On au olla selles imelises ärkamise keskuses, Olevistes! Kui ma olin väike poiss, siis mulle alati kõneldi Tallinna ärkamisest. Seetõttu oli mul väga suur rõõm täna kohtuda Rein Uuemõisaga ja saada temalt õnnistus ja juhised.

Ma sündisin Ukrainas, kuid kui ma olin 13aastane, minu pere kolis Ameerikasse. Minu onu, kes on minu pastor, avas seal koguduse ja kui ma olin 13aastane, hakkas ta mind kaasama teenistusse. 16aasta­selt sai minust noortepastor meie väikeses koguduses.

Ma tundsin Jumala kutset teenida noori Ameerikas ja mõne aja möödudes saabus ka läbimurre noorte keskel. Erinevatest rahvustest noo­red hakkasid pöörduma Jumala poole ning nende elu ja saatus hakkasid samuti muutuma.

Hiljem sai minust vanempastor ning ka täna näen ma oma kodulinnas Püha Vaimu ilminguid. Noored parandavad meelt, kahetsevad, haiged saavad terveks ja need, kes on seotud, saavad vabaks. Issand on elav ja Püha Vaim on seesama, kes ta oli eile, ja ta tegutseb ka täna.

Jumal aitas meil siseneda ka riiklikesse koolidesse ja igal teisipäeval seal jutlus­tada. Viimase kahe nädala jooksul on 500 õpilast Kristuse vastu võtnud. Ma usun, et lõikus on valmis, maailm on valmis ning Jumal on valinud ja tahab meid kasutada, et võida, puhas­tada, vabastada ning teha meid oma astjateks meie põlvkonnale meie ajal.

Meie esivanemate aeg oli nende aeg ning nemad järgnesid Jumalale, kandes seda tuld. Aga täna on tulnud uus aeg, uued väljakutsed ja olukorrad terves maailma, kus noored inimesed kuradi valede tõttu enam ei tea, kas nad on poisid või tüdrukud, kus puhtus on kaduma läinud.

Selles ajas tahab Jumal meid üles tõsta, et oleksime valguseks ja soolaks ning et elaksime isiklikus ärkamises. Ärkamine koguduses ja ühiskonnas on Jumala tahe ja Jumalast sõltuv, kuid ärkamine meie isiklikus elus sõltub meist. See ei sõltu Jumalast. Selle eest oleme ise vastutavad.

3Ms 6:5-6: „Aga tuli hoitagu altaril põlemas, see ei tohi kustuda! Preester peab igal hommikul süütama altaril puud ja seadma nende peale põletusohvri ning põletama selle peal tänuohvri rasva. Altaril peab põlema alaline tuli, see ei tohi kustuda!”

Iga kord, kui me räägime tulest, just Püha Vaimu tulest, siis me ei räägi tunnetest, pisaratest või häälekusest. Tuli kannab valgust ja annab soojust. Ta on süütav ja seega ise leviv, kuid tuld saab ka kustutada.

Tuli vajab kütust. Ja Jumal ütleb, et tuli altaril ei tohi kustuda. Jumal süütab tule, kuid meie kohustus on lisada sinna kütust, et hoida seda põlemas.

Kui süda põleb Püha Vaimu tules, siis kuradil ei ole sinna ligipääsu, nii nagu kärbsed ei saa laskuda tulisele pliidile.

Kui sa põled Jumala järgi, siis oled sa valguseks maailmale. Armastuse tuli Jumala järele sinu südames põletab ära sinus kõik selle, mis ei ole Jumalast ja mis ei ole meelepärane Jumalale.

Tuli ei vaja reklaami ega õpetust reklaamiturundusest, ta ei vaja brošüüre ega muud tutvustavaid vahendeid. Tuli reklaamib ja evangeliseerib ennast ise. Ta puudutab teisi ja süütab nad.

Mäletad, kuidas sa pöördusid ja kui sa kogesid pattude andestust, siis ei käskinud keegi sul evangeliseerida, kuid sa ütlesid kõigile, et sa usud Jeesust. Jeesus ei õpetanud Samaaria naist evangeliseerima, aga kui naine süttis, siis ta rääkis sellest kõikidele. Ta ei olnud alustanud veel teoloogia õpinguid, aga juba ta levitas seda.

Kui noori on vaja õpetada ja õpetada evangeliseerima, siis võib see olla osutus sellest, et tuld ei ole. Sest kui on tuli, siis see ei püsi sinus.

Näiteks kui ostsid uue telefoni, Nike’i tossud või uue BMW, siis keegi ei ütle sulle, kuidas seda sõnumit jagada, kuid sa näitad neid kõigile ja muudkui teed reklaami, sest sinus on tuli. Kui meis on Püha Vaimu tuli, siis toob see Jumala armastuse meie südamesse ja teeb meid valguseks.

Aga tuli võib kustuda. Ta ei pruugi põleda kogu aeg. Seepärast Piibel ütleb: „Ärge kustutage Vaimu.”

Tuli, mis eile või kümme aastat tagasi põles minu südames, kui ma kohtusin Jeesusega ja elasin läbi Püha Vaimuga ristimise või kui Jumal puudutas mind, ei tähenda, et ma terve elu põlen selles tules, kui ma ei lisa sellele kütust.

Seetõttu ma tahangi täna jagada teemat „kuidas tuld kaotada”. Seda ei õpetata, sest sagedasti räägitakse sellest, kuidas hoida tuld. Kuid mina tahan täna panna vaatenurga sellele, kuidas tuld kaotada.

Ma teen seda võimsa apostli, apostel Peetruse näite läbi, kes oli koos Jeesusega olnud kolm aastat. Jeesus oli ta süüdanud. Ta põles. Kuid ühel hetkel ta mitte ainult ei kaotanud tule, vaid läks sellest veelgi kaugemale.

Võib juhtuda, et sa armastad küll Jumalat, kuid oled tule kaotanud. Kuid Issand ja Püha Vaim tahavad süüdata sind taas ja põletada su südamest ära kõik, mis ei ole temast – kõik dee­monlikud mõjutused ja sõltuvused, millesse sa ise oled roninud. Püha Vaim tahab teha sinus oma tööd ja sind muuta.

Mt 26:33-34: „Aga Peetrus kostis: „Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!” Jeesus lausus talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.””

Esimene võimalus, kui­das kaotada tuld: on keskenduda oma armastusele Jumala vastu, selle asemel et keskenduda Tema armas­tusele meie vastu. Peetrus oli keskendunud oma pühendumisele Jumalale. Ta tahtis tõestada Jeesusele: mina suren sinu eest.

Kõik teised pöörduvad sinust ära, aga mina, mina olen pühak ‒ ma olen tugev, ma põlen lõpuni, ma palvetan, ma paastun, ma olen pastor, ma tean ja üldse olen ma…

Kuid Jeesus ütles: „Kõik taganevad minust ja sina, Peetrus, isegi kolm korda reedad minu.”

Miks? Uhkus, mille halvim variant on vaimulik uhkus.

Mis on vaimne uhkus? See esineb siis, kui sa oled keskendunud iseendale ja mõtled, et sina oledki iseenda kütus, et sina hoiad ennast ise püsti. Me oleme nagu pastapliiatsid, mis ei saa iseenesest püsti seista. Me ei suuda seista iseseisvalt. Kui arm ei hoia, siis me ei seisa.

Piibel ütleb, et me armastame teda, sest ta on armastanud meid. Meie armastus, kirg ega janu ei lähtu meist, vaid temalt. Kasvades Jumalas ja tema armus, võivad meie silmad pöörduda Jumalalt meie endi peale ‒ siin ma olen oma jõuga, oma palvete, pühaduse ja puhtusega, oma Jumala teenimisega.

Iga kord, kui ma asetan ennast keskmesse, isegi kui kasutame seda Jumala teenimiseks, siis varem või hiljem me langeme.

Jeesuse teine jünger Johannes oli aga teistsugune, ta kirjutab enda kohta Johannese evangeeliumis „jünger, keda Jeesus armastas”.

Johannes, miks sa ei kirjutanud enda kohta „jünger, kes armastab Jeesust”, ega lisanud, see kes armastab rohkem kui Peetrus. Johannes võrdles oma armastust Jeesuse vastu Jeesuse armastusega enda vastu ja ta mõistis, et tema armastus Jeesuse vastu on nii väike võrreldes Jeesuse armastusega tema vastu, et tal on häbi, häbi oma armastuse pärast.

Sest tema armastus on nii suur, et ma ei taha kiidelda oma armastuse, paastu ega palvetega. Tema armastus on nii suur, et ta oma ainusündinud Poja on andnud. Sellega võrreldes ei ole ma veel midagi andnud ‒ ainult patud ja oma halvad asjad.

Johannes vaatas oma armastusele ja mõtles, mida on mul siin uhkeldada oma armastusega, see on nii väike. Aga Jeesuse armastus on suur, võimas ja igavene ning sellest armastusest ma kiitlen. „Ma olen jünger, keda Jeesus armastab.” See muudab kõik.

Mäletan, et kui ma alustasin oma palveelu, siis ma alustasin seda väga radikaalselt ‒ tõusin väga vara, et minna kirikusse, palvetada, lisasin paastuaegu. Ühel hetkel oli palveelus aga täielik kuivuse periood. Ma ei kogenud Jumala lähedust ega Püha Vaimuga täitumist.

Ma parandasin ja parandasin meelt isegi sellest, et parandasin meelt, aga miski ei toiminud. Hakkasin ärrituma – ma tõusen hommikul vara, aga Jumalat ei koge, teised magavad, aga neil on kõik hästi.

Tulin palvelt vihasena koju ja valasin kõik naise peale välja. Mul olid Jumalaga probleemid, aga naine sai kõik oma kraesse. Naine isegi ütles: „Kuule, palveta vähem, võibolla on siis sul parem tuju. Palve ei aita sind praegu.”

Tulnud ühel korral palvesse, ütlesin: „Issand, ma olen väsinud, magamata, püüan saavutada läbimurret, aga sa ei tule isegi kohale. Sa oled mind nagu maha jätnud. Ma võtan palvetamisest väikese pausi. Annan sulle ja endale puhkust.”

Kui lõpetasin, kuulsin Püha Vaimu häält: „Sa tuled palvesse, et kogeda minu lähedalolu, aga mina kutsun sind palvesse, et saada sinu kohalolu.”

„Issand, see on vist mingi eksitus.”

Ja siis Issand küsis: „Kas sa tead, et ma armastan sind?”

„Jah, nii on kirjutatud.”

„Vlad, sa ei mõista, kui ma väga sind armastan. Kui sa tuled palvesse, siis tea, et see meeldib mulle ja valmistab rõõmu ning annab õnne­tunde.”

„Mina sulle? Mille pärast, Issand?”

„Sa oled minu poeg. Ma andsin oma Poja, sest tahtsin, et sa oleksid minuga. Mitte haletsusest, vaid armastusest andsin ma oma Poja.”

Järgmisel korral palvele minnes ma istusin ja ütlesin: „Hästi, Issand, ma tulin, armasta mind.”

See võib tunduda liiga lihtsana, aga ma olin olnud nagu Peetrus, ma pingutasin ja pingutasin, aga ei süttinud. Aga kui ma nüüd istusin, siis Isa armastus täitis toa ja mu süda, mis oli nagu jäätükk, hakkas sulama. Ma kogesin tema armastust ja ma sain palvest ilmutuse, et palve ei ole mitte minu püüd kogeda Jumalat, vaid palve on see, et ta igatseb osadust meiega, sest ta armastab meid.

Taoline palvereaalsus sai mulle selgeks siis, kui hoidsin oma poega esimest korda kätel. Me ei saanud abikaasaga kaua aega lapsi, kuid aasta tagasi sündis meile poeg. Ta ainult vaatas mind. Ta ei teinud midagi, aga ma olin valmis andma oma elu tema eest.

10 kuu jooksul olen ma teinud temast enam kui 1000 pilti. Isegi oma naisest, kellega ma olen elanud 14 aastat, pole nii palju pilte, kui sellest väikesest tegelasest. Ta ei ole midagi teinud ega midagi mulle andnud, aga ma olen temale juba nii palju panustanud.

Ta äratab mind igal öösel ja selle 10 kuu jooksul olen ma palju kordi olnud maga­matuse tõttu nagu zombi. Aga ma armastan teda nii väga, et ainult tema kohalolust täitub mu süda rõõmuga. Ma ei tea, kas minu ligiolu talle rõõmu toob ja ausalt öeldes on mul sellest ükskõik. Mulle piisab sellest, et ma saan teda kallistada, musitada.

Ja ma mõistsin, et Jumal, kes armastab mind miljoneid kord rohkem, kui palju tunneb tema minust lihtsalt rõõmu.

Kui tahad põleda Jumalale, siis lõpeta vaatamine oma armastusele Jumala vastu, sest see teeb sind kas uhkeks või sa langed masendusse. Seal ma ei lugenud, siin ma ei palvetanud ega paastunud, tegin liiga vähe jne. Sa ei saavuta kunagi täiuslikkust.

Või siis uhkus – vaadake, paastusin 40 päeva – sa oled nii vaimulikuks läinud, et kõik teised on sulle ainult põlvini või ei ole üldse vaimulikud. Eriti kodus on kõik madalal tasemel.

Keskendumine endale toob enesega vältimatult kaasa kas uhkuse või vaimuliku depressiooni ning selle tagajärjeks on alati tule kaotamine.

Peetruse esimene probleem oligi selles, et ta oli keskendunud endale. Väliselt tundub, vaata kuidas ta põleb Jeesusele. Kui ta oleks olnud meie koguduses, siis võibolla oleksime andnud talle mikro­foni jutlustamiseks, ikkagi tuline vend. Halleluuja!

Peetrus oli nii tuline, et lõikas inimestel kõrvu peast. Ta nii põles, et põles läbi. Inimesed, kes põlevad mitte Jumala armastusest, vaid iseenda armastusest Jumala vastu, nendega on väga raske koos elada. Nad lõikavad kogu aeg oma sõnadega. Nad on jäigad. Koguduses on neil halleluuja, aga kodus käib lõikamine.

See on selline pühadus, et lapsed ütlevad: „Jumal, hoia mind sellise pühaduse eest. Kui see on vaimulikkus, siis ei taha ma sellega mingit tegemist teha.”

See ei ole õige vaimulikkus, sest see ei toetu Jumala armastusele meie vastu. Keskendumine Jumala armastusele meie vastu teeb meid pehmeks, alandlikuks, armastavaks, kannatlikuks. Siis meie sõnad mitte ei lõika kõrvu, vaid tervendavad ja ehitavad.

 

Teiseks, kuidas kaotada tuld

Mt 26:40: „Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?””

Kui meie palveelu magab. Jeesus kutsub Peetrust, sellist tulist jutlustajat, palvetama. Jeesus palvetab, aga Peetrus magab. Jeesus äratab Peetruse: kus on sinu tuli, sa tahtsid ju minu eest surra, aga sa ei suuda isegi koos minuga valvata. Jeesus annab Peetrusele mitu võimalust koos temaga valvata, kuid ta leidis Peetruse ikka ja jälle magamast.

Paljude kristlaste elu on nagu Peetruse palveelu, kes lihtsalt magab. Ta pole mitte surnud, aga magab. Hingab, aga magab. Palvetatakse ja tehakse eestpalvet, kui on mingi vajadus või probleem, aga kui kõik on hästi, siis ollakse hõivatud. Palvetatakse nö käigu pealt, sest on pere, töö, äri jne. Palve piirdub palvetamisega autoroolis: „Tänu Issand, aamen!”

Selliste palvetega pole võimalik vaimulikult ellu jääda. Issand tahab, et meie palveelu ei magaks, vaid oleks elus.

Huvitav on see, kuidas Jeesus nimetas Peetrust Lk 22:31: „Siimon, Siimon”.

Kui Jeesus algselt kohtus Peetrusega, siis Peetrust kutsuti Siimonaks. Jeesus muutis ta nime Peetruseks ja kutsus sellest ajast peale teda uue nimega. Aga nüüd, kui Peetrus magab, on keskendunud oma armas­tusele ja on vaimulikult uhke, siis kutsub Jeesus teda vana nimega kaks korda. Miks?

Kui palveelu on uinumas, siis on vana elu ärkamas: sinu vanad soovid, kired, asjad millest saime vabanemise, – nö Siimon on ärkamas. Asjad, millest Jumal meid on vabastanud, on surnud, aga on vägi, mis äratab vanu patte ellu, ja see on magav kristlane.

Pane tähele, inimene sai vabanemise pornograafiast, teenib Jumalat ja siis hakkab ennast vaimulikult nö käest laskma, näiteks ei loe Jumala sõna. Ja siis ei tea kust hüppab arvutist äkitselt midagi välja. Alguses paned kohe kinni, siis vaatad sekundi ja paned siis kinni. Kolme kuu pärast vaatad kolm sekundit ja paned alles siis kinni. Veel mõni kuu edasi ega panegi enam kinni.

Miks? Sest sinu vana elu on võimalik ülesse äratada sellega, kui me magame siis, kui on vaja palvetada. Ma ei räägi, et me ei peaks magama, aga paljud meist magavad liiga palju või valel ajal. Kui me magaksime 30 min vähem ja võidaksime enam lahinguid tekiga, mille ahelad on nii soojad ja siduvad, siis on meie vaimulik elu ärksam.

Ma olen palju lahinguid kaotanud voodis, kui Issand on kutsunud mind palvetama. Kui Issand kutsub sind hommikul palvetama, siis mine varem magama. Pane kõik seriaalid ja uudised kinni, sest seal ei ole midagi uut. Maailm ja riigid on kurjuses, kogu aeg üksteisega võitlemas, üks sõda lõpeb, teine algab. Üks ja sama negatiivne meediaring. Kui ennast selle negatiivsusega kogu aeg täita, siis see ei aita edasi.

Aga kui lähed varem magama ja tõused varem ning veedad esimese pooltunni või tunni Issandaga, siis su päev muutub, meeleolu muutub, sa käid Pühas Vaimus, täitud Püha Vaimuga. Tuled tööle, Issanda rõõm on sinu näos, ja sa hakkad evangeliseerima.

Sul on head suhted kodus. Miks? Sest sa oled täis Jumala tuld, täis Püha Vaimu.

Ma tahan teid julgustada, et kui te tahate palvetada, siis tuleb minna varem magama. See on praktiline. Inimesed, kes on öösel üleval, võitlevad hommikul oma ihuga: „Ma ei suuda palvetada, ma olen nii väsinud.”

Aga miks sa olid kella kaheni üleval, vaadates televiisorit? Pane televiisor kinni ja mine magama.

Palveajad võivad inimestel olla erinevad. Kui Issand äratab sind 24.00 ja juhib palvetama, siis las Jumal viib sind palvesse, mitte Insta­grammi (sotsiaalmeedia).

Inimesed kurdavad, et ei saa öösel magada. Mida teha? Vaatame Tik-Toki (sotsiaalmeedia) – kaks tundi läheb lennates ja enam ei saagi jääda magama.

Kui Jumal äratab meid öösiti, siis see ei ole selleks, et me täidaksime ennast Facebookiga (sotsiaalmeedia), sest see on palveaeg.

Võimatu on põleda, kui ei ole palveelu. Palve võib olla hommikul, õhtul või lõuna ajal, aga kui see magab, sest sa oled nii hõivatud, et sul ei ole aega palvetada, siis mõtle Jeesusele, kes oli Jumal, kuid kes võttis ja leidis aega palveks.

Kui tema võis leida aega palveks, siis võime selleks leida aega ka sina ja mina. Jeesus läks ja palvetas hommikuti, vahel veetis ta palves terveid öid.

Kui maa peal olnuks üks inimene, kellel poleks vaja olnud palvetada, siis oleks see Jeesus. Ta oli Isaga üks, ta oli püha. Tal nagu ei oleks tarvidust palvetada, aga ta palvetas.

Kui Johannes tema ristis, tuli ta veest välja ja palvetas. Ta läks koos jüngritega mäele, kus olid Mooses ja Eelija ning Jeesus palvetas. Kui oli vaja valida 12 jüngrit, palvetas Jeesus terve öö. Ta jutlustas kolm päeva, toitis inimesi ja oli väsinud, aga saatnud rahva laiali ja jüngrid oma eele, läks ta mäele palvetama.

Tulnud öösel mäelt alla, kõnnib ta vee peal. Me ütleme: „Oo, ka meie võime käia usus vee peal.” Aga kui sa ei palveta, siis tea, et mingit käimist vee peal ei toimu. Sa upud. Sest kui sa palvetad, tuleb usk ja Jumala tuli aktiveerub. Pane tähele oma elu: kui kaob tuli, on kadunud ka palveelu. Need on omavahel seotud.

 

Kolmandaks

Mt 26:58: „Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülem­preestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.”

Peetrus järgnes Jeesusele, kuid distantsilt. Iga kord, kui palveelu uinub ja me ei palveta enam, siis hakkame järgima Jeesust kaugelt nagu Peetrus. Enne kui Jeesus tegi imesid, tervendas haigeid, ajas välja kurje vaime, äratas üles surnuid, oli nö populaarne, siis oli Peetrus tema kõrval ja sai osa Jeesuse populaarsusest.

Aga kui Jeesus on kinni võetud, on Peetrus otsekui ettevalmistamata, sest ta magas, kui oli vaja palvetada. Ta järgneb küll veel Jeesusele, aga juba eemalt, et mitte kaotada oma elu.

Kui me väldime ohvrit, siis me järgime Jeesust kaugelt. Kui palveelu magab, siis jah, me armastame, usume ja järgime Jeesust, kuid see kõik toimub distantsilt.

Ma järgin Issandat, aga paastuda ei taha, sest see on liiga suur ohver. Ma ei ohverda ei finantse ega aega, sest see maksab liiga palju. Kui on palve õnnistuse saamiseks, siis olen ma kohe Jeesuse kõrval. Kui ma pean aga midagi ohverdama, ära andma, millegiga hüvasti jätma, millestki vabanema, midagi ära viskama, nii kohe olen ma Jeesusega distantssuhtes, et vältida ohvrit.

Kui sa järgid inimest kaugelt, siis sa ei kuule teda enam. Inimesed kurdavad, et nad ei kuule Jumala häält. Aga miks sa pead teda kuulama kaugusest? Jumal ei karju, ta sosistab. Püha Vaimu hääl on vaikne, sest ta tahab, et me oleksime kõrvu.

Aga kui meie vahel on distants, nagu oli Peetruse ja Jeesuse vahel, siis me ei saa aru, mida ta kõneleb ja me ütleme, andke talle „mikrofon”. Jeesus ei taha rääkida sinuga läbi mikrofoni – ta ei taha rääkida sinuga ainult läbi jutlustajate. Ta tahab rääkida sõna kaudu sinu südames.

Aga sagedasti on meie ja Püha Vaimu vahel distants, sest me kardame ohvrit. Tihti me kuulame ainult siis, kui see toob mingit kasu meie ellu. Aga kui kõne alla tuleb mingit laadi ohver, me kohe ütleme, Issand, ma järgnen küll sulle, aga distantsilt.

Kui sa järgid Jeesust nii nagu Peetrus ‒ kaugelt, siis sa ei kuule enam tema häält, siis sa ei koge tema soojust. Usud muidugi veel Jumalat, sest kes ikka tahab põrgusse minna, aga sa ei ela enam taevas ega taevaga. Sellega aga kahjuks Peetruse lugu veel ei lõpe.

 

Vlad Savchuk

Olevistes 09.02.2025

(järgneb)