Sel aastal täitub 30 aastat minu vaimuliku teenistuse algusest. Olen veel 60 aastat vana ja kevadel saan 61. Sain usklikuks 1983. aasta sügisel ja sel aastal täitub usus olduna 40 aastat (a 2024).
Niisiis olen nüüd 60ne ja aastal 1994 rajatud kooli- ja noorsootöö saab sel aastal 30seks. Seega kõik täiskümned. Mind on puudutanud Jumala selline ustavus.
Nüüd vaatame, mis toimub Piibli lehekülgedel samal teemal. Olen kirjutanud nii: „Me ei näe ega peagi nägema Jumala plaane, kuid peame uskuma, et need on olemas igaühe jaoks.”
See on tänane teema ja kui me seda mõistame, siis me vaatame teisiti seda nn langenud maailma ja Soome vaimulikku olukorda, kus püütakse midagi maha rebida; seda moraalitust ja neid kohutavalt ehmatavaid sündmusi nagu Vantaa tulistamine.
Kogu selle kurvastuse keskel on hea, kui me mõistame, et Jumalal on plaan igas olukorras ja hetkel. Omades usku Jumala plaani, annab see meile teistsuguse julguse astuda edasi.
Vahel võivad selleks olla haigestumised, õnnetused või konfliktid, mis ületavad täiesti meie inimliku mõistmise. Kuid sügavalt meie seest tõuseb veendumus, et Jumal teadis seda ja temal on lahendus. Kui see on plaan, et läheme koju veidi enneaegselt, siis halleluuja, me läheme.
Samuti nagu oli Stefanosega, kui inimesed haarasid kive, siis mis toimus Stefanose sees. „Ma näen taevast avatuna. Jeesus, ma olen tulemas.”
Siis ka kohutavamad olukorrad muutuvad teistsuguseks, kui näeme neid Jumala plaani kaudu. See ei pruugi olla alati meile nii meeldiv, kuid meid aitab see, kui meie usk mõistab, et Jumal saab ja suudab pöörata ka halvad asjad teistsugusesse perspektiivi.
Mida nägid Pauluse kaasaegsed temas. Ta oli mees täis tapmist ja vihkamist. Ta oli häbematu käitumisega inimene ja äärmiselt fanaatiline judaist. Ta oli nii täis seadust ja õpetatust, et polnud vahet, keda ta näris, kui vaid seadust täidetakse.
Kui need olnuks ka inimtarkuse poolt tehtud reeglid, siis polnud vahet, kui need vaid sobivad minu arusaamaga. Kuigi Jumal poleks nii öelnud, siis mina ütlen.
Nii jätkas ta kohutava kannatuse põhjustamist nendele, kes olid tema teel ja ta vedas kristlasi vangi.
Kui keegi oleks sosistanud Pauluse kõrval, et see kohutav inimene saab olema Jumala tööriist.
Mida?
Noo, ta on peatselt tugevasti Jumala kasutuses. Varsti kirjutab ta vanglast rõõmukirju. Kui teda pekstakse, siis tema ülistab Issandat. Isegi vanglauksed ja müürid murduvad. Küll Jumal päästab tema veel vanglast. Ta satub varsti saarele ja kõik selle paiga elanikud saavad terveks.
Ah, mis sa lobised!
See on potentsiaal, mida inimese silmad ei näe. Jumal ei rääkinud sellest kellelegi ette, vähemalt ei teata Piibel sellest midagi. See tuli kõigile täieliku üllatusena Damaskuse teel: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
„Kes sa oled?”
„Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.”
Jeesus ütles sellega: „Kuule Saulus, miks sa mind taga kiusad? Mul on sulle ülesanne. Mine Damaskusesse.”
Kui hoolikalt lugeda, siis märkad hämmastavat olukorda ka Pauluse elus. Kui Paulus oli pime, kas ta oli siis patud andeks saanud või täitunud Püha Vaimuga? Ei olnud.
Paulus oli pime, ta ei söönud ega joonud. Ta ootas, kuid oli juba saanud nägemuse Ananiase nimelisest mehest, kes tuleb tema juurde ja palvetab tema eest. Enne kui Paulus oli usus või täitunud Püha Vaimuga või saanud pattude andestuse kuulutuse, nägi ta Jumala nägemuse.
Samuti oli ka minu elus, et Jumal oli juba tegutsemas, kuigi ma seda ei taibanud. Pauluse võimalus olla Jumala poolt kasutatud oli teiste jaoks täielikult varjul. Jumal otsustas teha asju ja tegi need.
Sama võime näha Taaveti puhul. Saamuel tuleb otsima, keda võida. Tema ette tuleb rida vendi ja Saamuel tõdeb, et mitte keegi nendest.
Kas sul on veel kedagi? No on meil keegi rääbakas Taavet, kuid kas teda tasub kutsuda. Kas sa mõtled ikka tõsiselt?
Taavet kutsutakse ja samas Saamuel ütleb: tema ongi see. Kõik teised vaatavad, kuidas siis nii.
See on nii meeletu, et Jumal hoiab enese teada asju, mida ta väga lahkesti ei jaga. Jumalale on omane, et ta jätab enesele õiguse otsustada.
Sama võib mõelda nelipühast, mis toimus mitu tuhat aastat tagasi. Eelnevalt öeldi: jääge sellesse linna ja teid riietatakse väega ülevalt. Kas jüngrid teadsid, kuidas see toimub?
Need ei teadnud midagi. Öeldakse, et seal oli umbes 120 inimest Ülemises toas. Äkki on Jeruusalemmas kohin taevast nagu vägev tuulispea ja tulised keeled igaühe kohal. Sellest ei rääkinud Jumal midagi ette.
Neid ehiti väega ülevalt, mida on toimunud juba üle 2000 aasta. Kas Püha Vaim on lahkunud maailmast? Ei veel. Saabub päev, kui see võetakse ära ja antikristus tuleb, kuid mitte veel. Elame täpselt samasugusel ajal nagu apostlid Ülemises toas, kui Püha Vaim langes.
Kuidas me võime tänapäeval mõelda, kui Jumal on sulle midagi rääkinud, kui sa saad palve või prohveteeringu, et Jumal soovib sind vägevasti kasutada. Siis sa ei tea, mida tähendab see „vägevasti”. Sa ei saa teha muud, kui hakata liikuma, tehes neid samme ja hoides ühendust Jumalaga. Selle kaudu näed, mis hakkab toimuma.
Täiesti legendaarne eeskuju on Joosep. Nii sageli võtan eeskujuks Joosepi elu, kuna siin on nii säraval viisil midagi uut avanemas. See pandi eile õhtul minu südamele. Siis ma tõstsin oma käed ja ütlesin halleluuja. Nüüd ma tean, et pidin seda kuulutama just praegu.
See on kogu selle õpetuse süda ja tuum. Joosep oli 17aastane, kui ta nägi oma unenäod ja sai aimduse sellest, et midagi on kunagi juhtumas. Kuid ta ei mõistnud sellest mitte midagi, rääkimata teadmisest, kui suurest mõõtmest on jutt.
Küsimuse all oli kogu tollase maailma päästmine aastaid hiljem. Joosep oli täies teadmatuses ega pidanudki ta seda nägema. Jumal andis üksnes vihje.
Siis toimus esimene tragöödia. Oli saabumas hetk, kui Joosep heidetakse vendade poolt kaevu. Oli oht, et ta tapetakse, kuid ta otsustati müüa orjaks, et vabaneda sellest tüütust väikevennast.
Teekonnal sinna, kus ta kaevu visatakse, esineb väike huvitav asjaolu. Joosep ei leidnud vendi, kuid seal oli keegi mees e ingel. Seal oli Jumala saadik teavitamas, kus vennad on.
Mõelge ise, ingel kinnitas seda, et Joosepil läheb varsti väga halvasti. Mõelge palvele: „Oh Issand, õnnista seda teekonda, saada oma inglid kaasa.”
Ingel saadeti Joosepile ‒ ja otseteed kaevu. See näib uskumatu.
Joosep oli kaevus hirmul ja siis ta müüakse orjaks. Hetkeks näib hästi minevat, kui ta on saanud orjakauba järel Pootifari kojas hea seisundi.
Seal läheb alguses hästi, kuid seal on puumanaine, kes vaatab, et Joosep oleks tore saak ja meelitab iga päev Joosepit võrku. Lõpuks Joosep põgeneb ja tema riietusese jääb naise kätte. „Mulle püüti teha vägivalda ja see on see mees,” väidab ta.
Naisele käis see närvidele ja Joosep jäi süüdi. Midagi on kogu aeg toimumas. Siin loos on üks inimene, kes kogu aeg loodab Jumala peale, kes usub sellesse, et ta on Jumala kätes.
Pootifari kojas oli Joosep saanud mitmete tegevuste ülevaatajaks. Jumal õnnistas teda seal ja samuti hingas Jumala õnnistus vanglas tema peal. Ta oli ka seal edukas.
Selle ühe inimese pärast, kuna ta lootis Jumala peale, kõik muud asjad suunati ja tehti osaks Jumala plaanist, millesse oldi Joosepit viimas.
Olen vahel ekslikult mõelnud, miks viibin kohas, kus on selline häbematu mõrd. Jumal näeb seda häbematust. Jumal kasutas häbematust, et saada Joosep vangi. Joosep pidi kogu aeg lähenema vaarao õukonnale. Kuna Joosep lootis Jumalale, siis kõik etapid suunasid teda sellel teel edasi.
Joosep oli täiesti räästa all, ta piinles, ta kannatas palju, olles kaotanud armsa isa eestkoste. Tal oli kohutav, kuid sellele vaatamata oli ta osaduses elava Jumalaga. Kuigi läks halvasti, kui ta sai peksa, teda koheldi halvasti, või kui talle määriti kaela mitmesugust, mis temale ei kuulunud.
Ta ei saanud midagi parata, kuid Jumala suur plaan selle ühe mehe suhtes muutis kõik muu nii nagu metallipuru saab mõjutatud magnetist ja muudab selle teistsuguseks.
Kui Jumala inimene loodab elava Jumala peale, siis ümbritsevad asjaolud asetuvad oma kohale. Selle avastasin eile ega polnud varem nii mõelnud. See on olnud nii ka minu elus.
Olen mõelnud, kas mina olen selline inimene, kes loodab oma elus Jumala peale ja äkki hakkavad sündmused liikuma Jumala plaani kohaselt. Hakkab midagi toimuma, milles minul ei ole osa, kuid ma võtan selle vastu. Aastaid hiljem näen, kuidas Jumal tegi oma tegusid. Kuidas see kinnitab meie usku just nendel nõrkuse hetkedel, kui tundub, et ollakse pahas kohas?!
Olen teinud seitseteist meediasõnumit sarjas „suusalauast”. Eelmisel teisipäeval oli viimane võimalus suusatada. Paiguti on Nokial juba pinnas väljas või ohtlikult jääs. Tuleb minna metsa seest ettevaatlikult ringi või vahepeal suusad alt ära võtta.
Mõtlesin, et sellest peab nüüd tegema sõnumi teemal „halvim olukord”: kuidas Piiblis oli Taavet raskes kohas Koljatiga, kuidas Mooses oli pahas kohas Punase mere kaldal. Kuidas Jeesusel oli väga halb koht ristil, kuid seal toimus maailma ajaloo suurimaid võite, ülestõusmine ja pattude andestus.
Ehk siis, halvim koht võib Jumala käes muutuda hoopis teistsuguseks. Mul oli nii raske enesetunne, kui ma tegin seda „halvim olukorra” sõnumit. Ma ei teadnud, et samal ajal see tulistaja mees Vantaal oli kõndimas kooli suunas.
Mina tegin samal hommikupoolikul oma sõnumi postituse Facebookis, kui toimus tulistamine Vantaal. Kui ma pärast seda adusin, siis tuli süüdistav tunne selle pärast, kas Issandal polnud ehk mõttes rääkida mulle sellest samal hommikul rohkem.
Meil koos abikaasaga oli sellele eelneval õhtul rõhuv tunne. Me ei teadnud, millest. Ma ei saa väita, et see oli sellest, kuid arvan, et olin just olnud palves ja mõelnud „pahimale kohale”.
See pani mind mõtlema, kui palju enam tahab Jumal tõmmata meid palvesse. Me ei tea alati, miks kogeme kitsikust. Sageli mõtleme, et ahistus on meie oma süü, kuigi Püha Vaim ütleb, et nüüd räägime suurematest asjadest. Palveta kogu Soome, mingi muu inimrühma või Iisraeli eest.
Jumal võib anda sulle südamesse mõne suurema teema, mida sa ei suuda välja mõelda. Sa arvad, et probleem puudutab sinu lähikonda, et võibolla on su lastel raskusi.
Joosep pidi loobuma teekonnal paljudest asjadest. Kusagil öeldakse Joosepi kohta, et nüüd ma unustan oma isakodu ja tema laste nimed kajastavad seda tegelikkust. Ta nullib ära mineviku ja mõtleb alustavat uut elu Egiptuses: „Mul läheb siin hästi, minevik on möödunud, mille juurde ma enam tagasi ei pöördu.”
Nullitakse nägemused ja unenäod. Joosep vajutab Reset nuppu, mis tühjendab tema mälu ning ta hakkab elama Egiptuse elu.
Vanglas tulevad Joosepi teele pagar ja joogikallaja ning nende unenägude seletused. Siis kulub veel kaks aastat piina ja kannatust. Ei tea, miks nii läks, kuid Jumal nägi tervikut, näljahäda ja ilmastikku ning siis tuli hetk, kui vaaraole pidi saadetama unenäod.
Taaskord oli Joosep see isik, kes oli peamine. Tema elas Jumala plaanis ja vaaraole anti unenäod, kuna Joosep pidi nüüd vanglast välja toodama. Jumal vaatas Joosepile ja ütles: „Nüüd me läheme siit välja.”
Joosep tuleb välja ja mõtleb, miks kõik vaatavad teda nii pärast sellist vangipõlve.
Siis tulevad unenägude seletused ja ülesanne hakata seda tegevust juhtima.
„Ei, ma lähen parem tagasi vangikongi,” võis Joosep mõelda.
Ilmselt oli Joosepil teadmine, et Jumal on tema selleni tõstnud ja tema peale tuleb loota ka siis, kui ise ei suuda.
Siis Joosep otsustab unustada kõik. Tal on olnud üsna pikk teekond seitsmeteistkümne-aastasest kolmekümneseni, kokku kolmteist aastat. Kolmekümnesena tõsteti ta selle maailma juhiks. Kuid see ei avanud veel tegelikku ülesannet.
Kulus seitse head aastat, mille kestel Joosep unustas kogu mineviku. Siis kulus veel kaks aastat, sest alles teisel näljaaastal leitakse isa kodus, et on vaja abi. Vennad, minge otsima. Egiptuses räägitakse olevat.
Siis vennad tulevad ja kui Joosep näed neid enda ees kummardamas 22 aastat hiljem, siis Joosepi peanupp tajub, et selle kõige taga on see Jumal, kellesse ta on kogu aeg uskunud.
Jumal viis mind läbi kõigi raskuste. See oli Jumal, kes tõstis mind vaarao kõrvale, kes andis tarkuse seda kõike juhtida, kes on päästmas selle ajastu maailma näljahädast. See Jumal on algusest peale seda rääkinud. Nüüd vennad kummardavadki minu ees.
Joosep läks ja nuttis liigutusest kibedasti. See on hoomamatu, mida Jumal teeb.
Olen kirjutanud: kui sina ustavalt järgned Jumalale, siis sageli arvad, et see pole piisav. Piibli järgi piisab ühest, et pöörata rahvahulgad. Mooses esitas väljakutse kogu Egiptusele. Paulus liikus uskumatute seikluste keskel. Johannes sai Patmosel Ilmutuse raamatu, mida me loeme tänapäeval ja mis selgitab meile käesolevat aega. See on Jumal käes olemine.
Selles õpetuses on küsimus selles, et aastaid tagasi ma ei näinud seda, mida nüüd. Ma ei pidanudki nägema, vaid kõndima usus, lootes igal päeval ja hetkel Jumalale. Teadmine ei ole kõige olulisem, vaid usk elavasse Jumalasse igal hetkel on oluline. Kui nii edasi läheme, siis ei suudeta meid maha suruda.
Miks sa peaksid nägema ja mõistma? Jumal ei anna seda ega pea sa seda enne mõistma. Sa pead lootma Jumalale ja laskma temal tegutseda. Riku Rinne on midagi mõistnud. Seda tuleb rakendada oma elu praktikas.
RIKU RINNE
TV7 saates „Come Home” 14.04.2025
