Ilmselt oled kuulnud väljendit eskatoloogia. See tuleneb kreekakeelsest sõnast ἔσχατος, eskhatos, mis tähendab lõppu, lõppvaatust ehk kuidas see kõik lõpeb.
Kas mõistad, milline eesõigus sul on? Olla ainus rahvas, kes teab, kuidas asjad lõpevad. Milline eesõigus! Maailm ei tea, nemad võivad üksnes aimata. Meie aga teame. Täna küsime: kuidas lõpeb koguduse ajalugu?
Teame kõik, kuidas see algas. Need, kes on õppinud ajalugu, teavad, kuidas see on kulgenud 2000 aastat. Siiski kohtan paljusid kristlasi, kes ei tea, mis on toimunud 2000 aasta jooksul ja kuidas on Issand sajandite jooksul oma kogudust ehitanud.
Siin me nüüd oleme, 21. sajandi alguses (2011), ja võime näha lõppu, aga võime ka mitte: nii et me ei tea, kuidas see lõpeb. Kas hästi või mitte?
Leian, et lõpust on kristlaste hulgas tohutult palju arusaamu. Need varieeruvad äärmiselt optimistlikest äärmiselt pessimistlikeni. Mina olen kusagil keskpaigas. Ma ei ole ei optimist ega pessimist, olen realist. Usun, et Jumal tahab, et me niimoodi seda mõistaksime ning vaataksime olukorrale kainelt.
Alustame sellega, et vaatame mõnda ülioptimistlikku vaatenurka, et kogudus muutub suuremaks ja paremaks kui iial varem, ning isegi enamuseks maailma rahvaarvust. Pean seda äärmuslikuks vaatenurgaks.
Sellise vaate teoloogiliseks nimetuseks on postmillennialism. Postmillennialismi kohaselt vallutab kogudus Jeesuse nimele kogu maailma, enne kui Ta tagasi tuleb, ning siis saame Jeesusele esitleda kristlusesse pöördunud maailma. Mitte et kõik siin maailmas on kristlased, aga kristlased on enamuses ning juhivad riikide valitsusi.
Selline postmillennialistlik vaatenurk on pälvinud paljude tähelepanu. See tähendab, et millennium saabub enne Kristus tagasitulekut. See tähendab tuhandet aastat võidukat koguduse perioodi, enne kui Jeesus tuleb tagasi.
See viitab minu arvates tõsiasjale, et Jeesus ei tule veel vähemalt järgmised 1000 aastat tagasi. Ma ei näe, et kogudus valitseks juba maailma, mitte sinnapoolegi. Kui Tema ei tule tagasi enne, kui meie maailma valitseme, siis ei juhtu see kindlasti ei minu, sinu ega kellegi eluajal järgmised tuhat aastat.
Seega räägivad postmillennialistlikud kristlased haruharva Jeesuse teisest tulekust. Seda pole näha. See on hoomamatus kauguses ega ole veel nähtav. Kui valid kirikuloo äärmiselt optimistliku seisukoha, pead olema valmis pikalt ootama, enne kui Issand Jeesus tagasi tuleb.
Paljud Victoria-aegsete misjonäride vaimulikud laulud toetusid just postmillennialistlikule mõtteviisile. Eriti Suurbritannias kirjutatud laulud ajal, kui Briti impeerium laienes üle maailma. See pidi olema impeerium, kus päike kunagi ei looju, kuna riigid Briti impeeriumis paiknesid üle maailma.
Minu kooli atlas oli täidetud punase värviga, mitte kommunismile viidates, vaid märgistades Briti impeeriumi. Võisid reisida ümber maailma Briti impeeriumist lahkumata.
Selle impeeriumiga kaasnes misjonärioptimism, sest Briti koloniseerimisega läksid kaasa ka misjonärid. Nad viisid evangeeliumi kõikjale, kuhu Briti impeerium levis. Nad järgnesid sõduritele. Seega jagasid nad seda tohutut optimismi.
Briti rahvas uskus, et nad vallutavad kogu maailma. See peegeldus omamoodi kristlikus mõtteviisis, et ka kogudus võib maailma üle võtta. Victoria-aegsetel misjoniäridel oli väga postmillennialistlik mõtteviis.
Mõtlen ühele laulule, mida kunagi laulsime: “Jeesus valitseb, kus iganes päike oma korduvaid tiire teeb.”
Teisisõnu, selles on optimism, et kogudus vallutab maailma enne, kui Kristus tagasi tuleb.
Sellest on veel üks ärkamisliikumise variant. Usutakse, et enne kui lõpeb kirikulugu, toimub tohutu ärkamine. Sellel ärkamisel on mitmeid nimetusi. Üheks neist on „hiline vihm”.
See põhineb Iisraeli meteoroloogilisel eripäral, kus sademeid esineb kaks korda aastas: varajane vihm, mis tuleb oktoobris, tavaliselt lehtmajade püha ajal; see paneb terad idanema ning need hakkavad kasvama. Hiline vihm kevadel kasvatab vilja küpsuseni. Seega on neil varajane ja hiline vihm.
Sellest meteoroloogilisest faktist pärineb arusaam, et koguduses tuleb enne lõppu nn hilise vihma ärkamine. Sellel on ka muid nimetusi nagu “Ilmsiks saanud Jumala pojad” jt. See on uskumus, et koguduse ajaloo lõpus saabub suur ärkamine ning kogudusse tuleb tuhandeid uusi pöördunuid.
Issand kindlasti tahab, et Tema koda oleks täis. Mulle meeldib lõik Matteuse suurest pidusöögist, poja suurest pulmapeost, kus isa peokorraldajana ütleb, et sulased läheksid inimesi kutsuma Tema poja pulmapeole.
Need lähevad välja, aga inimesed otsivad vabandusi: “Vabandust, ma ei saa tulla, alustasin äri või võtsin naise.”
Siis ütleb peo peremees: “Minge teedele ja teelahkmetele, minge veel kaugemale, nii et minu koda saab täis.”
Imeline lugu ja mulle meeldib sellest jutlustada. Jumal tahab, et Tema koda oleks täis ning iga koht kasutatud. Ta on käskinud meil minna kaugele, et mõjutada inimesi sisse tulema.
Siiski on mul kahtlusi, kas tuleb nii suurt lõpuaja ärkamist. Mul on sellised kahtlused teatud Jeesuse sõnade tõttu. Räägime neist hetke pärast.
Ka see on koguduse ajaloo lõpu optimistlik seisukoht. Edulugu, suur kordaminek. See köidab paljusid kristlasi, eriti just Ameerikas. Mulle tundub, et USAs kirjutatakse Jumala nimena “E D U”. Edukas kogudus tõstetakse alati standardina esile.
Mis on edu? Asi ei pruugi olla ainult kvantiteedis, vaid ka kvaliteedis, mille põhjal peaks mõõtma koguduse edukust.
Vaatame vastupidist seisukohta. Kohtan enda riigis järjest rohkem inimesi, kes usuvad, et kogudus kahaneb järk-järgult ja jääb veelgi väiksemaks ning võib täiesti välja surra. Kuid neid lohutab tõsiasi, et kogudus on maa peal, kuid kogudus on ka taevas.
Teoloogid nimetavad neid kahte kogudust maiseks, „võitlevaks koguduseks”, kes veel võitleb lahingutes – ning „võidukaks koguduseks”, kes on taevas. Taevasel kogudusel on juba suur edulugu ja see on saavutanud võidu. Kogudus maa peal veel võitleb.
Leian, et minu kodumaal (Inglismaa) on pessimistlik seisukoht tingitud sellest, et meie linnades on sama palju kirikuhooneid kui teil (Ameerika), kuid need on tühjad ja mahajäetud ning neist on tehtud poode ja isegi mošeesid. Kui näed igal tänavanurgal tühje ja mahajäetud kirikuid, siis hakkad mõtlema, et kogudus kaotab lahingu.
Olin ühel üritusel ning üks väga edukas ärimees tuli minu juurde ja hakkas rääkima. Ta küsis: “Mis ärivaldkonnas sina tegutsed?” Ütlesin, et olen jutlustaja.
Ta ei teadnud, mida öelda. Nad tõesti ei oska sellisel puhul midagi öelda. Üritatakse meenutada kauget sugulast, kes kunagi korra kirikus käis, et leida sinuga midagi ühist.
Tema aga reageeris järgmiselt: “Mis tunne on kuuluda väljasurevasse organisatsiooni?”
Ütlesin, et mul pole aimugi.
Ta ütles: “Olge nüüd, kogudus on igal pool välja suremas.”
Pealiskaudsetest tähelepanekutest lähtudes võib tal olla õigus.
Ütlesin: “Kogudus, kuhu mina kuulun, pole välja suremas, vaid kasvab tohutu kiirusega.”
Ta ütles: “Ohoo, mis kogudus see on?”
Ütlesin, et Jeesuse kogudus.
Ta polnud sellele kogudusele kunagi mõelnud, vaid üksnes nurgapealsele kirikule.
Ta küsis: “Räägid sa tõsiselt?”
Ütlesin: “Iga minutiga, mil siin sinuga räägin, on maailmas 60 kristlast rohkem. Korruta see 60ga ja sa näed, kui palju neid lisandub iga tunniga. Korruta see 24ga ja saad teada, kui palju neid tuleb juurde iga päev. Korruta see seitsmega ja sa näed, palju nende arv kasvab igal nädalal. Korruta see neljaga – see on lisandujate arv igas kuus. Korruta see 12ga…
Küsisin: “Kui su firmas oleks sama palju uusi kliente, kas sa räägiksid siis surevast organisatsioonist?”
Hästi, selle osa vaidlusest ma võitsin, aga järgmise kaotasin. Ütlesin, et veel üks erinevus sinu ja minu äri vahel on see, et me pole ühtegi klienti kaotanud surma tõttu. Siis ta ilmselt ei saanud enam pihta, millest rääkisin, ning oli segaduses.
Jeesuse kogudus ei kaota surma läbi ühtegi liiget. Nad lihtsalt viiakse üle ühest harust teise. See on suurepärane!
Kuid Suurbritannias on neid, kes usuvad, et kogudus hääbub. Oxfordi ülikoolis on professoreid, kes ennustavad koguduse lõppu Suurbritannias. See võib ka nii juhtuda. See pole Jeesuse kogudus, sest see on ülemaailmne kirik.
Seega ei ole ma pessimistlik tuleviku suhtes ega usu, et koguduse ajalugu lõpeb koguduse väljasuremisega just seetõttu, et see on Jumala kogudus. Selle pärast usun, et Piibel on veel olemas ajaloo viimasel päeval. See on Jumala sõna.
Usun ka, et Iisrael eksisteerib aegade lõpus, sest see on Jumala rahvas. Kõik, mis on Jumalast, selles on igavik. Seda pole võimalik hävitada. Seega olen realist – kuskil optimisti ja pessimisti vahepeal.
Alustan mõne Jeesuse ütlusega. Luuka 18. peatükis ütleb Jeesus: “Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”
Jeesus ise mõtiskleb seal, kui paljusid Ta näeb tagasitulekul. Ta ütles päris konkreetselt, et tee ellu on kitsas ja vähesed leiavad selle. Jääb mulje, nagu näeks Jeesus siin pigem vähemust, mitte maailma vallutamist. Pigem ootab vähemus maailmast Tema tagasitulekut.
Mina usun, et nii juhtubki. Usun, et oleme teinud koguduse ajaloos täisringi ja jõuame tagasi kirikuloo algusaegadesse, kui see oli igas riigis tagakiusatud vähemus. Vaatamata tagakiusule see kasvas.
Tundub peaaegu nagu Rooma impeerium ise on kinolinal ellu ärganud. Nagu filmis Gladiaator: meelelahutus on näha inimesi üksteist tapmas või olema loomade poolt surmatud. Me ei tahaks, et see päris elus juhtuks, aga meid valmistatakse selleks ette, kui näeme seda ekraanil.
On mõningaid videomänge – need on ainult mängud –, mis äratavad ellu vanu barbaarseid tavasid, mis olid levinud Jeesuse-aegses impeeriumis. Usun, et naaseme olukorda, kus üleüldine kogudus on tagakiusatud vähemus. Jeesus ise ennustas seda. Ta ütles, et kõik maa rahvad vihkavad teid. Vihkavad!!
Ei ole väga meeldiv olla vihatud. Sügaval sisimas soovime, et meid aktsepteeritakse, armastatakse ega hüljata. Peame sellega silmitsi seisma, kui jõuame lähemale koguduse ajaloo lõpule. Usun, et Jeesuse sõnad täituvad, kuid see ei heiduta mind.
Ta jätkas: “Paljude (enamuse – ingl) armastus jahtub.” Enamuse armastus jahtub.
Siis Ta ütles midagi imelist: “Ja seda kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.”
Usun, et see sünnib meie silme all. Kristlasi hakatakse vihkama peaaegu kõigi rahvaste seas. Nad on rahvaste südametunnistus, nad on väljakutseks rahvastele, kelle seas nad elavad. Inimestele ei meeldi südametunnistus ega väljakutse. Seega saame üha ebapopulaarsemaks.
Vaatame järgmist Jeesuse tähendamissõna nisust ja raiheinast. Raihein on muuseas mürgine umbrohi. Kui nisu ja raihein tärkavad, näivad nad vägagi sarnased. Kui nad kasvavad ja hakkavad vilja kandma, näed äkki, et nad on väga erinevad. Siiski kasvavad nad koos edasi.
Seetõttu eeldan, et saatana riik kasvab ja Jumala riik kasvab. Erinevus nende vahel hakkab aina rohkem välja paistma. Selline erinevus ongi põhjus, mis tekitab pinget ja konflikti nende vahel.
Seega tõepoolest näen, et kogudus kasvab, kuid samal ajal on see järjest kasvava rõhumise all. Surve all lõpetame selle töö, mis on meile antud. Kus iganes kogudust täna taga kiusatakse, see kasvab. Seal, kus seda taga ei kiusata, muutub see väga mugavaks ning kasvab võib-olla kvantiteedis, kuid ei pruugi kasvada kvaliteedis. Tagakius väljastpoolt parandab inimeste kvaliteeti seespool, kuid samas alandab kvantiteeti. Seda on oodata lõpu lähenedes.
Üritan olla realist. Ajalugu on teinud täisringi ja jõudnud tagasi sinna, kus oli algkogudus. Algkogudus kasvas ja vallutas Rooma. Seega oleme mõlemad, nii pessimistid kui optimistid, kuid kõige selle keskel realistid.
Kolmas märk, mille Jeesus oma tuleku kohta andis, oli ülemaailmsed hädad, ülemaailmne tagakius. Ta ütles, et kui neid päevi ei lühendataks, siis ei peaks vastu isegi Jumala valitud inimesed: rasked ajad on ees.
Nüüd tahan tegeleda järgmisega, mille usun olevat valeprohveteeringu. See on valeõpetus, mis köidab paljusid Piiblit uskuvaid kristlasi ja mis pole tõsi. Olen teiega väga avameelne.
1830ndatel sündis täiesti uudne mõtteviis. Kuni selle ajani eeldas iga kristlane, et kogudus on maa peal suure viletsuse ajal, et viibime suures viletsuses.
Uuendus mõtteviisis toimus 1830ndatel, ja nüüd pean tunnistama, et see juhtus ühe inglase, mitte ameeriklase tõttu. Ta oli inglane, kes elas Iirimaa pealinnas Dublinis. Ta oli anglikaan Inglise kirikust. Tema nimi oli John Nelson Darby. Ta tutvustas kristlikule kogudusele täiesti uut arusaama, mis on nüüdseks jõudsalt levinud.
Pean ütlema, et see on haaranud Ameerika ning seda levitatakse ülejäänud maailmas. See on põhimõtteliselt arusaam, et Jeesus tuleb kaks korda tagasi – mitte ühe korra, vaid kaks korda.
Tema esimene tagasitulek oleks salajane, varjatud. Teine tagasitulek oleks avalik. Tema esimesel salajasel külastusel haarab Ta kaasa kõik tõelised usklikud kogudusest, sündmuse käigus, mida nimetatakse ülesvõtmiseks, ning viib koguduse suurest viletsusest välja.
Ma ei nimeta seda eskatoloogiaks, vaid eskapoloogiaks (põgenemiseks), kui mõistad, mida ma mõtlen. Need on põgenemise ja hädast pääsemise ilmingud. Vend Darby arendas seda teemat, minnes vastuollu oma lähedaste sõpradega. Ta oli alustanud liikumise nimega “Vennaskonna liikumine”.
Osa mu suguvõsast kuulus Vennaskonna liikumisse. Üks minu esiisadest viis selle liikumise Brasiilia rannikule. Ta korraldas mööda rannikut Vennaskonna liikumise koosolekuid. Sain sellest teada siis, kui käisin Brasiilias.
Darby tuli Ameerikasse ning Issand kasutas teda ja tõi advokaadi nimega Cyrus Scofield Issanda juurde. Vend Scofield otsustas panna Darby õpetuse Piiblisse. Seda hakati nimetama Scofieldi Piibliks. Sellest sai USA-s üks populaarsemaid Piibleid. Nelipühi kiriku algusaegadel paljud nelipühilased – see kirik tekkis 20. sajandi algul – kasvasid üles Scofieldi Piibliga.
Ütlen nüüd midagi, mis võib teid šokeerida. Ära kunagi osta Piiblit, kus on inimeste kommentaarid. Kindlasti osta artikleid ja raamatuid Piibli kohta, kuid ära osta Piiblit, kus on inimeste kommentaarid.
Ma ütlen sulle, miks. Hakkan vanaks jääma ja mu mälu hakkab mind alt vedama, hakkan mõistma, et vanal eal on kaks tunnust. Üks on halb mälu. Teine… (Oot, mis see nüüd oligi?)
Igal juhul pole vahet. Isegi kui sul on hiilgav mälu, ei suuda sa meeles pidada, kas see, mida lugesid märkustega Piiblist, oli Jumala sõnas või inimeste kommentaarides. Teisisõnu, sa ei mäleta, kas lugesid seda lehekülje ülevalt, kus Jumal räägib, või lehekülje allosast, kus keegi lisab oma märkused.
Seetõttu põhjustas Scofieldi Piibel nii palju kahju. Neis inimeste märkustes oli uus teooria, et Jeesus tuleb tagasi kaks korda. Esmalt, et viia kogudus enne suurt viletsust maailmast välja, ning siis tuleb Ta mõni aasta hiljem koos kogudusega ja ilmub avalikult.
See on haaranud – eriti siin riigis – nii paljude kristlaste tähelepanu. Teil on terved seminarid, mis tuginevad sellele õpetusele, nagu näiteks Dallase Seminar. Teil on autorid, kes kirjutavad raamatuid sellest arusaamast, näiteks Hal Lindsey või romaan “Left behind” (Maha jäetud). Nimetan neid, sest usun, et peame teadvustama, et need pole piibellikud.
See mõjutab ka meie suhtumist Iisraeli. Enamik kristlikke sioniste Ameerikas pooldavad seda arusaama. Nimetame seda nn “vabastavaks seisukohaks”.
Minul poleks julgust minna Iisraeli ja öelda, et olen evangeelne kristlane ja seisan Iisraeli eest: et jään teie kõrvale isegi siis, kui kogu maailm teid hülgab; kuid õige pea lahkun ma ise ning jätan teid siia suurde viletsusse. Ma ei suudaks seda öelda, sest see on silmakirjalik.
Soovin seda õpetust veidi lahata, kuna mu mõte on nii oluline… Värisen Jumala ees: „Kui eksin, siis, Jumal, palun andesta mulle.”
Ma ei leia mitte ühtegi salmi Piiblist, mis ütleks ei otseselt ega piltlikult, et Jeesus tuleks tagasi kaks korda. Ma ei leia seda.
Järgmisena arusaamast, et Tema tuleku märgid puudutavad üksnes Tema teist tagasitulekut. Seetõttu puuduvad täielikult märgid esimese salajase tagasipöördumise kohta. See tähendab, et nn „ülestõmbamine” võib juhtuda ükskõik mis hetkel. See võib juhtuda ka täna või täna õhtul.
Olen kohanud lapsi, kelle vanemad on neile öelnud, et kui sa ei otsusta Jeesuse kasuks, võid ärgata järgmise päeva hommikul ja su vanemaid ei ole enam. See on pahatahtlik, tõepoolest, see on. Usun jumalakartusesse, kuid see pole jumalakartus. See on midagi muud.
Esimene tagasitulek olevat salajane, millest keegi ette ei tea, et see toimub. Lihtsalt nähakse, et pool maailma on kadunud, või on bussijuht äkki kadunud, või on piloodi iste tühi. Sellist õpetust ei leia sa Jeesuse ilmumise kohta Piiblis. Leiad aga selle, et kui Ta tuleb tagasi ainsal korral, ei ole mõned selleks üldse valmis ning on täiesti üllatunud.
Muuseas, ma usun ülesvõtmisesse. Usun, et meid tõmmatakse üles ja me kohtume Issandaga õhus. See on piibellik. Küsimus pole selles, kas see juhtub, vaid millal see juhtub. Kui me siis kohtume õhus, siis kas tuleme alla või läheme üles. Selles on vahe.
Usun, et meid võetakse üles koos Issandaga. Ladinakeelne sõna ülesvõtmiseks on “rapto”. Sellest pärineb sõna “rapture” (ülesvõtmine – ingl). See sõna ei väljenda emotsiooni ega põnevust. See tähendab “ära napsamist”.
Ootan seda, et Issand mind “ära napsaks” ja me kohtuksime õhus, kui Ta tuleb tagasi enne minu lahkumist (D. Pawson lahkus 21.05.2020). Olen hakanud mõtlema, kas Tal on enam aega, enne kui mina lahkun. Kuid ma pole mures, pääsen siiski esiritta suurel kogunemisel.
Selline oli siis õpetus, mis hakkas levima 1830ndatest. Nii uus ta ongi. Ometi on see tohutult levinud Ameerikas. Enamik evangeelsetest kristlastest jagab seda arusaama. Mul on väga hea meel, et USA saadab misjonäre kõikjale. Olete selle Suurbritannialt üle võtnud. Ometi käib evangeeliumiga kaasas ka see teooria, see valeprohveteering, mis annab inimestele petlikku lootust.
Tean, et see köidab inimloomust. Kui mul oleks valida kahe tõe vahel – kas pean olema suures viletsuses ning selle üle elama või saaksin põgeneda, enne kui see tuleb,– siis ma usuksin pagemisse ega tahaks olla suures viletsuses. Ma kuulaksin seda meeleldi, halleluuja, lahkun juba homme või isegi täna.
Piiblis ei ole kuskil kirjas, et Jeesus võiks iga hetk tagasi tulla. Olen rääkinud, et 20 ettekuulutust peavad enne veel täide minema. Need võivad täituda päris kiiresti, kuid 20 on päris palju: need mis peavad täituma veel enne Tema tagasitulekut. Jälgin, kas need asjad on täide läinud.
Jeesus käskiski nii teha: “Valvake ja palvetage!” Ta ei mõelnud, et käime ringi, vaatame pilvi ja ootame Tema tulekut.
Ühel kogudusehoonel kusagil lõunaosariigis oli katus, mille sai eemaldada ja avada kogudusesaali, nii et taevas oli nähtav. Kõik ütlesid, et see oli selleks, et nad oleksid valmis ülesvõtuks. Tegelikult oli see kuuma suve pärast, et jahutada ruume.
Pidin nõustama kena noort naist, kes veetis kogu vaba aja surnuaial, kuhu olid maetud tema vanemad. Ta oli seal tundide kaupa, sest tahtis kohtuda oma ema ja isaga. See ei olnud eluterve ning ma pidin teda sellest välja aitama.
Me ei pea jälgima pilvi, vaid Tema saabumise märke maa peal ja paluma äratundmist; peame palvetama konkreetselt, et meid ei eksitataks.
Pean ütlema, et usun, et see õpetus on eksitanud paljusid kristlasi. Tahan hetke pärast rääkida sellest täpsemalt ning selgitada, miks ma sellesse ei usu. Peamine põhjus on see, et minu Piiblis ei ole ühtegi salmi, mis ütleks, et Ta tuleb tagasi kaks korda, nii et esmalt toimub salajane saabumine ning mõni aasta hiljem avalik. Pole mitte ühtegi sellist salmi.
Kust need kristlased selle siis võtavad? Nad saavad selle tegevusest, mida nimetame eisegeesiks. Olete kindlasti kuulnud väljendit eksegees. See tuleneb kreekakeelsest sõnast ἐξήγησις, mis tähendab välja või juhtida välja. Eksegees toob Pühakirjast välja selle, mis seal juba on.
Eisegees pärineb terminist eisegesis, mis tähendab “sisse lugemist”. See tähendab lugeda Pühakirjast välja midagi sellist, mida seal ei ole. Usun, et see õpetus on pärit eisegeesist.
Selle all mõtlen seda, et selgete väidete puudumise tõttu on see õpetus üles ehitatud oletustele järelduste põhiselt. Alustatakse piiblitekstiga ning loetakse sellesse sisse midagi, mida seal pole.
Selle õpetuse põhjendamiseks kasutatakse seitset argumenti. Tahan need läbi vaadata ja anda vastupidise õpetuse igaühest. Nii saate selle abil mõelda ja ise jõuda järeldusele.
Esimeseks on sõna “kiirus”. Piibel ütleb küll: „„Jah, ma tulen varsti!” Aamen. Tule, Issand Jeesus!”
See tekitab alati tunde, et see on kohe-kohe tulemas. Varsti meie jaoks ei ole varsti Jumala jaoks. Tuhat aastat on Jumalale vaid kui üks päev. Möödunud on vaid paar päeva ajast, mil Jeesus läks tagasi taevasse. See annab sulle õige perspektiivi aja suhtes. Jah, inimlikult tahaksime, et see juhtub homme või hiljemalt järgmisel teisipäeval.
Ameerika jutlustaja Phillips Brooks ütles: “Probleem on selles, et mina kiirustan, aga Jumal mitte.”
Oleme kärsitud inimesed. Kui ütleme varsti, mõtleme tunde. Piibel aga mõtleb Jumala ajastuses.
Johannes kirjutas oma kirjas: “Lapsed, käes on viimne aeg (viimne tund – ingl)!” Kui võtame seda inimliku ajamõõtme järgi, siis mida see tähendab. Mõtle seda jumalikus ajamõõtmes ning sul tekib õige perspektiiv. „Jumala veski jahvatab aeglaselt, kuid see jahvatab ülimalt peeneks,” ütles üks Inglise poeet.
Jumal ei kiirusta. Ta valmistas maailma oma Poja jaoks tuhandeid aastaid ette. Seega selline kõnepruuk aja kohta ei pruugi tähendada homset. See tähendab, et ootame seda ja loodame, et see juhtub õige pea, Jumala õigel ajal.
Ka Uue testamendi ajal tekkis probleeme, kus inimeste ajamõõde aeti segamini Jumala omaga. 2. Peetruse kiri tegeleb inimestega, kes tol ajal ütlesid: kus on Tema tulemise tõotus. Kõik on ikka nii, nagu see on alati olnud. Nad pilkasid kristlasi, kes uskusid, et Ta tuleb varsti. Mina usun, et Ta tuleb varsti, aga see on Jumala varsti. Mina pean olema kannatlik ning ootama Jumala õiget ajastust.
Teine kirjakoht, millele see teooria tugineb, on piiblisalmid, mis ütlevad, et Ta tuleb nagu varas, sissemurdja, ootamatult. Inimesed pole selleks valmis.
See on tõsi suure enamuse kohta maailmas, kes pole iial isegi mõelnud Jeesuse tagasitulekule. See ei kehti aga usklike kohta. Paulus ütleb 1. kirjas tessalooniklastele 5. ptk, et teile ei tule see üllatusena, (Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas s 4 – T) sest te olete ärkvel ja mitte joobnud. Te olete kained ja teate, millal Ta tuleb ning ei ole üllatunud. Olete nagu majapidaja, kes kuulis, et varas võib tulla sel öösel, oli ärkvel ja valvas ning nägi teda tulemas.
Kristlastele ja paljudele kirikus käijatele tuleb see üllatusena. Tõelised kristlased, kes tunnevad Piiblit, valvavad ja ootavad ning näevad märke, millal varas öösel tuleb, on valmis tema jaoks.
See on huvitav pilt Jeesuse tulekust, et Ta tuleb nagu varas. Milline erakordne mõte. Ta tulebki röövima maailmalt kõike, mis maailmas on väärtuslik. Ta tuleb võtma maailmalt seda, mille nimel maailmas on vaeva nähtud ja mida oodatud. Ta saabki vargaks neile, kes ei valva. Mitte aga meile.
Kolmandaks argumendiks on see, et erinev keelekasutus ja erinevad sõnad viitaksid nagu kahele sündmusele. Kui aga loed hoolikalt kogu tagasituleku sõnakasutust, ei ole võimalik neid kaheks jagada.
Neid võib omavahel ära vahetada, sest need käivad kõik ühe tagasituleku kohta. Ei saa öelda, et see väljend viitab esimesele ja teine teisele tagasitulekule. Väljendid vahetuvad pidevalt.
Mul on raamat “Kui Jeesus tagasi tuleb”, kus kõiki neid argumente kirjeldatakse põhjalikult. Terve osa selles raamatus tegeleb nende argumentidega.
Järgmisena väidetakse, et kuna kristlased ootasid Uues testamendis Jeesust tagasi iga päev, siis peaksime ka meie ootama.
Kuid nad ei oodanud Teda iga päev tagasi. Jeesus ütles Johannese kohta Peetrusele: “Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub?”
Jeesus ütles Peetrusele, „aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha”. Kui sa vanaks saad! Seega Peetrus küll ei saanud oodata Jeesust tagasi iga päev.
Kui vaatad põhjalikult Jumala sõna, siis nad tahtsid, et Ta naaseks võimalikult kiiresti, kuid ükski neist ei öelnud, et see võiks juhtuda täna või homme. Nad ei mõelnud nii.
Järgmiseks argumendiks on see, et Ilmutuse raamatu keskel, kus kirjeldatakse suurt viletsust, ei mainita sõna “kogudus”. Sellest järeldatakse, et kogudus ei osale selles.
Uues testamendis on pikad lõigud, kus ei mainita sõna “kogudus”. Samas kasutatakse väljendeid nagu “pühad” ja “valitud”, mis on teised väljendid koguduse kohta.
Ilmutuse raamatu keskpaigas, 14. peatükis, räägitakse, et need sõnad on kirjutatud pühadele. Millistele pühadele? Ainsad pühad, keda ma tean, oleme meie. Meie oleme Jumala pühad praegu.
Kuues argument on nuhtluste kohta. Mäletate, et 21 häda suure viletsuse ajal lõpevad seitsme raevukausi väljavalamisega maa peale. Seejuures viidatakse väitele 2. Tessaloonika kirjas, et meie ei ole vihalapsed. Seega ei saa me olla maa peal siis, kui Jumal valab välja raevukausid.
Kui loed raevukausside kohta, sarnaneb see tugevalt Egiptuse nuhtlustega, millega Jumal valas oma viha välja Egiptuse peale. Ükski neist nuhtlustest ei puudutanud Jumala valitud rahvast. Mitte ükski.
Kõige viimane suur nuhtlus, esmasündinute surm, ei puudutanud Jumala rahvast, sest nad olid Talle vere all, mis võõbati uksepiitadele. Jumal suudab väga hästi valada oma raevukausid maa peale ja samal ajal hoolitseda selle eest, et Tema rahvas maa peal ei kannataks. Ta kaitseb meid.
Viimaseks argumendiks on see, et kui Paulus räägib 1. Tessalooniklaste 4. ülesvõtmisest, kus meid tõmmatakse üles õhku Issandale vastu, ütleb ta seda meile julgustuseks. Olen sellega nõus. Se on tohutu julgustus, et meid koos Kristusega kaasa haaratakse.
Nende vastuväide on aga see, et kuidas saab keegi olla julgustatatud, kui ta peab läbi elama suure viletsuse. Sellist julgustust Jeesus meile ei tõotanud. Ta ütles, et maailmas teid ahistatakse, aga olge julged, Mina olen maailma ära võitnud. Niimoodi reageerimegi, kui suured hädad tulevad ja me oleme surve all.
Sõna “viletsus” on huvitav sõna. See tuleneb ladinakeelsest sõnast “tribulum”. See omakorda pärineb millestki, mis oli väga praktiline Jeesuse ajal. Tribulum oli suur kandiline tükk puitu. Tavaliselt oli sellel kolm ühendatud kihti.
See oli umbes poole ruutmeetri suurune raske puulaud. Selle alumisel küljel olid augud, millesse vajutati ränikivi tükid. Kas kujutad ette rasket puulauda, mille tagaküljel on teravad kivikillud, mis on surutud puu sisse. Seda kasutati rehepeksuks maisi puhul. Eesel vedas seda ringiratast ja kivid purustasid maisi ning sellega eraldati terad sõkaldest.
See ongi tribulum. Selline ongi viletsus. Kui tunned, et oled tugeva surve all, mis kisub sinu elu tükkideks – siis see ongi viletsus. Sellest tuleneb väljend “suur viletsusaeg” (tribulation – ingl).
See on seotud ka sõnaga “häda” (trouble – ingl). Lohutuseks on see, et see kestab vaid lühikese aja ning siis tuleb Jeesus tagasi. See on tõesti suureks lohutuseks.
Lohutus (kui mugavus) tähendab meile soojakotti. Teil vist pole selliseid asju siin. Teil on soojendusega elektrivaibad, kas pole? Lohutus ei tähenda seda, et mässid end villateki sisse. Lohutus (comfort – ingl) tähendab tugevaks tegemist, nii tugevaks nagu kindlus. See on tõeline lohutus.
Need olid seitse argumenti, vaatasime need kiiruga läbi. Ükski neist ei rajane selgele väitele Piiblist. Need on kõik inimlikud järeldused Piibli väidetele.
Ole ettevaatlik jutlustajate suhtes, kes konstrueerivad oma järeldused Piiblist ega suuda tuua selgeid väiteid selle kohta, mida nad õpetavad.
Lõpuajal on üks tohutu suur linn. Charles Dickens kirjutas raamatu “Jutustus kahest linnast”. Seda võib peaaegu võrrelda Ilmutuse raamatu viimaste peatükkidega. Üks neist linnadest on Paabel, teine Jeruusalemm.
Ühte võrreldakse räpase prostituudiga, teist kõrvutatakse rikkumata pruudiga. Nende kahe linna vahel on tohutu kontrast. Üks on inimeste linn, teine Jumala linn. Ühte ehitatakse üles, teine langeb. Täielik kontrast.
Piibel lõpeb küsimusega: kummas on sinu kodakondsus? Kummasse linna kuulud sina? Huvitav on, et Paabel ei ole religioosne linn, tegelikult on see väga ilmalik linn. See on pühendunud raha teenimisele ja naudingutele. Seetõttu nimetatakse teda prostituudiks.
Seostame naudinguid ja raha tegemist prostitutsiooniga. Jumal ütleb, et see linn on joobunud pühade verest. Kristlased, kes jäävad sellesse linna, tõenäoliselt surevad. Kristlastele öeldakse, et nad tuleksid sellest linnast välja.
Neile ei öelda: “Ma toon su välja!”
Neile öeldakse: “Tulge välja!
„Tule välja, kui veel on võimalik! Ära ole osa sellest!”
Näen seda linna kui segu Las Vegasest ja Wall Streetist. Ma ei tea, kus see linn paikneb, igatahes mitte vana Paabeli asukohas, sest see asus sisemaal, aga see linn on kindlalt rannikul.
See võib olla Vaikse ookeani rannikul nagu Shanghai, millest on saanud tohutu ärikeskus Hiinas. Ma ei tea, kus see paikneb, kuid sellest saab linn, mis on maailma kaubanduse ja ilmalike naudingute keskus.
Selles suunas maailm liigubki – raha ja naudingud, just seksuaalsed naudingud. Need on kaks suurt asja, mille nimel inimesed elavad. See saavutab haripunkti Paabelis, mis on joobunud pühade verest. See on kohutav pilt, kuid see on tõde. Ühel päeval valitseb see suur metropol maailma.
Kas teile meeldib oratoorium Händeli Messias? Ja selle kuulus koor Halleluuja? Halleluuja, halleluuja! See lausa tõstab su üles.
Kas te teate, mis see on? See on pidustus maailma majanduse langemise puhul. See on pidu, kuna aktsiad ja osakud muutusid väärtusetuks; pidu, et maailma majandus langes ja pangad suleti ning kõik teie säästud ja pension kadusid. Halleluuja, halleluuja!
See on võetud Ilmutuse 19. peatükist ning see on pidu Paabeli langemise puhul. Ainsad inimesed, kes hüüavad “Halleluuja!”, on Jumala inimesed.
Kui kõik pangad lähevad pankrotti ja su säästud kaovad, kes veel peale Jumala rahva laulaks “Halleluuja!”?
Kui kuulan Händeli Messiat ja jõuan selle kuulsa refräänini, tahan tõusta püsti ja küsida: “Kas te ka mõistate, mida ütlete? Kas ikka mõistate, mida te tähistate?”
Mind kutsuti kord rääkima Londoni börsile. Kas oskate ette kujutada paremat võimalust? Nad küsisid, et kas võiksin panna pealkirja oma loengule. Ütlesin, et jah võin ning see on järgmine: “Sa ei saa seda kaasa võtta, kui saaksid, põleks see ära.”
Nad ütlesid, et niimoodi nad seda reklaamida ei saa. Ütlesin, et soovisite pealkirja, ja sellest kavatsen rääkida. Nad vabandasid, aga ütlesid, et ei saa seda avaldada. Ütlesin, et muudan siis pealkirja: “Kuidas investeerida oma raha hauast kaugemale?” See neile sobis.
Seletasin neile lahti Luuka 16. peatüki, kus Jeesus õpetas meile hauast kaugemale investeerima. Enamasti muretsetakse pensioni ning toimetuleku pärast ja kuidas nautida elu siis, kui raha ei ole. Nad investeerivad kogu oma raha ellu enne hauda.
Kuid Jeesus õpetas investeerima hauast kaugemale. Sa saad selle kaasa võtta. Tean, et surilinal ei ole taskuid, kuid saad selle kaasa võtta nii, kui investeerid inimestesse, kes su taevas vastu võtavad.
Milline imeline mõte! Võid kasutada oma raha nii, et sind taevas hästi vastu võetakse, kui teed asju Jeesuse viisil.
Paabel on maailma ambitsioonide ülim tipp. Kõik naudingud ja raha maailmas koonduvad sellesse linna. Ta müüb iseennast prostituudiks, et meelitada inimesi end hävitama.
Meil on ka uus Jeruusalemm. Uus linn, mille ehitas Jumal. Oleme selle linna kodanikud.
Kui Jumal ilmutab meile tulevikku, ei tee Ta seda selleks, et rahuldada meie uudishimu või pakkuda meile salajasi teadmisi, nii et saaksime öelda teistele, et meie teame, nemad mitte. See pole asja mõte.
Kui Jumal räägib sulle tuleviku kohta, on selle põhjuseks, et võiksid selleks ette valmistuda. Meie oleme tuleviku rahvas. Oleme inimesed, kes hakkavad elama uue taeva all uuel maal. Oleme inimesed, kes peaksid selleks praegu ette valmistuma. Veel enne seda peaksime olema valmis suure viletsuse ajaks.
Lõpetan sellega, et loen teile ette ühe naise kirjutise. See liigutas mind sügavalt. Kirjutaja on Corrie ten Boom, Hollandi naine, kes saadeti koonduslaagrisse Saksamaale, sest ta oli peitnud juute salajases peidupaigas oma majas. Sakslased viisid kogu nende pere ära ning enamik neist suri. Corrie jäi ellu. Ta reisis mööda maailma pärast seda, kuigi praegu on ta surnud. Paljud on temast kuulnud või näinud temast Billy Grahami filmi “Peidupaik”?
Corrie kirjutas pärast Hiina külastust järgnevat. “Olen käinud maadel, kus pühad juba kogevad kohutavat tagakiusu. Hiinas öeldi kristlastele: “Ärge muretsege. Enne kui suur viletsus tuleb, võetakse teid ära.” Pärast saabus kohutav tagakius ja miljonid kristlased piinati surnuks.
Hiljem kuulsin, kuidas üks piiskop Hiinast ütles kahetsusega: “Oleme ebaõnnestunud. Oleksime pidanud tegema inimesed tugevaks tagakiusu jaoks, selle asemel et öelda neile, et Jeesus tuleb enne tagasi.”
Ta pöördus minu poole ja ütles: “Räägi inimestele, kuidas olla tugev tagakiusu aegadel, kuidas püsima jääda, kui suur viletsus tuleb, ning kuidas seista ja mitte nõrkeda!”
Corrie lisab: “Tunnen, et mul on jumalik läkitus minna ja rääkida selle maailma inimestele, et on võimalik olla tugev Issandas Jeesuses Kristuses. Meid valmistatakse ette viletsuse ajaks. Alates ajast, kui olin vangis Jeesuse pärast, ning sellest, kui kohtusin piiskopiga Hiinast, siis alati, kui loen hea lõigu Piiblist, mõtlen, et oot, seda saan kasutada viletsuse ajal. Nii kirjutan selle üles ja õpin pähe.”
Vaene Corrie, tema enda katsumus tuli siis, kui ta langes koomasse, mis kestis mõne aasta. Ta oli täiesti teadvuseta. Oli vaid kaks tegevust, millele ta reageeris selles kohutavas isiklikus viletsuses.
Üheks oli tema vennapoeg, Peter van Woerden, kes riietas kunagi end tüdrukuks ning sõitis rattaga läbi Amsterdami, et vältida sakslaste tähelepanu. Ta oli viiuldaja ja istus Corrie voodi äärel ning mängis talle viiulit.
Naine reageeris sellele, liigutas end veidi, ning näitas, et muusika jõudis temani. Ainus teine asi – ma ei teadnud seda varem –, millele ta reageeris nende viimaste raskete aastate jooksul oma elus, olid lindistused minu piibliõpetusega. Ma isegi ei teadnud, et tal need olid.
Kui neid mängiti ja ta kuulis Jumala sõna, siis reageeris tema vaim. Kui oled füüsiliselt täielikus koomas, siis on su vaim ikka elus ja saab reageerida.
Kuigi ta ei näinud suurt viletsust, oli tal ometi oma katsumus. Ta elas selle üle, sest oli hoidnud Jumala Sõna oma südames. Nii muusika kui Jumala sõna hoidsid tema vaimu elus, kuni ta ihu suri.
DAVID PAWSON
https://www.tv7.ee/arhiiv/pawson/koguduse-ulesvotmine_p49088/
