Patt on nagu liim
Heebrealased olid väsinud rännakust ja kaotanud kogu julguse. Kuid suurim põhjus oli tegelikult see, et patt kleepus nii kõvasti nende külge. See murdis vähehaaval nende julguse.
Oleme ka ise kogenud, kuidas just see, et patt nii kergesti võib meid siduda, on suurim põhjus usulise julguse kaotamiseks. Kaotused on nii suured ja võidud nii harvad ning kuidas see mõjub meie vastupanuvõimele halvavalt.
Patt on mõjuv nagu selle algupärases tähenduses. Oleme nagu liimipaberisse takerdunud kärbsed. Kui tõmbame ühe jala lahti, kleepub teine seda kõvemini kinni. Meist endist ei ole aitajat sellises olukorras.
Oleme arvanud olevat vaba juba mõnestki patust. Jumal õnnistas meid. Lugesime rõõmuga Jumala sõna. See avanes meile. Selle valgel vaatlesime taevakirkust ja olime õnnelikud.
Või istusime ja kuulasime Jumala sõna. Issand tuli meile nii lähedale, et me hing täitus valguse ja rahuga. Me otsekui tõusime kõrgemale maisusest. Selliselt koosolekult koju minnes oli tunne, nagu oleks Issand ise kõndinud meie kõrval ja me olime sõnatult õnnelikud.
Mida tegime sellistel puhkudel?
Siis me uskusime nii elavalt ja Jumalat ülistades otsustasime: sellest hetkest alates peab mu elu muutuma. Teen tõelise otsuse elada Jumalale täiesti pühendunult. Alles nüüd sain teada, milline on tõeline kristlus. Nüüd tean, kuidas saavutada pideva rahu Jumala osaduses. Hakkan võitlema kuulekuses ka kõigis pisiasjades.
Heitsime sellel õhtul pilgu sisemise õnne maailma. Kuid hommikul ärgates oli kõik muutunud. Kogu see arm ja õnnistus, millest hing oli tulvil õhtul, oli kuhugi kadunud. Kõik oli nii külm ja surnud, süda tundus veel raskem kui varem. Meelde hiilis masendus ja hinge täitis lootusetu raskemeelsus.
Või läksid oma kambrisse ja sulgesid ukse. Tahtsid olla Issandaga kahekesi ja otsida tema palet. Kuid sa ei saanudki olla kahekesi. Patt hiilis erilisel viisil sinuga koos palvekambrisse. Sinu hingeline seisund ei jäänud vaikseks Issanda ees. Pahameel kellegi peale täitis su hinge ja palvetuli kustus. Kibedus, rahuolematus, kannatamatus lämmatasid sinu palvevaimu.
Või läksid abi otsima Issanda laualt. Ootasid püha kohtumist Issanda palge ees. Soovisid veeta selle hetke kõige sügavamas harduses ja meelepuhtuses. Kuid patt rippus sinu küljes ja häirivad mõtted ning tunded võtsid sinult rahu.
Nii käärib patt meis sees. Kas oled kogenud, kuidas võitlus patu vastu nõuab kannatlikkust ja visadust? Kas on abi sellele, kes on kaotanud julguse võitluses patu vastu?
Tänu Jumalale, et on! Seesama abi, mis varemgi. Tõsta silmad usu alustajale ja täideviijale.
Tema ei ütle: kogu jõudu. Ei, ta teab, et inimest ei saa vitsaga pühaks peksta.
Kuid tõsta oma pilk temale. Tema on nõuandja sinule, kes oled minetanud julguse patu vastu võideldes.
Vaata esmalt Issandale, kes on sinu usu alustaja. Meenuta, kuidas see algas. Tema alustas selle.
Kes olid sina? Patune, ebapuhas, uskmatu. Ometi valis ta sinu ja süütas sinus usutule. Ta andestas sulle kõik su patud ilma vastuväideteta. Ta riietas sind õiguse kuuega ilma sinupoolsete täiendusteta. Ta päästis sinu nii selgest armust, et sul endal ei olnud mingit eelist seda vastu võttes. Sa oled päästetud seepärast, et sinul on nii armuline Issand, mitte oma eeliste tõttu.
Olukord on sama ka antud hetkel. Tegelikult ei ole sa patusem kui siis. Erinevus on üksnes selles, et sa tunned nüüd paremini ennast ja oma pattu. Siis ei osanud sa veel aimatagi, milline patupesa on sinu vana loomus; kui sügaval viha, kadeduse, meelelisuse ja vihkamise juured sinus on. Oled hakanud nägema, et sinus, st sinu lihas, ei ole midagi head.
Kuid see kogemus on kohutav. Sa pole kunagi mõelnud, et oled patust nii läbi puretud, nagu oled alles nüüd avastanud. Seda seejärel, kui oled siiralt püüdnud saada paremaks. Mida siiramalt oled püüdnud, seda kohutavamalt oled läbi kukkunud.
Nii juhtub ikka, kui tullakse valguse kätte, Jeesuse lähedale. Seal meie patud suurenevad, sest nüüd paljastub patt ka meie meelelaadis seda enam, mida vähem seda ilmneb tegudes, muutudes lõpuks üldiseks patuks.
Kuid siis tõotab Issanda sõna: kus patt on saanud suureks, seal on arm saanud ülirohkeks.
Patutundmise kasvades peab Jumala laps kasvama ka armu tajumises. Muidu langeb ta lootusetusesse. Südame sisemise rikutud oleku vaatlus on kohutavam kui ükski teopatt. Meenutagem, et mida valgus paljastab, seda veri puhastab.
Õrna südametunnistusega Jumala lapsele on Jeesuse veri ainus kaitse. Kui ta ei saa peituda vere varju, närtsib ta lootusetuses, kogedes, kui kaugel on ta eesmärgist.
Kui ta aga saab usaldada neid sõnu, nagu Paulus ütleb Timoteosele: „Kui me oleme uskmatud, jääb tema siiski ustavaks,” saab ta uut lohutust ja julgust.
Märkame oma uskmatust. Patustame sageli, kui mitte teisiti, siis mõttes ja meeles. Meie süda on lõputu pahede läte, kust saast ennast välja pressib.
Kui meil ei oleks püsivat armu ega halastust, siis olnuks parem, kui me poleks tulnud sellele teele. Sest mis rõõmu on sellest, et inimene päev päevalt näeb oma uskmatust ja pahelisust ikka selgemini, ning kogeb selle jõulisust üha peenemalt.
Ainus abi meie patupahelisuse vastu on Jeesuse ustav armastus. Tema, kes armastas omasid, armastas neid lõpuni. Tema armastus meie suhtes ei ole muutunud, sest meid kutsudes tundis ta meid nii põhjalikult, et meie pahelisus ei ole tema jaoks midagi uut. Tema teadis juba meid kutsudes, et oleme veel pahelisemad, kui ennast ise praegusel hetkel tunneme.
Ometi kutsus ta sind enda juurde ja kroonis sind oma armu ja heldusega. Seesama lõpmata arm ümbritseb sind selgi hetkel. Üksnes selline arm võib uuesti sulatada jää sinu põues.
Kuulsin kord väikese jutustuse, mis ilmestab seda olukorda.
Vana taadike istus toanurgas ja vaatas aknast välja, kus varblased üksteise võidu nokkisid teri seina külge asetatud viljavihust. Oli jõuluaeg ja kõva pakane. Aknaruut kippus üha uuesti jäätuma, mida vanaisa pidi noaga jää eemaldamiseks kaapima, et välja vaadata.
Tütretütar tuli tuppa ja nägi vanaisa püüdlust. „Hei, vanaisa, see aitab nii vähe. Ma teen ahju suure tule, siis sulab ka jää aknaruudult.”
Ka meie kraabime ennast süüdistades oma noaga ja võtame häbi enda peale, teeme uusi ja häid otsuseid. Kuid neile ei järgne muutust. Ei, sest abi tuleb teisiti. Peame muutuma soojemaks, siis sulab jää meie hinges.
See juhtub siis, kui me kogu hingest, hoolimata oma pahelisusest, usaldame ennast Jumala armu merre ja võtame vastu teenimatu andestuse. Siis täidab Jeesuse armastus uuesti meie südamed. See armastus, mis hoovab meie südamesse Püha Vaimu kaudu, saab meie jõuks patu vastu. See armastuse jõud tõstab meid jälle üles ja annab uut jõudu ning julgust võitluseks eesmärgi nimel.
Sa ei muutu kunagi patutuks
Enne kui minna edasi, tuleb meil sügavalt omandada see piiblitõdemus, et inimene selles ihus ei saa kunagi patutuks. Kes sellist pühitsust ootab ja sellist uuendust ning jõudu arvab omavat, et ta vana inimene mingil viisil eraldub temast, see loodab võimatut. Midagi sellist Piibel ei õpeta, kuigi mõned inimesed on ekslikult midagi taolist sealt välja lugenud.
Me ei muutu kunagi patutuks. „Vanast inimesest” ei pääse me kunagi vabaks siinpoolses elus. See ongi hea. Kui kord mõtlesin, miks Issand ei ole teinud uuestisündinud inimest patutuks, nii nagu seda nimetatakse uueks looduks, sain mõistmise.
Elu Jumalaga on ühendus temaga. Just selles ühenduses Issandaga on inimese õndsus ja elu. Kui Jumal, andes meile uue loomuse, teeks meid seejuures patutuks, siis me ei vajaks enam ühendust Issandaga. Selle tõttu muutuks ta elu uuesti „minakeskseks”, kuigi see oleks sedapuhku vaimulik „mina”. Kuid Jumalat ta enam ei vajaks, ta oleks iseenesest piisav.
Issand soovib aga osadust inimesega. Ta tahab inimesele olla kõik kõiges. Ainult temas on inimese elu, õndsus, õnn ja kõik, mida inimene vajab ja igatseb. See alaline ühendus ongi elav kristlus.
Kuid kas Piiblis ei tõotata usklikule inimesele võitu pattude üle, kes on selle ahelais päevast päeva, olles võimetu vabanema?
Jeesus on ju öelnud: „Keda Inimese Poeg vabaks teeb, see on tõeliselt vaba.” Piiblis on ka teisi kohti, kus kõneldakse just sellest vabadusest: mida Jeesus võib inimese hingele anda.
Kuidas sellist vabadust kogeda?
Paulusel on märkimisväärne juhis võidu saladustesse jõudmiseks, mis on paljudele tundmatu. Selle tõttu suunatakse patuga võitlevaid usklikke valele võitlusteele.
Üldine arusaam on selline, et usklikuks saanu peab alustama ränka võitlust patu vastu. Ta peab oma tahte abil saavutama võidu oma patuse loomuse üle, paludes muidugi selleks abi ja jõudu Kristuselt. Ta peab võitlema kuni „vereni” vastu pannes patule. Nii sageli õpetatakse ja paljud on nii võidelnud.
Mis oli sellise võitluse tulemus? Üksnes kogemus, et patt seda enam tõstis pead, mida rohkem me võitlesime. Me ei suutnud pattu võita rohkem kui lühikeseks ajaks soodsas olukorras. Kuid siis langesime veel rängemalt.
Selline lootusetu võitlus toetub valele arusaamale „vana inimese” loomusest. Peame loomulikuks, et „vana” meis elab ja püüame seda alistada Kristuse käsu alla. Kuid „vanas” asub viha Jumala käsu vastu ja see ei saa ‒ ei saa, kuigi ta tahaks, ‒ alluda Kristuse käsule. See on võimatu. See on niisugusel määral läbinisti rikutud, et see ei parane vaatamata kõigile püüdlustele. Seepärast viib selline võitlus üksnes rohkem käsualuse seisundisse.
Kuid kristlus on arm. See on kingitus. See on puhas arm.
Võit patu üle antakse meile samasugusel viisil nagu kunagi esimesel korral pattude andestuses, nii alati ja jätkuvalt. Tänu Jumalale, kes on kinkinud meile võidu meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.
Kuidas see võit meile kingitakse ja kuidas see muutub tõelisuseks meie igapäevases elus?
See on täielikult Jumala töö.
Haara otsustavalt kinni patust
Sinu kristlusest ei tule kunagi midagi välja, kui sa ei haara otsustavalt kinni patust. Kuigi sa palvetaksid kui palju tahes, kuid samas soosiksid salapattu, ei saa sa kunagi leida rahu. Kui sa selle leiaksid, oleks see sulle kahjuks, sest see kinnitaks, et Püha Vaim on su hüljanud sinu rikutud meelsuses, ja siis oled sa kadunud.
Sa ei saa rahu, kuidas sa ka ei tunnistaks patte, kui sa pole otsustanud lõplikult loobuda patust, milles sinu puhastatud südametunnistus sind süüdistab. Rahu ei too ei meeleparandus ega patutunnistamine, kui see pole siiras.
Kes salajas sallib midagi sellist, mida Püha Vaim hukka mõistab, see on ebasiiras hing. Sa ei saa rahu, kuidas sa ka ei püüaks ennast lohutada evangeeliumi tõotustega ja uskuda Jeesuse vere puhastavasse väesse, kui teed seda vastu oma südametunnistust ning elad kaksikelu. Väliselt püüad sa küll võidelda inimeste silmis, kuid sa ei taotle sisemist pühadust Jumala ees. Elava kristluse teel on sisemine elu välisest tähtsam.
Haara otsustavalt kinni patust! Jeesus ütleb: „Ja kui su käsi sind ajab patustama, raiu ta ära!”
„Ja kui su jalg sind ajab patustama, raiu ta ära!”
„Ja kui su silm sind ajab patustama, kisu ta välja!”
(Mk 9:43-48).
Selles avaldub Jumala kõigutamatult radikaalne suhtumine patusse.
Põuepattude soosimine, salapattude sallimine, väikeste pattude hellitamine, see kõik tähendab vaimuliku elu surma.
Kirves on juba pandud puu juurtele. Iga puu, mis vilja ei kanna, raiutakse maha, sest seda piinab sisemise mädanemise haigus.
Iga soositud patt on nagu madu, mis mürgitab puu juuri. Kui juured juba kord on kahjustatud või lausa läbi näritud, siis puu kuivab ja variseb.
Kas oled teadlik sellest, missugune uss mürgitab sinu kristluse juuri just nüüd, nii et sa ei suuda vilja kanda? Kas oled teadlik sellest, missugune patt järab sinu vaimulikku elu nii, et see ära kuivab? Kas tead, missugune side patu ja maailmaga seob sind nii, et Püha Vaim vaikselt sinust eemaldub?
Kuulen kedagi kaebavat: „Oi, mina tean ja tunnen seda, kuid mida ma vaene patune teen. Olen võidelnud ja üha uuesti langenud. Olen tõusnud ja taas komistanud. Olen pingutanud oma jõudu kuni kokkuvarisemiseni ja sellest pole piisanud, nii et ma enam kunagi ei patustaks mõttes, sõnas või tegudes.
URHO MUROMA
(järgneb)
