Skip to main content

Soome ajaloo rasketel hetkedel otsiti väljapääsu palvetades

Õhujõududes instruktori ja hävituslendurina töötanud erukapten Olli Seppänen on ajaloohuvilisena leidnud hämmastavaid palvevastuseid. – Ajaloost ei tarvitse leida ennustusi tulevikuks, aga sealt võib õppida.

Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma Sinu peale.

  1. novembril 1939. aastal alustas Nõukogude Liit rünnakut Soome vastu kogu idapiiri ulatuses. Peagi pärast Talvesõja puhkemist pöördus president Kyösti Kallio sõjaväe poole:

Kutsun kõiki, kes sel raskel tunnil teenivad isamaad, lugema Piiblit. Meie esiisad on sajandite jooksul nii kitsikuses kui hädas, aga ka rahu päevil otsinud sealt elu, jõudu ja tröösti. Praegusel hetkel vajab meie rahvas Jumala sõna uueks loovat väge.

Ida-Lapimaal oli suur hädaoht, kui Nõukogude Liidu 20 000 raskerelvastusega sõdurit tulid Alakurti kohal üle Soome vana piiri. Kiiruga püüti koondada Soome väeüksusi kaitsetegevuseks. Vaevu suudeti enne kokkupõrget vaenlasega panna kokku 17. pataljon ning eraldi kompanii Kojonen. Viimane pidi enne lahingusse minekut jagunema rühmadeks. Kõigile 1500-le sõdurile ei jätkunud vintpüsse. Relvastuseks otsiti kokku isegi süütepudeleid ja pussnuge.

Juba üheksa päevaga olid nõukogude väed jõudnud Sallasse, kus need jagunesid kaheks. Põhja poolt liikuv väeosa pidi minema Savukoski kaudu Pelkosenniemile ning lõuna poolt liikuv väeosa liikus Märkäjärvi kaudu Kemijärvi poole.

“Haardemanöövri eesmärk oli niigi nõrka soomlaste väehulka veelgi hajutada ning Kemijärvil taas ühineda. Kavas oli liikuda kahe nädalaga läbi Soome kuni Rootsi piirini Tornios. Sellega oleks lõigatud läbi Soome jaoks elutähtis ühendus Rootsiga, mis oli varustuse seisukohalt väga oluline,” kirjeldab sõjaajaloo huviline Olli Seppänen.

Kaisa Kallio pani rahva põlvitama

Detsembrikuu 16. päeval muutus hirm Pelkosenniemil õuduseks. Vaid nelja kilomeetri kaugusel külast põhja pool olid vaenlase tankid ja mägirügement ning luurepataljon oli parvlaevadega ületamas Kemi jõge.

Jäägrite major Armas Perksalo juhitud 40. jalaväerügement sai võimatu ülesande peatada vaenlane enne Pelkosenniemi küla.

“See oli täiesti väljaõppeta, Oulus kiirest kokku pandud meestehulk. Neil polnud tankitõrjerelvi ega isegi telke. Ainult soojad saapad, villased sokid ja riided, mille Soome naised olid neile kudunud,” räägib Seppänen.

Samal ajal, kui Pelkosenniemisse otsiti lisajõude, pidas sõjaväe kõrgem juht ja president Kyösti Kallio raadiokõne, milles ta 17. detsembril soomlasi julgustas:

Teie, sõdurid, saate seal rindel iga päev näha ja meie kodudes saame oma imes­tuseks kuulda, kuidas elu juhtiv käsi annab teile jõudu seista vastu vägivallale ning võita ka siis, kui olete silmitsi vastase suure ülekaaluga.

Peagi pärast seda kutsus presidendi abikaasa Kaisa Kallio oma raadiokõnes rahvast palvetama. Üleskutseid võeti tõsiselt.

Üks toonaste sündmuste meenutajatest rääkis mõni aasta tagasi Seppänenile: “Ma mäletan seda olukorda nagu eilset. Olin siis 6-aastane ning me läksime koos emaga poodi presidendi kõnet kuulama. Kui Kaisa Kallio kutsus üles palvetama, siis kõik poesolijad põlvitasid, nutsid ja palvetasid.”

Sarnaseid mälestusi on räägitud ka mujalt. Sõja ajal palvetati tõsiselt nii kodudes, kirikutes kui palvemajades.

“Ehkki nii mehed kui naised tegid oma tööd nii sõja- kui kodurindel, oli Jumala hea käsi selle rahva kohal, sest Jumala sõnast peeti lugu ning temalt paluti abi,” kirjeldab olukorda Seppänen.

“Siin aitas Issand”

  1. detsembril oli Pelkosenniemi kaitseks koondatud juba mõnetuhandemeheline hulk ning 40. jalaväerügement hakkas vihmasajus jagunema rühmadeks, et ülesanne täita. Samal õhtul muutus ilm aga erakordselt külmaks, tollaste hinnangute järgi langes temperatuur peaaegu 40 miinuskraadini. Pakane halvas nii vastase tankid kui sõdurid.

Samal päeval toimus ka teisi erakorralisi asju. Punaarmee sõdur sai autoroolis kuulitabamuse ning vajus roolil oleva signaali peale.

“Ilmselt peeti helisignaali taganemismärguandeks, sest pärast seda taganesid nõukogude väeüksused kiiresti Savukoski kaudu Saijale,” kommenteerib Seppänen.

Põhja-Soomes mäletatakse neid sündmusi tänini. Raat­teenporti muuseumi vitriinis on tallel Kajaani ilmajaama näidud 1939. aasta detsembrist. Sealt on näha, et ka Kajaanis, umbes 350 kilomeetrit Pelkosenniemist lõuna pool langes temperatuur 18. detsembril järsku plusskraadidest 20 miinuskraadini.

25 aastat pärast Talvesõja lõppu püstitati Pelkosenniemile mälestusmärk

Pelkosenniemi lahing 18.12.1939. Siin aitas Issand.

Kui Himmler külastas Soomet

Jätkusõja [25. juuni 1941 – 19. september 1944 – tlk.] ajal, 29. juulil 1942 saabus Soome Heinrich Himmler, Natsi-Saksamaa koonduslaagrite juht. Visiidi ametlikuks põhjuseks oli puhkus, aga tegelikult tõi Himmleri Soome sama aasta jaanuaris kavandatud “Lõplik lahen­dus”, natside plaan 11 miljoni juudi hävitamiseks.

Kui Himmler kutsuti saabumispäeval lõunale, meelitasid Soome vastuluure töötajad natsijuhi tuba valvanud sõduri baari. Luurajad leidsid Himmleri portfellist palvekirja 2300 Soome juudi väljaandmiseks.

“Mannerheim ei olnud nõus välja andma mitte ühtegi juudi rahvusest Soome armee sõdurit ega nende omast. Olukord oli väga delikaatne, sest Soome võitles koos Saksamaaga Nõukogude Liidu vastu ning 1942. aastal oli Saksamaa oma võimsuse tipul,” ütles Seppänen.

Kas Jumala sõna või suurriigi võim?

Samal päeval, kui natsijuht astus Soome pinnale, kõnetas Jumal vanglajutlustajat Aarne Ylppöt – kuulsa lastearsti Arvo Ylppö venda –, kui ta oli Lappeenranta Konnunsuo vanglas. Kell oli kümme õhtul. Ta sai sõnumi Obadja raamatust edasta­miseks peapiiskop Erkki Kailale.

Ära rõõmusta Juuda laste pärast nende hukkumispäeval; ära oma suuga suurusta hädapäeval! Ära mine sisse mu rahva väravast tema õnnetuspäeval; ära sinagi tunne rõõmu tema hädast ta õnnetuspäeval; ära pista kätt tema varanduse külge tema õnnetuspäeval! Ära varitse teelahkmel tema põgenikke hävitamas, ära loovuta tema pääsenuid hädapäeval! Sest Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks. Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale. (Obadja 1:12b–15.)

Kuna Aarne Ylppö sai sõnumi hilisõhtul, sai ta peapiiskopi jutule minna alles järgmisel hommikul.

“Mannerheim oli küsinud kirikujuhi seisukohta ning peapiiskop rääkis, et oli kogu öö olnud ärkvel asja üle mõeldes,” räägib Seppänen.

Nüüd Kaila teadis, mida vastata. Lisaks Obadja sõnadele ütles ta Mannerheimile salmi Sakarja raamatust:

Sest nõnda ütleb vägede Issand pärast seda, kui ta au läkitas mind paganate juurde, kes teid riisusid, sest kes puudutab teid, see puudutab tema silmatera. (Sk 2:12)

Mannerheim sai oma seisukohale kinnitust. Oli väga riskantne vastanduda võimu tipul oleva natsiriigi juhiga, aga sellel tuli minna koju tühjade kätega. Soome kuuletus Jumala juhtimisele, ehkki Himmler püüdis avaldada survet ka toiduabi piiramisega.

Sellest hoolimata toimus tragöödia. Seppänen kirjeldab toimunut: “1942. aasta lõpus panid natsimeelne siseminister Toivo Horelli ja politseijuht Aarno Anton, enne kui keegi toimuvat märkas, omavoliliselt Turus Saksamaale minevale laevale kaheksa juuti. Kui kaubandus- ja tööstusminister Väino Tanner sai asjast kuulda, lõpetati taoline tegevus kohe ning õhus oli oht valitsuskriisi puhkemiseks.”

Seppänen tuletab meelde, et Soomes austati Jumala sõna ning sellele kuuletuti: “Minna risti vastu Jumala päästeplaanile, milles juutidel on oma oluline ülesanne, on nagu astuda nõrgale jääle.”

“Kuidas on see võimalik?”

Kohtumõistjate raamatu 7. peatükis kirjeldatakse Gide­oni juhitud võitlust midjanlaste, amalekkide ja karjushõimudega kõrbest. Napilt 300 iisraellasega väehulk võitis ülekaaluka vastase, sest Issand pani need rahvad võitlema isekeskis.

“Jumal vägev nõtrades, see on Tema tegutsemisviis läbi kogu Piibli, aga ka meie elus,” ütleb Seppänen.

Jätkusõja suurrünnaku ajal Karjala Kannasel 1944. aastal kogeti sedasama. 3. brigaadi ülem Kai Savonjousi võitles Vammelsuu–Taipale liinil, kui nõukogude väed murdsid läbi Kuuterselkäl. Tema poeg Matti Savonjousi rääkis Seppänenile oma isa meenutustest:

“Ma tegin kõik võimaliku, aga ükskord sain teate, et kümned vastase tankid on läbi rinde murdnud. Mul ei olnud neile midagi vastu panna. Tee oli nende ees lahti. Panin käed kokku ja palvetasin. Hiljem sain uue teate: “Tankid on teadmata põhjusel tagasi pöördunud.” Olen selle üle aastakümneid mõelnud, kuidas oli see võimalik.”

Tapio Tiihonen uuris oma 2000. aastal avaldatud väitekirja jaoks Nõukogude Liidu avatud sõjapäevikuid. Neis kirjeldatakse olukorda, mis päris täpselt kirjeldab Savonjousi brigaadiga toimunut.

“Nõukogude 286. diviis sai eksliku teate, et nende taga liikuv 72. diviis on Kuuterselkäs taandunud ning seetõttu nad arvasid, et soomlased on pääsenud nende selja taha. 286. diviis asus ringkaitsesse. Tegelikult tuli 72. diviis nende järel, nagu plaan ette nägi, aga rünnakule minevate relvavendade asemel nägid nad itta pööratud suurtükitorusid. Nad pidasid neid soomlaste omadeks ning ründasid omasid. Samasse võitlusse liitus veel põhja poolt 109. diviis, nii et kolm Nõukogude diviisi võitlesid omavahel.”

Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale, Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha? (Psalm 56:4–5)

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie (30.11.2017).

Tõlge avaldatud toimetuse ja tõlkija loal.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kommenteeri