Skip to main content

Kavatsen täna rääkida sellest, kes on Kristus meile, sest ma tean, et Ta on tuhat korda rohkem igale hingele, kui seda suudaksin iialgi kirjeldada.

Mäletan, kuidas ühel koosolekul Põhja-Inglismaal rää­kisin samal teemal. Kui siis lõpetasin, olin enda arvates kindel, et olin öelnud Kristusest kõik. Läksin koju koos ühe šoti sõbraga. Temaga kõndides hakkas mulle tunduma, et ma polnud rääkinud pooltki sellest, mida oleksin pidanud Kristusest ütlema ja hakkasin selle pärast kurtma.

Siis kaaslane ütles:
„Kas te arvasite, et suudate ühe tunniga öelda Kristusest kõik, sest selleks vajaksite kogu igaviku?”

Olin tõesti arvanud, et tulen sellega toime ühe tunniga, kuid see ei lähe nii kiiresti. Soovin pöörata teie tähelepanu ühele Piibli salmile:

„… et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11).

Seda on Kristus igale hingele, kes tuleb maailma. Jumal on Tema andnud kogu maailmale.

Teile on täna sündinud Päästja.

Jumal andis Tema, et Ta päästaks meid meie pattudest. Selle ülesandega on Ta tulnud. Peame esmalt kohtuma Temaga Kolgatal kui oma Jeesusega, vabastajaga, pühitsejaga ja lunastajaga.

Peame esmalt minema Kolgatale, enne kui saame näha Teda Päästjana. Ta soovib olla iga hinge Päästja.

Ta ei ole üksnes selline Päästja, kes tõmbab meid ära põrguleekide ulatuvusest, vaid Ta vabastab meid ka meie pattudest. Inimestel on valesid mõtteid Kristusest, sest nad arvavad, et Kristus päästab üksnes põrgust, kuigi Ta hoiab iga päev meid ka patu eest. Ta ei ole ainult Päästja, Ta on ka Lunastaja.

Lunastus on suurem kui pääste.

Küsisin kord ühelt mehelt, miks ta armastas ühte inimest nii palju. Olin pannud tähele, et ta ei saanud rääkida sellest inimesest ilma pisarateta.

Seetõttu küsisin:

„Miks te armastate teda nii palju?”

„Nõndaks, härra Moody, see mees on päästnud minu.”

Ta jutustas minule, kuidas ta oli segatud äriasjadega. Ta oli võtnud midagi, mis ei kuulunud temale, lootuses, et ta võiks mõne nädala pärast kõik tagastada, kuid selgus, et ta ei suutnud seda.

Mõne aja pärast oli ta sattunud eriti ohtlikku olukorda, nii et nii tema, tema abikaasa kui laps olid vajumas allakäigu spiraali. Ta rääkis, kuidas ta oli läinud ühe sõbra juurde, kes oli ära maksnud kogu tema võla, kui ta oli selgitanud talle oma olukorra traagilisust. Siis ta jätkas:

„Nüüd annaksin tema eest kasvõi kogu oma elu, sest tema on mu päästnud.”

Ta soovis tänulikkusest selle mehe vastu anda oma elu. Kui õpime mõistma, mis on lunastus ja mida Kristus on teinud meie eest, soovime ka meie ohverdada oma elu Temale ohverdada kõik Tema jaoks.

Lunastus on veelgi rohkem. See on sama, kui osta tagasi. Galaatia kirjas on öeldud:

„Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud.”

Iga inimene on Seaduse needuse all. Tema on meid Seaduse needusest lahti ostnud. Nüüd kuulume Temale, sest Tema on meid lunastanud oma verega.

Pidin ühel päeval minema ühte külla jutlustama. Olin koos vennaga. Siis nägime ühte noormeest sõitmas meie ees. Küsisin vennalt:

„Kes see noormees on? Ei mäleta teda näinud olevat.”

Vend hakkas jutustama.

„Kas näed neid kauneid hooneid seal? Neid põlde ja karjamaid? Need on tema omad. Tema isa oli joodik ja raiskas ära kogu raha ning põhjustas sellega suure võla ja siis ta suri. Tema naine sattus vaestemajja. Kuid poeg reisis kaugele, teenis nii palju raha, et sai osta kodu tagasi ja võtta ema välja vaestemajast. Nüüd austatakse teda kõikjal õilsa ja korraliku mehena.”

Nii on Kristus meile teinud. Aadam müüs meid väga odava hinnaga. Kristus on tulnud ja lunastanud meid tagasi oma kalli verega. Ta on rohkem kui Päästja. Ta on Lunastaja ja Päästja.

Paljud inimesed lähevad Kolgatale ja usuvad, et Kristus on nende Lunastaja. Kuid nad unustavad, et Ta päästab meid samuti kõigist meie pattudest.

Iisraeli lapsed olid kaitstud Goosenimaal, kus Jumal oli kindlustanud nende turvalisuse verelepinguga. Kui nad siis tulid Punase mere äärde ja kuulsid Egiptuse kuningaid neid taga ajavat võimsate sõjavägedega, näitas taeva Jumal ennast oma väge vabastajana. Ta ütles Moosesele:

„Siruta oma kepp!”

Siis jagunes meri kaheks ja valitud rahvas läks turvaliselt sellest läbi. Nii vabastab Jumal kõik oma lapsed. Ta on meie kõigi suur arst ja Ta tahab vabastada meid kõikidest meie raskustest.

Markuse evangeeliumi 5. peatükis näeme Teda jälle Päästjana. Usun, et Jumal ei saaks leida Chicagos raskemaid juhtumeid. Meil on täna haiglad parandamatute haigete jaoks. Kui sel ajal oleks olnud haiglaid, oleks seda selles peatükis mainitud.

Kindlasti mäletate meest, kes elas haudades. Teda püüti ahelatega kinni hoida, kuid ta rebis enda alati lahti. Teda oli püütud ka riietada, kuid ta rebis riided tükkideks. Ta oli täiesti metsik ja kõikide hirm. Lapsed kartsid teda ja kui täiskasvanud kuulsid teda öösel karjumas, ei soovinud nad olla tema läheduses. Ta oli saatana ori.

Siis juhtus, et Kristus tuli sellesse maakohta. Meest oli püütud siduda ja taltsutada, kuid asjatult. Aga kui Jeesus tuli kohale, vabastas ta mehe üheainsa sõnaga. Ta käskis vaid ühe korra ja kuri vaim lahkus. Kui tema kaaslased kuulsid teda sellest rääkivat, tulid nad välja, mitte et näha, mida Jeesus oli teinud, vaid vaatama oma sigu.

Paljud peavad sigu kallimaks kui oma hinge päästet. Kui täna õhtul teadustataks siin uusi sealiha hindu, siis osutaksid paljud selle vastu suurt huvi. Kuid hinge päästest nad ei hooli.

Külainimesed tulid vaatama sigu ja nägid vaevatud meest istumas Jeesuse jalgade ees riietatuna ja täie mõistuse juures. Kui mees tundis, et on terveks saanud, palus ta Jeesuselt luba Teda järgida. See oli tänulikkus, sest Jeesus oli tema päästnud ja vabastanud ning seetõttu mees hüüdis:

„Luba mul Sind järgida! Sinna, kuhu lähed, tahan ka mina minna.”

Kuid Issand vastas: „Mine sina koju ja kuuluta neist suurtest tegudest, mida Jumal on sinule teinud.”

Siis läks mees koju.

Soovinuksin olla tema kodus sel hetkel, kui ta sinna saabus. Võin arvata, mida lapsed tundsid, kui nad nägid isa ja hüüdsid: „Isa tuleb!”

Ema võis ahastuses öelda: „Sulgege uksed ja aknad! Vaadake, et kõik aknad on kinni!”

Võib-olla oli mees sageli püüdnud tulla koju ja sellega ahistanud peret. Ta oli ehk löönud toolid tükkideks ja lauad katki, ajanud ema tänavale ja hirmutanud naabreid. Nüüd näevad nad teda tulemas piki tänavat. Ta tuleb vaikselt ja koputab uksele, aga seest ei kostu häältki. Lõpuks näeb ta naist läbi akna ja hüüatab: „Maria!”

„Mida?” imestab naine. „Ta räägib samuti nagu siis, kui me abiellusime. Kas ta on saanud terveks?”

Seejärel piilub ta ettevaatlikult uksest ja küsib: „Johannes, kas see oled sina?”

„Jah, mina olen see, Maria. Ära karda mind enam, sest nüüd olen ma terve.”

Siis avas naine ukse lõpuni ja vaatas teda hoolikalt.

Ühest pilgust piisas. Ta vajus tema rinna vastu ja asetas käed tema kaela ümber. Ta juhatas mehe sisse ja esitas talle sadu küsimusi.

„Luba mul istuda, siis räägin sulle kõigest.”

Lapsed kuulavad imestunult, kui isa jutustab.

„Te ju teate, milline oli minu elu haudades. Ma loopisin kive ja jooksin ringi alasti, kuni Jeesus Naatsaretist läks sealt mööda. Maria, kas oled kuulnud Temast räägitavat? Ta on imelisim inimene maa peal. Ma pole kunagi näinud Tema sarnast. Ta käskis kurjadel vaimudel minust lahkuda. Siis nad läksid. Kui Ta oli mind tervendanud, tahtsin Teda järgida, kuid Ta käskis mul minna koju ja rääkida teile kõigest, mida olen kogenud.”

Lapsed kogunesid aegamisi tema põlvedele. Vanemad lapsed jooksid välja rääkima mängukaaslastele imest, mille Jeesus oli teinud nende isale.

Sõber, meil on tõesti vägev vabastaja. Millistesse raskustesse ka satuksime, Tema saab meid nendest vabaks teha. Ta võib ajada välja kurjad vaimud ja päästa meid kõikidest pattudest, mis inimest ahistavad.

Keegi mees ütles, kui rääkisin alkohoolikutest, et kõige kohutavam on see, et joomine võib muutuda haiguseks. Kui nii on juhtunud, ei ole enam mingit lootust.

See mees ei tundnud Kristust ega Tema evangeeliumi. Kristus on arst, kes kunagi ei ebaõnnestu ravimeetodites. Meil on palju edukaid arste, kes ütlevad, et nad pole alati olnud edukad.

Kristus ei ole kunagi eksinud, kuigi on kohtunud väga raskete juhtumitega. Meenutame naist, kes põdes verehüübimatust mitu aastat. Ta oli käinud paljude arstide juures, võibolla isegi Damaskuses ja Egiptuses. Ta oli kulutanud kogu raha arstide peale ja olukord oli üksnes halvenenud.

Nii toimivad ka kaasaja kristlased. Selle asemel, et minna Jeesuse juurde, lähevad nad arstide juurde abi saama. Võin kujutleda, kuidas üks tema sõpradest tuleb ja ütleb: „Kas oled kuulnud räägitavat Jeesus Naatsaretlasest?”

„Ei.”

„Kas tead, Ta on suur prohvet? Ma ise pole Teda näinud, kuid räägitakse, et Ta on teinud Jeruusalemmas suuri tegusid. Räägitakse ühest pidalitõbisest mehest ja teisest, kes oli halvatud. Ta tervendas mõlemad. Öeldakse ka, et isegi pimedad saavad nägijaks.”

Kui sõber seda rääkis, süttis lootusesäde naise südames. Kuid sõber rääkis edasi:

„Olen kuulnud räägitavat ühest vaesest invaliidist, kes oli juba aastaid halvatud ja nii raskes olukorras, et teised pidid kandma teda Jeesuse juurde. Kui nad tulid selle maja juurde, kus Jeesus oli, oli seal nii palju rahvast, et nad ei pääsenud sisse ja nad pidid osa katust eemaldama, et seda meest alla lasta. Kui Jeesus teda nägi, andis Ta talle armu ja tervendas tema.”

„Ta on suurepärane arst, kuid kindlasti on Ta kallis. Kas tead, kui palju Ta tasu võtab?”

„Mitte midagi!”

Nii mõtlevad paljud veel tänapäeval. Nad arvavad, et peavad tegema midagi, et maksta mingil viisil oma võlga pääste eest.

„Kas sa ütled, et Ta ei võta mingit tasu?”

„Just nii. Ta tervendab kõik, kes tulevad Tema juurde.”

„Midagi sellist pole ma kunagi kuulnud. Kui Ta tuleb siia, tahan minna Tema juurde.”

Mõne aja pärast saab ta kuulda, et Jeesus on linnas. Ta paneb ennast valmis ja läheb Tema juurde. Tema lapsed kogunevad tema ümber ja keelavad tal minna.

„Ära mine enam ühegi arsti juurde. Oled nende järele juba palju jooksnud ja jääd ikka üha kehvemaks.”

Kuid ta ei kuula nende jutte, ta tahab terveks saada.

Ma ei tea, kuidas nimetati naiste riideid sel ajal, kuid kasutan tänast kõneviisi. Ta võtab välja vana õlarätiku, sest tal pole raha osta uut, kuna kogu raha on kulunud arstidele.

Kui ta saabub sinna, kus Jeesus on, näeb ta suurt rahvahulka enese ümber. Näen, kuidas naine pressib rahvahulgast läbi, ise samal ajal rääkides:

„Kui vaid pääseksin selle mehe lähedale. Näen juba silmadest, et Tema saab mind ravida.”

Nii ta teeb endale teed läbi rahvahulga, kes seisab tema ja Päästja vahel. Võib-olla mõni ütleb talle: „Mis te siin tunglete? Kas te ei näe, et siin on palju teisi, kes tahavad jõuda Tema lähedale?”

Siiski ta jätkab pressimist ja on peaaegu juba jõudmas Tema juurde. Kuid keegi tuleb tema ja Päästja vahele ja lükkab ta kõrvale. Ta püüab uuesti ja on nüüd juba üsna lähedal. Näen tema kõhna kätt, kuidas ta pistab selle välja õlasalli alt ja haarab Päästja riietest. Samal silmapilgul on ta täiesti terve.

Keegi on öelnud, et Kristusel oli riietes rohkem tervendavat väge kui kõikide maailma apteekide arstimites kokku. Imeline arst! Kui vaid kõik, kellel on hing haige, läheksid Tema juurde. Mingi haiguse tervendamine pole Temale üle jõu.

Kui siin on patuorje, võib Ta tervendada ka teid. Mu sõber, Ta on imeline tervendaja ja Päästja kõigile, kes otsivad Tema abi.

Kuulen kedagi ütlemas: „Kuid mina olen palju raskem juhtum, kui keegi neist, keda olete kirjeldanud. Olen surnud kõigele, mis on puhas ja püha. Tulen siia õhtu õhtu järel, kuid teie kõne ei põhjusta minus midagi ega liiguta mind teie kaunid laulud. Olen lihtsalt surnud.”

Kui nii, siis peame rääkima surnutest nagu Jairuse tütar. Kui Jeesus ligines tema kodule, siis öeldi Talle, et on juba liiga hilja. Teie ja mina võime tulla liiga hilja, kuid Kristus mitte kunagi. Nad unustasid, et Tema on ülestõusmine ja elu.

Ta läks tuppa koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega ning ütles surnud tüdrukule: „Tüdruk! Ma ütlen sulle: tõuse!” Ja tüdruk ärkas surnuist.

Kui siin on keegi surnud, siis võib Jeesus tema elu taastada.

Ta ütles maailma luues: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.

Kui Ta käsib surnud hingel elada, siis see hakkab tegelikult elama.

Laske palvetel tõusta taeva poole, Jumala poole, siis teie hing täitub Tema ligiolu valgusega.

Ta ütles lese pojale: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!”

Ta oleks võinud luua isegi kivist inimesi. Iisraeli Jumala vägi ei tunne mingeid piiranguid. Kui siin on keegi surnud hing, võib ta täituda elu ja puhtusega. Meie Päästja, Lunastaja ja Arst on väeline kõigeks selleks. Ta võib elustada surnud hinge ja teha teid elavaks.

Kui Ta juhtis Iisraeli rahvast läbi kõrbe ja Punase mere, oli Tema nende tee.

Vahel keegi ütleb:

„Kui saaksin usklikuks, ei teaks ma, millise kogudusega liituda. Rooma-katoliku kirik ütleb enese olevat ainukese õige, ainsa apostelliku kiriku. Nad ütlevad, et kui mina sellega ei liitu, ei saa ma õndsaks.

Baptistid ütlevad, et ma pean saama ristitud. Episkopaalid väidavad end olevad ainsa õige kiriku, samuti presbüteriaanid ja ka metodistid. Ma ei saa aru, millist teed peaksin minema.”

Tänu Jumalale, me ei pea kõndima pimedas, sest Jeesus on öelnud: „Mina olen tee.”

Kaasaja suurim eksitus on see, et hakatakse järgima mingit kirikkonda. Paljud inimesed kuulavad pigem kirikute ja koguduste häält kui Jumala kõnet.

Ei katoliku kirik ega ükski teine ei ole päästnud ühtegi hinge. Jumala Poeg on maailma Päästja ja Tema võib vabastada oma rahva nende pattudest. Ta on meie tõeline isiklik vabastaja. Kui keegi tahab saada usklikuks, peab ta pöörama pilgu Päästjale, siis ta päästetakse.

Te teate, kuidas pilvesammas juhatas Iisraeli lapsi kõrbeteekonnal. Kui pilv tõusis, läksid ka Iisraeli lapsed. Kui see peatus, siis ka rahvas peatus.

Samuti on Jeesus meie tee. Kui järgneme Tema sammudes, kuulume õigesse kogukonda.

Kes oleks võinud paremini juhtida valitud rahvast läbi kõrbe kui kõikväeline Jumal? Ta teadis kõiki ohte ja raskusi. Kui nad vajasid leiba, andis Ta seda neile. Kui nad vajasid vett, käskis Ta Moosest lüüa kepiga kaljut ja ennäe: kristallselged veevood tulvasid kaljust! Kes oleks võinud paremini juhtida kõrbes? Kes võiks meid paremini juhtida taevasse kui Jeesus?

Täna on palju neid, kes ei hooli sellest teest, mida isad on õpetanud meid kõndima. Ka Jeremia ajal oli neid, kellele ei meeldinud vana tee. Mitmed vihkasid seda. Nii viis Jumal nad vangi seitsmekümneks aastaks. See vana hea tee, millest Piibel räägib, on parem kui meie oma tee.

Paljud ütlevad, et Piibel ei kõlba kuhugi, kuna nüüd on meil haridus ja teadus ning siis on meil veel kirjandus. Piibel ei ole tänapäeva inimesele sama, mida see oli endisel ajal. Hästi, andke mulle parem raamat, siis viskan Piibli minema.

Kuid kas maailm on kunagi näinud paremat raamatut? Ja siiski see tahab, et viskaksime Piibli ära. Kuid mida see annab asemele? Kui meeletu on panna meid loobuma kogu lootusest, mida omame, ja viskama minema ainsa raamatu, mis räägib ülestõusmisest?

Nad püüavad veenda, et ülestõusmine on üksnes muinasjutt. Et kui asetame oma armsa haua rüppe, siis olevat lahkumine igavene.

Ma ei taha kuulda selliseid valesid. Kadugu need! Piibel on õige ja see vana hea tee, millele see juhatab, on ainus õige tee. Kui inimesed püüavad meid ära tõmmata sellelt teelt, on selle taga hingevaenlane.

Nad võivad öelda, et on kasvanud edasi selle raamatu tasemelt. Miks nad siis ei kasva välja päikese valgusest? Nad ei peaks laskma päikest oma tuppa paista. Neil peaks olema kunstlik valgus, sest päikese oma on „vana”. Selles jutus on sama palju tarkust, kui selles, et viskaksime ära Piibli ja rahulduksime uue aja kirjandusega.

Kui palju võime tänada vana Piibli eest? Ma arvan, et meie elu selles linnas ei oleks nii turvaline, kui poleks Piiblit. Meenutagem neid riike ja maid, kus Piiblit ei ole või on see jalge alla tallatud.

Ärgem hüljakem vana teed. Ülemkarjane on läinud väravast sisse ja julgustanud meid järgima teda.

Dublinis kuulsin räägitavat väikesest poisist, kes oli pühapäevakoolis käies leidnud Kristuse. Koju tulnud, rääkis ta vanematele Päästjast. Veidi hiljem see väike poiss haigestus ja suri. Poja surmast oli kulunud juba neli aastat, kuid isa ja ema lugesid igal õhtul Piiblit. Kui neilt küsiti, mida nad sealt otsivad, vastasid nad, et otsivad seda teed, mis oli viinud nende väikese poja taevasse.

Sõber, meie Vanem Vend on läinud meie eel ja istub nüüd Isa paremal käel. Ta ei taha jätta meid pimedusse.

Olin mõni aasta tagasi jutlustamas Chicago ümbruses. Läksin ühte väikesesse linna, kus peeti pühapäevakooli, ja olin seal täiesti tundmatu. Keegi mees küsis seal minult, kas ma olen Moody? Vastasin jaatavalt. Ta kutsus mind oma koju. Kui sinna jõudsime, ütles ta minevat ühele tähtsale koosolekule ja palus vabandust naise pärast, kellel polnud aega tulla minuga suhtlema, kuna tal oli palju tööd ega polnud tal abilist.

Ta viis mind võõrastetuppa ja soovitas tunda ennast hästi, kuni ta koju tuleb. Jäin sinna istuma. Tuba oli üsna hämar ega saanud ma lugeda. Aja jooksul hakkas mul igav. Otsustasin veenduda, kas majas pole lapsi, et nendega mängides aega veeta. Kuid laste hääli polnud kusagil. Kui sõber tagasi tuli, küsisin, kas neil pole lapsi.

„Meil on üks tütar, kuid ta on taevas ja mina olen väga rõõmus, et ta seal on.”

„Kas te olete rõõmus, et teie tütar on surnud?”

Ta rääkis, kuidas ta oli jumaldanud seda last. Tema süda oli olnud lapse küljes nii kinni, et ta oli täiesti unustanud Jumala. Tulnud ühel päeval koju, oli laps surnud. Siis ta süüdistas Jumalat ebaõigluses. Tema naabrilapsed elasid koos perega. Miks Jumal ei võtnud ära kedagi teist? Ta oli mässumeelne.

Kui ta tuli koju pärast matuseid, kuulis ta tütre pehmet häält teda kutsuvat, kuid siis meenus talle, et last ei ole enam.

„Kuulsin tema samme trepil, kuid teadsin, et ta oli hauas. Heitsin sängi ja nutsin kibedasti. Siis uinusin. Nägin siis unenäo, või oli see nägemus. Mulle tundus, et lähen üle kohutava põllu ja jõudsin pimeda jõeni, mille äärest kavatsesin tagasi pöörduda. Kuid siis nägin jõe teisel kaldal väga imelise nägemuse. Usun, et ei surm ega kurvastus ei pääse kunagi sellele kohale. Nägin hulga valgeid olendeid ja nende keskel oma väikest tütart. Ta viipas mulle inglikäega ja ütles:

„Isa, tule seda teed!”

Tema hääl oli palju kaunim, kui maa peal olles. Astusin vette ja otsustasin minna üle jõe, kuid jõgi oli väga sügav ja jõuline. Arvasin, et on võimatu üle pääseda. Püüdsin leida kedagi, kes oleks mind üle sõudnud, kuid ei leidnud. Tõusin kaldale, et otsida sobivat kohta. Laps hüüdis üha edasi:

„Isa, tule seda teed pidi!”

Siis kuulsin teist häält:
„Mina olen tee, tõde ja elu. Keegi ei saa Isa juurde muidu, kui minu kaudu.”

See hääl äratas mind unest. Teadsin, et see oli minu Päästja hääl, kes kutsus mind ja tahtis mulle näidata õiget teed, et pääseda lapse juurde. Juhatan praegu pühapäevakooli ja olen saanud armu aidata mitmeid Kristuse juurde. Ka minu naine on tulnud pöördumisele. Me usume, et Jeesuse teel kõndides pääseme kord lapse juurde.”

Kindlasti on täna kuulajate hulgas mõni isa, kelle laps on sellel imelisel maal. Kindlasti on siin keegi ema, kelle laps on sellel armastatud maal. Soovin, et te kuuleksite, kuidas nad hüüavad teile:
„Isa! Ema! Tule seda teed!”

Võibolla on siin keegi, kellel on teisi lähedasi seal üleval.

Võibolla on siin keegi poeg, kes võiks kuulda ema häält, kes kutsub teda kõndima sellel teel, Jeesus-teel.

Tänu olgu Jumalale, et meie Vanem Vend on seal!
On möödunud ligi kaks tuhat aastat, kui Ta on läinud sinna, kuid Ta on sama hea ja ustav meile nagu siis, kui Ta kõndis siin all.

Armsad sõbrad, kui Ta meid kutsub, siis pöörake oma selg maailmale. Andke end täielikult Kristusele, kes on Tee, Tõde ja Elu.

Olgu taeva õnnistus meie kõikide üle täna ja iga mees ja naine, kes pole veel Jumala riigis, võtku vastu Kristus ja astugu Tema riiki.

D. L. MOODY

raamatus „Suuri ilo”

Kommenteeri