Ma tahan jagada teile innustust ja julgustust kuningas Joase näite põhjal 2Kn 13:14-19.
„Aga kui Eliisa oli haigestunud tõppe, millesse ta suri, siis tuli Iisraeli kuningas Joas tema juurde ja nuttis tema palge juures ning ütles: „Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!”
Ja Eliisa ütles temale: „Võta amb ja nooled!” Ja ta võttis enesele ammu ja nooled.”
See Joas ei olnud hea kuningas. Ta tuleb Jumala mehe juurde, sest ta naabrid süürlased ohustavad teda ja tulemas on sõda. Prohvet on haige. Joas ei nuta selle pärast, et prohvet on haige, vaid ta tuleb prohveti juurde enda pärast ja nutab: “Mu isa, mu isa!”
Ta proovib nagu teha näitemängu Eliisale, kuna ta teab, et Jumala mees on suremas. Tal ei ole kahju, et Jumala mees sureb, vaid ta muretseb, mis saab temast endast pärast Eliisa surma, kuna sõjavägi on piiramas ja sõda on saabumas.
Ta ütleb: “Eliisa, mu isa, mu isa, sina oled Iisraeli sõjavankrid ja ratsanikud. Sinu peale me loodame.”
Aga ta ei ütle seda siiralt…
Mida Jumala mees ütleb? Ta ei raiska aega. Ta ei hakka pidama loengut, et ei tohi karta. Ta küsib: „Kus su vibu on? Kus su nooled on? Ära hala. Tõuse püsti!”
Joas pühib oma pisarad ja mõtleb: „Minu vibu? Minu nooled?”
On oluline kristlasena mõista, et kui meil on kitsas käes, ei ole aeg korraldada Jumala ees näitemängu. “Nüüd ma olen tõeliselt murtud. Eelmised tõeliselt tõelised korrad ei olnud päriselt tõelised. Aga nüüd olen ma päriselt murtud!” Vahel pole sellisest näitemängust lihtsalt kasu, kui see pole siiras.
Jumala mees teab, mida teha. Ta teab, et on vaja tegutseda. Ka meil kristlastena on vaja tegutseda. Me ei saa jääda mõtisklema neid asju selgeks.
Siin Jumala mees ütleb: “Kus on su vibu ja nooled? Kui on käimas sõda, vajad sa vibu ja nooli.”
Ei ole vaja svammi ja vanni või pulti ja telekat. On vaja vibu ja nooli. Me peame teadma, mis on millisel hetkel tarvilik.
Siis ta küsib: “Kus need on?”
Täna mõned kristlased ütlevad sedasi: ”Jaa, ma tean, et mul on olnud need vaimuannid, millega lahingusse minna.”
„Efeslaste kuuendas peatükis on meile kirjeldatud sõjavarustust.”
„Jahaa, nii?”
„Kuhu sa selle panid?”
„No ma olen kunagi palvetanud inimeste eest, nad said ka terveks. Olen kunagi prohvetlikult kõnelenud. Läks täppi võib olla, aga aastaid enam ei ole ma seda teinud.”
„Mine siis tagasi sinna, kuhu sa selle vibu jätsid ja korja see üles.”
Jumal ei kahetse oma kutsumist ega armuande ega võta neid ära. Vahel jätame ise need vedelema. Need on täpselt seal, kuhu sa nad jätsid. Mine otsi üles need, mis sinu käest on ära võetud ja mida sul nüüd tarvis on.
Meil on need relvad. Saatan püüab tekitada tunnet, et meil ei ole midagi. Ta tahab jätta muljet, et oleme relvitud, kaitsetud, nõrgad. Aga sõbrad, on kirjutatud: “Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest!”
No kuulge! Sa ei põgene kellegi eest, keda sa ei karda. Ühte hambuni relvastatud kristlast kurat ilmselt kardab, kui ta põgeneb tema juurest. Nii et lõpeta oma jooksmine, võta relv kätte ja seisa vastu kuradile: las ta jookseb ka vahelduseks.
Kui toetume ainult inimlikule, saab saatan need relvad meilt kätte.
Olen palju palvetanud haigete eest. Täiega äge on näha, kui Jeesus teeb kohe terveks. Täiega vägev. Halleluuja! See on nii imeline ja eriline! Üllatunud näod nii sellel, kes just terveks sai, kui minul, kes ma palvetasin. Tasub palvetada.
Alati ei saa kõik terveks ja ma ei tea miks. Paljud kristlased selle peale ütlevad, et näed, ju see polnud Jumala tahe. Või polnud sul seda tervendamise andi. Siis mõtledki, et täitsa tõsi. Peaks poe kinni panema ja palvetamise lõpetama. Ei saanud ju terveks.
Imelik, et haiglaid ei panda kinni selle pärast, et kõik inimesed sealt abi ei saa. Keegi võiks samuti nõuda, et haiglad pandaks kinni, sest kõik patsiendid pole terveks saanud. Selle peale aga keegi ei tule. Nad ikka proovivad aidata. Jumal õnnistagu arste, nad on täiega vägevad tüübid!
Samamoodi on sinuga: jäta need asjad, mida Jumal teeb, Jumala hooleks, ja sina tee seda, mida sina pead tegema.
Läheme edasi tunnetuse sõnaga. Sa oled võib-olla tundnud, et pead kellelegi midagi ütlema.
Olime kord koos piiblikoolis ja palvetasime viieses grupis. Kõik olid värsked, et otsida ja õppida kuulama Jumala häält. Nad olid innukad nagu teiegi…
Oleme seal viiekesi, istume ringis ja õpime kuulavat palvet. Paneme kellegi keskele, suleme silmad nii nagu New Wine’is seda õpetatakse, ja siis vaatame, kas Jumal näitab mingeid pilte.
Üks kutt värises ja värises ega teadnud, kas öelda seda ühele vanemale prouale. Me nägime seda ja julgustasime tagant, et ta ütleks. Nägime, et tal on midagi hammaste taga. Siis ta ütles: “Ma ei tea, ma palvetasin, aga ainuke asi, mida ma nägin, olid hambad.”
Selle peale läks vanema proua nägu rõõmsaks, sest tal oli hammastega väga suur probleem. See ei olnud selline probleem, mis välja paistaks. Ta oli nii mures oma hammaste pärast ja sellega Jumal kinnitas, et Jumalale on tema probleem teada.
Tasub välja öelda tunnetuse sõna. Kui sa oled kristlane, siis Jumal räägib sinuga. Mina ei hoia varjul oma laste eest midagi sellist, mis nende jaoks on eluks vajalik.
Võibolla mõtlete, et äkki Jumal ei näita midagi piisavalt selgelt, nii et oled hiljem põrgus ning Jumal ütleb: “Oleksid pidanud aimama.” Jumal teeb meile asjad selgeks, kui me küsime ja võtame aega teda kuulata.
Kui sa paned oma eluga edasi nagu rongiga, aga Jumal läks juba kolm peatust tagasi rongilt maha, ja kui sa siis imestad, kus kõik on, siis võta korraks hoog maha ja katsu oma süda läbi. Vaata, otsi ja mudi läbi kõik kohad, nagu tainast tehes. Käi läbi kõik asjad. Jumal tahab iga oma lapsega rääkida, nii et ka naabrilapsed kuuleksid oma Isa käest, keda nad veel ei tunne.
Tunnetuse sõnal on oluline koht. Olin suvel noortelaagris. Palvetasime inimeste eest ja siis läksin võõra paarikese juurde. Palvetasin selle tüdruku ja selle poisi eest. Tajusin sõna, mida poisile öelda: “Sa oled küsinud Jumalalt tõestust, et ta on olemas.”
Poiss vaatas ja ütles: “Jah, ma ei ole tegelikult kristlane. Täna hommikul ma küsisin: „ Jumal, kui sa oled olemas, siis tõesta seda kuidagi.””
Ma ütlesin talle: “Mees, see ongi sinu tõestus. Seda, mis on sinu südames varjul olnud, on Jumal taevas teadnud ja näidanud seda ühele oma lastest, kes tuleb võõra inimesena sulle ütlema, mida oled Isalt küsinud.”
Ütlesin: „Olgu, asi on selge. Millal sa oma elu Jumalale annad?”
Ta vastas: “Kohe praegu.”
On oluline, et see, mida Jumal meie südamesse paneb, tuleks sealt ka välja.
Vahel küsin kelleltki, kas tal on seljaga kõik korras. Ta vastab: “Minu seljaga on kõik hästi.”
Mina vastan: “Tore, olen Jumala laps ja õpin kuulama Jumala häält. Kas on mõni teine asi, mille pärast saan palvetada?”
Pole midagi katki, kui panid mööda. Selle peale sa ei lähe koju ega hakka nutma: “Sain kõigest valesti aru.”
Ei saanud kõigest valesti aru, vaid sa õpid. Püha Vaim on sinuga kannatlik, kui sa õpid ning ei tule välja. Sa ju tahad, et tuleks välja.
Kui laps vastab tahvli juures valesti, kas siis õpetaja hakkab nutma või jookseb klassist välja. See oleks päris naljakas.
Püha Vaim on meie õpetaja. Ta ei jookse minema, kui sa eksid või mööda paned. Ta on kannatlik ja annab sulle võibolla jõukohasema ülesande. Ta ei jäta sind maha, vaid ütleb: „Yess, hästi paned.”
Kus on vibu? Kus on nooled? Kui oled need ära kaotanud, siis mine otsi üles. Kui Jumal on sulle kunagi need andnud, ei ole tema neid ära võtnud. Ära kuula kriitikuid. Kuula Jumalat!
Joas tuli oma nutmisega ja leidis üles vibu ja nooled. Mida Eliisa talle edasi ütleb?
„Siis Eliisa ütles Iisraeli kuningale: „Pane oma käsi ammu peale!” Kui ta oli oma käe pannud, siis pani Eliisa oma käed kuninga käte peale…”
Kui me leiame vibu ja nooled ja kutsumuse, mis meil on, ning me tahame minna ja tegutseda, kuulutada evangeeliumi ja rääkida kellelegi Jeesusest, kes meid on päästnud surmast ja kinkinud meile igavese elu…
Kui me tahame seda teha, siis Jumala Püha Vaim paneb oma käe meie käe peale. Ta ei vaata seina äärest ega ütle: “Noh, tõmba nüüd vibu vinna.”
Püha Vaim tuleb ja paneb oma käe sinu peale, et sa kuuleksid selgesti, et sul oleks julgust minna jagama, et sul oleks tunnetuse sõna, mida öelda.
Vaimuannid saada on üks asi ja neid kasutada hoopis midagi muud. Vaimuannid ei ole nagu trofeed, mida kogume klaaskappi, või nagu medalid, mis riputatakse kaela, et võrrelda, mitu minul on; vaid need on tööriistad, mis on mõeldud kasutamiseks. Kui sõda on tulemas, on vaja need tõmmata vinna ja siis lasta. On vaja tegutseda.
Siis juhtub midagi Joase sees. Näitemäng on läbi saanud. Ta saab aru, et Eliisa ei naera tema üle ega aja tagurpidi uksest välja, vaid Eliisa võtab tema muret tõsiselt. Joas pühib oma pisarad ja saab aru, et siin on võimalik midagi saavutada.
Siis Eliisa ütles: „„Ava aken ida poole!”
Ta avas, ja Eliisa ütles: „Lase!” Ja ta lasi.”
Kui sina oled pisarad pühkinud ja otsustanud: ”Olgu, Jumal. Ma tahan teha midagi olukorra võitmiseks ja sinu kuningriigi laiendamiseks…”
Kui oled pühkinud pisarad ja sinu kontides on süttinud uuesti tuli, siis on järgmine asi, mida kuuled: “Ava aken: otsi üles võimalus.”
Kui nad poleks akent avanud, istudes tornis või kambris vibu ja nooltega, poleks nad midagi saavutanud. Tuleb otsida võimalust, st avada aken.
Tuleb minna kuhugi, kus on inimesed. Tuleb öelda välja sõna. Tuleb palvetada. Sirutada käsi haige peale. Tuleb anda võimalus.
Tee vajalikud ettevalmistused selleks, et oled selle vaimuanni juba saanud. Sul on vibu vinna tõmmatud. Sul on vaja avada aken, et nool jõuaks sinna, kuhu see peab jõudma. Jumal tahab tegutseda ja ta tahab sihtida paljusid.
Ta ütles: „Lase.” Ja ta lasi.
Siis Eliisa innustub sellest ja ütleb: „See on Issanda võidunool.”
Eliisa saab aru, et sellest mehest, kes tuli nuttes ja oli oma vibu kaotanud, on saanud sõjamees. Ta on valmis laskma välja noole.
Kas saate aru, mida see tähendab? Lastud noolest saab Eliisa innustust.
Siis Eliisa ütles: „Issanda võidunool, võidunool Süüria vastu! Sa lööd süürlasi Afekis, kuni nad on hävitatud.”
Nüüd on midagi korda saadetud.
Sa võid küsida: „Aga kelle juurde Sa, Jumal, mind saadad? Ma ju ei tea.”
Kas märkad, et Eliisa ei ütle: „Sihi.”
Ta ütleb: „Lase.”
Eliisa ütleb, et ava aken ja lase. Ava see võimalus ja lase, sest Jumalal on imelised nooled. Need on nagu Iisraeli raketitõrje süsteem, mis otsib üles koha, kuhu peab jõudma. Meie ei pea selle pärast muretsema.
Ma loodan, et keegi saab sellest täna julgustatud ja me kuuleme vägevaid tunnistusi sellest, kuhu need nooled on jõudnud.
Jumal on see, kes valib sihtmärgi. Meie avame akna ja tulistame nii palju, kui nooli on. Kui otsa saab, siis küsi juurde. Me peame oleme sõnakuulelikud, et Jumal tegutseks vastavalt sellele, mis on temal plaanis.
Siis sai Joas julgustust ja ka meie saame julgeks, kui tunneme, et Püha Vaim on meiega. Ma ei suuda kirjeldada, kui palju on minu usku kasvatanud see, kui olen näinud, et sõna, mille Jumal on öelnud, täitub.
Jeesus on see, kes ta oli eile, ta on seda ka täna ja igavesti. Ta ei muutu. Samu asju, mida ta tegi Piiblis, teeb ta täna, homme ja ka ülehomme. Jeesus ei muutu.
Sellest saan aru alles siis, kui olen vibu vinna tõmmanud ja lasknud. See, mis on öeldud, see juhtub. Meil on vägev evangeelium.
Nii mõistusevastane näib kellelegi öelda: „Keegi on sinu pattude eest surnud. Jeesus on sinu päästnud ja lunastanud.”
Kuidas uskumatule inimesele saaks nii öelda? Tema jaoks ei ole see loogiline.
Kui ütled kellelegi: hambad, on ka see ebaloogiline, kuid sel hetkel see proua vajas seda.
Ärme meie vali, mida Jumal võib öelda ja mida mitte. Las ta ütleb ja sina ole valmis. Sa oled nagunii endale surnud. Kui su sõnumi pärast sind sajatatakse või kuhugi saadetakse, siis kui sa oled surnud, ei tee solvamine sulle midagi.
Või oled sa veel elus? Elus inimest saab küll solvata. Jeesus ei ole kutsunud meid iseendale elama, vaid iseendale surema.
Ta on suures tarkuses kirjutanud need sõnad, et meie neist aru saaksime, et tema järgimine elusana ei ole võimalik…
Jeesus kandis seda suurt risti. Ta on andnud sama juhise ka meile, öeldes: kes tahavad mind järgida, võtku oma rist enda peale ja järgnegu mulle ja salaku oma mina.
Me ei pea Jeesuse toel ehitama üles oma elu, edu ega ego. Need plaanid näeb Jumal läbi.
Kui ülesvõtu päev tuleb, siis küsitakse: „Kes sa oled?”
Pea meeles, et oled Jumala laps, kes oled päästetud ja ristitud. Sa oled Jumala perekonna liige ja Jumal hoolitseb, et kui tuleb „ärakolimise” päev, ei jääks keegi tänavale ripakile.
Sinu ülesanne on hoida suhet perekonnaga. Laps võib igal ajal, kui ta jalad juba kannavad, kodust põgeneda. Aga ära tee seda. See oleks väga rumal. Ära põgene, vaid jookse Jumala juurde.
Ma tahan, et mu lapsed teavad, mida me Signega planeerime. Me ei taha öelda: nüüd on asjad nii ja me otsustame selle ilma lapsi kaasamata. Samuti ei hoia Jumal oma lapsi teadmatuses.
Ma ei armasta oma naist sellepärast, et ma lugesin tema kohta brošüüri, kus olid kirjas tema mõõdud ja diplomid, vaid selle pärast, et ma olen temaga kohtunud. Ja kui keegi räägib mulle tema kohta rumalat juttu, siis ma tean, et see ei vasta tõele. Sa võid hakata uskuma mingeid jutte ja kahtlema oma usus.
Saatan tegi seda algusest saadik: ta valetas Eevale. Ta valetas kahele täiuslikule inimesele, kes olid täiuslikul planeedil täiuslikus aias. Madu tuli ja valetas, et Jumal ei ole hea. Ära usu valesid. Jumal on hea, isegi kui elus juhtuvad halvad asjad.
Kui su usuelus on kindlad asjad paigas, siis ära raiu maha neid sambaid, millele oled rajatud.
Tänu et Sa puudutad kõiki, ka neid, kes istuvad ka tugitoolis. Tänu et Sa tervendad selle, kellel on kopsud kinni.
Kui otsime tervenemist, ei pruugi me leida Jeesust. Kui otsime Jeesust, saame ka tervise.
Tule, Jumal, ja täida oma lapsi, nii et me oleme ühendatud vooluvõrku, et saame tulla palvekambrisse, Sinu ligiollu, kus Sa oled valmis rääkima inimesega. Räägi oma lastega just nüüd.
JOEL REINARU
Valguse Tee Vabakoguduses
29.08.2021
