Oled koos minuga kuulamas, mida Jeesus räägib viimaste sõnadena ristilt. Viimastel sõnadel on eriline kaal. Siis on kõik vähemtähtis ja väheoluline eemaldatud. Mida need sõnad vahendavad meile täna? Võibolla leidub neis igiaegset tänapäevasust. Midagi, mis aitab mõista elu. Midagi, mis kõnetab hinge, meie sisemist olemist. Seitse sõna ristilt. Neljas sõna.
Markuse evangeeliumist peatükist 15:34: „Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” – see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
Need on rõhutud kaalukad sõnad, mis teevad üdini valu. Kohas, kus Poeg, kes on üks oma Isaga, tunneb olevat lahutatud Isast, oma juurtest. Hüljatud, nii lähedane issi tundub kaugena, hülgavana. Teda on reedetud omade poolt. Mitmed tema lähedastest õpilastest, sõpradest, on jätnud tema üksi, salanud tema.
„Ma ei tunne seda meest,” kajab tema kõrvus. See keda ta kõnnitas vete peal, ei tunne seda meest. Kalju, kellele delegeerisid ülima ülesande, ei tunne seda meest. Kas mina tunnen teda? Kas mina väljendan, et tunnen teda? Kas mina alati väljendan Sind tundvat, Jeesus?
Jeesus tunneb tühjust, maailma tühjust, vaimulikku tühjust, lahutust Jumalast. Ta kogeb end tundetasandil meie ees paljastatuna, kuidas tunneb ennast täiesti üksi olija. Ta tunneb kodutust. Kuidas tunneb ennast hüljatu, maha jäetu?
Hüljatu tunded ei ole Jeesusele võõrad. Jeesus laseb ristil hüljatud olemise tunde välja. Ta ei sosista pettumust. Ta ei peida oma tundeid. Ta hüüab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
Ole hetkeks kaasas tema hüüus. Kas on sinus midagi, mis on jäänud hüüdmata?
Sinu hüüd ei kõla kuulmatutele kõrvadele. Ka Jeesusel mitte. Usun, et kui Jumala süda võiks puruneda, selles kohas Isa süda purunes.
Meid on palju, nii lapsi kui täiskasvanuid, kes oma elu jooksul ühel või teisel viisil kogevad ja hüüavad mitmesugusest hülgamisest. On oma vanemate ja lähedaste poolt põhjustatud hülgamist. Need teevad enim valu. Need tunded ei ole võõrad Jeesusele. Hüljatutel ja petetutel on Jumal, kes kõnnib kõrval.
Sageli ja siin ka Jeesusel on usk ja tunne vastuolus ja elavad oma elu. Vaimulikus elupuus kohtab mõni neid öistel hetkedel. Need on üksinduse ja lahutuse hetked, millesse on lootus siiski sisse kodeeritud. Pimedus, kus kirkust võib nagu aimata. Need on hetked, mil meid on paljastatud ja eraldatud kõigest oma jõulisusest.
Nendes hetkedes, kui ise ei suuda, võib olla peidetud aare. Need pakuvad võimaluse tunda kogeda seda, kui ollakse kantud. Kui kannab üksnes nägematu lootus. Vaimuliku öö hetked teevad meis varjatud imelist tööd. Nendega kaasneb uut loov jõud, mis ei ole meist tingitud, vaid antakse meile taevast. See on nagu vaimuliku sitkuse toimetulemisvõimekus. Killuke ülestõusmisväge, mis ei ole meist endist.
Jeesus hüüab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” See on nagu psalmides: „Sügavusest ma hüüan Sinu poole, Issand. Kuule minu häält.”
Kui sina koged üksindust või hüljatuse vaimulikku valu ning kui usk ja tunne on vastuolus, võid samal viisil hüüda Jumala poole, olla koos Jeesusega täiega hüüdmas. Miks peidad oma valu ja hüljatust Jumala eest, oma Isa eest?
Jumala ees ei pea olema silutud klantspildiga. Ka Jeesus ei olnud.
„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Kas see ei saa olukorra vajadusel olla ka minu hüüd?
Hüüa sügavusest ja ta vastab sinule.
Seitse sõna ristilt. Neljas sõna. „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Aamen.
ERIKA KUUSILINNA
