Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama.
Lk 9:28.
„Ta läks üles mäele palvetama.”
See ei olnud ainus kord, kui Issand Jeesus nii tegi. Sageli jättis ta inimesed ja tõmbus üksindusse palvetama. Vahel võttis ta kaasa lähedasemad jüngrid, vahel võttis ainult kolm nendest ja teised jäid omapäi.
Evangelist Markus jutustab, kuidas ühel õhtul, kui päike oli loojunud, toodi Õpetaja juurde suur hulk haigeid ja seestunuid ning kuidas ta nad tervendas. Kuid vara järgmisel hommikul, kui oli veel pime, ta tõusis ja läks tühja paika ning palvetas.
Enne kui päike oli jõudnud kullata idataeva ja metsa tiivuline koor häälestada hommikuviisid, oli Jeesus astunud Isa palge ette palvetades ja teenides. Ta tundis vajavat lisajõudu uue päeva vajaduste jaoks ja seetõttu tahtis ta kohata seda põlvedel palve pühal väeallikal.
Teisest juhtumist loeme, et „suur rahvahulk tuli kokku teda kuulama ja saama temalt tervenemist oma haigustest. Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada.”
Ta läks ära! Kas suudad seda ette kujutada!
Ta oli tulnud otsima kadunuid ja aitama armetuid. Ta oli kutsunud koormatuid tulema, et nad saaksid hingamise väsinud südamele. Ja siis kui nad tulid, läks tema ära. Ta jättis haiged ja seotud, igatsejad ja kannatajad, ning läks palvetama.
Jeesuse elus oli midagi, mis oli vahel tähtsam kui evangeeliumi kuulutamine, haigete tervendamine või rüvedate vaimude väljaajamine, ja see oli palvetamine.
Ta oli sõltuv oma Isast. Ta oli sel määral sõltuv, et ta ütles: „Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa.”
Miski ei saanud katkestada elavat väeühendust tema ja tema Isa vahel, ja kui ta tundis, et töö ja ülesanded olid tungimas tema ja kõrguses oleva väekeskuse vahele, siis ta tõmbus palvetama. Ta kandis hoolt selle eest, et olla alati täiesti kasutuskõlbulik Isa pühade eesmärkida tarbeks.
Kui ta pöördus tagasi, olles veetnud päevi või tunde segamatus palveosaduses koos Jumalaga, siis juhtus midagi. Issanda vägi oli temaga nii, et haiged tervenesid. Rüvedad vaimud kartsid ja põgenesid ning patused värisesid, kuuldes tema võimsat kuulutust.
Kuid kuula nüüd!
Kui Jumala Pojal oli vaja nii palju aega veeta palves, siis kuidas on võimalik, et tema järgijad tulevad täna toime nii vähese palvega?
Üks Jumala rahva suurimaid ohtusid meie päevil on, et meil on liiga vähe aega palveks.
Seda tead sina, pereema, kes sageli pead alustama päeva varasel tunnil ja puhkamata rassima kuni hilise õhtuni. Pole sugugi ime, kui vaimulik elu kuivetub ja kogu olemasolu läheb raskeks, kui sa palve kanali kaudu ei võta vastu väge ülevalt.
Ja sina, vend, kes oled ärimees. Sina usud Jumalasse, kuid mõnel hommikul oled sa ärganud, pea ja süda täis äriasju. Sa püüdsid palvetada hommikulauas, kuid sellest sai rohkem kombe- kui südametegevus. Su meel ei rahunenud. Kogu päeva oli sinu ees numbreid ja arveid ning kui lõpuks pääsesid rahusse, olid nii väsinud, et vaevalt suutsid tõsta oma õhkamist taeva poole.
Mu vend, ära usu, et nendes sõnades on sinule vähimatki hukkamõistu. Kuid tahan üksnes Jeesuse nimel hüüda sulle pühad sõnad: tähelepanu! Ole hoolas, et sinu äri ei tungi sinu ja Jumala vahele!
Ka vaimulikus töös ähvardab meid sama oht. Usuline rööprähklemine on tapnud rohkem kui ühe jutlustaja. Kakskümmend aastat tagasi oli ta tuline vaimus ja palvetas palju. Kuid nüüd on tal nii palju koosolekuid ja nõupidamisi, nii palju sotsiaalseid tegevusi, haigekülastusi ja kontoriülesandeid, ta kuulub nii mitmesse komiteesse ja tööharusse, et tal pole aega palvetada.
On ilmne, et organiseerumine on hea, kui see võib ja saab olla Vaimu väe organiks, kuid kui tegevus võtab ära võidu ‒ nii nagu sageli on juhtunud, ‒ siis palugem Jumalat, et ta päästaks meid kogu sellest masinavärgist.
Võib juhtuda nii, et inimene täielikult kiindub otsesesse hingedepääste töösse, et ta unustab hoolekande oma vaimuliku elu eest. Ta võib nii aktiivselt töötada äratus- ja süvenemiskoosolekutel, et tal pole aega olla vaikselt Jumala ees. Ja kas tead, vennas, siis oleme sattunud ohtlikule teele, „liikumine” võib olla suur, kuid Vaimu vägi on väike ja tegelik tulemus Jumala riigi kasuks kahaneb minimaalseks. Mida kiiremini lõpetame sellise koosolekusarja, seda parem.
Kristlaskond on juba läinud liiga kaugele sellel teel. Palvest on loobutud, seni kuni on kaotatud palvesoov. Nii see läheb. Kaotatud palveind on täiesti loomulik tagajärg lakanud palvele; ja mida rohkem inimene palvetab, seda rohkem ta palvetada tahab.
See on imeline eesõigus, et meie, nõrgad inimlapsed, võime läheneda Jumalale palves. Mõtle, et tema, see Kõrge ja Püha, kes valitseb kirkuses ja valguses ning keda keerubid ja seeravid austavad, tahab kuulda sinu ja minu palveõhkamisi. Tema, kes on loonud maailma universumi loendamatute päikese- ja tähehulkadega, näeb väikest inimussikest üksildasel teel väikesel planeedil, mida nimetatakse Maaks. Ta pöörab tähelepanu sellele ussikesele, ta armastab teda ja ta kuuleb palveohkamisi, mis tõusevad selle üksildase, abitu inimolendi huultelt. Ta hoolib isegi tema elu pisiasjadest.
Niisiis, ta armastab kuulda meie palvehäält nii, et ta saatis oma Poja siia alla valude maailma, et õpetada meid kõiki palvetama.
Sina võid palvetada ja esitada kõike palves Jumalale.
Kas tunned oma pattu? Kas kahetsed nuttes oma patte? Vajad andestust ja rahu? Esita see palves Jumalale.
Oled kõikuv ja nõrk, kiusatustest piiratud ja vaenlase poolt rõhutud? Räägi sellest Jumalale. Tema süda lööb sinule.
Kas oled üksik ja hüljatud, kas on su süda mingi kibeda mure või korvamatu kaotuse poolt murtud? Nuta oma nutt Jeesuse südamel. Usalda ennast Jumalale. Tema mõistab sind.
Kas muserdavad sind ajalikud mured ‒ hirm tundmatu tuleviku ees ‒ majanduslikud mured? Aseta oma koorem Issanda jalge juurde. Taevaline Isa toidab taeva linnud ja riietab lilled väljal.
Kas sul on päästmata sugulasi? Räägi Jumalaga nendest. Tema teab teed nende südamesse.
Kas vaevab sind piinarikas haigus ‒ parandamatu tõbi ‒ ärritunud närvid või kulunud süda? Suur arst elab veel. Ta võtab vastu ööl ja päeval. Ta saab teha sind terveks.
Räägi kõik Jeesusele
kõigest, mis sind rõhub.
Räägi valust ja hädast talle,
kui oled külm ja elutu.
Kõik see, mida süda varjab,
millest ei tea keegi,
too usaldades temale.
Üksnes tema mõistab sind.
Issand Jeesus oli püsiv palves. Ta veetis vahel terveid öid Jumalat paludes. Kui sõbrad ja vaenlased magasid, oli ta põlvili külmal kaljul, tõstes pilgu tähti täis taeva poole ja valas oma südame igatsuse ja vajadused Isa ette.
Muutmise mäel ta palvetas, kuni temas asuv kirkus pääses osadusse Isa kirkusega ja siis läks kõik hiilgavalt valgeks ja läikivalt puhtaks. Õpetaja muutus jüngrite pilgu ees. Tema pale hiilgas nagu päike ja tema kuub muutus hiilgavalt heledaks nagu valgus.
Igavese maailma eesriie tõsteti ning Mooses ja Eelija ilmusid aus. Nad vestlesid Jeesusega tema lahkumisest, mille ta pidi lõpule viima Jeruusalemmas. Vestlus puudutas inimkonna päästeplaani. Mooses ja Eelija olid südamest huvitatud sellest teemast.
Valge pilv langes nende kolme püha olendi peale ja pilvest kostus hääl, mis ütles:
„See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!”
Kindlasti vajas Jeesus just seda erilist ja võimast taevalise maailma ligiolu ilmutust. Rist tõi varju endisest teravamalt tema teele. Vaid mõni päev varem oli ta otse öelnud jüngritele, et ta peab minema Jeruusalemma, et kannatada ja surra. Raske oli tee tema ees ja tõelise inimesena pidi ta selle ees vabisema. Ta tundis juba Ketsemani vaevade ja Kolgata valude eelmaitset.
Kuid siis läks ta koormatega mäele Isa ette. Palvetades hakkas ta kirkusest särama ja sai uue tunnistuse Isa soosingust.
Ta muutus palvetades.
Kas tahad sina muutuda, kas tahad saada rohkem Jeesuse sarnaseks?
Suhtle siis palju temaga. Suur tõde on nendes sõnades: „Seltskond muudab enda sarnaseks.”
„Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi.”
„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.”
Miks näis Stefanose nägu nagu ingli pale? Sest ta oli mees, kes oli täis Püha Vaimu ja usku.
Kui Mooses tuli alla mäelt, olnud nelikümmend päeva vaadanud Issanda kirkust, hiilgas tema pale nii, et tema oma rahva liikmed ei saanud teda vaadata, vaid ta pidi asetama katte näole.
Sina kunagi ei saa sädeleda kirkusest ‒ sa ei muutu Kristuse kuju sarnaseks ‒ pidevalt ennast imetledes. Enese uurimine on hea ja vahel Issand käib meiega kohut, kuid ta ei tee seda alati. Sina pead pääsema vabaks endast ‒ välja aega raiskavast tühisest eneseparandustegevusest ‒ ja selle asemel suunama elava usupilgu Jeesusele. Siis sa muutud.
Sina ei muutu suuremaks Kristuse kuju sarnasuses, pidevalt vaadates puudulikke kaaskristlasi. Sina ei ole pime, nii et sa ei näeks pattu. Sa märkad kogu seda viletsust, mis valitseb kristlikus koguduses nii sees- kui väljaspool, kuid ole ettevaatlik, et see ei vii sind vaimulikku raskemeelsusesse. Siis kaob su näolt kirkus ja tänu ning ülistuse asemele saabub kaebus ja nurin.
Ela palve pühamus. Ole vait Jumala ees. Lase kogu rahutusel ja närvilisusel olla kaugel palveelust. Võta aega saada pühaks. Anna Jumalale aega, et tema saaks sind õnnistada.
Sina ei pääse muutmise mäe tippu joostes. Seda ei saavuta ka oma pingutustega. Kuid sina võid tulla selle päikeselisele tipule palve ja usu teed pidi.
Palveta, kuni pääsed osadusse Jumalaga ‒ kooskõlla Jumalaga. Palveta, kuni palve vaim kannab sind palve imelisse maailma.
Leidub midagi, mida võime nimetada palve maailmas avanevaks sissepääsuks armutroonile. Kui oled saanud mingil määral palve Vaimu, siis mõistad, mida mõtleme selle väljendusega. Oled palves kogenud seda imelist osadust taevaga. Sa ei ole seda alati palves kogenud, kuid vahel siiski.
Meenutad mõnda hetke, kui jäid üksi Jumala ette palvetades, või toimus see palvetavate usklike keskel. Olid pannud käed risti ja nõtkutanud põlved. Sina igatsesid Jumalat.
Ometi tundsid end läbinisti abituna ja nõrgana. Püüdsid sõnastada oma mõtteid, kuid see ei õnnestunud. Kobasid ja kompasid palvemaailma viivat ust väljastpoolt, kuid tundus, nagu puuduks sul nii võti kui ka avamise oskus.
Sa olid nagu abitu kaheaastane põngerjas, kes seisis koduukse taga ja pani väikesed ümarad käekesed ukse vastu, suutmata seda avada. Ta tahtis sisse isa ja ema juurde, kuid uks oli kinni. See ei olnud lukus, kuid see oli liiga raske tema väikesele jõuvarule. Ta tegi katse teise järel, kuni enam ei suutnud: siis ta purskas nutma. Kuid just siis kostus samme teisel pool ust. Isa tuli sealt ja nüüd pääses pisike uksest edasi. Ta sisenes, jõudis koju ja oli rahul.
Just nii on sinuga. Palve püha Vaim tuli abiks. Ta avas suletud ukse ja juhtis sind sisse.
Tundus, nagu ühe hetkega oleksid tulnud täiesti uude maailma. Uus õhustik lahvatas vastu. See tungis sinu vaimu ja hingamine läks nii kergeks.
Nähtamatud käed tõstsid sind kõrgemale ja kõrgemale ‒ üha lähemale Jumala troonile. Pääsesid maailma, mis kiirgas puhtust, kirkust ja valgust. Ususilmadega vaatasid maad, millel olid laiad piirid ja sina hämmastusid nendest imelistest vaadetest. Sina vaatasid Jumala armastust ja kõikväelisust.
Enam ei olnud raske palvetada. Palvevaim palvetas sinus. Sina olid üksnes aldis vahend ‒ ”Vaimu sõnulväljendamatute õhkamiste” tahtetu organ. Suure julguse ja täie usukindlusega tõid sa kõik oma Isa ette. Sa rääkisid nii nagu sõber sõbrale, kuid see oli palju rikkam ja puhtam kui kahe inimsüdame kohtumisel ebatäiuslikkuse maailmas.
Varsti said tühjendatud mitmed südame vajadused ja palve muutus kiituseks. Sisimas sündis usk, ega saanud sa edaspidi olla tänamata Jumala palvevastuste eest. Äsja olid veel kui üksainus suur igatsus ja nüüd sai sinust pelgalt suur tänu. Kuid sind juhatati veel kaugemale sellel pühal teel. Tänuväravast astusid teenima pühamu kõigepühamasse. Võibolla jäi sinu keel tummaks ‒ sest esineb vahel ka püha vaikimist Jumala ees ‒ või ehk selle sidemed vabanesid rohkem kui kunagi varem. Igal juhul: sinu kirgastunud silm ei näinud midagi muud kui üksnes Jeesust. Tema sai kalliks, väljendamatult kalliks sinu südamele, ja sind haaras püha soov elada kõiges tema meele järgi. Kõik muutus väikeseks: sina ise ja su ligimene. Üks oli suur: üksnes Jeesus.
Oh, sina imeline Päästja, kes tahad astuda nii lähedale viletsale inimsüdamele! Õnnis palveosadus, mis paneb kõik südametormid vaikima ja selle tormavad lained taanduma!
Sõber, ära pane halvaks seda püha ligipääsu palve maailma, milles süda saab taevasesse kooskõlla Jumala olemusega, ja milles igatsev hing saab puhata. Sina vajad seda, sinu suur eesõigus Jumala lapsena on liikuda sellel teel.
Jeesus, siin on olla hea
Su ees ülal mäel.
Õhk siin kirgas, püha
mured siia ei küüni.
Himud, võitlused kõrvalda
kõik muugi, mis vaevamaal
vaid kirkus siin sädeleb
armsamatel nägudel.
Jeesus, siin on olla hea
hingata Su ees.
Siin mul sügav rahu
nagu tuvil pesas.
Vaimu tuulte sahin
toob lõhna üleva.
Hääl isa huulilt sosistab:
see mu armas Poeg!
FRANK MANGS
