Sa oled kristlane ja ütled, et oled armust osa saanud. See on hea, see on õilis eesõigus. Kuid kui kõige selle aluseks ei ole Kristuse veri, siis kuivab see peagi ja osutub ainult maalitud pildiks teekonnal igavese surma poole.
Kui sina oma tunnistuse kõrval säilitad oma süütunde ja eneseõiguse, siis need mürkmaod imevad sellest kogu elujõu.
Proovi ennast ja uuri iga päev suurima hoolega, millisele alusele on rajatud sinu tunnistus ja õnnistatud lootus. Kas on Kristuse käsi sellele aluse pannud? Muul juhul ei suuda see iialgi vastu panna tormidele ja tuultele, mis saabuvad. Saatan hävitab selle täielikult ja selle kokkuvarisemine on ränk (Mt 7:27).
Uhkustav usutunnistaja! Sind sõelutakse! Sinu tunnistuse iga sõna, iga viimsetki lauset proovitakse läbi, kas see kestab. On kohutav, kui see täiega kokku variseb, ega leidu midagi muud, mille all võiksid varju leida!
Kõrgelennuline usutunnistaja! Ole väga ettevaatlik oma vahast tiibadega õigel ajal. Need sulavad sul kiusatuste kuumuses. Kui armetu see on: suur äri ja lõpuks pankrott! Su hingel pole ei põhikapitali ega alust valmis igaveseks eluks!
Andekas usutunnistaja! Jälgi hoolega, et sinu juure küljes ei ole ussi, mis hävitab kogu su toreda kiikajonipuu, nii et see proovipäeval su pea kohal ära kuivab. Valva oma hinge olukorda iga päev ja küsi: „Kas on Kristuse veri mu pääste? Millisele õigusele on rajatud mu päästelootus? Kas oled vabanenud eneseõigusest?”
Paljud andekad usutunnistajad on lõpuks, vaadates kõiki oma headuse varemeid, pidanud kisendama: hukas, hukas, ma olen igavesti kadunud!
Mõtle sellele, et suurimad patud võivad olla peidetud suurima kohustuste täitmise ja suurimate südametunnistuse piinade alla; ole hoolas selle pärast, et haav, mille patt su hinge on löönud, saaks täielikult tervendatud Jeesuse Kristuse verega, mitte üksnes kohustuste hoolika täitmisega, heldusega, alandusega jne, st pealtpoolt kaetuna.
Mida sa ise juurde lisad Kristuse verele, see mürgitab su haava. Sa märkad, et patt ei ole kunagi tõsist surmahoopi saanud, kui sa pole näinud Kristust sinu eest püha verd valamas Kolgata mäel. Pattu ei kaota mingi muu asi, kui Kristuse õiguse vaatlemine.
Loomus (s.o inimese oma võimekus ja püüdlused) ei suuda pakkuda palsamit, mis sobiks hinge raviks. Paranemine, mille on teostanud kohustuste täitmine ja mitte Kristus, on kõige lootusetum ettevõtmine. Räbalais inimlaps, isegi kõige kõrgemate saavutustega, ei suuda kunagi kududa kuube, mis oleks küllalt peen ja puhas (plekita) hinge alastioleku katmiseks. Selleks ei kõlba miski muu kui üksnes Kristuse täielik õigus.
Kõik, mis iial on inimese loomuse teostus, tuleb maha heita, enne kui saab anda ruumi Kristuse õigusele. Kõik, millega iial on inimloomus end katnud, selle juurde tuleb saatan ja rebib ära iga viimsegi hilbukese, jättes hinge kaitsetuks Jumala viha ees. Kõik, mida meie loomus saavutab, ei vaata sugugi armule, mis patu surmab. See ei jää seisma Kristuse palge ees.
Sa tunnistad oma usku, jätkad ka Jumala sõna kuulamist, palvetad, võtad osa armulauast, kuid võid siiski olla sügavalt õnnetu! Jälgi oma olukorda. Kas oled sa kunagi kuni tänase päevani näinud, mis vahe on Kristusel ja kõigel muul, mis on maailmas suurt ja vaga, mis kõik saab põrmuks Tema armastuse ja armu majesteedi ees?! (Js 2:17).
Kui oled tõesti näinud Kristust, siis oled ka näinud Tema armu, õigust, kõigiti piiritut, ääretut, palju suuremat kui kogu su patt ja kurjus. Kui oled näinud Kristust, siis võid jalge alla tallata kogu oma õiguse, kui on küsimus sinu Jumalale meelepäraseks saamisest.
Kui oled näinud Kristust, siis ei hooli sa enam tuhandeist maailmadest ilma Temata (1Kr 2:2). Kui oled näinud Kristust, siis nägid Temas Kaljut, mis on kõrgem kui oma õigus, saatan ja patt. See kalju käib sinuga kaasas (1Kr 10:4) ning sellest voolab lausa mett ja armu sinu jaoks. Uuri, kas oled kunagi Kristust vaadanud Jumala ainusündinud Pojana täis armu ja tõtt! (Jh 1:14.16.17).
Pea meeles, et oled tulnud Kristuse juurde, et seisad igaveste aegade Kaljul, oled järgnenud Tema kutsele ja liitunud Temaga õigeks saamiseks!
Inimesed kõnelevad nii julgesti usust. Harva tunnevad nad, mis on usk tõeliselt. Kristus on Piibli suurim saladus. Usk on kõige imelisem asi maailmas! Paned omalt poolt midagi sinna juurde ja rikud selle kohe ära! Kristus ei pea seda usuks.
Kui sa usud ja tuled Kristuse juurde, siis pead sa selja taha jätma kogu oma eneseõiguse ja tooma midagi paremat kui see. Oo, see on üliraske. Sa pead selja pöörama oma pühadusele, oma headusele, oma alandusele, tuues ainult oma puudused ja vead Tema jalge ette, muidu ei sobi sa Talle ega sina Temale. Kristus tahab olla täielik Lunastaja ja Vahemees. Sina pead olema kadunud inimesena, muidu ei sobi Kristus ja sina teineteisele.
On kõige raskem asi võtta ainult Kristus enese õiguseks! See tähendab tunnistada Teda Kristuseks. Paned sellele midagi omalt poolt juurde ja sa ei lase Teda enam olla Kristus!
Mis iganes tahab tulla Kristuse kõrvale, kui sa lähed Jumala juurde armu saama, nimeta seda antikristuseks ja käsi sellel kaduda. Las ainult Kristuse õigus olla sinu ülim rõõm. Kõik muu on Paabel, mis peab hukkuma, et Kristus üksi jääks ja sa saad rõõmu tunda selle Paabeli languse üle.
Kristus üksi tallas viina surutõrt ja keegi ei olnud temaga! (Js 63:3). Kui sa midagi Kristusele lisad, siis Kristus tallab seda oma vihas ja piserdab sellega su riideid.
Kas sa arvad tõesti, et on hõlbus uskuda? Kas su usk on proovi läbi teinud kiusatuste hetkedel ja otsustavas võitluses patu vastu? Kas see on kunagi sõdinud saatana vastu ja sealjuures kogenud Jumala viha tunnet oma südames? Kui olid põrguhaua äärel, kas näitas su Lunastaja siis sulle Kristuse lunahinna suurust ‒ Kristuse õigust? Kas sa võisid siis öelda: „Oo, ma näen armu ülikülluses Kristust!” Kui nii on, siis võid tõesti öelda seda, mis on suurim maailmas: „Mina usun!”
Läbikatsumata usk on ebakindel
Uskumiseks on vaja, et ollakse täiesti veendunud patus ja Kristuse õiguses, Kristuse tahtes päästa ainult sellepärast, et sina oled patune. Kõik see on rohkem kui maailma loomine. Mingi loomulik jõud ei saa patu ja süütunde tormis tõusta kõrgemale kui selleni, et tõesti usud Kristusel olevat armu ja tahtmist päästa.
Kui saatan esitab süüdistusi patu pärast südametunnistusele, siis on õige ja evangeeliumi kohane, et hing paneb need Kristusele. Nii saab Kristus selleks, kes Ta on. Kristuse õiguse vastuvõtmine ainsa õigusena ja usk Tema veresse ainsa pääste allikana, see on evangeeliumi kogusumma. Siis kui hing ülesannete täitmisel ja kõigis oma muredes võib öelda: Kristus ja ainult Kristus ‒ õiguseks, pühitsuseks ja lunastuseks (1Kr 1:30); mitte minu alandumised või jumalakartuse püüded ega ka armu kogemine või miski muu; „siis on hing pääsenud sinna, kuhu muu ei ulatu!”
Kõik kiusatused, saatana tormijooks ja meie oma hädaldamine on tingitud eneseõigusest ja eneseheadusest. Neid Jumal ajabki taga, lastes saatana meie kallale, nii kuidas Laaban ajas taga oma kodu ebajumalaid. Need tuleb sinult riisuda, olgu see sulle nii vastumeelne toiming kui tahes. Need takistavad Kristust sisse pääsemast ja enne, kui Kristus sisse astub, ei tagane süütunne.
Kus on veel süütunnet, seal on kõva süda. Seepärast tunnistab suur süütunne vähe, liialt vähe Kristusest. Kui süütunne on ärganud, siis ole väga ettevaatlik, et sa seda ei püüa suuga rahustada, vaid ainult Kristuse verega. Miski muu muudaks sinu südame veel kõvemaks.
Tee Kristus oma rahuks (Ef 2:14), mitte ära looda oma tegude peale. Sa saadad Kristuse ära oma heade tegude läbi sama hästi kui oma pattudega. Vaata ainult Temale ja siis tee tegusid nii palju kui tahad!
Seisa kogu oma raskusega Kristuse õigusel, hoia et sa teise jalaga ei seisa eneseõigusel. Seni kuni Kristus tuleb ja istub su südametunnistuse aujärjele, on seal ainult patuvõlg, hirm, salajane kahtlus ja hirmunult õõtsub hing lootuse ja kartuse vahel, mis ei ole evangeelne seisund.
See, kes kardab näha, kui kole ja vastik patt on, mis nagu praht asub su südames, see kahtleb Kristuse vere õiguses. Ära kunagi tee nii suurt pattu, looda alati Kristusele ja tee Ta enda Eestkostjaks. Siis leiad, et Tema, Jeesus Kristus, on õige!
Kõigis südametunnistuse kahtlustes, kartustes ja tormides vaata alati Kristusele! Ära hakka vaidlema saatanaga, sest ta ei soovigi muud. Käsi saatanal minna Kristuse juurde ja Kristus vastab talle!
Kristuse ülesandeks ongi olla meie Eestkostja (1Jh 2:1).
Tema ülesandeks on tagaajajale kuulutada käsutäitmist (Gl 3:20; 1Tm 2:5). Ta on vandega pandud sellesse ametisse (Hb 7:20.21). Las siis Kristus ajab su asja! Kui tahad ise midagi teha oma patu lepitamiseks, siis salgad ära Kristuse, kes sinu eest on tehtud patuks (2Kr 2:21).
Saatan võib endale tunnistuseks võtta ka Piibli sõna ja seda väänata, kuid ta ei suuda sellele vastata. See on Kristuse kõige auväärsem sõna. Sellega võitis Kristus saatana (Mt 4:10).
Terves Piiblis ei ole ainsatki halba sõna vaesele, eneseõigusest paljaks kooritud patusele. Ei, see näitab selgesti, et just seesugune inimene on evangeeliumi armu vajaja, mitte keegi muu. Looda üksnes Kristuse tahtlikkusele, sest see teeb su tahteliseks. Kui märkad, et sa ei saa uskuda, siis pea meeles, et ka sinu usule toomine on Kristuse töö. Lase Temal seda asja ajada, Tema mõjutab niihästi tahtmist kui ka tegemist Tema hea meele järele (Fl 2:13).
Ole väga mures oma uskmatuse pärast, mis teeb südametunnistuses oleva süütunde suuremaks Kristusest, alahinnates Kristuse teeneid ja pidades Tema verd ebapühaks, odavaks ja ebapiisavaks!
Sa kaebad ja kurdad liiga palju. Kas paneb su patt sind rohkem vaatama Kristusele ja vähem iseendale? See on õige, sest muidu on su kurtmine ainult silmakirjalikkus. Vaadata kohustuste täitmisele, annetele või tagajärgedele, selle asemel et vaadata Kristusele, on päris haletsusväärne olukord. Nendele asjadele vaatamine teeb su uhkeks. Kristuse armule vaatamine teeb aga alandlikuks. Armust olete päästetud (Ef 2:5.8).
Millised kiusatused sul ka poleks, ära kunagi kaota lootust (Jk 1:2). Võib olla pole need lained sinu hukatuseks, vaid et vabaneksid eneseõigusest ja hakkaksid vaatama Kristusele. Oled ehk vajunud meeleheitesse, päris põrguhaua kaldale ja oled iga hetk sellesse kukkumas. Sa ei saa enam madalamale langeda. Mõnigi püha mees on olnud nii sügaval. Kuid just seal võid sa appi hüüda ja vaadata püha templi poole (Jn 2:5).
Kätega tehtud templisse tohtisid minna üksnes pühitsetud ja igaühe eest pidi toodama ohver (Ap 21:26). Kuid nüüd on Kristus meie tempel, meie Tall, meie altar, meie Ülempreester ja Tema juurde ei saa tulla keegi muu kui patune, ja needki peavad tulema, tuues altarile oma patud ja süüd. Tema veri lepitab meie patud igaveseks. Me pääseme! (Hb 7:27).
Tuleta meelde kõiki eeskujusid, kes on varem elanud! Sina mõtled: „Kes küll mina olen?” Kuid on palju selliseid armu saanuid nagu sina. Kõige suurem patune on kõige suurem Kristuse armu osaline! Ära lange lootusetusesse! Looda!
Ka siis kui pilved on kõige paksemad, vaata ikka Kristusele! Vaata Isa armastusele, mis on taevasse tallele pandud, selleks et kõik patused saaksid alati sellele vaadata. Ära otsusta selle järgi, mida saatan ja oma südametunnistus sulle ütlevad. Kristusel on otsustav sõna.
Tema on elavate ja surnute kohtumõistja. Lõplik otsus on Tema käes. Tema veri kõneleb lepitusest (Kl 1:20), puhastusest (1Jh 1:7), endale ostmisest (Ap 20:28), lunastusest (1Pt 1:18.19), piserdamisest (Hb 9:13). Ainsatki tilka ei lähe sellest verest kaduma.
Tõuse nüüd ja kuula, mida Issand Jumal sulle räägib! Ta tõotab rahu oma rahvale, et need meeleheitesse ei langeks. Ta räägib armu ja halastuse sõnu (2Tm 1:2). Sellist keelt kõneleb Isa ja ka Poeg. Oota Kristuse ilmsikssaamist kui Koidutähte! (Ilm 22:16). Ta tuleb sama kindlalt nagu hommik pärast pimedat ööd, sama kindlalt nagu vihm pärast pikka põuda (Ho 6:3). Sama vähe nagu päikest saaks takistada tõusmast, võib püüda takistada Õiguse päikest tõusmast (Ml 3:20).
Ära silmapilgukski pööra oma pilku Kristuselt! Ära vaata pidevalt oma pattudele! Vaata üksnes Kristusele! Tunda muret oma pattude pärast ja mitte vaadata Kristusele, sellest pole mingit kasu (Sk 12:10). Kõigis oma muredes vaata Kristusele ‒ enne kohustusi, et saaksid andeks, ülesannete täitmisel, et saaksid abi, ülesannete lõpetamisel, et need Temale kõlbaksid. Ilma selleta on need lihalikud, hoolimata tehtud tööst.
Ära tee kunagi evangeeliumist käsku, just nagu peaksid sa ise midagi veel tegema ja midagi kannatama, nagu oleks Kristus pooleldi Vahemees, just nagu peaksid ise kandma osa pattudest ja osalema nende lepitamisel. Lase patul purustada oma süda, mitte aga lootust evangeeliumile.
Vaata rohkem õigeksmõistmisele kui pühitsusele. Ära suuremate käskude puhul mõtle Kristusele kui nõuandjale, vaid täitjale, kes on võtnud selle töö enda hooleks.
Kui sa vaatad oma headele tegudele, otsustele, püüetele ja meelelaadile rohkem kui Kristusele, siis läheb see sulle kalliks maksma. Kas on siis ime, et kõnnid ja kaebad, kaebad ja kõnnid! Armuannid olgu tunnistuseks, kuid Kristuse peale vaatamine olgu esimene, millele ehitad! Kristus, ainult Kristus on ja jääb meie aulootuseks (Kl 1:27).
Jumala juurde tulles ei tohi me midagi muud kaasa võtta kui vaid Kristuse. Kõik muu, olgu need nii head asjad kui tahes, ei oma mingit väärtust Jumala silmis. Oma õige elu ja head teod on Jumala ees väärtusetud. Üksnes Kristus olgu suur sinu elus!
See, kes ehitab oma kohustuste, andide ja alandlikkuse peale, ei tunne Kristuse teeneid ega väärtust. See teeb uskumise nii raskeks ja võõraks loomusele. Kui sa usud, pead igal päeval kõrvale heitma (Fl 3:8) oma õiguse, sõnakuulelikkuse, ristimise ja pühitsuse, pisarad, anded, nii et ainult Kristus on kõik sinu elus.
Kristus on sulle Jumala and (Ef 2:8), andeksandmine on armuand (Rm 5:16). Kuidas inimloomus mässab ja on täis viha. Ta ei nõustu, et kõik on muidu, see tahab ise midagi välja teenida. Ta tahab õndsakssaamist osta oma tegudega, pisaratega, kohustuste korraliku täitmisega, kuid see kõik on väärtusetu taevas. „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.”
Kui inimloomuse ülesandeks oleks leiutada päästetee, siis oleks ta selle andnud inglitele kaubitsemiseks, mitte Kristusele muidu kinkimiseks. Inimloomuse poolest on see eelistatum. Inimloomus tahaks rajada tee, et õndsaks saada heategude läbi ja seepärast tunnebki ta hirmu Kristuse lunastuse ees ja vaidleb sellele vastu. Inimene teeks õndsakssaamiseks kõik, et mitte minna alandlikult Kristuse juurde ja öelda Talle: „Issand, ma ise ei ole midagi, toon Sulle üksnes oma patuse südame!”
Kristus ei nõua midagi, aga inimene tahab siiski tuua Talle oma häid tegusid, korralikku teenistust jne. Nõrk patune ei tunne Kristuse vere väärtust ja Kristuse teened ei ole talle olulised! Patune, tule Kristuse juurde ja luba, et Tema elaks sinu südames! See on arm, kui sulle kingitakse õigus!
TOOMAS WILCOR
(järgneb)
