Kes vihkab mind, see vihkab ka mu Isa.
Jh 15:23.
Pole olnud kedagi, kes oleks maa peal andnud inimestele nii palju, kui tuli Jeesus andma.
Ta oli Jumala läkitatud võitud õpetaja, kes tões ja armastuses õpetas Jumala kadunud lastele Isa tahet ja teed.
Ta oli suur Arst, kellele polnud ükski juhtum lootusetu. „Ta tervendas kõik.”
Ta oli väsimatu aitaja, kes kunagi ei nurisenud selle pärast, et tee oli liiga pikk, ülesanne liiga raske või inimeste tänu liiga väike.
Temas oli Jumala hell isasüda ihulikult saanud lihaks ja vereks.
Keegi, kes on kõndinud maa peal, ei ole olnud nii õilis ja puhas, nii püha ja tõepärane, kui Jeesus, Jumala Poeg. Kedagi ei ole inimesed vajanud nii nagu teda. Ta tuli purustama vangide ahelaid, tervendama murtud südameid ja taastama ühendust Jumala ja inimeste vahel.
Tema süda oli tundlikum ema südamest, kes lohutab nutvat last, ning tema pilgust säras selget puhtust ja headust ‒ puhtust ja headust ka nendel hetkedel, kui see lõõmas pühast vihast patu vastu.
Kuid selle imelise Päästja ‒ arsti ‒ aitaja ja sõbra eest suleti südamed ja kodud. Ta aeti välja linnast, teda aeti taga nagu metslooma, lõpuks naelutati ta ristile, mis püstitati kahe kurjategija vahele.
Miks?
Niisiis, miks lasi Heroodes Petlemmas hukata suure hulga süütuid lapsi?
Ta kartis, et „äsja sündinud kuningast” saab ühel päeval ohtlik rivaal Juuda troonile. Võimuiha mõjutas tema julma tegu ega tähendanud midagi see, et tee kulges üle murtud emasüdamete ja puruks raiutud laste laipade.
Miks katkestati Jeesuse imeline jutlus Naatsareti sünagoogis ja teda sunniti vaikima? Miks kogu rahvas üksmeelselt kargas tema kallale ja tahtis ta järsakust alla tõugata?
Ta oli öelnud neile tõde, aga nemad armastasid valet.
Ta tahtis juhtida neid valgusesse, kuid nemad olid pimeduse lapsed, kes armastasid pimedust ja nautisid seda. Seetõttu toimus kokkupõrge nende ja tema vahel.
Miks ülempreestrid ja kirjatundjad teda vihkasid? Miks suurkohus ei andnud endale puhkust enne, kui oli saanud tema ristile?
Sellepärast, et ta julges paljastada nende pettuse ja variserlikkuse. Ta julges kinni haarata nende kangestunud jumalaõpetusest. Ta julges kuulutada Isa sõnumit, küsimata neilt nõuannet; ja ta julges teha tegusid, mis vähendasid nende võimu ja mõju.
Muidugi oli see ohtlik.
Selline mees tuli teelt kõrvaldada. Tema suu tuli sulgeda. Ta pidi surema.
Kuidas sai Juudas minna reetma oma Õpetajat? Kas ta ei olnud kogenud nii palju armastust ja sõprust, et ta oleks pidanud tegutsema täiesti teisiti?
Küllap nii! Kuid oli kolmkümmend hõberaha, mis kangastusid tema ahnete silmade ees. Ta pidi need saama, kuigi need maksaksid tema hinge igavese õndsuse.
Ahnus ja võimuiha, pettus ja eelarvamused on sageli mõjutamas, kui tagakiusu tuled on maailmas süüdatud.
Kuid veel rohkem. Kõige selle taga ‒ Heroodese ja Naatsareti elanike, Hannase ja Kaifase, Juudase ja Pilaatuse, suurkohtu liikmete ja ulguva rahvahulga taga ‒ oli vale ja viha ja pimeduse vaim, vana madu, kelle nimi on kurat ja saatan. Inimesed olid üksnes pimeduse väehulkade nähtavad esindajad.
„See on teie tund ja pimeduse meelevald.”
„Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.”
Tagakius ei lakanud, kui vasaralöögid Kolgatal vaikisid. See jätkus Jeruusalemmas ja Judeas, Samaarias ja Galileas, ning on vale ja viha tulvalainena veerenud maailma äärteni. See tulvab edasi veel tänagi.
Meie maa-õnnetuke on joonud paljude märtrite verd. Pakse teoseid on kirjutatud pühade kannatustest, kuid kõik need on üksnes väike leht võrrelduna selle märtriajalooga, mille nähtamatud käed on kirjutanud Issanda palge ees. Häda maailmale sellel päeval, kui taeva Jumal selle eest kätte tasub!
On toimunud rohkem kui korra, et päästmata isast sai kurat, kui poeg sai kristlaseks. Poeg jäi sellel hetkel kodutuks ja pärandita. Tõelised pisarad hägustasid silma, kui ta viimast korda nägi lapsepõlvekodu, kuid tema süda oli täis Jumala rahu.
Mõne pereema kodust on saanud põrgu alates hetkest, kui ta andus Jumalale.
Kontoris ja töökohas, kasarmus ja tehases on Kristuse tunnistaja elu sageli tehtud väga ahtaks.
Ükski süüdistus ei ole olnud liiga karm ega ükski vale liiga must kasutamiseks võitluses kristlaste vastu. Mingid piinavahendid pole olnud liiga julmad, kui on küsimus Jumala kogudusest.
Pühadelt on sageli riisutud omand ja nende nimi ning maine on tallatud porisse.
Neid on kurnatud maapaos ja vangistuses.
Neid on kividega visatud ja risti löödud, poodud ja mõõgaga tapetud.
Neid on heidetud verejanuliste kiskjate ja sisisevate madude ette.
Loomanahkadesse õmmeldult ja õliga ülekallatuna on neid kasutatud põlevate tõrvikutena öistel pidustustel.
Neilt on jäsemed rebitud, keel lõigatud ja silmad välja torgatud.
Nad on saanud juua keeva pigi ja pulbitsevat metalli.
Kuid seda kõike on nad teinud armsa Issanda pärast ja sageli on kõlanud kiituslaulud lõõmavatelt tuleriitadelt ning pimedatest vangikongidest.
„Vaid see lühike etapp veel, siis olen kodus Isa juures, kus ei ole enam mingit pattu, surma ega piina,” hüüdis keegi vanaaja pühadest, tõstes käed ja viidates juba süüdatud lõkkele.
„Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.” „Meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.”
On täiesti loomulik, et tagakius tuleb. Tõeline kevadvoolus ei ole veel kunagi pääsenud tulvama, kohtamata vastupanu talve võimsa jääkatte poolt. Mida võimsam on jõgi, seda pöörasem on raksatus, kui jääpangad murduvad.
Kunagi ei ole vaenlase hulk marssinud maa piirides, ilma et kodanikud on tõusnud kaitsesse. Ära oota, et kurat püsiks rahulikuna, kui Kristuse sõdurid hakkavad ründama tema varustust.
Ometi ei ole see mingi hea tunnistus Jumala kogudusest meie päevil, et kõik on nii rahulik. See tunnistab kõigest muust kui pulbitsevast elust.
Jõgi, mis pidi murdma jääahelad, on paiguti ise põhjani jäätunud.
Kristuse tunnistajad võitlevad maailma lastega moehulluses; ja igasugused laulujorutused kõlavad vahel üsna reipalt nii uskliku ärimehe kodus kui ka varieteeruumides.
Sõber, sina võitled ägedalt kulla ja au pärast, kuid pole aastaid võitnud ühtegi hinge Kristusele.
Ärka sina, magav sugupõlv, lase vana aja palang lõõmata südame altaril. Lase väel ülevalt anda tiivad oma palvele, tulgu teravus lauludesse ja püha astel tunnistustesse, siis märkad, et vaenlane ärkab ja hakkab raevutsema.
Iga uus tõde peab murdma esile eelarvamuste ja vastupanu müüri läbi ning sageli on selle kuulutajaid taga kiusatud. On üsna loomulik, et see nii peab olema.
Kui vana, unustatud tõde õigeksmõistmisest usu kaudu rajas teed läbi inimmaailma, pühkides teelt preestrite austamise ja indulgentsid, kohtas see raevukat vastupanu. Selle kuulutajad pandi kirikuvande alla ja mitmed nendest põletati.
Kui vanad Jumala innustatud metodistid ja nende tulise südamega vennad hakkasid kuulutama täielikku pühitsust, langes nende osaks pilge ja „uus õpetus” sildistati kohutavaks eksituseks.
Sellest ei ole kaua, kui kohtasin vana usklikku meest, kes rääkis, kuidas ta mõni aastakümme tagasi sai kolm päeva järjest kella kaheksast õhtul kuni kella üheni öösel olla vastust andmas koguduse juhatuse ees selle pärast, et tema, uskudes Jumala sõna, palvetas haigete eest ja võidis neid õliga Issanda nimel.
Tõde Jeesuse isiklikust tagasitulemisest ja mõrsja ülestõmbamisest õhku (1Ts 4:16-17) on palju pilgatud ja selle kuulutajaid mõnitatud. See tõde, millega oli liidetud elav usk ihu tervenemisest, põhjustas misjonär Franssoni sagedase kohtusse vedamise, vahel vanglasse heitmise ja vahel pagendamise maalt. See toimus alles mõni aastakümme tagasi (avaldatud 1944).
Kuidas on tõde Vaimuga täitumisest ‒ või kui tahad öelda nii: vaimuristimisest ‒ kohanud vastuseisu mitmelt poolt. Vahel on see olnud võitlus üksnes väljendite ja terminite suhtes, kuid sageli on see olnud võitlus tegelikkuse pärast. On süüdistatud selles, et on nähtud teesklejaid ja valetajaid, kes kõrge tunnustuse varjus on elanud paha elu ja siis on selgitatud: see on selle õpetuse tagajärg.
Sõber, see on eksitus. Vale ega teesklus ei ole kunagi tagajärjeks, kui Vaimust õhkuvate sõnadega kuulutatakse pühadust ja puhtust ning kui vältimatu on olla Jumalaga täidetud. Kuid kui saatan püüab matkida Jumala tegusid ‒ ja nii ta sageli teeb ‒ siis sünnib räige vastuolu elu ja tunnistuse vahel. Selliste ilmingute vastu peame võitlema püha innukusega.
Kui seda kõike näeme, tahan hüüda nii endale kui teistele: ole hoolas, et sa tõesti Issanda pärast kannatad vaenu. Ära otsi endale märtrikrooni murdumata meelsusega ega uhke vaimuga.
Ela nagu kristlane! Tegutse nii, et inimesed austavad sinu elu, kuigi ei mõista sinu õpetust.
Ole tõeline ja õige kõigil oma teedel ning karda kõiki konnakonkse ja salakavalaid püüniseid nagu taudi.
Kasuta tervet mõistust tarkuse ja ilmutuse vaimu valgustatuna. Saagu sinust narr Kristuse pärast, kuid mitte kunagi oma rumaluse pärast. Oled kutsutud kartma Jumalat ka mõistusega.
Ela alandlikkuses ja armastuses ning ole hoolas, et sa ei võitle oma au pärast seal, kus arvad võitlevat Issanda asja pärast. Nende vaheline rada on väga kitsas.
Ole julge ja kartmatu sellel teel, mille Jumal on sinule osutanud. Käi sellel ustavalt, kuigi seisaksid kogu maailma ja ka kogu põrgu vastu. Sest ainult sellel teel võid säilitada südamerahu. Tuhanded on pidanud kibedasti kahetsema seda, et on olnud ustavusetud oma veendumuse suhtes.
Kuigi kogeksid sellel teel vaenu, võid julgesti laulda ülistuslaule Jumalale ja olla täiesti rahulik oma südames, sest Jumal on koos sinuga. Ära kunagi unusta, et Jumala Püha Vaimu töö, mis on õige, tõeline ja ehe, peab alati sündima keset pilget ja tögamisi. Asjata ootame selle päeva saabumist, kui päästmata patused ja vaimuta kristluse tunnistajad ütlevad jah ja aamen kõigele sellele, mida Issand Sebaot tahab teha oma koguduses ja koguduse kaudu.
Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.
On õnnistatud eesõigus kannatada tagakiusu Jeesuse nime pärast.
On võimalik, et sa pole vaadanud asjale sellest küljest. Oled tahtnud saada kristlaseks, kuid oled nii väga kartnud inimesi, et pole julenud. Oled mõelnud sellele häbile, mis saab sulle osaks päästmata sugulaste ja jumalatute kaaslaste poolt ning nende sõprus on mõjutanud sind rohkem kui Jumala soosing.
Ja sina, kes sa tunnistad ennast kristlaseks, oled vahel vaikinud siis, kui oleksid pidanud rääkima. Oled häbenenud Päästjat ja kartnud tagakiusu.
Kuid kuula, mida Piibel ütleb: „Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.”
„Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!”
„… vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.”
„Sest teile ei ole ju kingitud ainult armu uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada tema pärast.”
„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust,”
Issand Jeesus ise ütleb: „Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!”
Issand ei käsi kunagi teha midagi sellist, mis oleks võimatu või vastu vaimulikku olemust. Kui ta käsib meid vaenu kohates rõõmustada, siis ta teeb seda, kuna siis on võimatu seda mitte teha, kui oleme seal, kus Jumal tahab meid olevat, ja kui me vaatame tagakiusule õigest vaatenurgast.
Vaata apostleid. Nad astusid välja Suurkohtu istungilt häbistatuna, pekstuna ja verisena, kuid „rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast”.
Kui Paulus ja Siilas istusid sisemises vangihoones, selg veriseks pekstud ja jalad raudus, tõusis ülistuslaul nende südamest.
Tunnen ühte usklikku naist. Mõni aasta tagasi abiellus ta pöördumata mehega, sest ta isegi oli sel ajal võõras Jumalale. Kulus mõni aasta ja abielu oli üsna õnnelik. Kuid siis sai naine kristlaseks ja kõik purunes.
Vaimulikus suhtumises oli midagi hämarat selles paigas ega saanud Issanda väike kari seal sageli koguneda. Ühel õhtul oli koolis palvekoosolek. Kui see usklik õde oli toimetanud päeva askeldused, läks ta koosolekule. Ta istus hetke laulu ja tunnistusi kuulates, ning siis kiirustas ta koju.
Kuid koju jõudnud, oli uks lukus. Ta teadis, et mees oli jätnud ta välja vaid seepärast, et ta oli olnud koosolekul. Ta teadis, et tema kolm või neli last olid seespool ja et nad meeleldi oleksid avanud emale, kuid nad ei julgenud isa pärast.
Oli talv ja pakane. Ta seisis õuel, värisedes külmast, ja koputas jälle. Kuid asjata. Uks oli lukus.
Ta läks lauta ja heitis pikali vabale kohale lehmade keskel. Ei tea, kas ta magas, kuid tean ühte: ta palvetas.
Kui hommik koitis, läks ta vana ema juurde, kes elas läheduses. Kuid ära arva, et ta kaebas või nurises. Tema näol otsekui sädeles kirkuse hiilgus ja tema huulilt kõlas usukindel tunnistus: „Kui maailm teaks, kui õnnis on olla Jumala laps, siis nad oleksid kadedad.”
Niisiis: „Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!”
Sõber, kui sulle lubatakse armu kannatada Jeesuse pärast, siis täna Jumalat. Ära hakka ennast kaitsma. Ära kunagi maksa tagasi sama mõõduga. Sest „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte ‒ nii ütleb Issand”. Usalda asi Jumala kätte ja ole tasa, ise palvetades ja uskudes. Siis märkad, et samal ajal, kui võtad vastu pilke pitsi inimkätest, ulatab Päästja oma läbipistetud käega sinule taevase, lohutust täis karika.
Ära nurise, vaid luba inimestel näha oma säravat palet ja märgata rõõmu, mis on sinu südames: lase neil mõista, et sinul on rahu, Jumala rahu ka siis, kui tulised nooled sähvivad sinu ümber.
Sa kunagi ei aima, kuidas see mõjub. Seal, kus sõnad on udusulest kergemad, seal sinu usk ja rahu ning ülevoolav päästerõõm teevad imet. Lase inimestel mõista, et sinul on midagi, mis neil puudub; ja ühel päeval need, kes nüüd pilkavad ja mõnitavad, langevad Jumala ees ja annavad tõele au.
Kui inimesed kõva käega haaravad sinu pühad kogemused, kisuvad need katki ja tallavad mudasse, siis lange põlvedele Jumala ette ja ülista tema püha nime selle eest, sest „teie elu on koos Kristusega Jumalas” ja et ükski inimene ei saa seda röövida sinu südamest.
Palu armu Jumalalt langeda nii sügavale igavese armastuse allikasse, et mitte tunda vähimatki kibedust, vaid et sa kogu südamest võid kuuletuda Jeesuse manitsusele „palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad”.
Siis koged, et taevas laskub alla tagakiusu orgu. Au Jumalale!
FRANK MANGS
