Skip to main content

Tunnistame täna kirjakoha 1. Tessalooniklaste 5:23-24, tehes selle isiklikuks: “Aga rahu Jumal ise pühitsegu meid läbinisti ning meie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes meid kutsub; küll tema teebki seda.”

Teemaks on “Iisrael – pilguheit tulevikku” – teisisõnu prohvetlikud kuulutused Piiblis Iisraeli kohta, mis pole veel täide läinud. Pakun välja oma arvamuse, kuidas need võiksid täituda.

Uus testament rõhutab, kui tähtis on tähele panna piibellikke ettekuulutusi. Usun ka prohveteerimisandi, kuid praegu ma ei räägi sellest. Inimeste prohveteeringud peab läbi katsuma, Piibel on aga juba täielikult puhas­tatud. See on standard, mille järgi otsustame kõige muu üle.

Vaatame teksti 2. Peetruse 1:19. Peetruse teemaks on Issanda Jeesuse tulemine väes ja aus. Eelmistes salmides ütleb ta, et tema ja teised kaks apostlit olid Muutmise mäel Jeesuse austamise tunnistajad sellest, milline saab Ta olema siis, kui Ta tuleb.

Siis ta aga jätkab, et kuigi oma silmaga tunnistamine, on tähtis, on see siiski teisejärguline kirjutatud Pühakirja kõrval. Ta räägib prohvetlikust sõnast – need on Piibli kirjapandud prohveteeringud.

2Pt 1:19 (NIV tõlge): “Meil on ka prohvetlik sõna, mis on veelgi kindlam, ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.”

Kui Peetrus oli rääkinud sellest, kuidas ta oli olnud isiklikult tunnistajaks Jeesuse austamisest, ütleb ta et on veelgi tähtsam ja autoriteetsem infoallikas, milleks on prohvetlik sõna: teete hästi, kui te seda tähele panete. Peame uurima, mida räägib prohvetlik Pühakiri Jeesuse Kristuse tuleku kohta.

Siis ütleb Peetrus, et see on nagu valgus, mis paistab pimedas paigas. Maailm muutub aina pimedamaks, kus pole enam õiget valgust. Kuid Peetrus ütleb, et Jumal on valmistanud valguse pimedusse – see on prohvetlik Jumala sõna.

Kui me ei pane tähele Piiblisse kirjutatud prohveteeringuid, jätame end ilma valgusest, mille Jumal on seadnud. Mul on väga kahju öelda, aga suur osa kogudusest on pimeduses, sest nad ei tea ega pööra tähelepanu prohvetlikule Jumala sõnale.

Siis toob Peetrus imeilusa kuvandi, kui ta ütleb: peate nii kaua seda tähele panema nagu lampi, kuni koidutäht tõuseb teie südames. Ta ei räägi Jeesuse tulekust, vaid millestki, mis toimub meie südames.

See on väga ilmekas minu jaoks, sest üle aasta elasin Egiptuse ja Liibüa kõrbedes peaaegu ilma igasuguse kattevarjuta, kuna magasime peamiselt liival. Sellises olukorras läksime magama ja tõusime koos päikesega, mida ma praegu, pean tunnistama, enam ei tee.

Teatud aastaajal panin tähele, et just koidu ajal hakkas kogu idapoolne horisont helendama. Võid oodata, et nüüd hakkab päike tõusma. Kuid see polnud päike, vaid see oli, nagu Peetrus ütles, koidutäht. Astronoomilises väljenduses on see õhtul Veenus ja hommikul Aurora. See pole täht – see on planeet.

Teatud aegadel aastas kerkib just enne päikesetõusu koidutäht üle horisondi. See on nii hele, et hetkeks mõtled, et see on päike. Kuid kui koidutäht tõuseb, siis tead kindlalt, mis järgmisena juhtub: päike tõuseb.

Peetrus võrdleb prohvetlikku Pühakirja koidutähe mõjuga meie südames. Ta ütleb: kui paned tähele seda koidutähte oma südames, siis annab see sulle täieliku kindluse ja kinnituse tõelise Päi­kese – Jumala Poja, Jeesuse Kristuse tulekust aus.

Esineb probleem, mille tõttu on Kristuse Ihu jagatud kaheks ebavõrdseks osaks: väike hulk inimesi on prohveteeringute suhtes fanaatilised ja nemad ütlevad täpselt, mis järgnevalt toimuma hakkab. Enamasti nad eksivad ja seetõttu kipuvad prohveteeringud halba valgusesse jääma ning teevad ülejäänud Kristuse Ihu prohveteeringute suhtes ettevaatlikuks.

Ülejäänud ja need, kes prohveteeringutest palju ei tea, elavad pimeduses, kas nad seda siis mõistavad või mitte, kuigi valgus on kättesaadav.

See mõjutab viisi, kuidas me palvetame. Väga tihti palvetavad kristlased asjade eest, mis on vastuolus Jumala ilmutatud plaaniga. Võid palvetada nii palju kui jaksad, kuid su palve ei saa vastust, sest Jumalal on oma plaan ja Ta tegutseb sellele vastavalt.

Kuulsin ühest jutlustajast, kes ütles: kui me kõik kõvasti palvetame, siis võib-olla kohtupäeva ei tulegi. See on lihtsalt rumal, sest Piibel ütleb, et viimne kohtupäev tuleb. Ükskõik kui suur kogus palvet ei muuda seda. Peame õppima palvetama Jumala ilmutatud eesmärkide piires. See on prohveteeringute üks peamine ülesanne.

On ka probleeme prohveteeringute mõistmisega ja tahan selgitada, mis on selle põhiprobleemiks. Vaatame 5. Moosese 29:28, kus Mooses ütleb Iisraelile: “Varjatu kuulub Issandale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele, et me teeksime selle Seaduse kõigi sõnade järgi!”

Mooses ütleb, et Jumala sõnas on kahte tüüpi asju: salajased asjad, mida teab vaid Jumal ja asjad, mis on ilmutatud meie jaoks, et võiksime neid rakendada, mitte lihtsalt teoretiseerida nende üle, mitte lihtsalt näidata, et oleme päris targad, sest teame, mis järgmisena juhtub, vaid kohandada oma elu nendele vastavalt.

Usun, et peamine probleem prohveteeringute tõlgendamisel on see, et tõlgendajad tegelevad salajaste asjadega ja jätavad ilmutatud asjad tähelepanuta.

Iga kord, kui räägin prohveteeringutest, tuleb keegi ja küsib: kas enne, selle keskel või pärast? Kas koguduse ülesvõtmine toimub suure viletsuse alguses, selle keskel või lõpus? Vastan alati: ma ei tea.

Mina arvan, et see on salajane asi. Ma ei usu, et Jumal oleks täielikult neid asjaolusid avaldanud. Ta on lahingustrateeg ja Ta ei kavatse oma lahingustrateegiat vaenlasele avaldada. Selliste tõlgendajate probleem on aga selles, et nad ei tee just palju ilmutatud asjade suhtes.

Minu jaoks on üks selge ilmutatud kirjakoht Matteuse 24:14: “Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.”

Apostlid olid Jeesuselt küsinud: mis on Su tuleku ja ajastu lõpu tunnusmärk? Jeesus andis neile mitu märki ja ühe põhimärgi Matteuse 24:14: “Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” See on viimane, otsustav ajastu lõpu märk.

Probleemiks on aga, et paljud, kes on nii hõivatud prohveteeringutega, ei tee midagi selleks, et evangeelium saaks kuulutatud kõigile rahvastele kogu maailmas. Üks tingimustest Jumala sõna mõistmiseks on kuuletuda sellele, mida sa juba tead.

Kui kuuletud sellele, mida juba tead, annab Jumal sulle lisa. Kui ei kuuletu, ei anna Ta midagi. Usun, et võti prohveteeringute vajalikuks mõistmiseks on kuuletuda sellele, mis on juba ilmutatud.

Minu ja Ruthi jaoks tähendab see kuulutada Kuningriigi evangeeliumi kõigile rahvastele. Jumala armu läbi teeme seda vähemalt 120 riigis erinevaid kanaleid pidi. Ma ei ütle seda uhkustades ega oma teenistust reklaamides, kuid me teeme midagi. Mida sina teed? Kui palju oled seotud sellega, et evangeelium jõuaks kogu maailma?

Mainisin juba varem, et Paulus ütleb Roomlastele 11:25: “… kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael…”

Kui tahad näha kogu Iisraeli päästetuna, siis hakka paganate täisarvu sissetoomisega tegelema, sest kogu Iisrael ei saa päästetud enne, kuni see pole sündinud.

Tahan öelda, et Piibel on mõistetav neile, kes kuuletuvad sellele, mis on selgelt avaldatud. Ärme lase end häirida asjadest, mida me täielikult ei mõista. Ärme ürita Jumalalt Ta saladusi välja meelitada, rakendame hoopis seda, mida teame.

Kui me seda teeme, siis tean oma kogemusest, et Jumal annab mõistmist juurde, kui sa seda vajad. Kui sa aga ei kuuletu sellele, mida juba tead, siis ära oota, et Jumal sulle mõistmist lisab.

Teema, millest Peetrus rääkis 2. Peetruse 1:19, oli Issanda Jeesuse tagasitulek. Tahan ära märkida kreekakeelse sõna, mida kasutatakse Uues Testamendis Issanda Jeesuse tuleku kohta. Alustasin kreeka keele õppimist 10aastasena ja olin kunagi pädev seda ka ülikooli tasemel õpetama. See ei tähenda, et mul on alati õigus, kuid mul võib selles suhtes olla oma arvamus.

Üritan välja tuua lihtsa selgituse kreekakeelse sõna kohta, mida tavapäraselt tõlgitakse “Issanda Jeesuse tagasitulek”. Vastav kreekakeelne sõna on parousia ja see tuleneb tegusõnast parousa, mis tähendab “kohal olema”. Seega on selle sõna otsene tähendus olla Jeesuse ligiolus. Kuid kui Jeesus on ära, siis Ta ei saa ju kohal olla, enne kui Ta tagasi tuleb.

Sõna “kohalolu” viitab Jeesuse tagasitulekule. Kuid see viitab veelgi enamale. See ei viita üksnes Ta tagasituleku sündmusele, vaid ka asjade seisukorrale, mis toimuvad sel ajal, kui Ta tagasi tuleb.

Toon mõne näite. Uues testamendis kasutatakse seda sõna Jeesuse tuleku kohta 17 korda, kuid 1. kirjas Korintlastele 16:17 kasutatakse seda Stefanase, ühe Pauluse jüngri kohta, kui ta Pauluse juurde tuli. Seal öeldakse: “Ent ma rõõmustan Stefanase tulekust…”

Kuidas ta tuli või kuidas tema tulek Pauluse juurde tegelikult toimus? Seal öel­dakse: mul on hea meel Stefanase kohalolust, teisisõnu, see pole lihtsalt eraldi sündmus, et Stefanas tagasi tuli, vaid see on nii sündmus kui sellele järgnevad tagajärjed.

Sama fraasi kasutatakse Tiituse kohta 2. Korintlaste 7:6. Paulus ütleb, et Tiitus tuli ja ta on siin. Seal kasutatakse sõna parousia.

Filiplastele 1:26 kirjutab Paulus vanglast ja ütleb: usun, et rõõmustate, et ma tulen tagasi teie juurde. Kreeka keeles on seal kasutatud sõna “rõõmustate minu kohalolu üle”, teisisõnu “minu kohalolu on siis jälle teiega”.

Huvitav on see, et 2. Tessalooniklaste 2:9 kasutatakse seda isegi antikristuse tuleku kohta. Mitte vaid Jeesusel pole parousia, vaid ka antikristusel on ilmnemisele eelnev parousia.

Kõigil juhtudel pole see aga eraldiolev sündmus. See on nii sündmus kui olukord, mis sellest tuleneb.

Veel üks näide: sama tegusõna kasutatakse Johannese 11:28 Laatsaruse haual, kui Jeesus oli tagasi tulnud. Laatsarus oli hauas surnuna. Marta läks Jeesusele vastu, Maarja jäi temale omaselt koju. Marta saatis siis teate Maarjale: õpetaja on tulnud ja kutsub sind. Kreeka keeles öeldakse: õpetaja on kohal ja kutsub sind.

See aitab meil näha Jeesuse tagasitulekut ja sellekohast keelekasutust natuke teisest aspektist: me ei räägi üksnes ühest dramaatilisest sündmusest, vaid räägime sellest sündmusest ja kõigist sellele järgnevatest tagajärgedest, mis kestavad mõne aja.

Teisisõnu usun, et on loogiline ja võimalik, et Issanda tagasitulek kestab määratlemata aja. Usun, et see on ülioluline, sest kõik, mis on sellega seotud, ei saaks juhtuda koheselt, ühe hetkega.

Nüüd annan teile Jumala abiga mõne Iisraeliga seotud pilguheidu tulevikku – need on kirjakohad, mis ennustavad asju, mis juhtuvad ajastu lõpul Iisraeli suhtes.

Ma pole kindlasti eksimatu. Annan oma siira arusaama pärast lugemist ja mõtisklemist ning palvet ja Jumala otsimist, ning usun, et Jumal on mind selleks tööks kutsunud, et oleksin Pühakirja tõlgendajaks maailma praeguse olukorra valguses sellest, mis on tulemas.

Minu eesmärk Piibli lugemisel on aastaid olnud olla võimalikult objektiivne. Usun, et see on osalt tingitud mu filosoofililsest taustast, sest selline on tüüpiline lähenemine filosoofias: leiame faktid, analüüsime neid ja teeme oma järeldused.

Piibli suhtes on väga raske olla objektiivne, kuna enamik on pärinud traditsioonilised tõlgendused, mis ei pruugi just piibellikud olla. Enamusel meist on isiklikud eelarvamused ja suhtumised, mis on osa meie loomusest ja võivad saada takistuseks võtta vastu objektiivselt seda, mida Jumal on öelnud.

Toon ühe näite. Olin Teises maailmasõja ajal terve aasta Egiptuse haiglas ühe nahahaigusega, mida arstid ei osanud ravida. Olin kohutavas depressioonis, kuigi olin juba kristlane, hiljuti päästetud ja Vaimuga ristitud.

Kordasin endale: „Tean, et Jumal teeks mu terveks, kui mul oleks usku.” Kuid järgmisena ütlesin: „Kuid mul pole usku.” Ja sel hetkel olin meeleheite tipul.

Kuid siis säras imeline valgus mu pimedusse, Roomlastele 10:17: “Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.”

Ütlesin endamisi: „Tänu Jumalale, et kui mul usku pole, siis võin selle saada, see tuleb.” Kui ma otsustan kuulata, mida Jumal oma sõnas ütleb, siis usk tuleb.

Võtsin endale pastaka ja hakkasin lugema läbi kogu Piiblit ning joonisin sinisega alla kõik, mis puudutas tervenemist, tervist, füüsilist jõudu ja pikka iga. Kas teate, mis mul lõpuks oli? Sinine Piibel. See veenis mind objektiivselt, et Piiblil on tervenemise kohta palju öelda.

Minu usuline taust oli anglikaani kirik. Ma ei süüdista anglikaani kirikut, kuid pärast seda, kui olin 10 aastat iga päev kirikus käinud, pühapäeviti 2 korda, olin jõudnud järeldusele, et kui tahad kristlane olla, siis pead olema nõus olema täiesti õnnetu. Mina otsustasin lõpuks, et võin olla vähem õnnetu, kui ma pole kristlane. Tegin sellise otsuse.

Siis kohtusin imeliselt Issandaga sõjaväekasarmus keset ööd: Ta päästis mind, ristis mind Vaimuga ja mu arvamus muutus. Ometi omasin tugevat mõju oma eelnevate arusaamade tõttu. Iga kord, kui lugesin Piiblist, et Jumal tahab, et oled terve, edukas ja õnnistatud, mõtlesin, et see on küll liiga hea. Ma ei suutnud seda uskuda.

Kui ma siis ühel päeval istusin haiglavoodil ja seda ütlesin, et see on liiga hea, et midagi on siin valesti, rääkis Issand mittekuuldava häälega, kuid väga selgelt: „Ütle mulle, kes on õpetaja ja kes õpilane?”

Vastasin: „Issand, Sina oled õpetaja ja mina olen õpilane.”

Siis Ta ütles: „Kas laseksid siis ennast õpetada?”

Siis mõistsin, et ei saanud Jumala sõna objektiivselt vastu võtta oma varasemate eelarvamuste pärast, mis mu peas olid. Ära arva, et on alati lihtne Jumala sõna objektiivselt vastu võtta. See nõuab aega, palvet ja ka seda, et paned maha oma teooriad ja eelarvamused, ning alandad end Jumala sõna ette.

 

DEREK PRINCE

Kommenteeri