Oma tütrest Laurast räägib elukutselt arst Veli-Pekka Joki-Erkkilä Kangasala kirikus paasateemalisel õhtul.
Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest. Ps 34:5.
Tean oma kogemustest, kuidas võisid jüngrid tunda ennast ristilöömisele järgnenud teise päeva õhtul, kus on ainult pimedus ega pole midagi, millest leida lohutust ja lootust. Samuti tean, mida tähendab, kui Jumal toob selle keskele oma olemise valguse.
See on minu lugu, millest tahan rääkida, et selle kaudu tuua esile paasapüha suurt sõnumit.
Alustan sellest, mida nimetan oma vanaks eluks, kuidas elasin enne uskutulekut.
Väliselt elasime eriti head elu, mul oli suurepärane pere, oli huvitavaid tööülesandeid ja lahedaid harrastusi. Meil polnud majanduslikku puudust.
Siiski tundus mulle kogu aeg, et midagi on elus vajaka. Olin veidi rahutu ja rahulolematu, olin ärritunud ja lootsin, et kui teeme veel selle või teise reisi või kui ostan veel midagi, siis elu muutub, mis aga kunagi ei täitunud.
Surma peale ei mõelnud ma üldse. Arstina olin seda palju kohanud ja olen kaotanud ka lähedasi, kuid arvasin, et sellest mõtlemine on täiesti asjatu ega vii kuhugi. Arvasin, et kui matustel räägitakse, et keegi läheb taevasse, on see soovmõtlemine, mis ei rajane mingile teadmisele. Taevas oli minu jaoks ebamäärane jama, mis ei tundunud huvitav.
Arvasin, et kõik inimesed pääsevad taevasse. Kuid mis seal on ja mida seal tehakse, sellest ei olnud mul mingeid mõtteid. Püüdsin surma pühkida vaiba alla, et sellele mitte mõelda.
Läksime kord koos perega Uus-Meremaa reisile, kus rentisime auto ja sõitsime seejärel saare läbi igas suunas. Autos koos meiega oli tütar Laura, kes hakkas reisil laulma sellist laulu: Maan korvessa kulkevi lapsosen tie, vaan ihana enkeli kotihin vie. (Maa laantes on kulgemas lapsukese tee, kuid ingli nii armsaga koju viib see.)
Kui Laura oli seda korra laulnud, õpetas ta selle väikesele õele ja laulis seda kümneid kordi selle reisi ajal. Vahel laulsime ka koos. Hotelli ujulas nad võistlesid, kes suudab vee all laulda seda laulu kauem ja pinnale tulles oli kuulda selle laulu jätkumist.
Mõtlesin, et on see alles kummaline laul 17aastasele tüdrukule. Siis ma veel ei tajunud, et Laura oli minemas koju. Järgmisel päeval, tulnud reisilt, olid kõik suurepärases tujus ja sellele järgnenud päeval Laura tapeti.
Siis varises minu maailma kokku ja ma sattusin jüngrite nn teise päeva õhtusse. Ma ei teadnud, et inimene võib kogeda nii tugevat valu. See oli tõeliselt kohutav valu. Olin harjunud kõiki olukordi ise lahendama, haiguse puhul leidma ravi ja otsima vajadusel muid lahendusi, aga surma puhul olin ma täiesti abitu. Me ei saa ise oma surmapäeva üle otsustada. Mul oli mõte, et mina suren enne kui minu lapsed. Kuid alati see tingimata ei ole nii.
Ps 39:5-6: Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees.
Mõtlesin, et kui selles elus elatakse 17 aastat, nii nagu Laura elas, või ka üheksakümneseks, on see siiski igavikuga võrreldes eimiski. See annab elule teistsuguse perspektiivi. Laura surmaga seostus erinevaid asjaolusid, millest üks oli juba nimetatud laul „Maan korvessa…”.
Me ei ole vaimulik perekond ega olnud meil mingit vaimulikku tausta. Ometi laulis Laura seda laulu korduvalt. See oli Jumala viis ilmutada Laura kaudu meile, mis on toimumas.
Kui helistasin lähisugulastele teatamaks leinauudistest pärast Laura lahkumist, siis Kalajoel elav tädi Kaarina ütles: „No oli see vast kummaline, sest Laura surma õhtul olin ma koguduses ja paigutasin toole, kui mulle tuli vajadus katkestada toolide korrastamine ja öelda teistele: peame laulma koos veel ühe laulu „Maan korvessa…”” Selle kaudu kinnitas Jumal mitmeti, et Laura oli minemas koju.
Teine eriline asjaolu, mis seotud Laura surmaga, oli tema leeripiibel. Üldiselt kirjutatakse leeri lõppedes Piiblisse mälestuslause ja piiblitekst. Mälestuslause tema Piiblis on: Suurepärane tüdruk, rõõmsameelne ja lõbus. Naerunupp, kes üksnes naerutab, kui Timo ja Bumba laulavad. Oli rõõm olla koos sinuga teekonnal, jätkame suhtlemist. Armastusega Ulla Eve.
Selles lausungis ei ole midagi kummalist, vaid see on üsna tavapärane positiivne mälestustekst. Kummaline on hoopis see piiblitekst Jh 16:2: Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
Üldiselt kasutatakse sellisel puhul lohutavaid piiblitekste. Hiljem mõistsime, et ka see oli Jumala kõnetus sellest, kuidas Laura sellest maailmast lahkub. Moslemimees surmas Laura kaks ja pool aastat hiljem.
Siis me veel ei tundnud Jumalat ega tajunud, kuidas Jumal räägib sageli peenetundeliselt ja kaunil viisil, mitte nagu megafoniga. Tagantjärgi on see meid lohutanud, et Jumal on juba ette ilmutanud Laura lahkumist koju.
Ma ei mõistnud midagi ei ristiusust ega paasapühast. Kui ma vaatasin risti Laura haual, siis varem oli rist olnud mulle surma sümbol, kuid ootamatult muutus see elu sümboliks. Tajusin, et Jeesus ei jäänud ristile, vaid tõusis surnuist. Leina ja õuduse asemele tuli rõõm. Tajusin, et ma ei näe enam maailma nii nagu varem. Mõistsin, et Jumal on mind alati armastanud, aga mina olen elanud täiesti ilma temast hoolimata. Mõtlesin, kui hea Jumal on.
Tundsin, et pean saama Jumalaga ühenduse. Ükski inimene ei saanud mind aidata. Palvetasin ja hüüdsin Jumala poole. Kord basseinis ujudes helises minu peas selline laul:
Läbistatud käed on nüüd mu lohutus. Hoia must kinni, kuni Su palet ma näen. Lakkamatu valu lõpuks kaob. Hoia must kinni, kuni Su palet ma näen.
Samas ma nutsin ja iga 25 m tagant tühjendasin prille pisaratest. Laul minus aga helises ja ma teadsin, et ühel päeval see valu lõpeb ja kõik on jälle hästi.
Mul ei olnud mingit aimdust, kuidas leida ühendust Jumalaga. Üks oluline osa selles oli palve. Ma hüüdsin Jumala poole abi pärast ja teine tegevus oli Piibli lugemine. Kui möödusin raamaturiiulist ja hüüdsin oma suures valus, märkasin riiulis õnnistamispäeva Piiblit, mida ma ei olnud kunagi lugenud. Võtsin ja avasin selle kaane. Nähtavale tuli kollasest paberist väljalõigatud käekujund.
Samale leheküljele oli kirjutatud „Püha Piibel”. Tajusin, et Jumal on püha Jumal. Siis mõtlesin, kellele meie neljast lapsest kuulub see lapsekäe siluett. Kui pöörasin paberi teise külje, oli sinna kirjutatud Laura. Siis mõistsin, et pean hakkama lugema Piiblit.
Kui ma Piibli avasin, minu tohutu valutase langes, kui sulgesin, valutase taas tõusis. Sain aru, et see ei ole tavaline raamat. Hüüdsin Jumala poole ja lugesin Piiblit, sest valu oli nii suur ega osanud muud teha.
Siis ühel päeval Jumal vastas. Nimetan seda Püha Vaimu saamiseks. Ma ei teadnud midagi Pühast Vaimust, kuid kui olin metsas kõndimas, tuli Jumala Vaim võimsalt minu peale. Minusse tuli selline rahu, mida olin kogu elu igatsenud ja kogesin südames suurt rõõmu kogu selle õuduse keskel.
On raske seletada, kuidas tuleb rõõm sellisele jubedusele vaatamata. Kurbus kestis edasi, aga ahistatus kadus. Rõõm tulenes sügavast teadmisest, et Jeesusel on kõik kontrolli all.
Koju tulin muutunud mehena, kuigi olin sama. Ometi olin rohkem mina ise, milline olin soovinud alati olla. Läksin oma armsa naise Minna juurde ja ütlesin: „Ma ei tea, mis minuga metsas juhtus, aga mul on suur rahu ja rõõm südames.”
Minna oli selle peale pahane. Kuidas saab rõõm olla sinu südames? Alles hiljem mõistis ta seda, siis kui ta koges ise sedasama. See on olnud minu elu tähendusrikkam hetk, kui sündis ühendus elava Jumala, maailmakõiksuse Loojaga. Ma ei tea midagi väärtuslikumat sellest, kui inimene saab olla osaduses oma Loojaga.
Jeesus räägib Jh 14:27 sellest rahust: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna
teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Just seda ma kogesin.
Samuti Jh 16:22: Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. See on sügav rahu ja teadmine sellest, et Jeesusel on kõik kontrolli all.
Mõeldes suurele kannatusele ja igavikule öeldakse Rm 8:18: Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.
Sellest kõigest räägib paasapüha. Kuigi keegi kannatab vähihaigust, on kaotanud lähedase või kogeb muid kannatusi, siis pole see võrreldav tulevase igavese auga.
Uus elu on tulnud. Jh 10:10: Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.
Täna on meil küllusliku rõõmu, rahu ja armastusega täidetud elu, mida olin alati igatsenud. Elanud kristlikul maal, ei olnud ma ometi sellest midagi teadnud. On risk, et kuuldakse midagi väga väärtuslikku, kuid siiski seda ei kuulata.
Meie abielu on kui tükk taevast maa peal, enne olime abielulahutuse pardal. Jumal on kõik parandanud.
Kaks aastat tagasi alustasime triatlon-seltsiga nimetuse all Triatlon for Christ.
Olin mingi aja Rumeenias arstitööl. Mul pole kunagi olnud nii lühike teekond tööle kui Rumeenias. Magasin sealsamas kontoripõrandal. Tõustes olin kohe töökohal. Toit oli väga algeline, vahendid kehvad, patsiente oli palju, aga Jumal oli väga lähedal. Taipasin, et inimene ei vaja maapealset, vaid piisab sellest, kui Jumal on elus lähedal.
Jumala headus paistab meie elus välja mitmel tasandil. Mk 8:35-36: … sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Kui meie vanasse ellu oleks toodud kasvõi 100 miljonit eurot raha, ei oleks see muutnud elu mingis suunas. Jeesus teostas muudatuse, mille oluline osa oli hakata järgima Jeesust tema jüngrina.
Miks on ülestõusmine nii tähtis? Jumala riigi alus on isikutevahelised suhted, mis jätkuvad igavikus. Sellega liitub tingimus, et Jumal armastab, aga ta annab ka ruumi sulgeda oma kõrvad evangeeliumi kutsele.
Ma ootan, et saan seal ühel päeval näha teda, kes oli minu väga rõõmus tütar ja kiita Jeesuse palgest palgesse. Ilma ülestõusmiseta on ristiusus kõik tühine.
1Kr 15:17: … kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes.
Meie usu eesmärk ei ole selles ajas, kuigi juba siin on külluslik elu. Eesmärk on palju kaugemal.
1Kr 15:19: Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
Meil on kindel teadmine suurepärasest tulevikust, mis ootab meid ees, läheb elus nagu läheb, sest Jeesuse ülestõusmine on kindel: see ei rajane veenmisele ega soovmõtlemisele, vaid teadmisele sellest, kuidas asjad tegelikult on. Rääkides Jeesuse ülestõusmisest, on küsimsus uuelaadsest elust, millest meid kutsutakse osa võtma. See toimub uskudes Jeesust ja lootes temale. Vabaneme surmahirmust, omandame lootuse tõelisusele ja hiilgava tuleviku.
https://www.tv7.fi/arkki/kangasalan-majatalo-ilta/paasiaisen-majatalo-osa-2_p90166/
