Usun, et horisondil on sünge tsunami. Kogudust tabab peagi vaenulikkuse ja tagakiusu murdlaine. Meid on häälestatud tagakiusu mitte ootama. Kuna tean, kui ohtlik ja raske tagakius võib olla, on mul USA suhtes äärmiselt pingelised aimdused. Orienteerun meie südame ettevalmistamisele, et suuta jääda ustavaks kuni lõpuni.
Seekord tahan rääkida ühest viimasest ohualast, eksitamisest, ja Jumala antud strateegiatest, kuidas end selle eest kaitsta. Paljud usklikud ilmselt mõtlevad, et see pole nende jaoks ohtlik. Aga kui Jeesus hoiatab eksituse eest, räägib Ta Jumala rahvast eriliselt just tagakiusamise kontekstis.
„Ja Jeesus vastas neile: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! Siis antakse teid ahistusse… ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast.” Ja siis taganevad paljud ja annavad üksteist ära ja vihkavad üksteist. Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid” (Mt 24).
Olen mõelnud, kuidas saab eksitus kogudusse sisse hiilida? Kuidas see meie riigis võiks ilmneda?
Mainisin kahte tulist teemat, mis tagakiusu võimendavad. Üks neist on Jeesuse ja pääste eksklusiivsus e välistamine. Tema on ainus tee Jumala juurde.
Teine on see, et Jeesus nõuab oma järgijailt sõnakuulelikkust mitmes meie kultuuri tulipunktiks olevas käsitluses nagu abielu, sooline identiteet, seksuaalmoraal, elu, piibellik õiglus jne. Nende tõdede aktsepteerimine on osa Jeesuse ustava järgijana olemisest.
Sellele töötavad vastu mõned jumalakartmatu Ameerika uued väärtused. Nagu eelmine kord mainisin, on meie kultuurile omane taotleda naudinguid ja eneseteostust. See on nimetatud kõrgeimaks väärtuseks. Öeldakse: “Järgi oma südant. Ole ehtne. Jää kindlaks iseendale.”
Praktikas tähendab see, et teen asju, mis tekitavad minus head tunnet. Mu tunded määravad minu oma tõe ja mina elan selle tõe kohaselt.
Probleem on selles, et kirik on marineerinud neis väärtustes nii kaua, et paljud kristlased on need omaks võtnud. Paljud end kristlaseks tunnistavad eitavad Jeesuse pääste eksklusiivsust. Nad arvavad, et Jumala juurde viib palju teid.
Paljude arvates Jeesuse kuulekuse nõuded nende kohta ei kehti. Nad on kaotanud tundlikkuse patu suhtes ja õigustavad igasugust patust käitumist.
Eksitus usklike seas on juba mingil tasandil levinud. Paljude koguduste juhid loobuvad nende teemade õpetamisest, sest see tekitab kirikus lahkmeelt ja konflikte.
Lisaks on pastoreil tohutu väline surve kompromisside tegemiseks. Neid, kes teevad kompromisse, seab ühiskond hea ja aktsepteeritava kristluse eeskujuks. Mõned juhid teevad kompromisse selleks, et vältida tagakiusu. See on argusest.
Kuid eksisteerib veel kavalam kompromiss, sest see lähtub headest motiividest ‒ soovist kaitsta oma teenistust. “Kui väldin mõningaid teemasid, saan jätkata oma teenistust, mis kannab head vilja ja teenib inimesi.”
Motiivid võivad olla head, kuid lõpuks kaotab see kirik oma puhtuse ja tunnistuse. Lõpuks on meil tunnustatud kirik, mis joondub progressiivsete väärtustega ja mida vastandatakse vihameelsele kirikule.
Meie kultuuri juhtivad kõrgused kiidavad progressiivset kirikut kui armastavat, kõikihõlmavat ja sallivat, ning mõistavad hukka need, kes jäävad Jeesusele ustavaks.
See pole uus taktika. Kommunistlikud valitsused on tihti lubanud ja toetanud tunnustatud kirikut, mida nad saavad kontrollida ja mis teenib riigi huve.
See korrumpeerunud kirik aga hakkab taga kiusama tõelisi kristlasi. Teame seda oma kogemustest meie Ungari sugulastelt, kes jäid kommunistlikel aastatel ustavaks.
Paljud usklikud on ilmselt segaduses oma juhtide vaadete ja valjuhäälsete sõnumite tõttu meie kultuuri poolt. Kas käia kõiki kaasavas, armastavas, heakskiidetud kirikus või kirikus, mida peetakse mittearmastavaks, fanaatiliseks, ignorantseks ja vihkavaks?
Nii võivad paljud eemale jääda. Mitte otsese usust taganemise pärast, vaid eksituse tõttu.
Arvan, et näeme inimeste lahkumist kogudustest, mis jäävad ustavaks. Mõned lahkuvad segaduses ja mõned selleks, et päästa end ustava jüngriks olemise kasvava hinna eest.
On raske, kui sind ei mõisteta ja vihatakse. Mõned kiirustavad eraldama end vihkajatest, pöörduvad ja hakkavad vihkama neid, keda pidasid vendadeks-õdedeks.
Jeesus hoiatas selle eest. Paljud reedavad ja vihkavad üksteist. Eksitatud usklikud ründavad ustavaid usklikke. Arvan, et asjad muutuvad väga inetuks ja segaseks.
Kuidas kaitsta ennast ja oma peret eksituse eest?
Räägin ühest unenäost, mille üks sõber nägi paari aasta eest, enne pandeemia vallandatud survet.
Brad on teoloogiliselt konservatiivne presbüterlik pastor ja professor seminaris. Unenäos olime koos Bradiga kõrbes, meie ümber oli kilomeetrite kaupa liiva. Veidral moel tõusis horisondile suur tulvalaine, mida Jumala käsi tagasi hoidis. Tume õline vesi ootas edasipääsu. Vaid Jumal hoidis selle võimsust tagasi.
Hääl ütles: “Pead ehitama liivast torni, et kaitsta ennast ja mu sõna valvata, sest tõusulaine vabastatakse peatselt.”
See näis veider. Liivakindlused ei suuda ju sellisele lainele vastu pidada. Kuid unenäos hakkasime liiva kokku kuhjama nii nagu lapsed rannal ja kaitse muutus meie ümber üha tugevamaks. Unenägu lõppes sellega, et olime oma kindlustuse kaitseks tõusulaine eest rahulikult valmis saanud.
Unenäos esindame koos Bradiga Jumala rahvast. Peame kutsuma Jumala rahvast ette valmistuma. Laine on tagakiusamine ja katsumused, mida Kristuse ihu saab kogema. Jumal on hoidnud tagasi puhastamist ja viha vaenlase vastu.
Mis puudutab liivateri, siis Piiblis esindavad need tihti Jumala rahvast. Jumal võib meil paluda ehitada müüri inimestest, nende usust, palvetest ja suhetest, et seista vastu vaenlase survele. Võimalik, et see on meie omavaheline armastavate suhete võrgustik, mis annab meile jõudu.
Brad ei tundnud unenäos hirmu, vaid koges valikut ja usku. Kas kuulad ja kuuletud?
Liivakindlustuse ehitus võib näida mõttetu sellise suure tõusulaine ees. Ükski liivamüür ei suudaks ju vastu pidada. Kuid Jumal otsib kuulekust, mitte arusaamist. Ta otsib usaldust, mitte täiuslikku ettevalmistust.
Issand tahab, et meie ehitaksime torni ja usaldaksime, et Tema teeb selle tugevaks. Tema seob selle kokku, nii et seda ei saa minema pühkida. See on Tema torn ja Tema vägi, mis seda kaitseb.
Ükskõik, kas sa arvad, et see unenägu oli Jumalalt või mitte, rõhutab see paari sammu, mis aitavad meil tagakiusu surve all vastu pidada.
Esmalt peame ehitama osadussuhted teiste usklikega.
Aastate jooksul olen õpetanud, kui tähtis on tugevdada suhteid kirikus ja ehitada üles vennaskond. Kuid hakkasin seda tõeliselt uskuma alles vanglas olles. Tundsin end ainsa ameeriklasena vanglas väga isoleeritult. Erinesin oma kogemuste ja kultuuritausta poolest.
Kuid kõige tõrjutumalt tundsin ma end usu tõttu. Olin ainus kristlane. Kõik kongikaaslased olid pühendunud moslemid. Ainus ühendus teiste kristlastega oli Norine, kui teda lubati mind külastama.
Üksildus oli väga intensiivne isegi ülerahvastatud vangikongis. Polnud ühtki kaasusklikku, kes oleks julgustanud või kellega koos oleks saanud palvetada.
Kui mind haarasid kahtlused ja sattusin segadusse, ei vaielnud keegi vastu ega korrigeerinud mu ebaõigeid mõtteid. Olin eriti haavatav ja nõrk, kuna olin üksi. Hakkasin hindama kogudust ja osadust teiste usklikega uuel viisil.
Kui õppisin, kui raske on olla usklik üksinda, nägin teravat kontrasti oma moslemeist kongikaaslastega. Kui kongi pandi uus moslem, tõmbasid teised ta kiiresti palvustesse ja Koraani tsiteerimisse. Kui ta polnud innukas moslem kongi astudes, muutus ta selleks paari nädalaga.
Kui mind viidi üle maksimaalse julgeolekuga vanglasse, jagasin kuu aega kongi ainult ühe vangiga ‒ Ramazaniga. Siis lisati kongi veel üks vang. Peaaegu kohe hakkas Ramazan palju energilisemalt palvetama ja rohkem Koraani lugema. Temas tärkas uus innukus. Selline erinevus ilmnes, kui oldi üksi või koos kasvõi ühe usukaaslasega.
Õppisin ellu jääma ilma eriliste sidemeteta teiste kristlastega, kuid see oli palju raskem.
Mõtlesin, milliseid kristlikke sõpru tahaksin näha vangis koos endaga, et mingitki julgustust saada. Tahtsin meeleheitlikult teada, et mind pole unustatud, et minu eest palvetati, et olles üksi kongis olen endiselt ühendatud ihuga.
Kui Peetrus kirjutab tagakiusu kannatamisest, rõhutab ta: “Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus” (1Pe 4:8).
Seejärel õhutab ta osutama külalislahkust ja üksteist teenima, teisisõnu kogukonda ehitama. See on piibellik strateegia.
Arvan, et praegu on eriti tähtis rajada suhteid, mis tugevdavad meid surve all olles. Ma ei räägi kiriku laiemast ühtsusest. See võib olla väga välja venitatud. Räägin suunatud armastuse, palve, ustavuse ja usalduse kasvatamisest väiksemas sõprade ringis.
Individualistlikus ühiskonnas nõuab inimestega lähedaseks saamine ja nende lähedale laskmine rohkem jõupingutusi, kuid see on seda väärt.
Eriti Uus testament räägib kirikust perekondlikes terminites. Vaimsed emad ja isad, pojad ja tütred. Need perekondlikud suhted saavad olema tulevail aastail väga tähtsad.
Kogukonna ehitamise kõrval on teiseks sammuks valvamine sõnas. Need kaks on seotud. Kogukonnast üksi ei piisa. See peab olema ehitatud Jumala sõna ümber. See on ühtsuse alus. On väga tähtis, kellega koos sa ehitad kogukonda.
Olen näinud paljusid Jumalast eemaldumas, kuna nad valisid vale sõpruskonna, inimesed, kes polnud pühendunud Piibli autoriteedile. Sõna vajab valvamist, sest paljud tahavad seda lahjendada, vääriti kasutada ja selle autoriteeti alandada.
Peame olema pühendunud Jumala tõele, nii nagu see on ilmutatud Piiblis. Jumal otsustab, mis on tõde, mitte inimene. See pole minu tõde, vaid Jumala tõde.
Üks põhimõtteid on: räägi seda, mida räägib Jumal. Pean otsustama rääkida kõige kohta seda, mida Jumal räägib. See tähendab, et pean rääkima enda kohta seda, mida Jumal ütleb, ja teiste kohta seda, mida Jumal nende kohta ütleb. Pean rääkima Jumala kohta seda, mida Tema enda kohta räägib.
Samamoodi, kui Jumal nimetab midagi heaks, pean minagi seda heaks pidama. Mida Jumal nimetab patuks, pean minagi patuks nimetama. Seda tehes satume vastuollu kultuuri põhivooluga ja progressiivse kirikuga.
Isegi paljud evangeelsed kirikujuhid kõhklevad tõtt rääkida. Toon ühe praktilise näite. Piibel ütleb, et Jeesus on ainus tee päästeks. Paljud ütlevad, et see on solvav ega hõlma kõiki. Kuid pean rääkima Jeesuse kohta seda, mida Tema ise enda kohta räägib.
Piibel nimetab teatud käitumisviise patuks. Jeesus nõuab, et väldiksime neid patte. Paljud ütlevad, et see on kitsarinnaline, fanaatiline ja vihkav. Kuid pean rääkima patu kohta seda, mida Jumal selle kohta räägib.
Piibel ütleb, et Jumal mõistab inimeste üle kohut ja karistab patu eest. Paljud ütlevad, et see on vihakõne, mis moonutab Jumala loomust, sest Ta on armastuse Jumal, kes ei mõista kohut.
Kuid pean rääkima seda, mida Jumal enda kohta räägib. Ma ei pea sellest aru saama. Ma ei pea Jumalat kaitsma. Pean Temaga ühel nõul olema, olema Jumalaga samal poolel. Peame veenduma, et joondume Tema järgi. See nõuab otsustavust ja vaprust.
Ma ei õhuta inimesi hakkama kultuurisõdalasteks. Enamuse oma elust elasin vaimses vähemuses teatud surve all. Türgis olime väike kristlaste grupp suures islami meres.
Ma ei tõuganud koguduseliikmeid kohaliku kultuuri pattudele ja patustele vastu astuma. Keskendusime hoopis nende ettevalmistamisele kuulekateks Jeesuse jüngriteks, et nad jääksid ustavaks, armastaksid Jumalat ja teisi ning jagaksid oma usku.
Ma pole niivõrd mures patu pärast uskmatute seas, kuivõrd selle pärast, et kogudus jääks ustavaks. Kõik, kes tahavad elada jumalakartlikku elu, kogevad tagakiusu.
Need, kes on Jumala tõe suhtes vaenulikud, ei suuda meid tihti rahule jätta, isegi kui me neile otseselt väljakutset ei esita. USAs nõuavad nad, et kiidaksime heaks ja tunnustaksime käitumistavasid, mida Jumal nimetab patuks. Samas karistatakse neid, kes seda ei tee.
Filmiseriaalis “Sõrmuste isand” moodustavad erinevate taustadega sellid vennaskonna, et seista vastu kurjuse jõududele. Kuigi vaenlasi on rohkem, nad võitlevad. Mitte et nad arvaksid võitvat, vaid kuna nii on õige.
Sellega esitab Jumal meile strateegia oma kogukonna moodustamiseks, et ehitaksime üles väikeosadused ja seisaksime tõe eest, sest see on õige.
Ma ei tea, mis saab meie maast pikemas perspektiivis, kuid teame, et Jeesus, kelle nimi on Ustav ja Tõeline, võidab lõpuks.
Kokkuvõtteks. Eksitus võib meid väga kergelt rajalt maha võtta. On tähtis otsustada, et räägid Jumala, enda ja maailma kohta seda, mida Jumal nende kohta räägib. Vannu truudust Jeesusele ning seisa ennast välja vabandamata ja häbita.
Viimastes osades räägin ootamatutest õnnistustest, mis kaasnevad tagakiusu kannatamisega. Ma ei soovita, et keegi paluks tagakiusu selleks, et vaimselt kasvada. Kuid õppisin väga hinnalisi asju oma vanglas viibimise ajal. Loodan, et see julgustab sind.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
