Kui ma küsiksin, miks tuli Kristus maailma, siis kindlasti saaksin vastuseks:
„Päästma patuseid.”
Ja sellele ei lisataks muud. Mõned mõtlevad, et see oli Kristuse ainus ülesanne. Teame, et Ta tuli maailma otsima seda, mis oli kadunud. Siiski pole see kõik. Ta tuli ka tervendama purustatud südameid. Luuka 4:18 ütleb Ta: Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.
Veel teises kohas on kirjutatud, et Ta on tulnud maailma kirgastama Isa ja ilmutama Teda inimestele.
Nüüd soovime vaadata seda tõde, et Kristus on tulnud maailma tervendama purustatud südameid.
Kui Walesi prints mõni aasta tagasi külastas Ameerikat, siis oli kogu maa vaimustuses ja kõik soovisid teda näha. Kõik küsisid, miks ta oli tulnud Ameerikasse. Kas ta oli tulnud tutvuma meie valitsemise ja seadustega, või oli lihtsalt tulnud meie maad vaatama. Igal juhul ta tuli ja mõne aja pärast sõitis ära, selgitamata kellelegi, miks ta oli käinud.
Kui Rahuvürst tuli sellesse maailma, ei toimunud see Tema enda pärast. Ta ise ütleb, et Ta ei tulnud ei vaatama ega ennast näitama, vaid Ta tuli otsima ja päästma seda, mis oli kadunud, ja tervendama murtud südameid.
Kui seda teada, näib kummaline, et nii paljud, kellel on purunenud süda, soovivad pigem kanda seda aastast teise, kui anda see Suurele Arstile.
Kui palju on Chicagos neid, kes lähevad hauda murdunud südamega? Juba aastaid on nad kandnud muredest rasket südant, kuigi nad Piiblit lugedes on näinud, et on olemas Keegi, kes on tulnud tervendama südameid. Ta jättis kauni taevakodu, et tulla siia alla, Isa saadetuna ravima kõiki südamehaavu.
Sõber, kõikides rahvaklassides ja ametites on palju neid, kellel on murtud süda. Rikkad ja vaesed kannatavad selle tõttu samal kombel.
Oli aeg, kui mul oli tavaks käia külastamas ainult vaeseid. Olin arvanud, et ainult neil on haavatud süda. Kuid olen õppinud nägema, et neid on nii rikaste kui vaeste, haritute ja harimatute, tsiviliseeritute ja arenevate hulgas.
Kui saaksite kõndida selles linnas kohtumaks inimsüdametega ja te suudaksite panna nad avanema oma südame murede ja valudega, te hämmastuksite, kui palju murelikke mõjusid on peidus iga pere loos.
Mõni aasta tagasi juhtusin olema paar nädalat sellest linnast ära. Tulnud koju, läksin tervitama mitmeid tuttavaid. Esimeses kohas, kus käisin, kohtasin nutetud silmadega pereema. Püüdsin jõuda selgusele, mis teda vaevas. Alguses ta ei soovinud oma südant avada, kuid siis rääkis ta kõigest.
„Eelmisel ööl tuli poeg koju joobnuna. Enne seda ma ei teadnud, et tal on tavaks pruukida kangeid jooke.”
Siis ta lisas: „Oleksin pigem näinud teda hauda lastuna, kui tulevat koju sellises seisundis.”
Kui ta oli rääkinud oma kurva loo, püüdsin lohutada teda parimal viisil. Kui sealt lahkusin, soovisin, et ma ei peaks rohkem minema kodusse, kus valitseb selline kurbus.
Järgmises majas, kuhu läksin, elas mõningaid pühapäevakooli lapsi. Esmalt sain teada, et seda kodu oli külastanud surm ja ühe neist ära viinud. Ema rääkis mulle surnud lapsest ja näitas pisarsilmil tema mänguasju ja kingi. Lahkusin sealt nii kiiresti kui võimalik ja lootsin siiralt, et ma enam ei peaks kuulma nii kurbi uudiseid.
Järgmisel külaskäigul sattusin kodusse, kus kohtusin naisega, kes rääkis mulle oma kurva loo: „Minu mees oli juba pikka aega hoolimatu pere ja minu suhtes. Nüüd on ta meid maha jätnud. Ma ei tea, kuhu ta on läinud. Talv on tulemas ja kuhu satun oma perega?!”
Püüdsin teda lohutada, palvetasin koos temaga ja julgustasin teda jätma kõik oma mured Issandale.
Kui läksin järgmisse kodusse, kohtasin taas naist, kellel oli masendatud süda. Ta jutustas, et tema poeg oli lahkunud kodust ega olnud tal aimugi, kuhu ta oli reisinud.
Mul oli sellel õhtupoolikul viis kodukülastust ja igas kodus oli murdunud süda. Igaühel oli mingi mure rääkida. Kui te külastaksite iga kodu selles linnas, ei leiaks te ainsat, kus ei ole kurbust.
Kui seda jutustan, mõtlete ehk nendele suurtele muredele, mida teist keegi oma südames kannab. Mina nendest ei tea. Kuid kui tuleksin igaühe teie juurde ja te avaksite oma südame minule, olen kindel, et saaksin kuulda veel rohkem kurbi lugusid.
Selles linnas on palju murtud südameid, neid on sadu, isegi tuhandeid, neid on kõikjal selles linnas. Kui kõik need mured, mis on selles linnas, üles kirjutada, ei mahuks need sellesse hoonesse ega jõuaks keegi meist neid kirju kogu elu jooksul läbi lugeda.
Pisarad ei ole võõrad sellel maal. See pole üksnes meie ajastul nii. Inimesed on valanud pisaraid alates Aadama päevist ja lakkamatu kaebus on tõusnud Jumala poole.
Piibel räägib, kui kibedasti nuttis Jaakob, kui ta arvas, et Joosep oli surnud. Tema pojad püüdsid teda lohutada, kuid asjata. Me oleme lugenud Taaveti pisaratest, kui ta sai teada Absalomi surmast. Olen kuulmas tema valukarjeid: „Absalom, Absalom, mu poeg Absalmom! Oh kui ma oleksin surnud sinu asemel!”
Kui Jeesus sündis maailma, oli kaebehüüd esimene, mida ta kuulis. Ta kuulis Petlemma emade kibedat nuttu. Sõimest kuni ristini oli Tema elu ümbritsetud muredest. Oleme lugenud, kui sageli Ta tõstis oma pilgu taeva poole ja ohkas. Usun, et Ta tegi nii, mõeldes kõigile neile kannatavatele inimestele, keda Ta nägi alaliselt enda ümber.
Ta nägi kannatajaid kõikjal maa peal, nii vasemal kui paremal. Ta oli tulnud võtma ära nende muret, kuid vaid vähesed soovisid võtta vastu Tema abi. Sellele mõeldes tundis Ta ennast kurvana.
Kõigil kannatajatel on õigus jätta oma koorem Temale, sest Ta on tulnud neid kandma, samuti nagu meie pattusid. Ta soovib kanda meie kannatuse ja kurvastuse. Kogu selles linnas ei ole ainustki Aadama järglast, kes ei saaks vabaneda kõikidest oma muredest, kui ta vaid tuleb Jeesuse juurde.
Palun teie tähelepanu väikesele sõnale „saatnud”. „Ta on läkitanud.” Võtke oma Piibel ja lugege, mida on Jumal teile saatnud. Me saame jõudu sellest mõttest, et keegi, kelle Jumal on läkitanud, ei saa ebaõnnestuda oma töös.
Kui Jumal on kellegi saatnud, on kindel see, et ta õnnestub oma tegevuses, kui tahes raske, laiaulatuslik või suure vastuseisuga see poleks.
Jumal saatis Moosese Egiptusesse juhtima kolme miljonit inimest välja orjusest. Selline ülesanne oleks kellele tahes tundunud lausa ülejõukäiv ja samuti tundus see Moosesele. Tal ei olnud mingit väehulka ega kindraleid ja siiski läkitati ta viima seda suurt rahvahulka ära Egiptuse rahva keskelt. Kuidas sellega läks?
Vaarao ei soovinud, et rahvas lahkub. Tema ja ta sõjavägi hakkaksid seda takistama.
Kas see õnnestus?
Jumal oli saatnud Moosese ja tema oli edukas.
Me teame, et Jumal saatis Joosua vallutama Jeerikot. Rahvas kõndis ümber müüride, need langesid ja linn vallutati.
Jumal saatis Eelija Ahabi juurde ja me teame, kuidas see lõppes. Jumal saatis ka Simsoni ja Giideoni ja Piiblis räägitakse, mida nemad korda saatsid. Need mehed, keda Jumal on saatnud, ei ole kunagi läbi kukkunud.
Kuidas võiksime arvata, et Jumala oma Poeg, kelle Ta on saatnud meie juurde, võiks ebaõnnestuda! Kui Mooses, Eelija, Joosua, Giideon, Simson ja kõik teised Jumala saadetud mehed olid õnnestunud, kuidas võiksime mõelda, et Jeesus Kristus pole õnnestunud? Kas sa arvad, et Ta ei suudaks ravida murtud südameid?
Kas arvad, et kellegi süda on nii katki, et Ta ei saaks seda tervendada? Küll Ta suudab. Kuid asjad on nii, et inimesed ei taha tulla Tema juurde. Kui siin on täna keegi murdunud südamega, siis tule Tema juurde.
Kui teil läheb käsi või jalg katki, siis te kiirustate parima arsti juurde. Kuid kui kellegi süda on murdunud, ei pea ta minema ei arsti ega jutlustaja juurde, vaid Jeesuse juurde, kes on parim arst.
Neil päevil, kui Jeesus oli maa peal, ei olnud siin selliseid haiglaid ega arste nagu praegu. Kui keegi haigestus, viidi ta välja maja ukse kõrvale ja need, kes sealt mööda liikusid, andsid talle tervenemisjuhiseid. Mööduja, kellel oli olnud sama haigus, rääkis oma tervenemisest.
Mõni kuu tagasi olin ma haige. Kui terveks saanuna oleksin kohanud kedagi, kes oli haigestunud samal viisil, oleksin rääkinud temale, kuidas olin saanud terveks. Poleks saanud hoida ravimeid enda teada.
Kui Jeesus läks nendest ustest mööda, mille ette oli pandud haigeid, siis said kannatavad inimesed rohkem abi tema sõnadest, kui kõikidest nendest ravimitest, mis siis olemas olid.
Ta on Suur Arst, Jeesus, kes on tulnud tervendama murtud südameid. Ta võib tervendada iga mureliku ja purustatud südame selles linnas. Me ei pea minema ühegi teise arsti juurde. Selles ongi suurim probleem, kui inimesed jooksevad teiste arstide juurde, selle asemel et minna Jeesuse juurde.
Ta on öelnud, et Ta on tulnud tervendama murtud südameid. Ja kuna Ta on nii öelnud, siis hoidkem kinni Tema sõnadest ja palugem, et Ta tervendaks meie südame.
Olen mõelnud täna, kui erineval viisil kohtuvad oma kurbusega Kristust tundvad inimesed nendest, kes Teda ei tunne.
Tunnen inimesi selles linnas, kes on lausa suremas oma kurbusest. Nende hulgas on kaks leske, kes kurvastavad meeletult oma mehe surma pärast. Selle asemel, et jätta oma koorem Kristusele, nad kurvastavad ööd ja päevad. Selle tagajärjel võib suur mure viib ka neid endid hauda mõne nädalaga. Ometi oleksid nad võinud viia oma murtud südame Suure Arsti ravida.
Kolm aastat tagasi läks keegi isa koos oma naise ja lastega reisile. Nad asusid prantsuse aurulaevale, kavatsedes reisida Euroopasse. Kuid reisil põrkas teine laev nendega kokku nii, et aurulaev uppus.
Pidasin sel ajal koosolekuid Chicagos ja sellel emal oli tavaks tulla igal õhtul koos oma mõlema lapsega koosolekule. Oli kaunis näha, kuidas need kaks väikest last istusid koosolekul hoolsate kuulajatena. Sageli valgusid pisarad nende põskedel, kui räägiti Jeesusest. Näib, et keegi teine kohalviibijatest ei olnud nii tähelepanelik kuulaja, nagu need kaks last.
Kui siis ühel õhtul julgustati murelikke tulema vestlusruumi, ütles üks nendest lastest emale: „Ema, kas ka mina tohiksin minna?”
Ema andis neile loa. Kui keegi sõpradest rääkis nendega, näisid nad mõistvat päästeteemat sama hästi kui täiskasvanud.
Varsti pärast seda tulin Inglismaale, kus lugesin ajalehest sellest õnnetusest. Lehes olid ka hukkunute nimed, kelle hulgas olid selle ema mõlemad lapsed. Sain teada, et see ema viibis samal ajal Liverpoolis. Läksin sinna neid lohutama, sest mõtlesin aidata teda üle sellest õnnetusest.
Kuid jõudnud tema juurde, taipasin, et Jumala Poeg oli jõudnud enne mind. Olin kavatsenud teda lohutada, kuid selle asemel lohutas tema mind. Ta ütles, et ta ei saanud mõelda, et tema lapsed magavad mere põhjas. Talle tundus, et Jumal oli lubanud tema lapsed viia laeva nii, et Ta sai võtta nad enda juurde taevasse.
Jumal oli lubanud temal pääseda õnnetusest selle pärast, et ta saaks teha edasi Tema riigi tööd inimeste hulgas. Kui ta siis ühel suurel emadele mõeldud kogunemisel Farwel Hallis rääkis sellest sündmusest, mõtlesin, et ka mina saaksin armu rääkida sellest murelikele emadele, kes leinavad oma lapsi.
Kui kellelgi teist on suur mure, kui oled surma kaudu kaotanud oma ema, isa, abikaasa või lapse, siis tule Jeesuse juurde, kelle Jumal on saatnud tervendama murtud südameid.
Arvan, et keegi teist tahaks öelda: „Sellised mured on küll rasked kanda, kuid minu mure on palju raskem.”
Meenutan ühte ema, kes mulle ütles: „Teil on kerge sel viisil rääkida. Kuid kui teil oleks selline koorem nagu minul, ei suudaks ka teie jätta seda Issanda hooleks.
„Kas teie koorem on siis nii raske, et Jeesus ei võiks seda kanda?”
„Muidugi ei ole see Temale liiga raske, kuid minul on võimatu anda seda Tema kanda.”
„Sel juhul on see teie viga.”
Olen kohanud paljusid, kes selle asemel, et jätta oma koormad Issanda kanda, seovad need üha kindlamini enda ümber ja rühivad siis edasi, vankudes oma koormate all.
Küsisin sellelt naiselt, milline on tema koorem. Ta vastas: „Minul on üksainus poeg, kuid ma ei tea, kus ta on. Ta ei püsi kodus, vaid eksleb ümber maa. Kui vaid teaksin, kus ta on, tooksin ta koju, kui tahes kaugel ta poleks. Te ei kujuta ette, kui palju ma armastan oma poega. See mure viib mu hauda.”
„Miks te ei lähe Kristuse juurde? Ta võib jõuda teie pojani, kuigi ta oleks ka maailma äärtes. Rääkige oma mure Jumalale, Tema võib selle ära võtta. Kui te ka ei saaks näha oma poega siin maa peal, võib Jumal anda teile lohutuse, et kohtate teda taevas.”
Siis rääkisin talle ühest emast, kes elas Lõuna-Indianas. Mõni aasta tagasi tuli tema poeg sellesse linna. Ta lootis täielikult oma headusele. Kuid te teate, et kui inimesel ei ole mingit muud kaitset kui oma võimekus, on tal raske tulla toime suures linnas. Ka see poeg ei jõudnud siin olla kuigi kaua, kui juba sattus eksiteele.
Ühel õhtul kohtas üks naabritest teda joobnuna tänaval. Kui naaber koju läks, mõtles ta esmalt, et ei räägi sellest isale. Kuid siis ta mõtles, et tema kohustus on sellest rääkida. Nii sai isa sellest teada ja see oli talle raske löök.
Kui lapsed olid sellel õhtul läinud magama, ütles mees naisele:
„Mul on kurbi uudiseid. Olen saanud teateid Chicagost.”
Ema katkestas töö ja küsis: „Milliseid uudiseid?”
„Meie poega on nähtud joobnuna Chicago tänaval.”
Sel ööl kumbki neist ei maganud. Nad kandsid oma mure Issanda ette ja hommiku koites ütles ema:
„Jumal on anndud mulle kindluse, et meie poeg saab päästetud ega pea surema joodikute surma.”
Nädal hiljem lahkus see nooruk Chicagost. Ta isegi ei osanud öelda miks. Talle tundus nagu nähtamatu jõud oleks tõmmanud teda tagasi koju. Esimeseks, kui ta üle läve astus, ütles ta emale:
„Ema, ma tulin koju, et sa palvetaksid minu eest.”
Veidi hiljem pöördus ta tagasi Chicagosse, kuid nüüd oli ta uus inimene, tuline ja särav nagu valgus.
Kui teie, isad ja emad, olete kogenud taolisi koormaid, siis viige need Jeesusele. Heitke need Tema peale. Siis Tema, Suur Arst, tervendab teie südamehaavad.
Keegi võib küsida: „Kuidas saab Tema tervendada?”
Mu sõber, mine Tema juurde nii nagu hea sõbra juurde. Ta ei ole mingi müütiline isik, vaid me võime tegelikult kohata Teda samuti nagu oma maist sõpra. Kui südamel on pattu, siis mine ja räägi sellest Temale. Kui mingi raske koorem sind rõhub, siis anna see Tema kanda.
Kui kavatseme rääkida oma lugudest inimestele, siis sageli öeldakse, et neil ei ole aega kuulata. Kuid Jeesusel üksnes pole aega piisavalt kuulata meie muresid, vaid Ta suudab ka tervendada meie südame.
Kui siin on täna õhtul keegi, kellel on purustatud süda, siis vii see Jeesusele. Võin sulle kinnitada, et Ta võib selle tervendada.
Meenutan ühte noormeest sõja päevilt. Ta polnud veel kahekümnene, kuid sattus mingi eksimuse tõttu sõjakohtu ette ja mõisteti surma mahalaskmise läbi.
See nooruk oli tulnud sõjaväkke vabatahtlikuna koos ühe teise noorukiga, kes oli saabunud kutsega. Nad olid head sõbrad ja neid ei saanud lahutada.
Ühel õhtul sai tema kaaslane käsu minna valvesse, kuid kuna temal endal ei olnud teisi ülesandeid sellel õhtul, palus ta luba minna tema asemel.
Nooruk nõustus sõbra sooviga ja valvas selle öö tema eest. Kuid järgmisel õhtul sai ta korralduse ise minna valvesse. Nii pidi ta valvama ka teise öö, kuid kuna ta polnud harjunud, uinus ta vahis olles. Selle ülesastumise tõttu kuulati ta üle ja mõisteti surma mahalaskmise läbi. Presidendi isikliku käsu põhiselt ei saadud talle armu anda, kuna selliseid eksimusi juhtus sageli ja see tuli lõpetada.
Kui vanemad poisid sellest kuulda said, nende süda purunes. Nad ei teadnud mingit viisi, kuidas poissi päästa. Kuid neil oli väike tütar, kes oli lugenud lugusid Abraham Lincolni elust. Ta teadis ka, kui väga president armastas lapsi. Seetõttu ta ütles: „Kui Abraham Lincoln teaks, kui palju isa ja ema armastavad minu venda, ta kindlasti ei lubaks teda tulistada.”
Siis see väike tüdruk otsustas, et ta läheb presidendi juurde. Ta läks Valgesse Majja. Valvurid ei suutnud olla vastu tema anuvale pilgule, vaid lasksid ta sisse. Kui ta jõudis kabineti uksele ja palus sekretärilt luba, ei saanud ka tema keelduda. Nii jõudis ta presidendi juurde ja kohtas teda kindralitest ja nõunikest ümbritsetuna.
Kui president nägi seda väikest maatüdrukut, küsis ta, mida tütarlaps soovis. Laps rääkis lihtsalt, et tema vend, keda isa ja ema nii väga armastasid, oli mõistetud mahalaskmisele; sellest kuidas isa ja ema selle pärast kurvastasid ja kuidas nende süda murduks, kui otsus täide viidaks.
President sai väga liigutatud. Ta saatis kohe sõnumi rindele, et seda otsust ei viidaks täide. Lisaks sellele andis ta loa noorukile minna kohtuma oma vanematega.
Olen rääkinud seda, et teile osutada, kuidas Abraham Lincolni süda täitus kaastundega nende vanemate suhtes. Kui tema tundis nii suurt kahetsust, kui palju rohkem tunneb Jumala Poeg halastust meie, patuste suhtes, kui vaid tahame viia oma murtud südame Temale.
Ta suudab lugeda sinu südant nagu avatud raamatut.
Kas siin on keegi, kelle abikaasa on joodik? Räägi temast Jeesusele ja Tema lohutab ja ravib sinu südant. Ta võib muuta sinu mehe, nii et temast saab uus inimene, kes on õnnistuseks nii koguduses kui ümbruskonnas.
Kui siin on keegi, kelle poeg on sattunud eksiteele, räägi sellest Jeesusele. Tema võib poja tagasi tuua. Kui imeline see on, et meil on selline Päästja, kes on saadetud tervendama katkiseid südameid!
Loodan, et need Piibli sõnad, mis on olnud tekstiks sellel õhtul, puudutaksid teid, kuigi jutlus poleks puudutanud. Kõik, kellel on purustatud süda, viigu see Päästja juurde. Tema võib öelda lohutavad sõnad. Ta trööstib teid, nii nagu ema oma last, kui soovite anda oma mure Tema hoolde.
D.L. Moody
raamatus „Suuri ilo”
