Usun, et sünged tõusulained on silmapiiril. Need vaenulikkuse ja tagakiusu lained on murdmas sisse kogudusse. Meid on õpetatud mitte ootama tagakiusu, aga kuna ma tean, kui tõsine ja raske võib tagakius olla, siis mu süda valutab Ameerika pärast. Keskendun südame ettevalmistamisele, et püsida ustavana kuni lõpuni.
Valmis jääma seisma
Tere tulemast minu teise saatesse! Jeesus hoiatab meid mitmete ohtude eest, mis võivad tabada meid Tema järgimise tõttu, eriti tagakiusu kontekstis. Tahan täna rääkida hirmu ohust ja sellest, kuidas ma õppisin sellega toime tulema.
Tean enam kui hästi, mida hirm tähendab. Mind lahutati jõuga mu lähedastest ja pandi luku taha, kus mul polnud mingeid võimalusi. Vägivaldne režiim oli minu vastu ja mind ähvardati kolme karistusega.
Olin täiesti hirmunud, mis tingis selle, et mu adrenaliin oli pidevalt laes ega saanud ma magada. Mu kehatalitluses esines häireid ja ma kaotasin kaalus 23 kg. Ühtlasi haarasid mind nii ööl kui päeval paanikahood. Niisiis olen igakülgselt hirmu asjatundja.
Jeesus hoiatas jüngreid ikka ja jälle, et nad kogevad raskusi ja tagakiusu. Kuid sama sagedasti julgustas Ta neid mitte karta. Inimlik reaktsioon ohu korral on tunda hirmu. Mina ise ei tea, kuidas vältida adrenaliinitõuse või puperdavat südant.
Usun, et Jeesus ei rõhutanud niivõrd seda, et me ei tohiks hirmu tunda, kui et me ei peaks käituma hirmu põhiselt. Oht peitub selles, et hirmule alistuv inimene võib minna kompromissile oma põhimõtetega, langeda usust või isegi salata Jeesust.
Kui keegi oleks avanud minu kongi ukse, aga Jumal oleks käskinud mul kohale jääda, siis mulle meeldib mõelda, et oleksin kuuletunud, aga tõenäoliselt oleksin pannud plehku.
Mul kulus umbes aasta, enne kui suutsin järjepidevalt oma hirme ületada. Samas ei jõudnud ma kunagi seisundini, kus poleks üldse hirmu kogenud. Küll aga saavutasin punkti, kus suutsin hirmule vaatamata jääda kindlaks. Nimetan seda hirmu ületamiseks ja tahan jagada, kuidas ma selleni jõudsin.
Püüdsin kasvatada selleks nii oma jumalakartust kui igavikulist vaatenurka. Esmalt peame kasvatama oma jumalakartust, nägema Jumalat kui kohtunikku.
Lugedes Türgi vanglas istudes Piiblit, tõusid sealt minu jaoks esile seigad, mida ma polnud kunagi varem selliselt näinud. Üks neist puudutas suurel hulgal õhutust pidada vastu, kannatada välja, ületada olukorrad ja teada tagajärgi sellele, kui me seda ei tee. Seal oli tegu karmide sõnadega, mis olid väga kainestavad minu jaoks.
Me rõhutame alati Jumala armastust ja seda igati õigustatult, kuid meile ei meeldi rääkida põrgust ja kohtumõistmisest. Vaatamata sellele, et Jeesus rääkis sellest üsna palju. Ta tegi seda seetõttu, et Tema eitamisel ja oma usuga kompromissile minekul on kohutavad tagajärjed.
Jeesus ütles seda väga selgelt ja konkreetselt. “Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!” (Mt 10:28).
Need polnud üksnes tühjad sõnad. Jeesus ühtaegu hoiatas oma jüngreid eesootavate raskuste eest ja samas valmistas neid selleks ette, andes teada, et neid ootavad rasked valikud.
Muide, enamus neist tapeti oma usu pärast, sest nad jäid ustavaks Jeesusele. Nii on olemas eluterve kartus Jumala ees. Jumal tahab, et Tema kartus põhjustaks lojaalsuse Tema suhtes.
Need olid rasked piiblisalmid, mida lugeda. Eriti siis, kui tundsin end nõrga ja murtuna. Samas aitasid need mul otsustada jääda ustavaks Jumalale.
Kõige olulisem küsimus on, kas ma kardan rohkem inimesi või Jumalat? Tänase päeva kontekstis võiks Jeesus meile öelda: “Ära karda neid, kes võivad kustutada su maise elu, vaid karda Jumalat, kes võib kustutada su igavese elu.”
Kas sa kardad rohkem Jumalale kuuletumise tagajärgi, milleks on tagakius või Jumalale mittekuuletumise tagajärgi? Meil peab olema asjadest õige arusaam, sest kui Jeesuse järgimine võib minna kalliks maksma, läheb Tema mittejärgimine veelgi kallimaks.
Teiseks, me peame nö “toitma” oma õiget vaatenurka, et arendada oma igavikulist vaatenurka. See on see, kuidas Paulus vaatas oma kannatuste peale.
2 Kor. 4:17-18: “Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.”
Paulusel oli õigus ‒ maine elu on väga lühikene ja ajutine, pärast mida saabub igavik. See peaks asetama asjad meie jaoks õigesse fookusesse.
Paulusel aga oli üks eelis ‒ tal oli nii võimas kohtumine ülestõusnud Jeesusega, et see sõna otseses mõttes niitis ta jalust. Ühtlasi sai Paulus taeva külastuse osaliseks. Ta nägi asju igavikuliste silmade läbi, sest ta oli näinud taevast. Paulus ei rääkinud neist asjadest usus, vaid läbielatud kogemuste põhjal.
Ma igatsesin ka sellise kogemust, olles kindel, et kui näen, mida Paulus nägi, suudaksin ka ise vaikida ja lõpetada vingumise, nähes oma kannatust hoopis teisel moel.
Kuid ma pidin tegema selle läbi raskemal viisil, nii nagu enamus teistki. Nii võin öelda omast kogemusest, et taevasest perspektiivist lähtuvalt on võimalik jumalakartust arendada isegi keset kõige raskemaid olukordi.
Minu esimese vangla-aasta lõpus toimus uus kohtuistung, kus mulle esitati täiendavaid süüdistusi, mille kohaselt mulle lisandus kolm karistust, üksikkongis elamine ja ei mingit võimalust ennetähtaegseks vabanemiseks. Kindluse mõttes lisati veel 35 aastat otsa.
Ma ei suutnud pärast seda 3 päeva voodist tõusta. Olin täiesti maatasa. Paar nädalat hiljem aga laulsin Jumala ees oma leina ja kaotusvalu välja ning mu huulilt kostus:
“Oled kõike seda väärt. Oled väärt kõiki neid pisaraid ja valu, mida kogen.”
Jätkasin laulmist ja sellest sündis südamelaul, minu hüüe Jeesuse poole. Üks selle laulu salm ütleb: “Tahan, et mind leitaks väärt seisma kord Su trooni ees, kus pole maad kahetsustele ja argpükslusele tegemata jäänud asjade pärast.”
Kujutasin ette, kuidas seisan oma elu lõppedes Jeesuse ees, kuuldes Teda ütlemas mulle:
“Andrew, mul oli ülesandeid sinu jaoks, mis jäid tegemata, sest olid argpüks. Ka oli mul sinu jaoks üks pärand, mida oleksin tahtnud sulle anda, aga sa põgenesid minu eest.”
Nii ma otsustasin, et ei taha seista kahetsusega Jeesuse ees. See oli väga märkimisväärne muutus minu jaoks, sest olin üksnes paar kuud varem öelnud madalseisus olles Jumalale:
“Loobun ükskõik millisest teenistusest, mis sul võiks olla varuks minu jaoks. Ma ei taha Sinult enam ühtki ülesannet. Loobun neist kõigist! Olen valmis olema taevas kõige tähtsusetum inimene. Lihtsalt lase mul naasta oma pere juurde, sest ma ei talu seda enam!”
See oli kohutav põrumine. Kuid veidi aja pärast mõtlesin juba teisiti. Parandasin meelt ja olin valmis täitma iga viimase ülesande, mis Jumalal oli minu jaoks. Isegi kui see tähendanuks vanglasse jäämist. Sest ma otsustasin elada päevani, mil seisan kord Jeesuse ees.
Nii laulsin seda laulu iga päev kuni oma vangistuse lõpuni. Mida enam seda kordasin, seda enam keskendusin kord Jeesuse ees seismisele. Keskendudes igaviku nimel elamisele, muutus see teadlikust deklareerimisest kogu mu elu suunaks.
Jumalakartus ja taevane vaatenurk hakkasid minus kasvama ja kuju võtma. Küsimus polnud tundes või mõistuspärases tõest kinni hoidmises. See kätkes endas vaimulikku, üleloomulikku tasandit.
Hea uudis on see, et Jumal tõesti igatseb juurutada seda meie sisse. Ta on muide lausa tõotanud seda teha.
Jumal ütles Iisraeli rahva kohta Jeremija 32:40: “Ma annan neile südamesse minu kartuse, et nad ei lahkuks minust.”
Püha Vaim aitab vormida me südameid ja meeli, et me näeks ja mõtleks teisiti.
Kolmandaks. Me peame toitma oma igatsust taeva järele. On olemas hea ja eluterve jumalakartus, mille abil vältida Jumala kohtumõistmist. Aga samas peab meil olema õige kuvand taevast.
Taevas pole mingi igav paik, kus käivad lõputud kooriproovid. Mul pole aega sellest detailsemalt rääkida, kuid see on täiesti imeline paik. Ühtlasi tuleb taevas mingil ajahetkel siia, uuendatud maa peale, ja paljud asjad, mida siin maa peal teeme, saavad taastatud. Ainult selle erinevusega, et kõik saab olema täiuslik.
Jeesus ütles oma jüngritele, et nad peaksid investeerima oma aardeid taevasse ‒ oma aega ja isegi oma elu. Ta ütles neile, et nad peaksid arvestama kokku selle hinna ja mis see hind ka poleks ‒ on see kõike seda väärt.
Jeesus juhtis põhjusega oma jüngrite tähelepanu taevale. Ta tahtis kõrvaldada nende hirmu surma ees ja nende liigse kiindumuse selle maailma suhtes. Et see aga juhtuks, peame me kiinduma taevasse. Me peame treenima oma südamed ümber.
Oma teisel vangla-aastal harjutasin end tantsima Jumala ees viis minutit päevas. Teadvustasin endale Jeesuse korraldust rõõmustuda keset tagakiusu. Matteuse 5:11-12: “Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!”
Nii otsustasin sõnakuulelikkuse märgiks rõõmustada iga päev. Laulsin neid salme ja tantsisin Jumala ees. Jõudnud reani, “Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!” ma lihtsalt hüppasin ühelt jalalt teisele ja muudkui kordasin: “Jah, ma rõõmustan, sest mu palk on suur taevas!”
Võin kinnitada teile, et seda tehes ei hoolinud ma tegelikult väga tasust. Sest tasust on väga raske olla motiveeritud, kui kannatad ja soovid kohest lahendust. Kui aga korrutasin seda päevast päeva, et mu tasu on suur taevas, siis isegi vaatamata sellele, et ma ei tundnud endas mingit rõõmu ega olnud väga motiveeritud tasust, siiski hakkas miski mu sisemuses muutuma ja ma keskendusin palju enam taevale ning igatsusele sinna jõuda.
Ühtlasi laulsin seda oma südamelaulu, mille olin vanglas kirjutanud. “Tahan, et mind leitaks väärt seisma kord Su trooni ees, kus pole maad kahetsusele ja argpükslusele tegemata jäänud asjade pärast.”
Kuid sel salmil on ka teine osa: “Hästi tehtud, mu ustav sõber ‒ võta nüüd vastu oma tasu. Jeesus, mu rõõm ‒ Sina oled see tasu, kelle nimel ma jooksen.”
Korrates seda päevast päeva, hakkas midagi minus juurduma: lihtne, samas põhjapanev teadmine, et Jeesus on mu tasu, otsus omada tõelist jumalakartust, õige vaatenurk ja sihiku hoidmine taeval.
Mu vaatenurk muutus kuude jooksul, mis ehitas midagi üles mu sees. Kui mind siis kohtu ette viidi, ütlesin nii kohtunike kui meedia ees järgmised sõnad, mis on muide kirjas kohtusalvestistes.
“Olen õnnis, sest paljud inimesed on mulle Jeesuse nime pärast halba teinud ja mind taga kiusanud, mistõttu ma praegu kannatan. Olen õnnis, sest mind on jõuga lahutatud mu naisest ja lastest. Olen õnnis, sest istun vangis. Kuid ma olen teadlikult otsustanud kannatada Jeesuse pärast, lootes näidata selle kannatuse läbi Tema võrreldamatut väärtust.”
Selliselt mõtlemine ei muutnud olukorda kergemaks. Kannatamine oli endiselt valulik. Tundsin meeletut kurbust ja üksindust oma pere kaotust. Samuti tundsin endiselt hirmu.
Aga kõige selle taustal oli mul veendumus ja pidev hääl, mis ütles: “Sa ei saa põgeneda, sest suured ja olulised asjad on kaalul. Niisiis püsi kindlana.”
Sõbrad, hakake töötama selle kallal juba praegu. Paluge, et Jumal täidaks teie südame jumalakartusega, et te ei lahkuks Temast kunagi ega annaks järgi hirmule inimeste ees.
Hakkasin sellega varakult pihta, püüeldes selle poole ja anudes seda Jumalalt, sest teadsin, et vajan seda.
Kuulutage seda, mis on tõde.
“Minu kodakondsus on taevas.”
“Ma elan päevani, mil kohtan kord Jeesust.”
“Jeesus on minu tasu.”
Kuulutage seda jätkuvalt, hakates seda uskuma ja elama selle järele. Töötage ka selle nimel, et näeksite igavikuliste silmade läbi, et te näeksite asju õigel moel.
Ja lõpuks ‒ arvestage, mis see maksma läheb, otsustades juba ette, et olete valmis maksma seda hinda.
Jeesus ütles: “Püsige kindlalt ja te võidate elu.”
Ta viib teid enda juurde ja te jõuate turvaliselt koju.
Tänu vaatamast tänast saadet! Räägin järgmine kord ohust, mis peaaegu lõpetas mu suhte Jumalaga. Tegu on ohuga, millega igaüks meist võib silmitsi seista.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
