Järgnev prohveteering on antud Ameerika jutlustajale Tommy Hicksile, kes tegutses Jumala juhtimisel võimsas Argentiina ärkamises 1954. a. Selle sõnumi sai ta esimest korda 25.07.1961, seejärel veel kahel korral. Nägemus muutis täielikult tema arusaama Kristuse Ihust ja lõpuaegade teenistusest.
Prohveteering Kristuse Ihu lõpuaegade teenistusest
Sain selle nägemuse magades. Ootamatult leidsin enese olevat väga kaugel, ma vaatasin alla maa peale. Nägin kõiki rahvaid, suguvõsasid ja keeli idast ja läänest, põhjast ja lõunast. Tundsin ära iga riigi ning mitmed linnad, kus ma olin käinud.
Ma peaaegu värisesin hirmust seda nägemust nähes. Sel hetkel, kui terve maailm tuli mu silme ette, hakkas lööma välku ja müristama.
Kui välk sähvatas üle maa, olin ma näoga põhja poole. Äkitselt nägin ma võimsat hiiglast, kes oli erakordselt suur. Ta jalad näisid ulatuvat põhjapooluseni ja pea lõuna poole, tema käed olid sirutatud üle merede. Hiiglase pea võitles elu eest. Ta tahtis elada, kuid tema ihu oli pealaest jalataldadeni kaetud prahiga. Vahetevahel sai hiiglane ennast liigutada ja mõnikord isegi püsti tõusta. Kui see juhtus, tundus, et tuhanded väikesed olendid põgenesid tema eest. Aga
kui hiiglane uuesti rahunes, tulid need tema juurde tagasi.
Korraga tõstis suur hiiglane oma käe taeva poole ja seejärel ka teise. Kui ta seda tegi, tundus taas, et tuhanded olendid põgenesid tema eest ja suundusid ööpimedusse.
Aeglaselt hakkas hiiglane tõusma ning tema pea ja käed ulatusid pilvedesse. Kui ta tõusis jalule, puhastas ta end tema peal olevast prahist ja mustusest. Ta tõstis käed üles taeva poole, justkui kiites Issandat. Ja kui ta käed üles tõstis, ulatusid need pilvedeni.
Äkitselt muutus iga pilv hõbedaseks, kõige ilusamaks hõbedaks, mida ma teadsin.
Kui ma seda erilist nähtust vaatasin, oli see nii imeline, et ma ei saanud isegi aru, mida see tähendab. Ma olin sellest nii liigutatud, et ma hüüdsin Issanda poole ja küsisin: “Issand, mida see kõik tähendab?”
Ma tundsin, nagu ma oleksin tegelikult Vaimus ning kogesin Issanda ligiolu, kuigi ma magasin. Äkitselt tulid pilvedest alla suured valguspiisad. Need langesid võimsa hiiglase peale ja hiiglane hakkas väga aeglaselt sulama, vajudes maa ligi. Tundus nagu valguks hiiglane maa peale laiali ning sadu taevast suurenes. Sulad valguspiisad hakkasid maad üle ujutama. Ja kui ma vaatasin hiiglast, kes näis sulavat, tõusid püsti miljonid inimesed üle maakera. Nad tõstsid oma käed ja ülistasid Issandat.
Just sel hetkel kostis võimas äike, mis näis taevast möirgavat. Ma pöörasin oma silmad taeva poole ja järsku nägin sädelevas valguses kuju – see oli kõige aulisem pilt, mida olen näinud kogu elu jooksul. Ma ei näinud küll ta nägu, aga ometi ma teadsin, et see on Issand Jeesus Kristus.
Ta sirutas oma käe, suunates seda kord ühele, kord teisele poole. Ja kui ta sirutas oma käed maailma rahvaste – meest ja naiste – üle, näisid liikuvad valguspiisad Tema kätest neisse voolavat. Võimas Jumala võidmine tuli nende peale ja inimesed läksid välja Issanda nimel.
Ma ei tea, kui kaua ma seda vaatasin. See tundus kestvat päevi, nädalaid või kuid. Kui ma vaatasin Kristust, kes jätkas oma käe sirutamist, nägin ma tragöödiat. Seal oli nii palju inimesi, kes keeldusid vastu võtmast Jumala võidmist ja Jumala kutset.
Ma nägin mehi ja naisi, keda ma tundsin, inimesi, keda ma arvasin, et nad võtavad Jumala kutse vastu. Aga kui Ta sirutas oma käed kord ühe, kord teise poole, pöörasid nad ära oma pea ja taganesid Temast. Kõik, kes nii tegid, tundusid minevat pimedusse, ja pimedus neelas nad.
Ma olin hämmingus, vaadates inimesi, keda ta oli võidnud, sadu tuhandeid üle kogu maailma: Aafrikas, Inglismaal, Venemaal, Hiinas, Ameerikas. Jumala võidmine oli nende peal, kui nad läksid välja Issanda nimel.
Ma nägin neid mehi ja naisi minemas – oli vaeseid ja rikkaid, ei olnud vahet, millisel positsioonil keegi oli. Ma nägin inimesi, kes olid halvatud ja haiged, pimedad ja kurdid. Kui Jumal sirutus nende poole, said nad terveks ja läksid välja!
See oli auline ime – need inimesed sirutasid oma käed täpselt nii, nagu Issand tegi, ja tundus nagu oleks nende käes seesama vedel tuli. Nad sirutasid oma käed välja ja ütlesid: “Minu sõna kohaselt: saa terveks!”
Kui need inimesed jätkasid lõpuaja teenistuses, ei mõistnud ma kõike täielikult ja ma vaatasin Issanda poole ning küsisin: “Mis on kõige selle tähendus?”
Ta vastas mulle: “See on see, mida ma teen viimseil päevil. Ma taastan kõik, mis on hävitatud ja see saab ilmsiks lõpuaegadel.”
Kui ma olin sellises kõrguses, et kogu maailm oli mu silme ees, nägin inimesi, kes liikusid edasi-tagasi. Järsku oli Aafrikas üks mees, kes oli sinna Jumala Vaimu poolt ühe hetkega transporditud. Teisel hetkel võis ta olla Venemaal või Hiinas, Ameerikas või mõnes teises kohas, ja vastupidi. Need inimesed käisid üle kogu maailma ja tulid läbi tulest, katkust ja näljast. Ei tuli ega tagakius peatanud neid.
Vihased rahvahulgad tulid nende juurde mõõkade ja tulirelvadega. Ja nagu Jeesus, läksid nad läbi rahvahulkade ning neid ei suudetud leida. Nemad aga läksid edasi Issanda nimel ja kõikjal, kuhu nad oma käed sirutasid, said haiged terveks ja pimedate silmad avanesid. Seal ei toimunud pikki palveid.
Pärast seda, kui olin nägemust mitu korda näinud ja sellele mitmeid kordi mõelnud, mõistsin, et ma ei näinud kusagil kirikut, ei näinud ega kuulnud ühtegi konfessiooni, vaid nägin inimesi, kes lähevad Issanda Jeesuse nimel. Halleluuja!
Nad teenisid rahvahulki üle maakera. Näis, et kümned tuhanded, isegi miljonid tulid Issanda Jeesuse Kristuse juurde, kui need inimesed astusid esile ja edastasid viimasel tunnil sõnumi saabuvast kuningriigist.
Sel viimasel tunnil annab Jumal maailmale demonstratsiooni, mida maailm pole iialgi näinud ega kuulnud ning need mehed ja naised, kes käivad valguses, lähevad kõikjale.
Kui keegi komistab ja kukub, siis tuleb teine ja aitab ta püsti. Seal ei ole enam suurt MINA ja väikest SINA.
Kõik mäed on tehtud tasandikeks ja orud ülendatud ning neil kõigil on ühine tunnus – seal on jumalik armastus. Jumalik armastus, mis voolab välja nendest inimestest, kui nad töötavad koos ja elavad koos. See oli kõige aulisem tunnusmärk, mida ma kunagi näinud olen. Jeesus Kristus oli nende elu sisu.
Kui ma seda vaatasin, siis oli aegu, mil sulad valguspiisad langesid suurte koguduste peale ja kogudus tõstis oma käed ja ülistas Jumalat tunde ja päevi Jumala Vaimus. Jumala Vaim tuli nende peale ja Jumal ütles: “Ma valan oma Vaimu kõige liha peale,” ning nõnda sündis – iga naine ja mees võttis vastu selle tunnustähe, väe, Jumala võidmise, Jumala imed, ja sellel ei olnud lõppu.
Kuid äkitselt kärgatas uus piksemürin ja see kõlas justkui üle kogu maailma ning taas kuulsin ma häält ütlevat: “See on minu rahvas. See on minu armastatud pruut.”
Kui hääl kõneles, vaatasin ma maa peale ja nägin järvi ja mägesid. Hauad avati ning kõik pühad kõigist aegadest tõusid üles. Kui nad tõusid, tulid rahvahulgad igast suunast, idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning taas moodustasid nad selle hiiglasliku ihu. Kõigepealt tõusid üles need, kes olid surnud Kristuses. Ma vaevalt oskan seda kirjeldada, sest see oli nii võimas, kaugel sellest, mida ma kunagi oleksin suutnud mõelda.
See ihu hakkas võtma esimese võimsa hiiglase kuju, kuid seekord oli see erinev. Ta oli riietatud kõige ilusamate valgete riietega. Kõik oli puhas. Selle rõivad olid ilma plekkide ja kortsudeta. Kõik rahvad kogunesid sellesse ihusse ning Jeesus sai Ihu Peaks.
Aeglaselt jõudis ta taevastesse ja äkitselt tuli ülalt taevast Issand Jeesus ning ma kuulsin järjekordset piksemürinat, mis ütles: “See on mu armastatud pruut, keda ma olen oodanud. Ta saab avalikuks isegi siis, kui teda proovitakse tules. Teda ma olen armastanud algusest saadik.”
Kui ma seda vaatasin, pöördusid mu silmad maa poole ja ma nägin täielikku hävingut. Inimesed, mehed ja naised, olid meeleheites ja kisendasid. Kõik ehitised olid hävitatud ja ma kuulsin: “Nüüd on mu viha välja valatud maa peale.”
Kogu maailma peale valati Jumala viha. Ma mäletan seda nii nagu oleks see juhtunud hetk tagasi. Ma värisesin sellest, kuidas linnad sattusid hävingusse ja rahvaid hävitati.
Ma kuulsin nuttu ja halamist. Ma kuulsin, kuidas inimesed kisendasid. Nad hüüdsid, kui nad läksid koobastesse, et need nende peale langeksid, kuid seda ei toimunud. Nad läksid vette, kuid vesi ei uputanud neid. Nad tahtsid oma elu lõpetada, kuid ei saanud.
Siis ma pöörasin taas oma silmad sellele aulisele nägemusele, kus kogu Ihu oli oma täiuse valges säras. Aeglaselt, aeglaselt hakkas see maapinnalt tõusma ja siis ma ärkasin.
Milline vapustav nägemus! Ma olin näinud lõpuaegade teenistust – selle viimasel tunnil.
Mu elu on sellest hetkest täielikult muudetud ja ma sain aru, et me elame lõpuaegades. Üle kogu maailma võiab Jumal mehi ja naisi selleks teenistuseks. See ei ole doktriin. See ei ole kiriklikkus. See on Jeesus Kristus.
TOMMY HICKS
