Jeesus ütles: “Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.
Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.
Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!””
Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
Ent isa ütles oma sulastele: “Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!”
Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: “Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.”
Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: “Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!”
Isa ütles talle: “Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.””
Lk 15:11-32
Tule Püha Vaim ja ava meile see tekst. Tule ja räägi meile. Aamen.
Mitu vabakiriklast on vaja, et 10 aasta jooksul tuleks juurde üks vabakiriklane? Kolm. Uurimuse järgi tõi üks liige kogudusse 10 aasta jooksul 0,33 uut inimest.
Statistika peatab meid ja me elame erilist aega Soomes ja Euroopas. Oleme ilming, mis on marginaliseerumas. Meid peetakse vanaaegseteks ja hukkamõistvateks. Kas oleme osalised sellises arengus? Uus aeg, milles elame, kutsub meid uude seiklusesse Jumalaga.
Tekst on osa Piibli kadunute peatükist. Selles on eksinud lammas, kaotatud drahmiraha ja kadunud poeg või kadunud pojad.
Lähtepositsioon, millele Jeesus vastab võrdumitega, on see, et käsutundjad ja variserid süüdistavad Jeesust selles, et ta pidutseb ja sööb koos avalike patustega. Kuidas saab Jeesus veeta aega koos nendega, kes ei ole kosher, st kes on ebapuhtad?
Millest me teame, et Jeesus on tegutsemas? Esiteks: patused soovivad olla koos sinuga. Teiseks: usulised kuivikud ärrituvad.
Kui leiad ennast nendest olukordadest, võid olla üsna kindel, et midagi tähenduslikku on toimumas.
Esimene võrdum algab retoorilise küsimusega: kujutage ette, et kellelgi teist on sada lammast ja üks neist läheb kaotsi. Kindlasti ta jätab need üheksakümmend üheksa ja läheb otsima seda kadunut, kuni ta selle leiab. Uues, 2022. aasta tõlkes on lisatud sõnad: või kuidas?
Kuulaja teab, millest räägitakse. Siin ei ole juttu karjasest, heast karjasest või karjamaast, vaid räägitakse variseridest, kes suudavad samastuda sellega, et kui mul on sada lammast ja üks on kadunud, siis ma jätan need lambad ja lähen otsima kadunut.
Teine jutustus jätkab sama retoorikat: või kui naisel on kümme drahmi ja ühe neist kaotab… Või kuidas?
Sellise raha väärtus võib olla paar-kolmsada eurot. Misjonäri palgaga olen ma mures mõnesaja euro kaotuse pärast.
Mõlemad jutustused lõpevad tohutu leidmisrõõmuga. „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.”
Need tähendamissõnad on väga argipäevased. Kes tahes võib seda läbi elada. Nii inimesed tegutsesid. Mõlemas kujutatakse otsija loomust.
Isa jagab poja palve peale omandi ja poeg läheb võõrale maale ning kulutab kõik. Kergesti tulnud ja kergesti läinud. Lõpuks satub poeg juudi jaoks halvimasse, karjatama sigu. Siis hakkab talle meeldima sigade toit.
Meie kõrvadele nii tundeküllane ja sentimentaalne isa ja poja lahkumine ning taaskohtumine ei olnud nii meeldiv tollase kuulaja kõrvadele. Jutustus ehmatas, sest eelpärandit sellel ajastul ei tuntud. Pärand saabus isa surmaga: 2/3 vanemale ja 1/3 nooremale.
Praktiliselt ütles poeg isale, et ta soovib, et isa oleks juba surnud. Isa nõustumine sellise sooviga šokeeris kuulajaid. Noorem vend näib olevat pahatahtlik. Ta hindas rohkem isalt saadud asju ja eeliseid, kui isa ennast. Ta ei tundnud isa südant.
Poeg hakkab kalkuleerima, et tema isa sulastel on parem eluolukord kui temal. „Ma lähen tagasi ja palun isal võtta mind tööle.”
Paralleel kadunud poja ja kadunud lamba ning mündiga paneb kuulajad nõustuma, et need patused, kellega Jeesus aega veetis ja pidutses, on olnud omanikule kadunud.
Isa reaktsioon, kui poeg tagasi tuleb, ei ole iseenesest selge, nii nagu eelmises jutustuses, kus otsiti lammast ja raha.
Kuidas isa reageeris? Temal on võimalus poega vältida, võtta vastu tingimisi või tegutseda nii nagu jutustuses. Miks peaks iselahkunud poega võtma selliselt tagasi ja seda tähistama?!
Noorem poeg ei väljendanud kahetsust. Ta leidis viisi, kuidas saada toitu ja elatist. Kahetsus tuleb alles pärast isa reaktsiooni.
Kas oled mõelnud sellele järjekorrale? Esmalt vastuvõtt ja siis kahetsus. Konteksti jälgides ei saa see olla juhus. Jeesus vastab kirjatundjatele ja variseridele süüdistuse peale, miks Jeesus pidutseb koos patustega.
Esmalt vastuvõtt ja siis kahetsus. Esmalt süüakse ja juuakse ning alles siis korraldatakse suhteid.
Minult on sageli küsinud mittekristlased: „Kenno, kuidas sa oled nii normaalne, kuigi sa usud Jeesust? Kuidas sa saad olla nii inimene ja samas uskuda Jeesusesse?”
Selles on midagi, mille oleme kaotanud. Kuidas olla inimesed.
Isa korraldab peo. „Tooge parimad riided, andke sõrmus poja sõrme ja sandaalid jalga.”
Ta oli tulnud paljajalu ja sai sandaalid. Ta oli ori, aga tema positsioon taastati sõrmusega ja algas pidu.
Vanem poeg kuulis kodule lähenedes laulu ja tantsimist. Seal on pidanud toimuma meeletu pidu. Kõike välja pannes isa rõõmustas, kuna poeg oli tagasi kodus.
Vanem vend tuleb põllult ja eelmistes võrdlustes tema roll puudub. Ta kuuleb tantsuhääli, kutsub teenija ning küsib: „Hei, mis toimub?”
Teenija ütleb, et tema vend on tagasi. Siis vanem vend pahandab ega lähe isegi sisse, vaid laseb isal tulla välja. Ta ei taha olla mingis tegemises toimunuga. Ta nimetab isale oma venda „sinu pojaks”. Ta ei taha samastuda selle perekonnaga.
„Mina olen rassinud nagu ori ega ole kunagi jätnud ühtegi su käsku täitmata. Sa ei ole isegi ühte sikku andnud, et koos sõpradega pidutseda.”
Isa vastab: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”
Sellega lugu lõpeb ja me ei saa teada vanema venna reaktsiooni. Jeesus võis mõelda sellele, kuidas kuulaja reageerib.
Vanem vend ei ole paha ja on kuulekas oma isale, kuid kuulnud teenijatelt venna tagasipöördumisest, saab ta teada, et nuumvasikas, mida ei tapeta isegi suurtel pühadel, on valmistatud temale kuuluva 2/3 pärandiosa arvelt. Selles, milles noorem vend oli väga-väga paha ja himustas üksnes isa omandit, oli ka vanem vend, kes oli väga-väga hea, sest noolis ikka isa omandit.
Kumbki vend ei soovi isa ennast. Mõlemad vennad on ühtvõrd rikutud. Mõlemad on samavõrd kadunud pojad. Seal, kus noorem astus üle isa ja raiskas tema varandust, oli vanem vend ustav ja pingutas isale teha head, olles ise kaotanud isasuhte. Ta oli kaotanud isa südame, mis lõi kadunu kaotamise pärast. Ta oli kaotanud selle, kes on isale kõige tähtsam.
Asjad peavad muutuma. Oleme misjonärid oma kodunurkades ega mõtle seejuures pagulastele. Oleme nagu misjonärid, keda saatsime Hiinasse või Indiasse, kus nad püüdsid õppida keelt ja luua suhteid. Siis saime kirja, kuidas esimene inimene andis oma elu Jeesusele. Sama maailm on jõudnud täna Soome.
Kellega sina samastud Jeesuse võrdpildis? Kas noorema pojaga? Jeesus otsib sind täna. Isa igatseb sind täna ja jookseb sulle vastu. Ta tahab sind leida.
Või kujutab sinu elu isa, kes ootab, otsib ja tähistab kadunu leidmist?
Või sarnaned hoopis vanema vennaga, kes kogu oma tegemistes on unustanud isa ja selle, mis on tähtis isale? Oled unustanud põhjuse, miks me seda teeme, miks me tegutseme kogudusena.
Meie Taevane Isa otsib meid. Pole olnud sellist perioodi pärast sõdasid, kus inimesed meie ümber otsivad nii palju isa. Ühe hinnangu järgi, millest kuulsin, on suurim usuline rühmitus uusvaimsed. Need on inimesed, kes otsivad Jumalat, kuid ei oska otsida teda kirikust.
Alati, kui ületan kultuuribarjäärid koguduse ja maailma vahel, kohtan inimesi, kes on kadunud ja kes otsivad isa.
Selles loos on veel neljas tegelaskuju, teenijad. Nendest sageli ei räägita. Teenijad aitavad isa peo korraldamisel ja poja riietamisel. Nad selgitavad vanemale vennale toimunut. Nad on nagu sild noorema ja vanema venna vahel.
Tunnen, kuidas Jumal kutsub mõningaid meist olema sellised teenijad koguduses ja sõpruskonnas, kes teevad võimalikuks selle, et nooremad vennad saaksid tulla koju ja kes võtavad puhvrina vastu vanema venna pahandamise.
Aastal 2021 osales artist nimega Ilta lauluvõistlusel palaga „Kellele ma helistan?” Kogesin selles prohvetlikkust. Autor on tuntud meie kogudustes. See oli nagu hüüd kogudusele.
„Kellele ma helistan sellest, mis kell olen tulemas, kellele ma helistan, kui olen kinni kiilunud ummikus. Kellele ma helistan, et mul polnudki asja, kellele ma helistan, kui tahtsin üksnes kuulda su häält. Kellele ma helistan, kui ütlen, et armastan, kellele saan helistada nüüd?”
Kas sina oled selline teenija, kellele saab helistada, teades, et mind ei mõisteta hukka? Kas oled keegi, kes võtab vastu.
See hüüd on minu kõrvus kõikjal, kus inimestel on küsimus, kellele helistada.
Sõbrad, oleme suure ülesande ees. Peaksime olema kristlased, kellele saab helistada, kes tunnetavad isa südame lööke kadunute pärast, kes peavad seda tähtsamaks kui kõike muud.
Mõtle, kellega samastud selles loos sina ja tea, et sinu Isa ootab sind. Aamen.
KENNO LEINER
Soome vabakiriku suvepäevadel 2025
