Minu nimi on Regiina ja olen siin koos oma abikaasa Ardi ja tütre Eloora Glooriaga. Oleme Rakvere Karmeli kogudusest ja teenime mõlemad seal ülistusjuhtidena. Muuhulgas anname oma panuse ka ansamblis Püha Müristus.
Aga mitte neist ma ei tahtnud rääkida, vaid hoopis Eloora Glooriast, kellega kogu see seiklus algas vist umbes kaks aastat tagasi ja umbes samal ajal detsembris, kui me olime juba abikaasaga kolm aastat proovinud beebit saada ja see polnud õnnestunud.
Me olime murtud Jumala ees ja ütlesime: „Jumal, me ei jaksa enam selle teemaga tegeleda. Me tahame teha Sinu ees rahu, sest võib-olla ongi nii, et Sina oled mõelnud, et me oleme määratud teenima Sinu kogudust lastetu paarina ja see on meie jaoks OK. Tähtsam on see, et me saame Sinu kogudust üles ehitada: me lepime sellega, et meil ei ole lapsi. Ja oleme tänulikud, et saame olla maailma kõige ägedamad onu ja tädi, kes me suudame olla, oma õdede-vendade lastele.”
Siis läks paar kuud mööda ja mina jäin koroonasse ning samal hommikul sain teada, et ma olen beebi ootel, mida ma ei uskunud, sest ma arvasin, et minu keha on lihtsalt koroonast stressis. Naistel on teatud protsessid, mis lõpevad siis, kui sa oled beebiootele jäänud. Kuid ka stressist võivad need protsessid peatuda ja mul on seda varem juhtunud.
Ma helistasin ämmaemandale, seletades, et soovin tulla vastuvõtule seoses positiivse rasedustesti ja peatunud menstruatsiooniga, kuid markeerisin, et kõik see võib olla tingitud stressist, mida koroona kehale on põhjustanud, kuna ajalooliselt on seda ka varem juhtunud.
Isegi vastuvõtul olles, kui ma oma silmadega nägin beebi südant tuksumas, ei uskunud ma veel mitu kuud, et olen beebiootel, sest see tundus olevat nii võimatu. Me jäime alles seitsmendal abieluaastal beebi ootele, mistõttu tundus see nii uskumatu.
Mul ei olnud ühtegi tüüpilise raseduse sümptomit ‒ mul ei olnud paha olla, ma ei oksendanud. Mitte miski ei viidanud sellele, et mu sees kasvab elu (peale ultraheli pildi, mida ma olin näinud). Mul oli suurepärane rasedus. Ma oleksin võinud veel ka kümnendat kuud last kanda, sest ma sain kuni lõpuni hästi magada ja kõik oli täiesti fantastiline.
Siis, natuke rohkem kui aasta tagasi, 7. novembril 2021 ‒ nagu näete, seitsmenda abieluaastal jäime beebit ootama ja seitsmendal novembril ‒ sündis meie väike tütar Eloora, kellele tahtsime sellise nime panna sellepärast, et see tuleneb heebreakeelsest sõnast elior, mis tähendab: „Issand on valgus.“
Pimedust seoses laste puudumise tõttu ja sellega kaasnevat valu (nähes, kuidas me sõbrad ja pereliikmed kasvatavad üles oma lapsi ja meie samal ajal iga kuu nii-nii ootasime ja igatsesime beebiootele jääda, mida kahjuks senimaani ei olnud juhtunud), soovisime austada Jumalat sellise nimega.
Siis ta sündis. Tavaliselt tulevad lapsed suure kisa ja käraga maailma. Kui aga Eloora Glooria sündis, siis oli vaikus. Mitte midagi polnud kuulda.
Selleks hetkeks, kui ma hakkasin pressima, oli minu ümber peale ämmaemanda veel neli-viis arsti ja ma tajusin, et see ei ole hea märk. Ämmaemand oli meie koguduse vanem Evelin Põldsaar, punaste juustega tohutult särav naine. Võibolla mõned tunnevad teda hoopis Efkana. Mäletan, et Efka ütles sünnituse hetkel: „Regiina, pressi nüüd nii kiiresti, kui sa vähegi suudad.”
Ma polnud kunagi kuulnud Efkat midagi nii tõsiselt ütlemas. Kui kõik arstid jooksid pärast beebi sündi temaga välja, millele järgnes vaikus, siis vaatasin Ardile otsa ja ütlesin: „Beebiga ei ole vist kõik hästi.”
Siis ta raputas pead ja me ei osanud mitte midagi teha. Ülistusjuhtidena hakkasime palvetama keeltes, sest mida muud sa oskad teha sellisel raskel hetkel.
Ühel hetkel tuli Evelin ruumi tagasi ja ütles Ardile, et sa võid tulla nüüd beebit vaatama. Efka tuli meie juurde ja ütles: „Teate sõbrad, teie beebi sündis surnult. Meil õnnestus ta elustada, aga kui sa hakkasid pressima, siis sul ei olnud enam lootevett, vaid tuli välja sellist rohelist muda.”
Kõik, kes te olete meditsiini inimesed, teate, et see viitab sellele, et see on väga kehv lugu. Efka ütles, et tavaliselt sünnivad need lapsed surnuna ja neid ei suudeta elustada. See on esimene standardolukord.
Teine standardolukord on see, et lapsed suudetakse elustada, aga siis surevad nad kahe tunni jooksul.
Kolmas standardolukord on see, et laps suudetakse elustada, aga ei teata, kui see kaks tundi möödas on, millal see beebi ikkagi sureb sellepärast, et tema seisund on sedavõrd kehv.
On veel üks standardolukord, mille kohaselt jääb beebi küll ellu, aga ta on nii tugeva ajukahjustusega, mis väljendub kas füüsilises või mingisuguses intellekti puudes.
Kui looteveed on rohelised või neid ei ole üldse, viitab see, et beebi on olnud teadmata kestusega hapniku puuduses. Sel juhul ei saa aju verd, mis teda hapnikuga varustab. Ajukoed kärbuvad ja kui selline asi juhtub täiskasvanud inimesel, siis mingi funktsionaalsus kehas kaob. Need uudised saime sellel hetkel, kui meie beebi sündis.
Vahetult pärast sünnitust ei pääsenud ma beebi juurde. Alles tund aega hiljem sain näha oma pisikest. Ma ei saanud teda kohe kõhu peale ega kogeda seda imelist tunnet, millest kõik räägivad: „Tead, see sünnitusvalu on nii jube, aga sel hetkel, kui beebi pannakse sinu kõhu peale, kõik ununeb.”
Ma ei saanud mitte kunagi seda kogeda. Ma ei tea, mida see tähendab. Ma ei tohtinud teda sülle võtta, sest ta oli nii kriitilises seisundis. Ma sain üksnes kinni võtta tema käest, teda musitada ja öelda: „Ära muretse, kallis, kõik saab korda. Emme-issi tulevad sulle varsti järgi.”
Reanimobiil võttis lapse peale ja pani kuvöösi, see on selline klaasist kapike, ja sõitis temaga ära Tallinnasse, 100 km eemale.
Ma sünnitasin pühapäeva õhtul ja nägin oma beebit uuesti kolmapäeva õhtul. Kogu selle aja olin ma haiglas ja kuulsin teisi beebisid sündimas ning nutmas.
Igal hommikul me helistasime Ardiga Tallinna lastehaiglasse küsimaks, kas meie beebi on endiselt elus. „Jah, on elus, aga ülikriitilises seisundis,” oli vastus.
See polnud selline väga tore koht, kus värskete lapsevanematena olla. Efka ütles meile ausalt: „Teate, samal ajal kui ma elustasin teie beebit ‒ ma ei hakka midagi ilustama, ‒ otsisin ma oma peas sõnu, kuidas teile öelda, et beebi ei jäänud ellu.”
Ta jätkas: „Regiina, Ardi, see seis on tohutult kehv. Arvestage sellega, et on üsna tõenäoline, et tal tekib mingi tohutu füüsiline puue. See on täiesti tavaline selliselt sündinud beebide puhul.”
Ta pandi narkoosi ja oli Tallinnas kolm päeva narkoosis. Kui meie saabusime, siis hakati teda vaikselt üles äratama. Samas oldi üsna kindlad, et meie beebil tekib mekooniumi sissehingamisest kopsupõletik – ka see on standardolukord.
„Me püüdsime kogu selle mekooniumi tema hingamisteedest kätte saada, aga tõenäoliselt tekib tal tugev kopsupõletik.” Tema põletikunäitajad olid kõik täiesti laes.
Selline oli meie seis, kui me Tallinnasse saabusime. Hästi äge oli aga see, et me saatsime eestpalvetajatele kogu aeg uusi teateid nagu: „Teate, meil on nüüd selline seis ja on sellised uudised. Jah, krampe ei ole, palvetage endiselt, et krampe ei tule; see võiks anda lootust, et ajukahjustust ei teki.”
Eestpalvetajad julgustasid meid erinevate nägemustega, erinevate sõnadega.
Lõpuks arvati meid nädal hiljem välja erakorralisest kriitilisest seisundist, et viia teda üle tavaintensiivi, mis tähendab, et asjad olid endiselt väga kehvasti, aga lihtsalt tulevad uuringud, mis kinnitavad/lükkavad ümber, kui kehvasti. Seejärel olime veel kolm nädalat tavaintensiivis. Elooraga tehti väga palju erinevaid uuringuid kaardistamaks, kui palju tema aju pihta sai.
Mäletan, kuidas olin ühel hetkel hotellis, pumpasin Eloorale piima, ja kuidas Jumal kõneles mulle. Olin nii palju enne sündimist uurinud Esimese Moosese raamatut sellest, kui oluline on juutide jaoks loomise lugu, kuidas number seitse on täiuslikkuse ja lõpetatuse sümbol ning kuidas Püha Vaim sellel hetkel sosistas: „Eloora ei sündinud juhuslikult seitsmendal kuupäeval.”
See oli minu jaoks nii lootusrikas. Näete, nüüd see väike Eloora Glooria kõnnib siia. „Kas sa julged tulla emme juurde, Eloora? Kas sa julged tulla emme hopa?”
(Võtab lapse sülle.)
Me võiksime selle asemel olla tänasel päeval tohutus leinas. Surm oli nii lähedal. See, et ta jäi ellu, on iseenesest täielik ime. Kui meid kahekümne kuuendal päeval haiglast välja kirjutati, siis ütlesid arstid: „See, et ta elus on, on tore, aga see, et ta on terve ja täiesti terve, see on täielik ime.”
Sest Eloora lugu ei lahenenud standardolukorra kohaselt. Siiamaani, kui me läheme perearsti juurde, ta ütleb: „Oo, imelaps saabus.”
Nime Glooria panime beebile tema teisel elupäeval. Me ei plaaninud talle kahte nime panna, aga me tahtsime, et kui ta jääb ellu ja kui ta saab täiesti terveks, siis võiks tema nimes igavesti peegelduda see, et au olgu Jumalale selle eest, et ta on elus ja terve.
Kogudus, ma tahan, et te saate ühest asjast aru. See tüdruk on elus selle pärast, et teie palvetasite, et üle Eesti inimesed palvetasid. Teda ei oleks täna siin, kui te ei oleks palvetanud.
Ei ole asjata kirjutatud Jaakobuse kirjas, et õige inimese mõjuvõimas palve saadab palju korda. Siin on selle tõotuse üks lihaks saanud täitumine. Aitäh kõigile, et te meie pärast palvetasite. Meil oleks muidu katus ära sõitnud kõige selle keskel. Oleme teile tohutult tänulikud selle eest.
Nii nagu ma ütlesin kõigile eestpalvetajatele, ütlen ka teile. Minu palve täna on, et seesama väike Eloora Glooria, kelle eest teie seisite, olles tema selja taga, kes te võitlesite tema elu ja tervise eest tema elu kõige pimedamal tunnil; ma palvetan selle pärast, et tema võiks võidelda teie elu kõige pimedamal tunnil teie eest ja öelda: „Issand on valgus!”
Kiitus Issandale selle eest, mida tema teeb! Ma palvetan, et ta õnnistaks teid ja teie lapsi nii nagu teie olete õnnistanud teda. Aitäh teile!
Tervikliku Tervenemise Teenistusel 18.12.2022
Nõmme baptistikirikus
