Olen koguduses märganud usukaaslaste palveid, mis oleks nagu jäänud vastamata. Palutakse otsekui kindlas usus: „Ma hoian, oh Issand, sinu käest kõvasti kinni.” Samas unustatakse, et inimese oma käsi on tema päästmiseks liiga nõrk. Võiks hoopis paluda: „Võta mu käsi oma tugevasse, kindlasse kätte, oh Issand!” (Järgneb näide oma tütre elust.)
Tartus Emajõe sillal.
Läksin koos laste ja abikaasaga Tartusse. Kuna tädi elas üle Emajõe, läksime raudteejaamast jalgsi. Busse oli tollal veel üksikuid. Minu kõrval oli väike tüdruk. Ta ei lubanud minul kunagi enese käest kinni võtta, vaid nõudis: „Mina ise!” Nii ka seekord.
Jõudnud sillale, nägid lapsed lähenevat laeva. See oli ju neile uudne. Jälgisime laeva sillal seistes. Minu käe kõrval oli nelja-aastane tütar. Suurem kaheksa-aastane oli ema kõrval. Nähes laeva silla all sõitmas, laskis tütar oma käe minus käest lahti ja enne kui ma midagi ette võtta või taibata jõudsin ‒ oli ta teel sõitvate autode vahel.
Oli vaid üks mõte: seda last mul enam ei ole. Kõik läks siiski teisiti. Ema karjatuse peale oli rahvas peatunud. Rahvamurrust teed läbi tehes nägin oma last, kes oli elus ja terve. Autojuhid olid talle autodega „aia ümber teinud”. Need seisid teel peaaegu kolmnurkselt, lõigates sellega lapsel ära igasuguse edasipääsu võimaluse.
Autojuht, kes ta teelt ära kandis, küsis: „Kelle laps?”
Saanud minult vastuse, ütles ta: „Teinekord hoia oma lapse käest kõvasti kinni.”
Vastasin: „See laps ei lase mul kunagi oma käest kinni hoida. Ta tahab ise hoida.”
Mees kummardus lapse kohale ja ütles: „Sa väike ninatark. Las isa hoiab su väikesest käest kinni. Tema käsi on suurem ja tugevam. Tema ei lase sind iialgi lahti, muidu oleks see sul viimaseks jooksuks jäänud!”
Inimese käsi on nõrk ja väeti. Kuidas võime mõtlematult ka suure Jumala käest ennast vabastada. Õnneks leidub taibukaid kaasvõitlejaid, kes suudavad meid tagasi Jeesuse juurde kanda. Kahjuks hukkuvad mitmed just sel viisil.
Las me palve olla: „Suur Jumal, võta mu nõrgad usukäed oma kõikvõimastesse kätesse ja juhi mind igaviku teedel.”
Ja usu, sa ei komista ega eksi.
HH nr 10/1991.
