„Kas näed seda vana meest seal ukse juures? Seda, kes just võttis kaabu naela otsast ja on poole pikem teistest?”
Keegi koguduse juhtivatest meestest esitas selle küsimuse minule pärast jutlust ühel pühapäeval, samal ajal osutades ühele hallinevale mehele kirikurahva hulgas. Olin just rääkinud teemal „Pisaraoru allikaid” ja minu ees olev mees jätkas: „See vana mees on just selline, kellest oled täna rääkinud. Ta elab imelist elu Jumala osaduses, temal on alati midagi anda ja ta aitab meil kõigil uskuda.”
Jätsin vestluse ja ruttasin piki vahekäiku, et suruda selle mehe kätt, kellest tema kristlikel sõpradel on nii hea tunnistus anda. Kui suur oli minu hämmastus, kui ukse juurde jõudnuna märkasin, et seal see jumalamees seisis ja nuttis. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: „Paluge Jumalat minu eest! Ma olen nii suur rauk, et vajan ikka rohkem ja rohkem Jumalat.”
See oli imeline.
Teised ütlesid: „Temal on alati midagi anda.”
Aga tema ise kinnitas: „Mina olen rauk, kes vajab ikka enam.”
Kuid kas just selles ei olnud teatav põhjus selleks, et temal oli alati midagi anda? Vaesuse tajumine tegi ta sõltuvaks Jumalast. See sundis teda palvetama ja mõjutas teda nii sügavalt, et Jumal sai võimaluse teda täita. Ta ei olnud veel enese silmis valmis ja selle tõttu võis ta aidata teisi poolvalmis inimesi.
On imeline tarkus selles lihtsas palves:
Ära põgene südamest,
tervislik valu:
hinge vaesus.
Ütle mulle mu puudujääk,
et ma kunagi ei kaotaks
armu rikkust.
Kuid Jumalal on palju vaeva inimesega, enne kui saab inimesest vaese. Meil on imeline võimekus pürgida võimalikult kaugele oma jõuga. Me saame hakkama kodukootud jumalikkusega ja oma tarkusega. Me laseme oma jõul astuda Püha Vaimu väe asemele ja me lubame odaval härdameelsusel asendada Kristuse armastuse püha soojust. Me ei soovi olla lihtsalt armust elajad ja me keeldume käimast seda teed, millel Jumala vägi saab vabaduse kasutada meie nõrkust.
Tagajärjeks on, et Jumal ei saa iialgi tegutseda meis, mida ta tahab, või kasutada meid nii, nagu tema soovib.
On tõsi, et ilma elava ühenduseta Jumalaga võime teha palju maailma häda leevendamiseks. Ma ei taha vähimalgi määral hirmutada kedagi loobuma tegemast oma parimat, kuigi ta ei ole kogenud päästet Jeesuses Kristuses. Jätka ikka, sest on väga võimalik, et üsna pea leiad ennast vajamas üleloomulikku väga oma tegevuses.
Münt, mille annad kerjusele, on talle sama väärtuslik, kas sa annad talle selle Kristuse armastuse pärast või loomulikust kaastundest; ja jope, mille kingid külmetavale raugale, soojendab sama hästi ka siis, kui oled ise jumalaeitaja.
Kuid maailma haavatud süda vajab palju enamat kui uut ülikonda. Kadunud poeg ei saanud abi uuest kingapaarist või toidukorrast. Ta pidi tulema koju isa juurde ja muutuma uueks inimeseks.
Kuna inimkonna sügavam häda on katkenud jumalasuhtes, ei saa kahju korvata vähemaga, kui uue ühenduse sõlmimisega. See tuleb sõlmida inimese olemuse igas valdkonnas. Jumal peab saama kontrolli tema elus, sest hingehaavu ei saa parandada väljast, vaid seestpoolt.
Et võiksime anda inimestele midagi Jumala igavesest loomusest, peame ise olema jõudnud nii madalale, et oleme kogenud tema uuestiloovat armu.
Miks on maailm põrgu?
Viga ei ole maakeras, mis kannab meid peadpööritaval reisil igaviku suunas. Loodus on vahel imekaunis ja maa on küllalt rikas, et meid kõiki elatada. Keegi ei pea kannatama nälga ega keegi külmetama ega keegi kannatama vägivalda, kui…
Kui inimene ei oleks kuri!
Millest on kurjus tingitud?
See on tingitud inimese kohutavast isekusest. Isekus on see, mis on kõrvaldanud Jumala ja asetanud „Oma Mina” troonile. Isekus on põhjustanud kõikide sõja kõikide vastu. See on teinud inimesest metsalise ja sunnib paljusid meist olema osaliselt ettevaatlik teiste suhtes. Ummuksis kaitsekambrid ja pommikindlad keldrid on olnud haigetes inimhingedes alates sellest, kui Aadamast ja Eevast said paradiisis teineteise vaenlased. Esimene kiirrünnak tehti sellele hetkel, kui mees astus Jumala ette ja ütles: „Naine, kelle Sa minule andsid, andis minule puust ja mina sõin.”
Sellest alates on olnud rahu ära peletatud maa pealt. Kõikide sõdade taga südametes ja kodudes, nii hõimude kui rahvaste vahel, on inimese peamine patt: isekus.
Isekus sunnib meid nõudma andmise asemel. See sunnib meid asetama ennast oma tegevuste keskmesse. See põhjustab haiglast ettvaatlikkust kõiges, mis vähimalgi määral võib kahjustada meie huvisid. See teeb meid kahtlustavaks, kadedaks ja ägedaloomuliseks. See põhjustab isekaid unelmaid ja toob kohutava pettumuse, kui unistused ei täitu. Isekus purustab suhte Jumala ja inimese vahel ning ehitab jäämüüri erinevate inimeste vahele. See teeb meist üksiku, eristatud kääbiku.
Isekus on haigus, mis on kordades ohtlikum kui kõhuvähk või kopsuhaigus. See on hinge haigus, mis põhjustab kannatust nii meis endis kui teistele. See on maailma kogu valu algpõhjus.
Kus on tee põrgust välja?
Selle leiame, kui kuulekana Jumala käsule ja Püha Vaimu väes hakkame järgima seda, mis on isekuse vastand: täielikku armastust. Sellele teele viitas Jeesus, kui ta ütles: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina.” Ja „armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja … oma ligimest kui iseennast!”
Me peame hakkama elama andmises nõudmise asemel. Just selles on erinevus armastuse ja isekuse vahel. Armastus annab ja isekus nõuab.
Inimene on kaua unistanud, et ta võib luua isekate nõudmistega paradiisi vähemalt endale ja parimal juhul ka sõpradele ning aatekaaslastele. Kuid ta on nii põhjalikult ebaõnnestunud, et kogu eksistents on muutunud talumatuks. Alles on võimalus, et lastakse Kristuse armastusel täita oma ülesanne; ja on ilmselge, et see õnnestub seal, kus isekus on ebaõnnestunud. Me ei julga tagada, et kogu maailm muutub, kui sina ja mina muutume; kuid julgeme kinnitada, et midagi toimub nii sinus kui minus, samal ajal ka mitmes teises, kui Kristuse armastus saab piiramatu meelevalla meie elus.
Keegi peab alustama. Vähe on kasu, kui me lootusetuses vääname käsi maailma kurjuse ja häda ees, kui me ei taha hakata kasutama ainsatki muutumisvõimalust inimese põhjatu rikutuse tõrjumiseks.
Peame lubama Jumalal tungida sügavale patu juure juurde esmalt oma elus, et saada täielikult uus hoiak ligimeste suhtes. Me ei saavuta tulemusi sellega, et kirjutame juhiseid ette teistele, mida me ise ei soovi rakendada.
Imeline on, et kui inimene kogu südamega suundub pühale teele, on esimene ime see, et ta ise terveneb märgatavast osast kannatustest. Keegi inimene ei ole nii õnnetu, kui äärmiselt isekas, ega keegi nii õnnelik kui see, kes on õppinud armastama.
Iiobi raamatu viimases peatükis on sõnad, mis sobivad just siia: „Kui Iiob palvetas…”
Seni kui Iiob istus tuhahunnikus ja mõtles oma hädadele, needis ta oma sündimise päeva ja soovis endale surma. Aga midagi ei juhtunud. Kuid kui ta armastuses oma sõprade vastu tuli eestpalvetega Jumala ette, vabanes ta ise.
Paljude haiguste suureks ohuks ei ole haiguse ihulik pool, vaid enesehaletsus, mis sageli haarab haiget. On täiesti loomulik, et mõtted on keskendunud endale ja oma kannatustele, kui ollakse valudest eristatuna nädalaid ja kuid. Kuid see on ohtlik. Sest vahel juhtub, et elatakse selles edasi ja haletsetakse ennast, kuigi tegelik haigus on juba möödas. Ei ole sama kerge pääseda enesehaletsusest, kui murdunud jalga ravida.
Miski ei takista närvide tervenemist sedavõrd, kui nendele pidev mõtlemine. On targem mitte nendest välja teha ja püüda teenida teisi.
Iiob ei olnud unustanud oma seitsme poja ja kolme tütre kaotust. Ta oli veel puruvaene ja surmani haige. Sellele vaatamata pööras ta oma meele tegema palvet teiste eest ‒ ja tervenes ise.
See tervenemismeetod töötab ikka veel.
Lisaks sellele on Jumala imeline arm, et sina, kes kannatad, saad olla teistele abiks. Sina võid omada ülesannet, mille pärast tasub elada, kuigi oleksid ratastoolis päevast teise. Sina võid isegi kannatuse seada Issanda teenistusse ja kogeda, et ta võib kasutada sind tegevuses, milleks paljud teised on vähem sobivad.
Sa ei pea sugugi mõtlema, et oled vaene ja andetu. Need asjaolud pole siin määravad. Ainus, mida vajad, on saada süda õigele kohale ja hakata elama andmises.
Kui astud sellele teele, märkad peagi, kui piiratud oled. Sa pole piiratud üksnes teadmiste, andide ja meetodite tõttu, vaid oled piiratud armastuses. Kohtad inimesi, keda sinul on raske armastada; ja sul on kiusatus sulguda uuesti ka tõeliste sõprade ees.
Mitta ainult seda. Sa kohtad vajadusi, mis on nii uimastavalt sügavad, et kõik sinu kogemused, teadmised ega jõuvarud ei piisa vähemalgi määral täitma seda vajaduste põhjatut sügavust, mis õnnetus inimelus sinule vastu vaatab. Siis vajad elavat osadust Päästjaga, et vahendada tema rikkust südametele, kes kannatavad.
Kui metsa serval olevas allikas poleks olnud rohkem vett tagavaraks, kui oli jalge ees näha oleva veepinna all, oleks see olnud peaaegu kasutu. Oleksin tühjendanud selle paari minutiga. Allika läbimõõt polnud rohkem kui pool meetrit ega sügavus sellest suurem.
Kuid kusagil lähedal asuvas künkas oli hulk maa-aluseid ojasid. Need olid peidus inimpilgu eest, kuid need olid seal. Seal, kus need varjatud veesooned tungisid pinnale, moodustus allikas. See oli iseeneses vaene, nii vaene, et iga minu poolt võetud piisk pani selle otsima uusi piisku; ja mida rohkem mina ammutasin, seda suuremaks sai vajadus saada lisa. Ühendus nähtamatute tagavaradega tagas selle, et tal oli alati anda.
Kaugel künkal seisis
lihtne, sünge rist,
valu ja häbi väljendus.
Oh, ma armastan seda risti,
millel Issand meie eest
sai valude meheks
surmani.
Tema rist on muutunud põrmuks aegu tagasi. Keegi ei saa kindlalt väita, kuhu see oli kord püstitatud. Kuid see eluvoog, mis kord voolas välja Jeesuse purustatud südamest, jätkab ikka veel voolamist. Kui see jumaliku armastuse elav vool saab vabalt voolata inimsüdame kaudu, saame ka meie midagi anda.
Jumal poolt ei ole mingeid piiranguid, takistus on alati meis. Kui meie armastus lõpeb, saame kahetsevate patustena pöörduda uuesti tema poole, tunnistada oma külmust ja vaesust ning uuesti avada oma süda tema armastuse põhjatule ookeanile.
FRANK MANGS
