „Jumal, usun, et töötad. Usun, et Sa ei valeta ja Sa ei jää eales hiljaks. Kui pean selle saama, siis saan selle kõige kiuste.”
Võid ka öelda: „Jumal, kui Sa ei taha, et mul see oleks, siis ma ei soovi seda.”
Kui oled usus palunud ning oled valmis ootama ja sinu palve on Jumala tahte järgi, siis milleks peaksid muretsema, sest keegi ei saa Teda peatada?
Mitte keegi. Mitte ükski deemon ega inimene.
1. Johannese 4:18 on kirjutatud, et täiuslik armastus ajab kartuse välja. Võid olla julge, et Jumal armastab sind täiuslikult. Ta armastab meid kõiki täiuslikult. Ta teeb kõike üksnes meie kasuks, isegi kui meile ei tundu nii.
Pea seda meeles. Isegi kui sinu olukorrad ei näi olevat head. Tea, et Jumala armastab sind ning Tal on hea plaan, mida Ta teostab sinu elus tasahaaval. Tal on vaja, et nõustuksid ja usuksid seda.
JOYCE MEYER
