Viibin Soomes teist korda. Minu vaim rõõmustab sellest, mida Issand on tegemas Soomes. Küsin vaimustatult: „Issand, mis on Sinu südamel Soome jaoks?”
Soome läbimurre ei sõltu enam üksnes soomlastest, vaid ülemaailmsest Kristuse ihust. Soome vajab Kristuse ihu ja Kristuse ihu vajab Soomet. Mõtlen suhetes erinevate nahavärvustega, rahvahõimudega, rahvaste ja keeltega.
Oleme astumas aega, kus Kristuse ihu taastamine üheskoos saab olema imeline. Soovin olla külvamas Soomes ja nägemas orase tõusu.
Minu nimi on David Demian. Olen pärit Egiptusest, kuid elan koos abikaasaga Kanadas, Vancouveris juba üle 35 aasta. Meil on seitse last, kes elavad kogu maailmas. Oleme mõõtmatult õnnelikud, et meie lapsed armastavad Issandat ja elavad koos Issandaga.
Minu abikaasa töötab arstina. Minagi olen arst, kuid ei tööta arstina. Minu süda põleb Kristuse ihu kokku kogumiseks, et liikuda rahvastega ja veenduda, et Kristuse ihu valmistub kiiresti lähenevaks Issanda Jeesuse ilmumiseks.
Jätsin arstikutse, sest elasin läbi huvitava kohtumise. Olin selleks ajaks õppinud seitse aastat ja töötanud neli aastat. Kui Issand minule ilmus, ütles ta midagi lihtsat.
„Olen valinud teised arstiks, kuid mitte sind.”
Minu esimene vastus oli: „Kus Sa need 11 aastat olid?”
Tundus šokeeriv, sest kogu minu elu eesmärk ja südameigatsus oli seotud arstitööga, et tuua au Issandale. Tahtsin õnnistada inimesi sellega, mida Issand oli mulle andnud. Tahtsin edasi arendada ka uusi operatsioone, sest soovisin olla südamekirurg.
Tahtsin avastada operatsioonimeetodeid ja vastata siis, kui minult küsitakse, kust selle idee sain, et Jumal andis minule sellise võimekuse ja oskuse. Tahtsin tuua au Issandale ega mõistnud, miks tahab Issand minult arstipraksise ära võtta.
Ta ütles: „Olen valinud teisi arstiks, kuid mitte sind. Olen armukade sinu südame pärast.”
Kui seda kuulsin, siis minu süda pehmenes ja mu silmist hakkasid voolama pisarad. Issand oli armukade minu südame pärast. Ta ütles: „Olen valinud sind valmistama ette minu teist ilmumist.”
Kui kuulsin sõnu „teine tulemine”, hämmastusin.
Imestasin: „Mida? Kas palud mul jätta arstitegevus Sinu teise ilmumise ettevalmistuste tõttu? Mis kiire sellega on?”
Apostlid rääkisid teisest tulemisest juba 2000 aastat tagasi ja kas selle pärast tuleb mul jätta maha amet?
Ma ei mõistnud ja olin hämmingus. See pani mind otsima Issandat.
„Issand räägi, Su sulane kuuleb.”
Kui hakkasin ootama Issandat, kinnitas ta erinevate sündmuste kaudu, et on valinud mind millegi muu kui meditsiini jaoks.
Ma siiski ei jätnud arsti tegevust, et teenida Jumalat. Teenisin rohkem arstina. Rääkisin Jumalast kõikidele patsientidele ja õpilastele.
Tegelikult ei usu ma, et Jumala teenimiseks peab jätma elukutse. Sa oled saadik seal, kuhu iganes Issand sind kutsub: meditsiinis, koolitamisel, juhtimises, pastorina, pühapäevakooli õpetajana või ülistusjuhina, kellena iganes oled sa läkitatud.
Ei pea loobuma tegevusest, et teenida Jumalat, vaid teenima teda seal, kuhu Jumal on sind kutsunud. Olen öelnud, et pole vaja midagi valida selleks, et teenida Jumalat. Tema juhib sind ja sa teenid teda seal, kuhu tema sinu asetab. Jumalal ei ole selles vahet, kui vaid oled kuulekas.
Jumal ei palu sul jätta oma tööd, Jumal taotleb sinu südant. Ta soovib igale elualale inimesi, kes kannavad Kristuse valgust.
Kuna läbisin ise neid asju Issandaga, soovin jagada sellest, mida Issand on tegemas maa peal neil päevil, kuna me kõik näeme ja prohveteerime puudulikult.
Kui kuuldut kinnitatakse sinus, siis Issand räägib. Kui seda ei kinnitata, siis vii see Issanda ette ja ütle: „Räägi sellest minule.”
Issand on tegemas asju maa peal erinevalt sellest, mida oleme kogenud. Kristuse ihus on toimumas muutus. Seda kujutab minu arvates parimalt plahvatus, mille pärast Jeesus palvetas Johannese 17. peatükis.
See on ainus Jeesuse palvetest, mis on üles kirjutatud. Ta räägib ühest ja samast mõttest viis korda samas palves. Ta räägib sellest, et Kristuse ihu oleks üks. Seda ei mõisteta õigesti.
Räägime salmidest 22-25. Jeesus rääkis Isale: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle…”
Keskendun sellele. Midagi Jumala ligiolus, kirkuses ja palgeläheduses teostab selle, mida Jumal palub sul teha.
„Isa, olen andnud neile selle kirkuse…” Mitte, et annan selle hiljem. Milleks? Et nad üks oleksid.
Üks-olemisest Kristuse ihus. Ta ei palvetanud ainult jüngrite, vaid ka usklike eest tulevikus. Ta rääkis ihule üldiselt. Ta räägib huvitavast ilmingust, ühendusest ihus. Ta ei räägi ühetaolisusest. See on järgmine tase. See on üheks saamine. Seda on peaaegu võimatu mõista.
Ta seadis tasemeks selle, et nad oleksid üks. „… et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks…”
Üksolemine ihus on sama tase nagu Isa ja Poja üksolemine. Samal viisil on nad üks temas.
Miks? See on huvitav, sest ta jätkab: „… nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.”
On väga huvitav, kui ta räägib kattest maailma kohal: et maailm tunneks ära. Tunneks mida? Et Isa on läkitanud Poja, et Messias on tulnud.
Usun, et üksolemine ihus on võtmeilming katte eemaldamiseks ja maailma päästeks lõpuaegadel. Lõikuse ja lõpuaegade võtmetegevus ei ole see, mida räägime, vaid mida Issand teeb meie südames, mis on üksolemine Kristuse ihus.
Ma ei räägi terviklikkusest.
Meist enamus räägib teiste usundite esindajatega, kes ütlevad meile: „Te teenite mitte ühte, vaid kolme Jumalat.”
Ei, vastavad kristlased. Me teenime ühte Jumalat.
Kas tead selle lahenduse võtit? See on üksolemine Kristuses.
Kuidas nad saavad uskuda, et Kolmainsus on üks, kui Kristuse ihu on jagunenud? “Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks…”
Jumala kirkus, ligiolu ja palgelähedus antakse meile mitte üksnes selleks, et seda nautida, vaid et seda praktiseerida või kasutada seda selleks, milleks Issand käsib. Issand teeb oma ligiolus midagi, mis sulatab meid kokku. Kolmainsus ei ole ühetaolisus. See on olla üks.
Palves „Kuule Iisrael” öeldakse esimesena: „Kuule Iisrael, Issand, sinu Jumal on üks.”
Kui soovid, et maailm usuks, et meie Jumal on üks, siis vaata seda Kristuse ihus.
See on imeline põhimõte, mille pärast Jeesus palvetas viis korda selles ühes palves Johannese 17. peatükis.
Usun, et on saabunud aeg, kui Issand hakkab avama meie mõistmist sellest, et maailma silmadel on kate. See ei ole omaks võtnud, et Messias on tulnud. Maailm saab teada, et Isa on saatnud oma Poja siis, kui nad näevad üksolemist Kristuse ihus.
Vaenlane püüab seda takistada, sest ta teab, et meie üksolemine on võti päästeks paljudele. See ei lase eemaldada katet inimeste silmadelt, nii et inimesed ei taipaks, et Isa on saatnud oma Poja ja et Messias on tulnud.
Tahan rääkida teemast, mis liigub kõrvuti ihu ettevalmistamisega lõpuaegadeks ja suure lõikuse jaoks. See on armastus.
On toimumas üksmeele plahvatus ja armastuse plahvatus. Ma ei mõtle armastust selles mõttes, kuidas armastada teisi. Jeesus ütles jüngritele Johannese evangeeliumis:
„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!”
Tegelikult ei ole see käsk uus. See on juba kümne käsu põhimõtetes:. „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
Omavahelise armastuse käsk pole uus. Uus käsk on Jeesuse armastusele määratud tase. Armastage üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud.
Mäletan, kuidas Issand näitas seda mulle. Ta ütles: „David, see ei ole palve. See on käsk. Kui ma annan käsu, siis ei saa jätta seda täitmata.”
Vastasin: „Issand, ma ei saa armastada Sind nii nagu Sina oled armastanud mind. Inimlikult ma ei suuda seda.
Soovid, et armastan oma venda nii nagu Sina armastasid mind. Tean, et Sina üksnes ei talunud mind. Armastasid mind sellisena nagu olen. Armastasid mind nii, et isegi surid minu eest.
Ütlesin, peaaegu kurbus südames, et valmistan Jumalale pettumuse nende paljude teenistusaastate järel. Mulle näis, et ma ei suuda armastada.
Tundsin, kuidas Issand naeratas.
Ütlesin: „Siin on midagi puudu. Ma ei suuda armastada. Ma ei suuda täita seda käsku. Kuidas Sa saad seda minult oodata?”
„Sina Jumalana suudad seda, kuid mina olen inimene. Kuidas saan armastada oma venda nii nagu Sina mind armastasid?”
Kui Issand naeratas, siis ütlesin Issandale: „Miks sa naerad?”
Ta vastas: „Olen seda juba kaua oodanud.”
Küsisin, mida ta oli oodanud.
Ta vastas: „Seda et sa annad alla.”
Oled püüdnud, kuid sul ei ole seda võimekust. Inimeses ei ole sellist armastust. Kellelgi ei ole võimet seda täita.
Küsisin: „Mida ma siis teen?”
Ta küsis: „Kas sa püüdsid ise ennast päästa?”
„Püüdsin.”
„Kas see töötas?”
„Ei.”
„Kuidas said sa päästetud?”
Vastasin: „Tulin Sinu ette sellisena ja ütlesin: siin ma olen. Muuda mind. Tule minu südamesse. Muuda minu süda. Tule minu ellu.”
Ta vastas: „Ristiusku tuled just sellisena, nagu sa oled ja palud mind teha seda, mida mina saan teha.”
Küsisin Issandalt: „Mida minult nüüd nõutakse?”
Ta vastas: „Tule sellisena nagu oled ja palu endale minu südant, kes armastab venda nii nagu mina sind armastasin.”
Siis Issand hakkas rääkima ja ütles: „Vaata seda maailma. Ma lasen armastuse aatomipommi lahvatada kõigile, kes hüüavad appi mind ja ütlevad: Issand, soovin armastada oma venda ja õde nii nagu Sina mind armastasid.”
Kinnitasin: „Sa üksnes ei talunud mind. Armastasid mind sellisena nagu olin. Kui langesin, siis Sina kandsid. Tahan teha sama vendadele. Soovin armastada neid sellisena, nagu nad on, ja kanda neid.”
Issand ütles: „Armastuse aatomipomm lõhkeb neis kõigis, kes otsivad mind, kes alanduvad ja tulevad sellisena minult seda paluma.”
Tahan sind julgustada. Issand hakkas rääkima minu südamele: „Inimesed tulevad sulle ütlema: ma ei suuda enam. Minu südames on vaev. Igatsen venda, õde, perekonda ja Kristuse ihu. Midagi plahvatab minu sees.”
Inimesed ei ütle, et nad ei oska armastada. Nad ütlevad: „Ma ei suuda nii minna edasi. Igatsen oma peret.”
Kristuse perekonnas toimub varsti midagi, mis raputab maailma. Issand hakkas mulle rääkima, et kui see toimub, siis inimesed vaatavad oma vendi ja küsivad: kuidas armastada neid sellisel viisil. See on võimatu, sest see ei ole inimlik võimekus. Inimloomus ei saa nii armastada.
Ta ütles: „Kui nad taipavad, et nad inimlikult ei suuda, siis avan mina nende silmad, nad näevad risti.”
Siis esimest korda nad ütlevad, et nad peavad olema tema jüngrid. Keegi teine ei saa armastada nii peale Jeesuse, kui ta suri ristil.
Jeesus ütles: „Nad saavad seda teada.”
Johannese evangeeliumis on kirjutatud: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
See ei ole meie võimekus. See on see, et tema süda särab minu südamesse sinu poole ja sinu süda minu ja sinu venna poole. See avab silmad ja nad näevad risti. Ja nad teavad, et see armastus ei ole inimlik, vaid pärit ristilt. Nad näevad Jeesust ristil.
Hakkasin palvetama: „Issand, see on nii hea.”
See on see muutus, mille Issand teostab maa peal täna. Mitte väe ega võimuga, vaid tema Vaimuga. Ta plahvatab sinu südame armastama tema südamega Jumala peret. Ta plahvatab sinu südames, et olla üks sinuga.
Küsisin: „Kuidas sündis üksolemine Sinu ja Isa vahel? Kui ütled Johannese 17: Isa olen andnud neile kirkuse, mille andsid minule, et nad oleksid üks. Kuidas see saab toimuda?”
Issand palus mul otsida tema palet.
Paastusin, palusin ja anusin päevi: „Näita. Kas toimus see teoloogiate võrdlemisel? Kas toimus see siis, kui vesteldi? Kuidas Sa said üheks Isaga?”
Ta loobus enese õigusest. Ta andis ära ja loobus kõigest. Ja Issand ütles mulle: „Üksolemine tuleb üksnes andumise, alandumise ja surma kaudu.”
Äkki tajusin salmi, kus öeldakse, et Inimese Poeg ei saa teha midagi iseenesest, vaid üksnes seda, mida ta näeb Isa tegevat.
Ta ütles: „Mina võtsin sellise hoiaku, valisin selle koha.”
Inimese Poeg, Jeesus Kristus, see pole võimalik. Mitte üksnes, et ta ei soovi. Ta ei andnud ära üksnes oma tahet, vaid ka võimekuse. Inimese Poeg ei saa ise midagi teha, vaid üksnes seda, mida ta näeb Isa tegevat. Ta vaatas ainult taevasse. Ja mida ta nägi Isa tegevat, üksnes seda tegi ta maa peal.
Issand ütles: „Olen nüüd asetamas Kristuse ihu tagasi elevate kividena üksolemisse, nii nagu Paulus kõneles Efeslaste teises peatükis.”
Sina ja mina oleme elavad kivid. Issand on valmistanud meid kaua. Ta on meid päästnud, pühitsenud, kastnud, valanud meisse ülistust ja palvet, täitnud Püha Vaimuga ja andnud Vaimu ande. Ta on ehitanud meid elavateks kivideks.
Ja nüüd ta ühendab meid kokku, nagu öeldakse Efeslaste teises peatükis. Elavad kivid sobitatakse kokku mitte nii nagu mina soovin, vaid nii kuidas tema on valinud.
Issand annab meile ilmutuse, et me ei saa elada üksi.
Tahan rääkida ühe loo. Sellest saab Kristuse ihu imeline uuendumine Soomes. Kui taipate, et see ei tule üksnes püsivusega, vaid osaduses ülejäänud Kristuse ihuga. Paljud küsivad, kuidas see saab toimuda.
Ütlen: „Kui Jumal annab armu, siis see toimub.”
Kristuse ihu hakkab armastama teineteist viisil, milles Jumala süda valatakse neisse. Nad näevad ihus üksolemist ja ühtsust, mida maailm pole kunagi näinud. Meist saab üks ihu. Leivamurdmisel on meid palju, kuid siiski oleme üks, kuna leib on üks.
Nii ütles Paulus esimeses kirja kümnendas peatükis korintlastele. Üks leib. Oleme üks ihu mitte ainult koguduses teenistuses või ärielus, Soomes või Euroopas ega ka nahavärvides, hõimudes, rahvastes või keeltes.
Kogu ihu on üks. Seda on Issand tegemas. Tahan sind kutsuda sellesse. Tahan sind kutsuda sellesse ilmutusse. Tahan sind kutsuda Jumala südamesse Soome jaoks just nüüd.
Inimesed küsivad: kuidas. Ütlen, et Jumal vajab üksnes jääki, väikest hulka.
Aabraham kauples Jumalaga. Kui Soodomas ja Gomorras on 50 õiget, kas Jumal mõistab kohut kogu piirkonnale?
Jumal vastas: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”
Aga nelikümmend? Aga kui on kümme?
„Ma ei mõista siis hukka Soodomat ja Gomorrat.”
Jumal otsib kriitilist hulka, seda jääki, et päästa kõiki. Ära oota masse. Jumal tahab alustada sinust, minust ja nendest, kellel on sama süda. Sest kriitiline mass on nagu haputaigen. Kui haputaigen on puhas ja Issand saab kriitilise hulga, muudab ta kogu taigna.
Issand on vabastamas maa peal ihu, mis üllatab vaenlast.
Sest vaenlane on vihane. See raputab rahvaid. Kõik raputatu, mida näed enda ümber on sellest, et Kristuse ihu on riik, mis ei kõigu, ja see on sündimas. Tahan kutsuda teid sellesse. Tema riik tuleb ja tema tahe sünnib Soomes, nii nagu taevas.
Kui sa ütled: „Tahan armastust, mis on üle mõistmise, kuid ma ei suuda, kui sa seda minule ei anna. Lõika mu süda ümber. Soovin mõista, et ma ei ole terviklik ilma ihuta. Ma ei saa elada ega tegutseda ilma ihuta, sest kõik liikmed peavad sobima kokku teistega. Issand ma alandun. Tulen Sinu ette. Aseta mind sinule meeldivale kohale ihus.”
Kui see on su südames, siis palveta.
Isa, tänu et see ilmutus on tulemas minu südamesse. Isa tänu, et ristil on kõik täidetud mitte ainult päästeks, vaid Jumala riigi rajamiseks, nii nagu taevas meie kokkusobitamiseks ja armastuse väljavalamiseks meie südamesse. Tee see minus ja kõikides minu ümber, et saame kirgastada Sinu nime Soomes, nii nagu taevas, Jeesuse nimel. Aamen.
DAVID DEMIAN
TV7 saates „Hengellisestä vanhemmuudesta”
