Michael Brown räägib

Doktor Michael Brown on juut ja lõpetanud New Yorgi ülikooli. Ta kõneleb, loeb ja kirjutab rohkem kui pooles tosinas semiidi keeles ja on üks maailma parimaid Piibli heebrea pärandi uurijaid. Ta on kirjutanud 10 raamatut ärkamistest ja osalenud kolmes ärkamises.

Nüüd on Jumal näidanud talle järgnevat Vaimu liikumist. Mike võib rääkida meile, kuidas New Yorgi juudist ja kõrgema kohtuniku pojast sai radikaalne Jeesuse järgija ja kõige tipuks semiidi keelte uurija, kelle elu keskmes on tõendada, et Jeesus on juutide Messias. Kuidas see kõik toimus?

Külaline kuulub suure Brownsville’i ärkamise juh­tide hulka. Üksnes vähesed selle sugupõlve usklikud on näinud selliseid sündmusi oma silmaga. Miks on see nii oluline?

Need sündmused toimuvad peatselt uuesti, kuid kordades vägevamalt!

Michael Brown: Kasvasin juudi peres. Läbisin bar mitzva 13aastasena. Me ei olnud religioossed, kuid teadsin, et olen juut ega usu Jeesust. Omandasin eitamiskultuuri ja hakkasin kasu­tama narkootikume 14aasta­selt.

Minu kaks parimat sõpra tulid usku. Kord kui läksin neid kirikust ära kutsuma, siis minu eest palvetati ja mind tabas patutundmine. 1971. aasta lõpul kohtusin Issandaga ja minu elu muutus momentaalselt. Jumal vabas­tas minu narkootikumidest 17. detsembril 1971.

Paar päeva hiljem ütles isa: „Tore, et lõpetasid narkootikumide kasutamise, kuid me ei usu sellesse. Mine ja vestle rabiga.”

Tutvusin rabiga, kuna soovisin rääkida Jeesusest kõikidele. Ta ei võtnud minu sõnumit vastu, sest ma ei osanud heebrea keelt. Püüdsin anda selgitusi sõnaraamatu abil, kuid rabi nõudis heebrea keele kasutamist.

Teadsin, et Jeesus oli muutnud minu elu ja see oli tõde, kuid rabide arvates muutis Uus testament vana valeks ja ingliskeelset tõlget ei saa usaldada.

Läksin ülikooli õppima heebrea keelt ja omandasin doktorikraadi, kuna tahtsin lugeda ja uurida Piiblit ise. Ma ei soovinud töötada kommentaaride ja sõnastike varal. Keegi minu õpingukaaslastest ei uskunud nii nagu mina, nii esitati aastaid minu usule igapäevaselt väljakutseid.

Kohtasin üht ortodoksset juudi rabi teise järel, ja mida rohkem neid tundma õppisin, seda selgemaks mulle see teema sai. Mida sügavamalt kaevasin, seda ilmsem oli, et Jeesus on Messias. Mul on olnud eesõigus väidelda paljude rabidega sellest, kas Jeesus on Messias, ilmselt rohkem kui kellelgi teisel maailmas, kuid keegi ei soostu enam minuga väitlema.

 

Sõna lugedes selgub, kes Jumal on ja mida ta teeb ning milline on Jumal. See ehitab usku. Kui loeme möödunud ärkamistest, siis küsin: „Miks mitte siin ja praegu?”

Kirkus laskus Walesi ärkamises aastail 1904―1905 ja Hebriidide ärkamises 1949―1952. Jumal lihtsalt päästis inimesi. Kuritegevus vähenes ega polnud kohtunikel enam tööd. Mehed ei saanud juua, kuna nende naised palvetasid. Nad langesid tänavatel maha ja said päästetud. Hakkasin küsima: „Issand, kus see täna on? Miks ei toimu seda nüüd?” Küsimus ei ole nostalgiast.

Või nagu hipiliikumise ärkamine, kus mitmed meist said usklikuks. Enim tuli usku just juute. Hipid, mässavad radikaalid, said kõikjal maailmas päästetud. Issand, me vajame seda jälle.

Olen seda näinud. Palvetasin, paastusin ja hüüdsin Jumala poole aastaid. Kevadel 1983 näitas Jumal seda. Olin viimistlemas oma väitekirja. Jumal oli muutnud minu elu uue Püha Vaimu väljavalamisega ja ma häbenesin oma nelipühalikke juuri. Jumal raputas minu elu, tõi mind meeleparan­dusele ning taastas esimese armastuse. Tuli langes meie kogudusele, kuid me tõrju­sime Jumala tööd. Ta ütles: „Saad näha ärkamist, mis puudutab kogu maailma.”

Alguses mõtlesin, et olen hull, kuid mida rohkem pal­vetasin, seda selgemaks see sai. Palvetasin 13 aastat ja siis tõi Jumal mind Brownsville’i ärkamisse.

Võin rääkida paljutki sellest, mida nägin oma silmadega ja lugusid mulle tuttavatest inimestest.

Ühel õhtul olid kaks Playboy-tüdrukut Floridas Pensacolas. Rannaüritust ei toimunud tormi tõttu ja neil oli vaba õhtu. Nad võtsid takso ja palusid end viia kohta, kus on kõva minek.

Taksojuht ütles, et see on koguduses, ja viis nad sinna. Pärast koosolekut jäid nad kohale oma patte kahetsema. Pastor John Kilpatrick läks küsima, mis neil viga on. Üks neist ütles: „Jumal raputas meid.”

Üks mu sõpradest tutvus nendega lähemalt. Nad lugesid sõna ja veendusid, et ei saa enam jätkata sama tööd.

Kord tuli kogudusse nelipüha pastori poeg, kes oli avalik homo ja suhtes mehega. Ta oli vihane Jumalale ja Brownsville’i ärkamisele, kuid midagi juhtus tema sees. Jumala vägi puudutas teda juba kiriku esikus. Ta lihtsalt lamas seal. Uksehoidjad kandsid ta altari juurde. Ta oli seal kogu õhtu, sündis uuesti ja muutus täielikult.

Minu sõber on tundnud teda aastaid. Jumal muutis tema täielikult. Jumala Vaim, läbitungiv Jumala sõna ja kutse meeleparandusele panid mehe avama oma südame.

Jutlustasin kord New Jerseys. Vaim liikus võimsalt ja pastor rääkis oma kogemustest. Viis pastorit olid läinud külastama Pensacolat. Nad käisid koosolekutel, neile meeldis ja nad said õnnistatud, kuid ootasid veel enamat. Nad pöördusid tagasi lennukiga, et jõuda püha­päeva õhtusele teenistusele. Kuigi nad ostsid piletid koos, istusid nad kõik lennukis eraldi. Neil oli lühike lend Atlantasse ja seal ümber­istumine.

Kui see pastor astus lennukisse, täitis Püha Vaim teda ja ta hakkas nutma. Ta ei suutnud oodata, et saaks rääkida sellest teistele. Sama oli toimunud nende igaühega, kui nad istusid lennukis eraldi. Jumal soovis öelda, et tähtsaim on tema Vaim, mitte rahvahulgad. Vaim langes selle pastori koguduses ja see väljavalamine kestis veel aastaid.

Kuulen selliseid jutustusi pidevalt. See on ehk dramaatilisim. Viibisin Kana­da põlismetsades. Ma isegi ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Sealses reservaadis elas 1200 põliselanikku. Nad olid kurvad, kuna nende väike kogudus oli jagunenud.

Nende tuhande hulgas olid mõned, kellega vestlesin ja kellele panin käed peale. Neis toimus midagi. Kolm osalejat tunnistasid teineteise tead­mata, et nad olid pidanud koosolekuid igal õhtul, kuna Vaim langes. Aasta hiljem oli 1150 reservaadi 1200st elanikust saanud usklikuks.

See toimub üksnes siis, kui Vaim töötab ja seetõttu palume seda veel. Vahel võib mõne aasta töö saada teostatud mõne kuuga. Mõni misjonär on välismaal töötanud 25 aastat ja siis on Jumal hakanud inimesi muutma. See on ärkamise püsiv vili. Vajame seda üha uuesti. Maailma olukord on tõeliselt raske. Jumal peab tegutsema kiiresti.

Kui Jumal raputab meid välja valest kohast, eemal­dume mugavustsoonist.

Miks Jeesus tervendades sülitas maha, tegi süljest muda ja pani seda mehe silmadele. Miks ta tegi nii?

Võlurid kasutasid ka sülge. Väärjumalatel öeldi olevat elustav sülg.

Miks ta ajas deemonid sigadesse, kes jooksid kaldast alla ja hukkusid?

„See ei saa olla Jumalast,” võime öelda.

Näita minule tuliseid leeke. Kui Vaim langes, tekkis lahkarvamus. Jumal ei too segadust. Ta ei pane ühte prohveteerima põuda ja teist kuulutama vihma, vaid Vaim tõstab pinnale selle, mis on inimese südames ja meeles.

Peaaegu alati nähakse Vaimu langemist erinevalt nagu nelipühal, pooled inimesed kuulevad Jumala ülistust ja ülejäänud joobnute mulinat. Kui Vaim langeb, inimesed hüüavad, värisevad Jumala väe all, kukuvad maha või vabanevad deemo­nitest.

Midagi selles ehmatab meid. Me sooviksime muga­vat, traditsioonilist palveär­kamist: „Issand, saada oma Vaim ja au, kuid luba meil seda ise kontrollida.”

Ärkamist ei saa pöörata pea peale või tagasi. Me kasutame eraldusvõimet ja tarkust, kuid laseme Jumalal tulla ja tegutseda tagajärgedest hooli­mata, kuna me ei saa hakkama ilma tema ligioluta.

Meeleparandus on eluliselt tähtis nii Jumala suhte kui ärkamise seisukohalt. Meele­parandus valmistab teed Jumala saabumisele.

Azusa tänava ärkamisest kirjutanud Frank Bartleman ütles, et ärkamise sügavus sõltub meeleparanduse vai­must. Jumal tuleb puhastava tulena. Ta tõstab pinnale kogu prügi, ebapuhtuse ja valelikkuse.

Miks vajame ärkamist? Kuna oleme hüljanud esimese armastuse, teinud kompro­misse, kaotanud Jumala väe, muutunud ülbeks ja lubanud patu oma ellu.

Meeleparandus valmistab teed. Ristija Johannes ning Jeesus ja apostlid alustasid evangeeliumi jutlustamist sellest. Paulus kuulutas, et kõik peavad kõikjal meelt parandama. Väike-Aasia kogudustele kuulutas ta: „Parandage meelt!”

Kui tahad Jumalat oma ellu, toob ta meeleparanduse vaimu. Ta tõstab prügi pinnale, mitte ta ei mõista hukka ega pahanda, vaid puhastab ja aitab. Kui te tegelikult janunete Jumala järgi, on see ebamugav, kui ta paljastab uhkuse, valed hoiakud, armastuse või usu puuduse, kuid selle eesmärk on hea.

Las Puhastaja tuli teeb oma töö. Mustust on seal kindlasti. Vaim pigistab selle välja, et võiksime särada Jumalale. Igatseme Jumalat kogudusse. Püha Vaim tuleb üksnes sinna, kus teda oodatakse. Kui soovitakse kirkust, tuleb tegeleda patuga.

 

1990ndail olin Niagara joa juures koos tütrega. Ta oli siis teismeline. Vaatasime joale Kanada poolelt. Oli tore. Lähemale kõndides jälgisin veevoolu. Mõtlesin, et see kirjeldab tavalist head koguduse elu. Joale lähenedes hakkab paistma juga ja vool tugevneb.

Paljud nimetavad seda ärkamiseks, kuid seal alles olukord tiheneb. See ei ole veel ärkamine. Mõistsin, et Niagara juga väljendab ärkamist. Lähemalt vaadates tulid esile hingematvad vaated, kuid soovisin seda ise kogeda.

Panime selga kollased vihmakuued ja seisime joa läheduses. Vesi kohises ja tuul puhus. See oli võimas kogemus. Võisin üksnes tõsta käed ülistuseks. Mõtlesin, et see oli pilt ärkamisest. Üks minu raamat ilmus kolm kuud enne Brownsville’i ärkamist.

Räägin selles, et Niagara juga on nagu pilt ärkamisest.

Kas oleme selleks valmis?

Teadsin, et see oli tulemas. Oleme nüüd Püha Vaimu värske väljavalamise alg­etapis. Seda ei toimu üksnes Brownsville’s või Torontos. Tuli langeb tuhandetes kohtades. Peame haarama sellest siis, kui see ilmneb.

Doktor Michael Brown on juut ja lõpetanud New Yorgi ülikooli. Ta kõneleb, loeb ja kirjutab rohkem kui pooles tosinas semiidi keeles ja on üks maailma parimaid Piibli heebrea pärandi uurijaid. Ta on kirjutanud 10 raamatut ärkamistest ja osalenud kolmes ärkamises.

 

Kuidas seda korraldatakse? Kuidas saab kaks miljardit moslemit pöörduda Jeesuse poole? Kuidas saab Iisrael päästetud? Kuidas raputa­takse Ameerikat?

Peab tulema suurem ja kestvam Jumala liikumine, mis on väelisem ja kiirem kui kunagi nähtu. Muidugi ei ole me Niagaral, aga Niagara sümboliseerib seda.

Peame elama iga päev jüngritena ja tegema väikeseid asju. Ema vahetab iga päev lapse mähkmeid ja isa teeb oma tööd. Kogudus korraldab igapäevaselt jün­gerdamise tegevust, kuid kui oleme kogenud kirkust ja oleme olnud joa all, kuidas saaksime elada ilma selleta ja pöörduda tagasi tavapära­sesse koguduse ellu?

Ja neile, kes on üksnes kuulnud sellest, tahan hüüda, et see on tõsi. See on osa Jumala loomusest ja Jumala tõelisus. Ta tahab teha erandliku ja ebanormaalsuse normaalsuseks. Ta tahab, et see oleks valdav olukord enne tema teist tulekut.

Miks mitte nüüd? Miks mitte siin? Miks mitte midagi suuremat kui varem? Kas Jumal ei suuda või ei soovi?

 

Isa, palun nüüd iga vaataja eest. Olgu neil selline janu, nälg ja põlemine, mida pole varem olnud. Hüüdku nad sügavalt südamest: „Jumal, tule minu juurde nüüd. Saada oma tuli ja kirkus. Muuda mind oma austuseks sureva maailma jaoks ja Jeesuse nime auks ning juudi rahva päästeks. Siin ja nüüd alusta minust. Palun seda Jeesuse nimel. Aamen.”

 

TV7 saates

„Yliluonnollista”